No minu perekondlikel koosviibimistel on põhirääkijaks minu ema. Tavaliselt midagi uut ei kuule ja tema räägitud jutte oleme kuulnud võiks julgelt arvata ligi 100 korda.
Samas me keegi teda ei halvusta ega katkesta – tegemist vanainimesega ning pealegi elab ta peale minu isa surma üksi ja kellegagi niisama rääkida ei ole. Las ta siis räägib ja tunneb end hästi ja vajalikuna.
Mina isiklikult imetlen veel oma vennatütreid, kes suudavad mitukümmend korda kuuldud loo juures veel huvi ülesse näidata ja küsida täpsustavaid küsimusi.
Ehk siis tegemist väga empaatiavõimeliste isikutega.
Õnneks ka mu enda pojad mõistavad vanaema ja arendavad temaga jututeemat edasi.
Mina ise olen täielik introvert ning tegelikult mulle täiesti sobib, kui keegi teine jutustab. Noogutan vaid kaasa või teen mõne nõustuva häälitsuse.
Samas, kui isa veel elas, siis vanemale vennale ikka mõnikord pidasin epistli, et isegi, kui ta isa arvamusega poliitikast vms elusündmusega nõus ei ole, siis tegelikult ei ole vajalik nui neljaks ja vere hinnaga oma arvamust tõestada. Las vanainimesel olla oma arvamus ja nägemus.
Ja tegelikkuses me ju kõik hoolime üksteisest.
Ja las siis räägivad need, kellel midagi rääkida on 🙂
Teema: perekondlikud koosviibimised
Osad introverdid ei tahagi rääkida ja istuvadki nurgas ja vaatavad/kuulavad. Ma olen paari käest küsinud, et kas sa istuksid meelsamini siin, ega sul igav pole, kuidas ennast siin seltskonnas tunned? Olen saanud vastuse, et väga mõnus, ei soovi rääkida ja no et kui ta tahab, eks ta siis ikka räägib ka. Kirjutatakse ju artikleidki, et introverdid ei soovigi mõnikord vestlustest osa võtta ja laske inimestel olla. Nii et ma ilmselt arvaks, et see on vaikija enda soov. Nüüd ei teagi, mida vaikijatega teha, kas peaksin hakkama küsima õhtu eesmärki – kas soovid ka kõne teha või istud niisama? Ma arvan samuti, et ei pea ju terve seltskond ühte inimest kuulama, võid tekitada ka omad vestlusringid.
Mingeid sooje suhteid ma temaga kahjuks ei ole suutnud luua, aga noh, eks siis suhtlen oma sugulastega soojalt ja vaterdan oma sõbrannadega.
Elementaarse suhtlemisoskuse puudumine, öeldakse selliste kohta.
See ongi see, millest TA kirjutab, et inimesel tuleb suust vahetpidamata midagi välja, aga mida, seda ta ei saa ise ka aru.
Tegin suu lahti, et vastama hakata, aga ämm pöördus juba mujale ja hakkas kellegi teisega rääkima.
—
Ämm aga muudkui sahmib, tema nagu ei suuda keskenduda. Kui ta ka pöördub oma poegade või lapselaste poole küsimusega, ta ei jõua vastust ära kuulata. Oi, kartulid keevad üle, ja juba ta jookseb minema. Oi, laual on sült (pasteet, morss, leib) otsas, toon juurde!
Ma saan aru, et ämm ongi selline inimene, kes ei suuda pikalt tähelepanu millelegi keskendada, attention span on nagu haugil, lisaks veel perenaise”kohustused” ja sahmimine. Ta on lihtsalt selline, inimene oma kiiksuga, mis sinna teha saab… Ta küsis sult küsimuse, tahtis vestlust tekitada, aga tähelepanu hajus suuremas seltskonnas kohe.
Oma sugulasi võetakse nii nagu nad on, et vanaisa heietab oma poliitikat iga jumala sünnipäev ja tädi ei kannata kassidest rääkimata olla, eluaeg ju nendega harjunud, ollakse kannatlikud ja kuulatakse, mis sa ikka teed, teine on lihtsalt selline. Aga mehe perega ei saa nii, seda peab ikka kritiseerima.
Vennanaine tundub jah olevat selline domineerija vestluses, aga ega sellisega ka pole midagi muud teha kui taluda.
Kusjuures on olen aru saanud, et mõned sellised need lobalõuad omast arust just hoidvat “meeleolu üleval” ja pingutavad, et ikka jutt lauas kogu aeg jookseks, sest muidu, oh õudust!, tuleks ju vaikides süüa 😛
Kusjuures on olen aru saanud, et mõned sellised need lobalõuad omast arust just hoidvat “meeleolu üleval” ja pingutavad, et ikka jutt lauas kogu aeg jookseks, sest muidu, oh õudust!, tuleks ju vaikides süüa ????
No siingi ju mitu mölalõuga seda tunnistanud.
Üks lausa oli veendunud, et kuna tema lõpetas möla, siis rikkus sellega kõik koosviibimised ära.
