Teema: Pereelu uusarendustes (privaatsuse küsimus)

Kas sind sunnib keegi pimesi midagi ostma ? 112 on see telefon, kuhu helistad, kui sinu suhtes vägivalda kasutab ja sunnib sind oma raha kulutama millelegi, mida sina ei taha osta. Kui ühel hetkel keegi enam ei osta midagi, mis on täitsa kehva, siis ei saa seda ka enam juurde luua. Seni kuni on ostja, seni majad kerkivad. Kui sul on raha, telli täpselt enda maitse järgi maja. Kui raha niipalju ei ole,  et projekteerida lasta endale sobiv elamu, tuleb võtta see, mis on. Mis aga üldisesse heakorda puutub, siis on ju kokkulepitud, kuidas elama peab. Ja seda tuleb nõuda, et kokkulepetest kinni peetaks.

#4076022:

Ma ei saa aru milles probleem

– seda kui lähedal teine maja on või mis vaade aknast on näha enne ostmist

– parkimiskorraldus ja kohtade arv on teada enne ostmist

– korruse saad ise valida kui ei taha, et esimesel korrusel kassid akna taga käivad siis ei osta I korrusele

– esiku, köögi ja elutoa planeeringu näed ju samuti enne ostmist

Alati ei ole sest korterid müüakse ära enne kui maja on püsti pandud. Arvutiga joonistatud piltidele lisatakse dekoratsioonid mis ei ühti hiljem tegelikkusega. Ajakirjanduses ka kui on projekt mõnes uues suurest majast siis piltidel on üks visuaal, aga valmis saab hoopis teine.

Plaanidel nähtavad planeeringuid raske kujutada ette milline see tegelikult on.

elan Tln kesklinna uusarenduses, ja pole pea ühtegi sellist häda, mis algatuses välja toodi.

Ostsime paberil, aga kõik oligi lõpuks täpipealt sama reaalis. Ehituskvaliteet on korralik, ei kosta läbi kuskilt (no kui keegi väga lärmi teeb, siis muidugi). Naabri tuppa ei saa piiluda, aga kahele rõdule näen küll.

Esikud on, parklakohti üleliia (meil polnud ostukohustust). Hulkuvaid kasse pole ammu näinud, aga kuuldavasti mõni nö naabrikiisu ikka satub rõdule vahel. Siilid ja oravad on tihedamad külalised.

Köök on loomulikult elutoas, aga nii on tänapäeval normaalne ja väga hea meel selle üle.

Meil paljud ei kasuta igapäevaselt autot, tõuksid+rattad+jalad+tramm. See ongi kesklinnas elamise võlu.

Aga uuri arendaja kohta, detailplaneeringuid, igasuguseid jooniseid (salvesta endale, muidu kaovad netist ja on hiljem raske õiendada).

Tallinna lähedane uusarendus. Parkimiskohti on kaks, tube neli, esik on avar. Naabrid aknasse ei vaata, aknast paistab hoopis lasteaed. Rohelust on piisavalt. Vabakäigukasse pole. Kui millegi üle nuriseda, siis laste jooksmine ja hüppamine korrus kõrgemal ning teismelise muusikavalik kõrvalkorterist kostavad siiski läbi. Mitte väga häirivalt, aga ikkagi. Kuna aknad on valdavalt õhtupäikese poole, siis sel suvel oli korteris pigem ikka palav. Õnneks on rõdu ja aknaid hoidsime ka lahti. Õhkjahutuspumba paigaldamise võimalust projekt uues majas ette ei näe. Lapsed meie akende all ei karju, suurem mänguplats on kaks maja edasi. Akna alt läheb kergliiklustee, rulluisutajad ja jalgratturid libisevad nii kiiresti mööda, et ei jõua mu akendesse piiluda.

Mul sugulane elab perega paarismajas uusarenduses (küll mitte Tartus). Ja enamik sellest halast ei kehti. Mõlemad mahuvad maja ette autot parkima. Esik on ka täitsa olemas. Jah, elutuba ja köök on selles mõttes ühes avaras ruumis, aga mingit rasva küll pähe ei pritsi. Ega see kõik siis 20m2 topitud ei ole. Suur avar ruum on ja söögilaud paikneb ikka köögipoolel. Lisaks on majade asetus kuidagi nii planeeritud, et naabreid küll akendest ei näe. A’la näed naabri garaazi vms. Ainuke, mis kehtib, on see, et majad on tõesti väga lähestikku ja aiad just väga suured ei ole ja maja on maapinnaga tasa. Aga minu arust on see just äge. Suured avarad aknad ja klaasist uksed, lapsed jooksevad toast padinal otse suurele terrassile, mis asub aia pool. Ja maja ees, kus eesuks ja esik on ikkagi sein mitte maani klaas, lisaks on sissekäigu kohal päris suur katus. Ja muide, lumehang tuiskab siis ka ukse ette, kui sul elamine maapinnaga tasa pole. Vähemalt meil küll.

