Tahan arutleda ühe teema üle. Mu sõbranna on abielus mehega, kellel eelmisest suhtest laps. Täna siis läks see laps esimesse klassi. Neil on alati olnud traditsioon käia iga lasteaia aasta alguses koos pildistamas ja nüüd siis koolialguse puhul. See laps, tema ema ja isa. Lahutatud ema-isa suhted on olnud alati neutraalsed peale lahkuminekut, minu arust päris hästi lahendatud igasugune läbikäimine just lapse huvides. Täna siis ka mindi esimese koolipäeva puhul aktusele ja sellejärgselt fotograafijuurde pildistama. Sõbranna on mul aga marus, tema arust ei ole päris õige, et mängitakse niimoodi “perekonda” – koos lapse aktusele ja lavastama perekonnapilte. Ise ta pole olnud huvitatud kaasaminemisest, ta üldse pigem hoiab sellest lapsest eemale (endal neil lapsi pole, sõbranna pole ka suurem asi lastesõber). Üritasin küll selgitada, et ta ju selle lapse isa ja minu arvates väga normaalne, et niimoodi lapse elusse kuuluda tahab. Sõbranna väidab, et lapsel võivad tekkida valearusaamad, nagu isa äkki tuleks nende juurde tagasi. Kusjuures lahus oldud juba vist 5 aastat? Ma saan aru, armukadedus on üks jube asi, aga kas tõesti on väheke imelik, et lahutatud vanemad ja nende laps käivad niiöelda “lavastamas” perepilte fotograafi juures?
Teema: perekondlik pildistamine – ilus traditsioon
On küll veider. Ei kujuta ette, et ma oma eksmehe ja lapsega koos fotograafi juures käiks;)
Laps teeb pilte emaga ja isaga, mis mõtet on niimoodi lahkuläinud inimesi fotole pressida, see pole ju tõelisus.
Tundub pisut kummaline küll jah :-).
Ma elan umbes sama kaua oma laste isast lahust. Lapsed on sel ajal käinud pildistamas koos isaga ja isa elukaaslasega. Pildid saadeti mulle ka. Väga vahva minu meelest.
Endale ei tuleks pähe laste isa endaga koos fotoshootile kutsuda. Milleks traditsioonilised perepildid kui seda peret enam pole?
Kas sõbranna mehe lapse ema on abielus või suhtes? Vean kihla, et ei. Kui tal endal mees kodus ootaks, siis ta ilmselt selliste asjadega ei tegeleks.
Miks see imelik peaks olema, kui pildid pole sellised, kus fotograaf ema-isa omavahel kudrutama-kallistama püüab panna, vaid tõesti ongi mõtteks jäädvustada lapsele üks pilt iga kooliaasta alguses, kus ta on oma vanematega peal?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks see imelik peaks olema, kui pildid pole sellised, kus fotograaf ema-isa omavahel kudrutama-kallistama püüab panna, vaid tõesti ongi mõtteks jäädvustada lapsele üks pilt iga kooliaasta alguses, kus ta on oma vanematega peal? [/tsitaat]
Just. Minu meelest väga ilus mälestus lapsele ja samas ka mõlemale suguvõsale. Laps ei ole ju lahutanud.
See on täiesti normaalne. Abiellugu või lahutagu need vanemad elu jooksul nii palju kordi kui tahavad, lapsele on nad ikka ema ja isa ja laps tahab just neid oma aktustel näha. Pildistamine on ilus traditsioon ja mina selles küll midagi halba näha ei oska. Lapsele on vanemate lahkuminek nagunii raske, mu meelest väga tore, et ta igal aastal sellise ilusa mälestuse endale saab.
Ise ma olen oma laste isast lahus juba 10 aastat, ometi käime endiselt 1. septembril peale aktuseid koos lastega pidulikult koos väljas söömas. Kui mu praegune mees selle peale marutama kukuks, siis ma vaataks ikka päris imelikult. Ma olen oma eksmehest lahku läinud, meid ei seo mitte miski peale laste, mida siin marutada on? Ja kuigi lapsed on juba üsna suured, on see nende jaoks oluline, et nende vanemad suudavad kord aastaski koos ühe laua taga istuda. See on ju laste tähtis päev.
Minu arvates on see ka tore kui ema-isa suudavad peale lahkuminekut normaalselt suhelda. See pildistaja juurde minek on ka tore üritus- mõeldakse ka lapse peale.Ja eks laps tahab ju alati et ema-isa omavahel hästi läbi saavad.
Teemaalgataja sõbranna peaks siiski õnnelik olema, et tal selline kaaslane on. Kaaslane kes oma eksidest lugu peab ja normaalselt suhtleb nendega.
Lahkuläinud kraaklevad vanemad on täielik katastroof!
Mu meelest eriti tore, näitab, kuidas vanemad tõesti lapsest hoolivad.
🙂
Seda vist suudavad tõesti vähesed, seepärast imelik tundubki enamikele.
Enamike arvates on normaalne ju üksteise kõri kallal olla pärast lahtust.