Teemaalgataja olen. Ma räägin küll. Ma olen päris jutukas inimene muidu. Ma olen pigem hakanud mõtlema, mõeldes oma mehe pere peale, ega ma mõnes teises seltskonnas ei ole ise ise see teisi surnuksrääkiv jutupaunik?
Täitsa vabalt võib nii olla.
PS: mis see volovan on? Ma ka ligi 50 vanune naine, pole elu sees kuulnud sellisest asjast.
Mingeid sooje suhteid ma temaga kahjuks ei ole suutnud luua, aga noh, eks siis suhtlen oma sugulastega soojalt ja vaterdan oma sõbrannadega.
Elementaarse suhtlemisoskuse puudumine, öeldakse selliste kohta.
See ongi see, millest TA kirjutab, et inimesel tuleb suust vahetpidamata midagi välja, aga mida, seda ta ei saa ise ka aru.
No näed siis, ongi nii nagu ma arvasin: inimesed näevad asju erinevalt. Sina leiad, et mina loran pidevalt niisama, endal midagi rääkida pole (kuigi sa mind ei tunne ega tea seda ju), aga mina vastupidi leian just, et ma suudan arvestada teiste inimeste vajadusega: et kui ma tahan lobiseda, siis lobisen sõbrannaga, kellega ma suudan suhelda, aga vennanaise juuresolekul istungi siis lihtsalt vakka ja vahin niisama, mida lapsed teevad või aknast välja, ja las tema siis alustab juttu, kui tunneb vajadust, sest mina ei tunne vajadust tema suust tangidega sõnu välja tirida, nagu öeldakse. (Sinna juurde veel see ka, et miks peaksin just MINA olema see, kes neid sooje suhteid loob, las tema siis pingutab ka omalt poolt natuke, kui teda soojad suhted huvitavad. Kui ei huvita, siis käitugugi nagu tumm kala, ma võtan teadmiseks, aktsepteerin, ja ei hakka ennast ka enam peale suruma, on ju nii.)
Lisaks, on olemas elementaarne viisakus, eks ole. Ja viisakas inimene püüab vajadusel ka seda nn small talk’i kasutada. See tähendab, et kui näiteks su poeg toob esimest korda oma pruudi koju vanematega tutvuma, siis ei ole just kuigi viisakas öelda lihtsalt tere, istutada ta laua taha ja siis vaikida terve õhtu. Või noh, vähemalt minu teada see pole viisakus.
PS: mis see volovan on? Ma ka ligi 50 vanune naine, pole elu sees kuulnud sellisest asjast.
Lõin guuglisse ja tundub, et mingi saiakeselaadne asi: https://www.google.com/search?q=volovan&rlz=1C1AZAA_enEE747EE747&oq=volovan&aqs=chrome.0.69i59j0l7.1274j0j7&sourceid=chrome&ie=UTF-8
Sina leiad, et mina loran pidevalt niisama, endal midagi rääkida pole
Jah, muidugi arvan.
Sest sa EI OSKA suhelda selle suhtlemispuudelise vennanaisega.
Selge see, et tal on mingi probleem selles osas ja ta vajaks pisutki abi.
Sina aga sellest otseloomulikult aru ei saa, solvud, pöörad kõrvale, vaikid, mängid täiega lolli ühesõnaga. (nö. “paned perekoolikat”)
………
Mis suhtlemispuudesse puutub, siis ehk oled kursis, et pooled siinsed käod ei suuda isegi naabrilt küsida, “Miks sa krt vanu rehve oma aias põletad?”, mida siis veel rääkida sellest, et kuhugi suguvõsasse sisse sõita?
Loomulikult mõni taoline võib ju ka sinu tutvusringkonda kellegi kaudu tekkida.
(Mina, loomulikult sõidaks suguvõsasse vabalt sisse, sinu paneks sissejuhatuseks kartuleid koorima ja õpetaks veel tantsima ka.)
Aga mul pole ka suhtlemispuuet, et mingit mõttega või mõttetut möga suust välja ajada + ma saan aru, kui mõnel see puue on.
Saad sa lõpuks pihta?
Nendega tuleb sammukesehaaval ja tasapisi…
Sina leiad, et mina loran pidevalt niisama, endal midagi rääkida pole
Jah, muidugi arvan.
Sest sa EI OSKA suhelda selle suhtlemispuudelise vennanaisega.
Selge see, et tal on mingi probleem selles osas ja ta vajaks pisutki abi.
Sina aga sellest otseloomulikult aru ei saa, solvud, pöörad kõrvale, vaikid, mängid täiega lolli ühesõnaga. (nö. “paned perekoolikat”)
………
Mis suhtlemispuudesse puutub, siis ehk oled kursis, et pooled siinsed käod ei suuda isegi naabrilt küsida, “Miks sa krt vanu rehve oma aias põletad?”, mida siis veel rääkida sellest, et kuhugi suguvõsasse sisse sõita?
Loomulikult mõni taoline võib ju ka sinu tutvusringkonda kellegi kaudu tekkida.
(Mina, loomulikult sõidaks suguvõsasse vabalt sisse, sinu paneks sissejuhatuseks kartuleid koorima ja õpetaks veel tantsima ka.)
