Kahjuks ei oska öelda, kuidas seda mugavust välja harjutada. Enamasti ongi seotud sellega, et neil pole mudelit ees olnud, kus peres mõlemad teeks asju ja kui lisada sinna natuke laiskust ja meeste vaikimisi tähtsamaks pidamist ning koduste asjade pisendamist, siis ongi paras taidlemine.
Minul oli eeskuju, et kasuema ja isa mõlemad tegid kõike – koristasid, tegid süüa jne. Mul isa oli eriti kokandushuviline ja tänu sellele mina ka. Mehe peres süüa tegi siiski ema, aga koristamine oli meespoole teema.
Me olime 22 ja 23, kui kokku kolisime. See oli laupäevane päev. Pühapäeva õhtul panin mehele kirja hakklihakastme tegemise õpetuse ja palusin selle esmaspäeva õhtul valmis teha, sest mul oli väga pikk tööpäev. Valmis ta tegi, natuke mage oli (aga kiitsin ikka). Sealt peale ma ei võtnud kordagi positsiooni, et mina teen ja tema vaatab. Jah, tal polnud eriti kogemust, sest kodus ta oli aidanud köögis (nagu minagi), aga mitte väga palju. Nii et kaasasin teda kogu aeg söögitegemisse ja nii ta õppis vaikselt minu kõrvalt kõike tegema: teeb tavalised söögid, oskab ka kooki teha, marineerib aiasaadusi jne.
Ma ei oska öelda, kust mul see kangus tuli, aga mu mõte oli sedapidi, et kui me mõlemad käime tööl ja õpime ülikoolis, siis ei ole nii, et mul on “ekstra” aega saadaval, et kodu korras hoida ja tal mitte. Ma tegelesin õppimisega ikka tõsiselt, samuti tööga, nii et päevad algasid kl 6 ja lõppesid kl 23 – seega loogiline tundus jagada kõike muud nii, et mõlemad jäävad ellu. Seega kui üks ei saa, teeb teine ja vastupidi.
Ja kuna ma ei ole kunagi võtnud seda positsiooni, et ma vaikimisi vastutan majapidamise toimimise eest (mis külmkapis on, mis pesukorvis toimub), vaid olen lasknud tal ka ise mõelda ja otsustada, siis 14 aastat hiljem on elu täitsa lill. Ma ei pea midagi meelde tuletama talle, ta orgunnib ka pesu pesemist, koristamist, prügi teemat, toimetab lastega. Minu peal rohkem menüü planeerimine ja toidu tellimine või nimekirja tegemine talle. aga ta hea meelega kokkab, et saaksin puhata. Kuna meil väikese vahega lapsed ja üks neist oli totaalne takjas ja ärkas iga tunni tagant pikka aega, siis ma alles taastun kogu sellest asjast (võtan ravimeid), nii et ÕNNEKS mul on abikaasa, kes ei eelda, et ma pean teda teenindama, vaid näeb, et mul on veel raske ja teeb ise. Ja kui ma näen, et tal on raske, siis räägime, mida peaks muutma.
Ma saan aru, et mul on vedanud, et mees on nii mõistlik, et kunagi ammu ei hakanud ego pärast jaurama, et tema küll asju ei tee. Ülejäänu juba tiimitöö – väiksed lapsed pole naljaasi ja tiimitöö on oluline, et kõik ellu jääks. Nii et ma olen nõus, et ei tohi kohe võtta kõike enda peale – nii panedki paika mingid jõujooned, kust pärast on raske välja tagurdada.