Abikaasa perekonna koosviibimistel on nii, et räägivad peamiselt tema ema ja teise poja naine. Ämm võtab natuke napsi ja päästab siis keelepaelad valla. Meenutab pikalt-laialt sündmusi oma elust ja ka tuttavate elust. Tema jutt on sageli päris huvitav ja naljakas. Ainult ta räägib väga pikalt ja jõuab jutu algse mõtte juurest päris kaugele välja.
Mehe venna naine on enda meelest jälle suur tarkpea. Tema peab meile loenguid ja dikteerib, kuidas asjad on. Kui vahele piuksatada “minu meelest see on nii”, siis tal tuleb kohe eriline nägu pähe, selline üleolev “mina tean, kuidas asjad on” – nägu, ja hakkab loengut pidama.
Koosviibimised mehe perekonnaga näevad välja nii, et ämm räägib oma lugusid. Kui ämm on parajasti korraks ruumist välja läinud, üritavad mehed hakata vestlema päevapoliitilistel teemadel. Kohe sekkub teise venna naine, kes hakkab sündmusi oma vaatevinklist kommenteerima. Teeb seda pikalt, nii et peame loengut kuulama. Siis tuleb ämm tagasi ja hakkab jälle oma memuaaridega pihta.
Ükskord suvel, mehevanemate poolt koju sõites, ma küsisin oma abikaasalt, kas ta on tähele pannud, kuidas ämm ja vennanaine domineerivad. Kas ta on märganud, et mina näiteks üldse sõna ei saa? Mees ei uskunud algul, ütles, et ma liialdan. Pakkusin siis välja, et teeme nii, ma paar järgmist kokkusaamist ise ei räägi midagi. Et vaatame, kas keegi paneb seda tähele ja küsib ise minu käest midagi?
Nüüd ongi olnud sügisel seal paar koosviibimist, kui mina olen öelnud tere, palju õnne sünnipäevalapsele (kui oli äia sünnipäev). Olen vastanud oma laste paarile küsimusele (ema, kust ma voodiriided saan? ema, kas morssi saaks juurde teha?) ja muidu istunud vait nagu sukk. Keegi pole seda märganud. Oleme me seal lõunast järgmise hommikuni, seega pole tegemist paaritunniste külaskäikudega.
Mees jälgis seda kõrvalt ja tahaks nüüd jõulu ajal perega jutu üles võtta, et tema naisel ka rääkida lastaks. Mina ei taha. Ma tahtsin ainult tema tähelepanu sellele seigale juhtida, et nii on. Ei taha üldse mingit klaarimist sel teemal, milleks? Et siis demonstratiivselt paar korda oldaks vait ja lastaks mul rääkida. Vennanaine ja ämm teeks veel kindlasti iroonilisi grimasse. Ma ei ole ka üldse solvunud sellest. Mul on omad seltskonnad, kus mind piisavalt tõsiselt võetakse ja minu arvamust arvestatakse.
Kas teistes peredes te panete tähele, et seltskonnas saaksid kõik rääkida? Küsite üksteiselt, ja siira huviga, kuidas läheb? Meil näiteks ämm küsis minu käest ühe potitaime kohta, mis me tõime, kuidas seda hooldada? Tegin suu lahti, et vastama hakata, aga ämm pöördus juba mujale ja hakkas kellegi teisega rääkima.
Kui me seal oleme, siis käib suur üksteise võidu üksteisest üle karjumine, kõik tahavad ise rääkida, teisi ei kuulata ja teiste vastu huvi ei tunta. Päris väsitav on. Kui lapsed veel väikesed olid, siis ma panin mehevanemate pool olles neid alati paar tundi magama. Keegi ei pannud tähele ka, et ma nii kaua ära olin. Aga nüüd lapsed juba suured, seda ettekäänet ka ei ole.