Mina ja mu laste isa näiteks ei ole üksteisel kõri kallal. Täiesti viisakad suhted on.
Mu laste isa on peale lahkuminekut mitu aastat koos elanud väga toreda naisega, kes mu lastega hästi läbi saab. Just uue naise tunnetele mõeldes ei kutsuks ma eksmeest “perepilte” tegema. Praegu uus naine ilmselgelt ei vihka mu lapsi ja ma ei tahaks planeerida tegevusi, mis võiksid seda muuta. Ka minu praegune abikaasa tunneks ennast ilmselt üsna üleliigsena kui ma sellise mõttega välja tuleksin.
Üks kommentaator ütles siin ilusasti: see pole ju klassikalises mõttes perepilt ja pere teesklemine, vaid laps saab ühele pildile oma ema ja isaga.
Paljudel lahutatud vanemate lastel on selliseid hindamatu väärtusega pilte?
Minu meelest ilus mõte, just lapse suhtes.
minu jaoks veider. OK -saan aru teha foto koolitrepil koos ema-isaga, aga minna eraldi fotograafile – no ei tea, ei oska seisukohta võtta. Põhjus ka selles et ei meeldi need poseeritud fotod – vaid need ikka, mis hoo pealt võetud jne. Oma asi , aga minu maitse ei ole kramplikud portreefotod kamina peal.
Marru ei oleks läinud ja ilmselt ei viitsiks tõmmelda sellel teemal. Kui mehe laps lõpetas gümnaasiumi -siis tehti üldfoto – emad, isa, vanavanaemad jne. Kutsuti ka mind – siis ühele fotole läksin, teised on minuta
Väga normaalne. Pildil on ju laps oma ema ja isaga, ning niimoodi jäädvustatakse ju ka lapse kasvamist läbi aastate. Mis nende omavahelised suhted parajasti
On, ei ole ju oluline. Kuskile ei ole ju kirjutatud, et tegemist perepildiga selle sõna traditsioonilises mōttes. Laps ja tema kaks vanemat.
Sõbranna marutagu, aga marutamise objekt peaks ta ise olema. Sest kui mehel on laps, siis tal on laps. Ja lapse isal on õigus lapse elust osa saada. Kui on ikka kooli algus, siis isa ei pea jääma sellest kõrvale seetõttu, et ta lapse emast lahus on. Ja sõbranna asetagu ennast 1 kord selle lapse olukorda. Et kui tema isa ja ema oleks lahus ja kas tema tahaks siis pilte, kus mõlemad vanemad peal või tahaks ta siis pilte, kus ta on vanematega eraldi. Lahutuse korral ju laps ei jää vanematest ilma. Nii et kui pilti vaadata lapse silmadega, siis on lugu hoopis midagi muud, kui vaadata täiskasvanud inimese silmade läbi. Aga sõbrannal tasub hoolega mõelda, kas talle on vaja marus olemist järgmiseks 12 aastaks või mitte. Kui ta ei suuda maharahuneda, siis ilmselgelt talle ei sobi ajalooga mees.
oleneb minu meelest täiesti kogu selle fotoshuudi ülesehitusest. Ei kujuta ette nö ilupildistamist, kus “mängitakse” perekonda igas asendis :). Mõned jäädvustused lapse esimesest koolipäevast koos ema-isaga on aga vägagi ok, ikkagi mälestuseks.
Minu mees läks ka lapse kooli aktusele ning pärast tehti kena pilt ema-isa-laps.
Minu arust on see suur asi kui suudetakse sellist asja pärast lahutust teha.
Teemaalgataja sõbranna on lihtsalt titt.
ma sõbrannana ütleks välja ka mehele, et lollus. paljud mehed pole midagi nii ükskõiksed uute naiste tunnete vastu, nagu siin kujutatakse. enamik ei lähe laiali, kui uus naine midagi keelab-käsib. seega, kui ma nii arvaks, siis ma ka ütleks, et okse ja siis mees püüab edasi, kuidas mind lepitada. näiteks tattnokk paar kuud minu majja ei astu. kodus pilt, vaadaku seda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma sõbrannana ütleks välja ka mehele, et lollus. paljud mehed pole midagi nii ükskõiksed uute naiste tunnete vastu, nagu siin kujutatakse. enamik ei lähe laiali, kui uus naine midagi keelab-käsib. seega, kui ma nii arvaks, siis ma ka ütleks, et okse ja siis mees püüab edasi, kuidas mind lepitada. näiteks tattnokk paar kuud minu majja ei astu. kodus pilt, vaadaku seda.[/tsitaat]
Tundud üks armas ja suure südamega daam olevat 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Tundud üks armas ja suure südamega daam olevat :)[/tsitaat]
kui ülevoolavalt ei suhtu igasugu ekside huiamisse, siis häda? peaks sellisel eksil laskama pähe kusta?