#4076131:

#4076033:

Mind huvitabki eeskätt nende inimeste kogemuspõhine arvamus, kes uusarendustes reaalselt elavad. Niisama tänitamist ei oota ????

Mina ei ela uusarenduses, aga olen käinud uutes majades elavatel tuttavatel palju külas ning jah, sõltub muidugi arendusest, aga väga sageli tõesti ei ole uutes majades eraldi esikuosa, vaid astud nö kohe tuppa. I korrused ongi tihti madalad, erinevalt klassikalisest paneelikast on I korruse korteritel terrassid ja korterid ongi maapinnaga samal tasandil. Eraldi köögiga lahendusi enda mäletamist mööda pole kuskil näinud, alati on köök ja elutuba olnud ühes. Nii palju kui mina olen müügis olevaid kortereid vaadanud ja ka tuttavate näitel, siis parkimiskohti saab enamasti ikka osta rohkem kui ühe korteri kohta, aga parkimiskoha hinnad on kallid ja iseasi palju neid osta jõuab. Pärnus jäi viimati ühes arenduses silma, et parkimiskoha hind on 6000€ ja Tallinnas olen näinud isegi kuni 20 000+.

Ja peale selle veel lisaks, siis tõesti üllatavalt paljud uued majad kostuvad ikka väga räigelt läbi. Võib-olla mitte rohkem kui vanad paneelmajad, aga uue maja puhul eeldaks, et tänapäevaseid võimalusi mürasummutuseks on rohkem kasutatud, aga eks suuresti on eesmärk ju soodsate kuludega ja kiiresti valmis teha, et kalli hinnaga maha müüa. Kahjuks.

#4076142:

Kui mina vaatan oma vanast majast uusarenduse poole, siis mind häirib, et esimese korruse elanikud arvavad, et nad elavad aiaga piiratud alal. esimese korruse pere grillib keset haljasala. Ma pole veel näinud, et teise ja kolmanda korruse elanikud murul grilliks.

See on ilmselt suuresti sellega ka seotud, et esimese korruse elanikel on need grillid oma terrassil ja sealt neid majast mõni meeter eemale lohistada on oluliselt mugavam kui II või III korruse rõdul grilli hoiustada ja siis seda alla hoovi peale tassida. Ma ei usu, et need I korruse elanikud teisi terroriseeriks ja teistel seal grillida keelaks – pigem lihtsalt keegi ei taha teise akna alla grillima minna. Uutel majadel on tihti I korruse terrassid ka oluliselt suuremad kui kõrgemate korruste rõdud (üsna tavapärane, et samas majas on terrassid ca 15 ruutu ja rõdud 4-5), seega neil ongi seal ruumi rohkem oma aiamööblit ja istumisnurki sisse seada.

#4075990:

Tsiteerides ühes teises teemas olevat infokildu, tekkis huvi, kas tõesti on elu uusarendustest selline? Kui ma vaatan nt Tartu Linnupargi maju, siis nad on tõesti kuidagi üksteisel seljas. Minu unistus on osta elamine uusarendusse, aga kui ma seda juttu loen, ei tea, kas enam tahangi.

Tallinna omasid ei osk kommenteerida, aga Tartu uusarendused on küll sellised, et võta üks ja viska teist. Vaade on täpselt vastasmaja aknasse, privaatsust plle absoluutselt. Esimene korrus on maapinnaga tasa, hulkuvad kassid kusevad aknale ja talvel on hang akna taga. Esikut ei ole, astud poriste saabastega otse tuppa. Kööki ei ole, köögimööbel käib elutuppa. Kotletti praadida ja telerit vaadata samal ajal ei saa, rasv pritsib näkku. Kõrghaljastus puudub, päike keevitab toa kuumaks. Parkida pole kuhugi, korteriga saab kaasa osta ühe parkimiskoha. Enamuses peredes on kaks täiskasvanud inimest, kes peavad tööl käima, aga üks peab tõuksile üle minema jne jne.

Ja talvel suusad 🙂

Tartus Kristalli majade vahel on mitu mänguväljakul.

Kui paljud influentserid jagavad internetis kogu ilmale oma elu, mis see uuselurajoonide elu siis ära ei ole. Kõik inimesed ei vajagi enda ümber 10 hektarit maad ja tahavadki, et oleks igast küljest ümbritsetud.