Teema: perekondlikud koosviibimised
Ma ei saa nüüd aru, et kas sind siis see häirib või ei häiri, et sina loenguid pidada ei saa? Kui sind ei häiri, nagu sa väidad, siis mida sa tahad? Kui kõik teised on sellise suhtlemisviisiga, nagu selles peres on, rahul, siis lihtalt sulandu sellesse ja tunne ennast hästi. Lihtsalt see ongi selle pereringi eripära. Kui häirib, siis pead ennast ise kehtestama, mitte nii, et nüüd mees röögatab korra, et olge nüüd kõik vait, mu naine tahab sõna võtta…
Miks sa selle teemaga mehele peale käisid, kui sa midagi muuta ei taha? Mees arvab, et midagi on vaja nüüd ette võtta.
Nüüd pead mehele ütlema, et ega sul tegelikult midagi neile öelda ei olegi ja las olla nii nagu on olnud, aga sa lihtsalt “märkisid fakti”.
Alati on seltskonnas lärmakamaid ja tagasihoidlikumaid. See on nende pere stiil ja sissejuurdunud viis. Mõnes peres on nii, et mehed arutavad omi asju ja naised köögis ajavad “naistejutte” jne.
Kui minu seltskonnas oleks keegi, kes vabatahtlikult suud lahti ei tee ja ootab ainult küsimist, siis mina teeksin järelduse, et ta on kas üle keskmise häbelik või ta tegelikult ei taha suhelda. MA ise oleks selline ainult väga pealesunnitud seltskonnas, kus ma ei taha olla ega osaleda ja pean viisakusest “lihakehana” kaasa olema (tänu taevale, neid kohti on vähe).
Mõne hetke ikka vennanaine hinge tõmbab, et seltskonnale mõne küsimuse jõuad öelda, mida sina seltskonnas arutada tahad vms.
Et ma ka sõna saaks, mehe peres ju ei saa ???? Minu meelest päris huvitav katse ju, et ma olengi olnud kahel koosviibimisel vait ja keegi polegi seda märganud. Kas teie meelest ei ole see kummaline?
Saan aru 🙂 aga absoluutselt ei ole kummaline. Ju siis arvatakse, et oledki nii vaikne ja tagasihoidlik, ehk üritatakse sind isegi jutustamisevahuga “üles soojendada” ilma otse küsimata. Aga kui on seltskonnas üks kuni mitu “mina tean, kuidas asjad peavad olema” tüüpi, siis ei saagi vaiksemad sõna, kui ise sõna ei võta. Täiesti tavaline igas suuremas seltskonnas, arvan.
Rääkige mehega omavahel seal lauas ja ära siis kuulake ühe heietusi ja teise targutusi.
Äkki teie käitumine julgustab ülejäänud pereliikmeid ka vestlusringe moodustama?
Kuniks vaikides neid kahte kuulatakse, nad ka esinevad.
Kuniks vaikides neid kahte kuulatakse, nad ka esinevad.
Nii on.
Teemaalgataja peaks samuti pisut rohkem napsu võtma, kui muidu suud lahti tehtud ei saa ja kisub igavaks.
Sest huntide keskel peab ulguma VÕI minema minema.
Mu mehe vennanaine oli selline vaikne kokkusaamistel. Talle muidugi ei meeldinud ka kui mehed napsu hakkasid võtma. Terved õhtud istus vaikselt, vahepeal luges ajakirju. Pea mitte kunagi ei võtnud aruteludest osa, omalt poolt ei lisanud, ei kiitnud, ei laitnud, small talki ei harrastanud, vestlusi ei arendanud. Kui midagi otse temalt küsida, siis loomulikult rääkis. Ja see tugevalt häiris tegelikult. Mul jäi alati selline paha tunne, istus teine kombekalt ja viisakalt, kõik teised napsutasid, sõid kõvasti, rääkisid kõvasti. Võiks ju siis ise vestlust alustada, Aga eks see paha tunne on mu enda väljamõeldis kindlasti.
Nüüd on jälle teistpidi, äi on “hulluks” läinud – on muutumas tigedaks, vanaks vinguvaks vanameheks. Tundide kaupa võib rääkida, kuidas korda pole, üks poliitik on loll, teine samuti. Vene ajal tegid kõik tööd, keegi ei laiselud. Noored on tema kodukülas hukas, ainult joovad ja elavad sotstoetustest jne jne jne – juttu (loe: vingumist) jätkub kauemaks. Mul on viimastel koosviibimistel kannatus katkenud ja kui ma midagi kellegi kiitmiseks mainin, siis ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne.