Minu arvates ilus komme ning seda traditsiooni peaks just jätkama. Mu mehelgi on esimesest suhtest laps ning nii esimese koolipäeva pildid on tehtud laps+ema+isa (toona olemasolev poolvend jäeti pildilt välja) ning ka põhikooli lõpetamisel tehti koos pilte, laps+ema+isa, kuigi üritusel oli veel selle lapse poolvend ja poolõde. See on oluline just lapsele, eriti minu mehe lapsele, kuna rohkem täisõdesid-vendi tal pole (naised järgnevad lapsed eri meestega ning meil kaks ühist last). Mina pole seda kunagi takistanud, et suhte alguses (lasteaia lõpetamine ja 1. klass) ega ka nüüd. Perepildistamisel oleme ka käinud, kuid eelkõige suuname last isaga või isa kõikide tema lastega pildile.
Mismõttes mängitakse perekonda? Lapse jaoks ongi ju nii isa kui ema tema perekond!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kui ülevoolavalt ei suhtu igasugu ekside huiamisse, siis häda? peaks sellisel eksil laskama pähe kusta?[/tsitaat]
Nii nunnu, sul neid igasugu ekse ilmselt hordide viisi oma pärli taga nutmas?
Minuarust on ka natuke imelik traditsioon. Mul endal ka mehel eelmisest suhtest laps ja ma tunneks ka imelikult, kui kohe traditsioonina igal aastal ekstra minnakse fotograafi juurde, mitte juhuslikult ürituse käigus lastakse ka selliseid pilte teha.
Samamoodi ma tean, et kui mees tahtis minu ja lapsega perepilte teha nagu oma perest, siis lapse ema oli päris paanikas ja lõpuks kästi vaesel lapsel fotograafile teatada kindlasti, et mina pole tema ema 😀
See muidugi ei tähenda, et nad üldse ei tohiks kolmekesi pildil olla. Aga mitte traditsioonina, sest nad ei ole enam ju üks pere. Lapsel on nüüd kaks peret – ema pere ja isa pere,kusjuures ema ja isa ei ole omavahel pereliikmed. Ja kui sisi ema võtaks samale pildile oma uue lapse ka, siis oleks ju eriti imelik – sest uus laps on ju mehe lapse vend, aga mitte minu mehe pere.
Laps käis psühholoogi juures ja seal üks ülesanne oligi koostada nö oma pere pilt. Laps siis panigi pildile oma isa ehk minu mehe, oma ema ja oma poolvenna. Poolvenna isa pildil polnud (ei ela koos). Ja isegi psühholoog ütles minu üllatuseks, et lapsel ei ole peremudel päris selge, kuigi ma ise arvasin ka, et see ju ongi tema pere. Nii et ka psühholoogid leiavad, et kooliealine laps peaks aru saama, et tegemist on mitme perega
ma ei hakkaks üldse mingi mehega koos elama, kellel laps, jamasid aina tuleb juurde. Pärast segab ka see kooselu, et tuleb rahasid maksta teise peresse jne.
Minu arvates väga ilus traditsioon! Lapse jaoks on ema ikka ema ja isa ikka isa, hoolimata sellest, et nad enam koos ei ole. Olen ise ka lahutatud vanemate laps ja mul on ainult üks “perepilt” ning tohutult kahju, et isa ei käinud kunagi minu kooli lõpetamistel või muudel tähtsatel sündmustel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minuarust on ka natuke imelik traditsioon. Mul endal ka mehel eelmisest suhtest laps ja ma tunneks ka imelikult, kui kohe traditsioonina igal aastal ekstra minnakse fotograafi juurde, mitte juhuslikult ürituse käigus lastakse ka selliseid pilte teha.
Samamoodi ma tean, et kui mees tahtis minu ja lapsega perepilte teha nagu oma perest, siis lapse ema oli päris paanikas ja lõpuks kästi vaesel lapsel fotograafile teatada kindlasti, et mina pole tema ema 😀
See muidugi ei tähenda, et nad üldse ei tohiks kolmekesi pildil olla. Aga mitte traditsioonina, sest nad ei ole enam ju üks pere. Lapsel on nüüd kaks peret – ema pere ja isa pere,kusjuures ema ja isa ei ole omavahel pereliikmed. Ja kui sisi ema võtaks samale pildile oma uue lapse ka, siis oleks ju eriti imelik – sest uus laps on ju mehe lapse vend, aga mitte minu mehe pere.
Laps käis psühholoogi juures ja seal üks ülesanne oligi koostada nö oma pere pilt. Laps siis panigi pildile oma isa ehk minu mehe, oma ema ja oma poolvenna. Poolvenna isa pildil polnud (ei ela koos). Ja isegi psühholoog ütles minu üllatuseks, et lapsel ei ole peremudel päris selge, kuigi ma ise arvasin ka, et see ju ongi tema pere. Nii et ka psühholoogid leiavad, et kooliealine laps peaks aru saama, et tegemist on mitme perega[/tsitaat]
Et lahuselav isa pole tõepoolest lapse pere, laps isegi perepildile ei tohi joonistada (loetakse psühholoogide poolt, et siis on segaduses)?
Täiesti jabur.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
