Me elame maailmas, kus saab endale koristaja tellida. Me ei pea pidevalt nii elama, et ma pean kogu aeg koristama või midagi tegema. Ei pea. Mis siis juhtub kui see köök ongi mingi aeg natuke sassis või tolmurull on põrandal? Ja kui ühte ikka need mustad nõud või sokid närvi ajavad, siis tuleb päris põhjust mujalt otsida. Ma usun, et nii mõnigi tüli jääks ära kui naised ise ka asja natuke lõdvemalt võtaks. Või siis mehed.
Kui jutt käib väikeste lastega perest, ei ole võimalik jätta asju tegemata ning ka korra nädalas käiv koristaja pole lahendus. Väiksed lapsed = kodutööd. Ja päriselt peab kogu aeg midagi tegema kui on väikesed lapsed. Kui tahta lapsega üks ühele sega, peab teine partner õla alla panema.
Sellel väikelapsel on TÄIESTI ükskõik, kas esikupeeglil on sõrmejäljed, vannitoa kraanikauss ei olegi säravvalge või diivani taga on tolmurull ????
Esikupeegel ei huvita mind ka. Aga lapsele süüa andmiseks peab olema puhas pott keetmiseks, puhtad nõud söömiseks, poest toit toodud, köögis piisavalt puhast pinda toidu ette valmistamiseks, söök tehtud, peale sööki laps, tool, põrand ja nõud jälle pestud. Lapse riietest tuleb plekid käsitsi välja võtta, meie lasteaed plekiliste riietega lapsi vastu ei võta. Esikust tuleb iga päev liiv ja muda kokku tõmmata, muidu on see voodis ja diivanil varsti. Ning vahest tuleb ka enda pesu pesta ja siiski kraanikauss ning vetsupott üle tõmmata.
Vaeseke, enne lapse saamist siis ei mõelnudki sellele? Mis sa soovid, kangelasmedalit?
Sa pole selle pika teemaga siiani aru saanud, et ta tahab, et mees ka osaleks neis kodutöödes.
Kaks kokka ei mahu kööki, kaks naist ei mahu koristama. Kui majapidamine on raske, siis mõistlik üksi elada või kloostri minna? Miks elada kellega koos selleks et teise kallal lõputult iriseda?