Eelneva jutu jätkuks tahtsin teemaalgatajale öelda, et ärgu jumala eest mees seda klaarima hakaku, see jätaks ikka väga imeliku mulje. Paari päeva jooksul leiab alati keegi võimaluse midagi öelda ja kui ei leia ja kõik on rahul siis las nii jäädagi.
Mina olen ka selline vaikne inimene mehe suguvõsaga koos olles, just siis kui kogu kamp koos. Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes ei lenda uksest sisse ja ei hakka kõva häälega vatrama. Mulle meeldibki vaikselt istuda ja kuulata teiste juttu. JA mind ei häiri üldse, et ma sõna eriti ei võta. Kui teemaalgataja teeb selliseid teste mehega ja juhib sellele tähelepanu, siis see ikkagi häirib teda ja ta tahab , et see muutuks. Aga ega seda muuta ei saa, inimloomust on raske muuta.
Mina pole ämma-äia juures juba aastaid sõnagi peale viisakusväljendite öelnud. Kui varem midagi ütlesin, siis hakkas kohe minu maha tegemine, stiilis mis mina ka tean, ise kõrgharidusega vuhva jne, minusugustel on alati vale arvamus jne, linnainimesed ei peaks üldse päris elu teemadel sõna võtma jne. Päris alandav oli alati. Nüüd ma siis olen vait, ei paista kedagi häirivat ja minu poole ei ole ka kunagi keegi pöördunud. Peoõhtu kestel paar korda mind tavaliselt sarjatakse, aga õnneks on maailmas peale minu teisigi “lolle”, keda kiruda. Kuna ma ei tarbi alkoholi (tervislikul põhjustel), saan ka selle eest alati võtta (no et pean uhkeks).
Mees teab ja on märganud, aga ei tee midagi – ükskord mainis, aga sellest tuli veel eriti suur pahandus. Arvab, et ma võiks ju ikka ka rääkida ja solvangud ära taluda. Aga mulle näiteks ei meeldi, et lapsed pealt näevad sellist asja. Ja arusaadavalt ei saa ju mees oma vanematega suhtlemist ära lõpetada, meie lapsed ämma-äia õnneks eriti ei huvita.
Seejuures mujal pean ma ennast heaks suhtejaks ja mind peetakse pigem seltskondlikuks. Kõrgharidusega tõesti, aga mehe peres ka kõik ja ma ei ole mitte iial seda kuidagi esile tõstnud ega pea seda mingiks miinuseks. Ei ole ka näiteks kodune ülalpeetav, kes oma eluga ise hakkama ei saa – oma erialal olen täiesti edukas spetsialist ja ekspert ja teenin 2/3 pere sissetulekust. Seda ämm-äi ei tea.
Juba praegu läheb meel mustaks, kui lähenevatele pühadele mõtlen.
tundub, et põhiprobleem on selles, et sulle ei meeldi lihtsalt mehe perekond. siis käivadki kõik asjad närvidele.
Mul on sama seis, mehe ema ja õde ainult räägivad, räägivad ja rääägiivaad. Sul veab, et sinu mehe pere räägib vähemalt huvitavat juttu. Minu mehe pere räägib tühist, tülpimuseni tüütavat juttu asjadest ja teistest inimestest. Mina neid inimesena üldse ei huvita. Mulle sobib, sest tänu sellele ei trügi nad meile külla üle ühe korra aastas. Enamasti üritan sellekski korraks kodust minekut teha. Kui ei õnnestu, siis kuulan selle möla ära, nii veini kõrvale. Ja mõtlen omi asju samaaegselt või toon põhjuseks laste uneaja ja lahkun ikka. Mina ei kavatse midagi muuta ega mehele midagi öelda, sest suurem suhtlus minuga võib päädida suurema arvu külaskäikudega.
Osad inimesed lihtsalt oskavad verbaalselt domineerida, jutu sisul pole selle oskusega pistmist.
Aga isegi sellised inimesed annavad vahest sõna neile, kes on nende paremad sõbrad ja muidu meelisinimesed.