Mina elan mitte uusarenduses, vaid Tallinna ühes aedlinnas. Olen siin majas elanud kogu oma elu, veidi alla 50 aasta. Ja kahjuks on aknast avanev vaade muutunud üha kehvemaks. Kui minu lapsepõlves oli siin aedlinnas aia tavaliseks suuruseks kaks-kolm tuhat ruutmeetrit, siis nüüdseks on enamik aedu ära tükeldatud, ehk siis jaga algne mõõt kolme-neljaga. Ja tulemuseks on, et nüüd vaatab oma köögilaua taga istuv naaber sulle aknast sisse. Kuna maa on siin kallis, siis tavalisi sõbralikke noorperesid väga palju ei kohta, pigem on suurem tõenäosus sattuda mõne muukeelse ärihai naabriks, kelle lärmakast ööelust pead siis sinagi osa saama.

Rahvaränne siinkandis on viimasel aastakümnel jube suur, näiteks me parempoolne naaberkrunt on käinud käest kätte 10 aasta jooksul mingi 4 korda. Selline olukord on vähendanud turvatunnet ja kui pead veel võõrastega sisuliselt pead-jalad koos elama (seda ju elu pisikeseks tükeldatud kruntidel on), siis kipuvad ka suhted vahel pingeliseks muutuma.

Asi pole uusarenduses, neid tehakse normaalseid ka, aga just sellised noorele perele suunatud uusarendused on kohutavad kolhoosid. Meelega vist tehtud kõik nii lähestikku, et väikelapsed saaksid koos mängida ja toast tuppa käia. See meenutab rohkem nagu mingit kommuunielu. Ja kui lapsed kooli lähevad, siis on paras aeg kommuunist välja kolida.

#4076451:

Uusarenduse aknavaate puhul on küll häiriv kui naabri aken on kohe su akendesse. Aga reeglina on see ikka kena vaade. Maja uus, aknad värvitud, kardinad ees. Naaber on ilmselt sama probleemiga. Talle paistab sama pilt. Aga hullem on elada kohas kus oled kogu aeg elanud ja vaade muutub järjest viletsamaks, sest naabritel pole raha ja tahtmist oma maja ja akendesse eest hoolitseda. Vastas on vana maja. Miljööväärtus öeldakse veel

Mul oli kunagi vaade heinamaale ja üksikule lehmale. Nüüd vaatan rõdul hommikumantlis suitsetajaid.

Privaatsus paratamatult kaob linnas, ka linna ääres. Detailplaneeringud ka muutuvad pika eluea jooksul. Ostsime 18 a tagasi linna serva krundi nn eliitrajooni, nagu seda toona armastati nimetada. Luksusele viitas lihtsalt metsariba ümber majade ja lähedal olev jõgi, elanike poolt korda tehtud rannaala jms. Turvaline ja kokkuhoidev kommuun tekkis piirkonda. Detailplaneeringu järgi oli krundi ostnutel teatud aja jooksul kohustus maja püsti saada ja ümbrus heakorrastada, et ei tekiks lõputult kestvat ehitusmüra ja elurajoon oleks terviklik, nagu ostes lubatud.

Kümmekond aastat sai seal elatud ja nauditud keskkonda, siis hakkas pihta. Metsaala muutus DP järgi äkki võsaks, mis maha võeti ja erinevad arendused hakkasid teineteise võidu kutsuma inimesi elama “eliitrajooni”. Ridamajad, kortermajad, kõik vabad pinnad ehitati täis nii tihedalt, et majade vahele jäeti pimedad murulapikesed, kus vaid tuul ulub. Viimased aastad oleme elanud pideval ehitustandril, tolm, müra, ehitusmasinad. Isegi linnud on aedadest minema kolinud, varem korras ja poolprivaatne rannaala on tihti läbustatud, autod sõidavad päeval ja öösel, ossid peavad poole ööni lärmakaid pidusid – linnaelu, mis muud.
Polegi midagi teha, maja on müügis ja kolime ära, sest see pole enam see, kuhu kunagi kodu rajasime

Vastukaaluks viimastele: elan ühest Eesti linnast 20 km kaugusel alevis. Arendamise perspektiivi siin ei nähta. Elanikkond vananeb jõudsalt, noored pered siia enam elama ei tule. Kool on sulgemisohus, meelelahutust ei ole, ainus aeg, kui mingeid elu hääli kuuleb, on soojad suveõhtud. Muul ajal nagu mingi kummitusküla. Järjest väheneb ka huviringe lastele, kõik läheb lihtsalt allamäge kogu aeg.
Ka meie maja on varsti müügis, aga hoopis arengu täieliku puudumise tõttu. Siinse aleviku jaoks oleks uuselamud täielik päästerõngas, aga neid ei tule.