Ma tööl väldin lõunatamist nendega, kel on oskus endast pikalt heietada, ilma et keegi sõna vahele saaks. Tegelikult see on müstiline anne, kuidas môni oskab oma üsna sisutühja mulaga tervet seltskonda ennast kuulama panna.
Aga kas pead koos oma mehe perega nii palju aega veetma? Sul on ju üsna igav ja tüütu nendega.
Minu ämm räägib ka ainult endast ja oma tegemistest, mõnikord küsib kuidas mehel tööl läheb. Minu töö, pere, me laste kohta ei küsi üldse ja mul ka rääkida ei lase. Huvitav, et vahest ta räägib pikalt mehe vennalastest ja ma ei tea, kust ta oma info saab, sest minul ja mehel ei ônnestu üldse talle oma laste tegemistest rääkida. Küllap siis vend ja tema naine suudavad laste vanaema kuulaja rolli suunata või on nii, et lihtsalt hoolib rohkem.
Ma olen kindel, et ta emana armastab oma poega, aga ma kahtlen et talle lapsed ja mina korda läheme. See on nii imelik kui inimene vesteldes mitte midagi vestluskaaslase kohta ei küsi. Minu vanemad näiteks uurivad ikka kuidas mehe vanematel läheb, aga mehe vanemad ei huvitu mitte millestki minuga seonduvast.
Siiski meil sõbralik suhe, aga käime ka seal vaid põgusalt külas, pikemaks ei jää.
Ta ei tee ka kunagi süüa me tuleku puhul ja jõuluks pole meid kunagi külla kutsunud, nii et selles suhtes lihtne.
Mulle lihtsalt meeldib inimesi vaadelda. Mehele mainisin tema pere eripära jutujätkuks, meil tema vanemate juurest kaks tundi koju sõita. Ma lihtsalt imestan, kuidas võivad inimesed olla nii ebaviisakad ja tähelepanematud, et räägivadki teised surnuks ega tunne üldse huvi teiste vastu.
Mees kindlasti ei võta seda asja oma perega jutuks, kui ma ei taha. Ja ma ei taha. Kirjutasin siia lihtsalt loo jagamiseks. Et ma ka sõna saaks, mehe peres ju ei saa ???? Minu meelest päris huvitav katse ju, et ma olengi olnud kahel koosviibimisel vait ja keegi polegi seda märganud. Kas teie meelest ei ole see kummaline? Kui ma selle eksperimendi mehele suvel välja käisin, ega ma siis ise ka ei uskunud, et see päris nii ongi, et keegi minu vaikimist tähele ei pane.
Aga võib-olla siis peakski siin ka mõned inimesed järele mõtlema, kuidas nende peres lood on? Äkki olete oma peres teie need ebaviisakad loengupidajad ja memuaaride ette kandjad?
Kas sa oled seesama inimene, kes tegi selle teise teema, kus teemaalgataja ütles oma tuttavale, et tasu pole vaja ja siis kui tuttav seda tõe pähe võttis ja tasu pakkuma ei hakanudki, tuli Perekooli oma halvakspanu avaldama, et “kuidas ikka mõni inimene nii ebaviisakas on”?
Ma saan aru, et sa ka nagu üldse solvunud ei ole, aga ikka jubedalt närib sees, et mehe perekond sind küsimuste esitamisega piisavalt kaasa ei ürita lohistada? Kas sa ise teed seda, mida teistelt ootad? Kui palju sina mehe sugulastele küsimusi esitad?
Minul, näiteks, on nii, et kui mõne mu lähedase mees/naine tuleb koos oma kaasaga mulle külla ja istub siis demonstratiivselt õhtu läbi vaikides ja ühegi mu jutu suhtes huvi ei ilmuta, siis ma a)eeldan, et ta ongi selline vaikne inimene, kes tahabki rahulikult rohkem teisi kuulata ja ma jätan ta rahule või b)arvan, et meie seltskond ei huvita teda või ta peab ennast meist paremaks ja ignoreerib meid sellepärast ning ma ei üritakski teda kaasata, sest mulle ei meeldi inimesed, kellele mina ei meeldi ja ma ei näe põhjust nende pärast võimelda.
Istun tundide viisi vait, võtan napsi ja mõtlen omi mõtteid.
Ütlen, et ma proovisin hiljuti uut retsepti teha, näiteks volovane erinevate täidistega. Vennanaine lööb käsi kokku, kuidas küll ligi 50-aastane naine ometi sellist lihtsat asja varem pole teinud? Ja hakkab rääkima mingist muust toidust, mida tema kogu aeg teeb ja mis tal väga hästi välja tuleb.
Kõlab nagu mingi kadeduse teema. Ehk siis tekkis reaalne oht, et sugulaste hulgas on ka peale tema arukaid (arukamaid ?) inimesi.
Volovani on selline tegelane tavaliselt ainult unes näinud.
Selliste vastu saad võidelda ainult tema oma relvadega – valetamine, vahelesegamine, ebaviisakus jne.
Kui sa loomu poolest selline fuuria ei ole, löö käega. Pole lihtsalt sinu inimene.
Pea mitte kunagi ei võtnud aruteludest osa, omalt poolt ei lisanud, ei kiitnud, ei laitnud, small talki ei harrastanud, vestlusi ei arendanud.
Teemaalgataja olen. Ma räägin küll. Ma olen päris jutukas inimene muidu. Ma olen pigem hakanud mõtlema, mõeldes oma mehe pere peale, ega ma mõnes teises seltskonnas ei ole ise ise see teisi surnuksrääkiv jutupaunik?
Aga seal seltskonnas millegipärast minul ei lasta rääkida. Ma üritan küll sõna sekka öelda, aga mulle hakatakse lihtsalt peale rääkima. Näiteks selline teemaarendus. Keegi mainib, et käisid teatris, mida vaatasid, kuidas meeldis. Mina lisan omalt poolt, et me käisime ka teatris ja mida vaatasime. Aga vennanaine võtab lihtsalt sõna suust ära. Kui näiteks me käisime vaatamas “Kolme õde”, siis vennanaine hakkab pikalt-laialt rääkima Tšehhovist üleüldse. Et mida ta ühe või teise näidendiga öelda tahtis. Või hakkab rääkima, mida mõni teatrikriitik “Kolme õe” kohta kirjutas. Või et nemad käisid paar aastat tagasi “Ivanovi” vaatamas ja mida tema sellest arvas. Mida mina või minu mees “Kolmest õest” arvasime, see jääbki rääkimata.
See on lihtsalt üks näide, kuidas vennanaine võtab jutu üle. Sama mingi muu teema kohta. Hakkan rääkima, et tütar tahab pärast põhikooli teise gümnaasiumisse minna ja vennanaine hakkab hariduspoliitikat lahkama. Ütlen, et ma proovisin hiljuti uut retsepti teha, näiteks volovane erinevate täidistega. Vennanaine lööb käsi kokku, kuidas küll ligi 50-aastane naine ometi sellist lihtsat asja varem pole teinud? Ja hakkab rääkima mingist muust toidust, mida tema kogu aeg teeb ja mis tal väga hästi välja tuleb.
Ämm aga muudkui sahmib, tema nagu ei suuda keskenduda. Kui ta ka pöördub oma poegade või lapselaste poole küsimusega, ta ei jõua vastust ära kuulata. Oi, kartulid keevad üle, ja juba ta jookseb minema. Oi, laual on sült (pasteet, morss, leib) otsas, toon juurde! Ja kui siis kõigil on kõhud täis ja midagi pole enam vaja teha, siis ta heietab oma lugusid.
Väga põnev seltskond! Mulle tundub hoopis, et nii su ämm kui ka küdinaine on mõlemad väga ebakindlad suhtlejad. Neil on vaja kontrolli olukorra üle ja nad ei suuda seltskonnas jututeemasid vabaks lasta, sest siis võib nende jaoks midagi ootamatut ja ebameeldivat juhtuda – neil kaob kontroll. Paljud näitlejad on näiteks sellised. Kui nad ise esinevad, siis on kontroll nende käes.
Mina laseks neil vabalt olla. Las vatravad. Pigem isegi innustaks seda ja küsiks lisaküsimusi, mis laseks neil veelgi sügavutti minna oma jutustamisega. Inimestel on ka suur vajadus, et keegi neid kuulaks ja nende vastu huvi tunneks.
Ja siis muidugi vahepeal üritaks ka selle vaiksema poolega seltskonnast omavahel jutustad – mehe vend, lapsed ja kes teil seal veel on…
Mul endal on meeletult suur pere ja kõigil mu õdedel veel oma suured pered, nii et kui mingi ühine üritus on, siis sageli on õhtu lõpuks tunne, et juttu oli palju, aga kellegagi rääkida ikka ei jõudnud. Samas kedagi päris domineerijat pole ja päris nurgasistujat ka mitte, käib ringi see juturatas ikka.
Mul on üldiselt enda ema selline, kes juttu lõpuni rääkida ei lase, mis ei ole üldse pikk. Ta ei räägi just vahele, aga näiteks ta ei kuula enam, tähelepanu on mu lapsel, räägib temaga midagi, oma telefonis jne. Mul üsna ükskõik, harjunud juba, aga vahest on natuke paha tunne mehe pärast, kes on niigi vähese jutuga ja siis ka ei suuda ära kuulata. Vahest kui tal jutt on otsas, loeb mingit juttu valjult ette meile oma telefonist. Me jällegi ei viitsi seda pikka joru küll üldse kuulata. Mees ka ärritub mõnikord. Harva on üks sugulane ka seltsis, no siis ei saa üldse peale tema keegi sõna. Õde mul samasugune, et kuulata ei oska, aga õnneks räägib ta ise vähemalt vähe. Eks meil on väikelaps see põhiline, kelle peal kõigi tähelepanu on. Ma tahaks siiski seltskonnas täiskasvanud inimestega ka suhelda, mitte vaid laps ees ja taga. Kodus ju on niigi 24/7 kõik lapse ümber keerlebki.
Mu ema küsib küll, et kuidas läheb, aga siis peab vastama ühe sõnaga, et hästi ???? Küsib, et kus käisite, mis tegite. Ega ta tegelikult vastust kuulata ei viitsi. Minu jaoks on arusaamatu, et mis sa siis üldse küsid kui tegelikult kuulata ei viitsi ja ei huvita.
Ehk peaks hakkama nii tegema, et saadan lapse sinna ja ise naudime mehega kodust vaikuses olemist.
Ei saa aru , milles on probleem. Et see, et sina ei saa domineerida, sind ei märgata või milles? Kui on palju külalisi, siis mitte keegi ei tee linnukesi ja ei mõõda aega, kui palju keegi räägib. Igaüks leiab selle, kellega rääkida. ON muidugi hull lugu, kui inimesed on ühes toas mitu päeva. Olen märganud, et enamasti tekib koosviibmistel mitu seltskonda, kes istub köögis, kes saunas, kes elutoas, kes kõrvaltoas. Ühes toas on tõesti ebamuga kui on palju rahvast. Vestluse suunamiseks on head küsimused. Küsimustega saad väga osavalt vestlust suunata sinna, kuhu tahaksid et see läheks. Oodata, et sinul midagi keegi küsib pole mõtet enne, kui oled piisavalt palju ise küsinud. Ja seda ka siis kui tõesti tahad vestlust suunata. Võistlema ja lootma, et tavapärane kord muutuks, on rumalus. Peale vihavaenlaste sa midagi muud ei saavuta. Ja tasuks ka mõelda tarkuse üle, et mees valib naise ema järgi. Äkki oled ämmaga nii sarnane, et ei talu ämma käitumist seetõttu?
Mees jälgis seda kõrvalt ja tahaks nüüd jõulu ajal perega jutu üles võtta, et tema naisel ka rääkida lastaks
Mida mees siis ütelda kavatseb? Umbes nii, et mu naine on möku, kes muidu suud lahti ei saa, kui tuleb talle mõni kõneminut eraldada. Nõme kuidagi.
Meil on paras itaalia-pere, aga kuna seltskond on suur, siis lobisetakse kabakesi, mitte nii, et üks räägib tervele laudkonnale. Tõesti – õepoja naine on väga vaikne, alguses oli vist natuke kohkunud, kui sellist laata kuulis – naerdi, visatakse nalja jne. Mehe moodustavad ühe pundi, naised sädistavad teisel pool, praegu on 3 väikse lapse ema – need on omaette pundis, nüüd on ta juba harjunud meiega.
Ma ei saagi teemaalgataja murest aru – et midagi muuta ei taha, aga mehega teema vaja üles kiskuda.
Minu meelest ei ole tänapäeval selliste olukordadega mingit probleemi – võta vaikselt telefon välja sahista seal. Rahu maa peal, kõik on ka harjunud ekraanisõltlastega ja sa võid edukalt sellist teeselda. Loe kasvõi Wikipediast näiteks Paraguay ajaloo kohta – jube lahe lugemine! 🙂
P.S. Mis asjad on volovanid?
Ja tasuks ka mõelda tarkuse üle, et mees valib naise ema järgi. Äkki oled ämmaga nii sarnane, et ei talu ämma käitumist seetõttu?
Selline “tarkus” on täpselt sama tark kui see, et mees valib naise emast võimalikult erineva.
Ehk siis kes sooviks vabatahtlikult oma emaga seksida?
Minu lugu. Olen olnud see hing või süda. Ühe meelest lihtsalt muliseja, teise meelest targutaja, kolmanda arvates lämiseja, neljanda poolest see, “kes iga hinna eest tähelepanu tahaks”, viies arvab, et “las lollike lõksutab”. Ja panin siis suu kinni. Ja tapsin sellega igavesest ajast igavesti igasuguse hääolemise ühes…perekonnagrupis. Nüüd pingutatakse paart sõna rääkida, aga no…ei ole sealt midagi tulemas. Lihtsalt, ei ole. Keegi ei naera, keegi ei viska nalja. Sünnipäevadel, tähtpäevadel tõsised väljapeetud ilmed, korrektne kehahoiak, teatud kõrk ja ettevaatlik toon kõiges. Ma ka ei püüa enam päästa. Sellised süüdistused ei ole ka just tujutekitavad. Ju siis nii ongi okei. Ise räägin peamiselt mehe ja lastega, põhiliselt söögiteemal. Ulata seda, anna toda, kas need olid head, sa ise proovisid? Ja kõik. Uskumatu huumor tegelikult, aga nii ongi. Ja kui see teistele sobib, siis oleks meelevaldne arvata, et mis ma nüüd ikka lolli mängin, lähme sealt edasi, kus pooleli jäime. : ))) Tegelikult ongi ju väga hea. Nüüd on võimalus kõigil see süda ja hing olla. Ootan ja ootan aastast aastasse, et läheb äkki terake elusamaks, aga seni on muutusteta. Kaks-kolm tundi kannatab tegelt ära sellist asja vabalt.
Ja tapsin sellega igavesest ajast igavesti igasuguse hääolemise ühes…perekonnagrupis.
Seda ise arvad, et “tapsid” ja “hääolemise” jne.
Praegu lihtsalt tullakse kokku, istutakse paar tundi ja ei pea lolle sugulasi rohkem kannatama.
Nagu praegu teemaalgatajal, et vahmiil tuleb kokku ja sure igavusest ja mölast surnuks.
Ja tapsin sellega igavesest ajast igavesti igasuguse hääolemise ühes…perekonnagrupis.
Seda ise arvad, et “tapsid” ja “hääolemise” jne.
Praegu lihtsalt tullakse kokku, istutakse paar tundi ja ei pea lolle sugulasi rohkem kannatama.
Nagu praegu teemaalgatajal, et vahmiil tuleb kokku ja sure igavusest ja mölast surnuks.
Jah, ehk “tappis” ta iseenda “hääolemise”, aga teised on ju ilmselgelt rahul. Hoidku jumal, et päästma ei hakataks. See on nagu see “ükski heategu ei jää karistuseta – mina andsin õepojale oma vana roostes aiakäru, aga tema ei sõidutagi mind vastutasuks iga nädal poodi”.
Minu lugu. Olen olnud see hing või süda. Ühe meelest lihtsalt muliseja, teise meelest targutaja, kolmanda arvates lämiseja, neljanda poolest see, “kes iga hinna eest tähelepanu tahaks”, viies arvab, et “las lollike lõksutab”. Ja panin siis suu kinni. Ja tapsin sellega igavesest ajast igavesti igasuguse hääolemise ühes…perekonnagrupis. Nüüd pingutatakse paart sõna rääkida, aga no…ei ole sealt midagi tulemas. Lihtsalt, ei ole. Keegi ei naera, keegi ei viska nalja. Sünnipäevadel, tähtpäevadel tõsised väljapeetud ilmed, korrektne kehahoiak, teatud kõrk ja ettevaatlik toon kõiges. Ma ka ei püüa enam päästa. Sellised süüdistused ei ole ka just tujutekitavad. Ju siis nii ongi okei. Ise räägin peamiselt mehe ja lastega, põhiliselt söögiteemal. Ulata seda, anna toda, kas need olid head, sa ise proovisid? Ja kõik. Uskumatu huumor tegelikult, aga nii ongi. Ja kui see teistele sobib, siis oleks meelevaldne arvata, et mis ma nüüd ikka lolli mängin, lähme sealt edasi, kus pooleli jäime. : ))) Tegelikult ongi ju väga hea. Nüüd on võimalus kõigil see süda ja hing olla. Ootan ja ootan aastast aastasse, et läheb äkki terake elusamaks, aga seni on muutusteta. Kaks-kolm tundi kannatab tegelt ära sellist asja vabalt.
Ma arvan, et kõik teised peale sinu on olukorraga üsna rahul.
Tegelikult see on müstiline anne, kuidas môni oskab oma üsna sisutühja mulaga tervet seltskonda ennast kuulama panna.
Poliitikutele väga vajalik oskus.
Aga mul on vennanaine selline, et ega ta suurt sõna ei võta ja siis alati on kuidagi ebamugav tunne seltskonnas, et ei tea, kas ta ka hirmsasti kannatab, et kui oskaks tema olemist natuke paremaks teha…
Kui ta elus esimest korda meile sattus, siis ta vist ehmatas end poolsurnuks meie “seltskondlikkusest” – nimelt, kui tutvud esimest korda kellegagi, siis ju ikka püüad inimese vastu tähelepanelik olla ja viisakalt vestelda ja nii, no ja kui vend tuleb pruuti näitama, siis ju tahaks panna aluse headele suhetele. Aga see sai vist sihukese trauma, et tulevane ämm ja meheõde vatravad, et ilmselt hoiab parema meelega eemale. Tema enda perekond on väike, tal vendi-õdesid pole, ja ise on nad kõik vist sellised vaiksed ja tagasihoidlikud, suurt miskit ei räägi, millegi üle väga elavalt ei vaidle ega millesti õhinasse ei satu. Ei tea, kas nende elu siis on alati kulgenud nii, et istutaksegi kolmekesi vaikselt laua ümber ja ainult “palun ulata” ja “aitäh” ja “tänan, ei” kõlavad paari tunni jooksul ja kõik. Mina ikka soovin sugulastega juttu ka ajada, tahan, et õhkkond oleks vaba ja seltsiv, selline lahe.
Igatahes olen ammu loobunud vennanaise suhtes, ei viitsi mina teda enam jutuajamisse kaasata ega tema vastu huvi üles näidata. Kui midagi küsid, siis põikleb vastusest niikuinii kõrvale, nii et ma parem ütlen algul viisakalt tere ja pärast viisakalt head aega ja vahepeal teen näo, et teda polegi olemas. Kui ise miskit ütleb, siis reageerin, aga mina teda ise ei hakka kõnetamagi. Kui inimene on seda tüüpi, las ta siis olla. Mingeid sooje suhteid ma temaga kahjuks ei ole suutnud luua, aga noh, eks siis suhtlen oma sugulastega soojalt ja vaterdan oma sõbrannadega.
Nii et ehk tema peab meid ka selliseks lobisemisega teisi lämmatavateks inimesteks, kuigi ma ise end sellisena ei tunne just…