Aga mul pole ka suhtlemispuuet, et mingit mõttega või mõttetut möga suust välja ajada + ma saan aru, kui mõnel see puue on.
Saad sa lõpuks pihta?
Nendega tuleb sammukesehaaval ja tasapisi…
Tänan, aga kartuleid ma oskan koorida ja tantsima pole veel keegi mind suutnud panna, ilmselt ei suudaks seda ka sina.
Miks sa arvad, et ma solvun, pööran kõrvale ja vaikin, kui ma lihtsalt aktsepteerin seda, et ta ongi selline suhtlemispuudega ja ma rohkem oma pead sellega ei vaeva. Tegelikult muidugi, alguses tundsin küll pisut nagu mingit solvumiselaadset tunnet, aga praeguseks olen ammu leppinud ja lihtsalt ei suhtle sellisega.
Ma olen tegelikult hoopis ise introvert ja väga ettevaatlik sinusuguste inimeste suhtes, kes “panevad karudki tantsima”. Sellised inimesed mitte lihtsalt ei räägi teisi surnuks (teemaalgatus), vaid tapavad tagasihoidlikumaid oma suure seltskondlikkuse, avatuse ja sotsiaalsusega.
Tänan, aga kartuleid ma oskan koorida ja tantsima pole veel keegi mind suutnud panna, ilmselt ei suudaks seda ka sina.
Tahad sa sellest tantsimisest pikemalt rääkida?
Sul pole tõenäoliselt mitte kunagi sattunud vastavat meest.
Aga siin “karud tantsima” tähendabki et suhlemispuudega inimesed end avama ja rääkima. See pole väga keeruline. Sest temast ehk saab su sugulane, küll mitte vere- aga koos ju istute ikka.
Ja parem oleks alati, kui saadakse hästi läbi vs. ei saada.
Olen teemaalgataja. Enda meelest on olen mitmes oma kommentaaris kinnitanud, et ei, mul ei ole suhtlemispuuet!
Minu arust oled sa ka seda kinnitanud, aga ma ei öelnud seda sulle ju.
Sul on teine teema, tegu on matsidega, kes ei tahagi, et sa nendega suhtled.
Vaevalt, et sa isegi tahad.
Tahad sa sellest tantsimisest pikemalt rääkida?
Sul pole tõenäoliselt mitte kunagi sattunud vastavat meest.
Võin avaldada suure saladuskatte all, et olen tantsinud meestega, kellega tants läks sõna otseses mõttes lennates, nii et olen saanud tunda väga head tantsupartnerit küll. Endal polnuks isegi samme vaja osata… Ja ka peotantsu olen noorena õppinud. Aga kuna ma pole musikaalne, siis tantsimine mulle huvi ega mõnu ei paku. Aga ma ei usu ka, et mu tantsimise (mitte)soov väga kellelegi korda läheb.
Introvertsed inimesed enamasti ei soovigi, et keegi neid hirmsasti “avama” tuleks. Sõbralikkusest ja viisakusest üldjuhul piisab.
Ma tõesti imestasin, kui ütlesin kevadel kord, et tütar ei jätka samas koolis gümnaasiumis. Selle peale hakkas mehe vennanaine pikalt-laialt seletama Eesti haridussüsteemi nõrkuste üle. Selle asemel, et tunda huvi, kuhu kooli tüdruk siis läheb ja miks ta vanas koolis ei soovi jätkata. Ka tütre vanavanemad lasid selle infokillukese mööda ega pärinud täpsemalt.
Ja samal ajal on Perekoolis igal nädalal mõni uus teema sellest, et sugulased hirmsasti nuhivad ja küsivad igasuguseid pere siseasju.
Ma arvaksin, et teemaalgataja sugulased ei julge midagi sellist küsida. Pooled naised (vähemalt perekooli näitel) läheksid vihast siniseks, kui keegi “hakkaks urgitsema, et mis kooli ja ikka miks just sinna ja miks-miks-miks meie laps läheb”.
jaa, paljud lapsed vahetavad koole, kui algul astuti kuhugi tavalisse kooli, siis tahetakse hiljem minna ikkagi süvaõppega koolidesse … ja niimoodi pool tundi jutti.
Taas – tal endal on mingi valus teema sellega. Näiteks, et keegi ei tahtnud kooli vahetada, kuigi tema seda soovitas vms.
Kui vanad laps(ed)?
PS: mis see volovan on? Ma ka ligi 50 vanune naine, pole elu sees kuulnud sellisest asjast.
vol-au-vent – väike lahtine (peale küpsetamist lisatud) täidisega lehttaignakorvike. olid suupistemenüüs moes nii 70ndatel
olen selline, kes suhtleb vabalt, suudan leida jututeema ilmselt iga inimesega ja tegelikult on tihti sellised vaikijad väga huvitavad inimesed, et kui saa jutu peale – siis kuulad huviga.
Aga kord olen küll ühel sünnipäeval olnud – kus ainukesed sõnad olid – tänan, palun, ei soovi. kohutavalt naljakas – jälgisin huviga, et kaua see kestab – aga pidin enne ära minema. Peielauas on ka lõbusam.
Ma käisin mitu aastat niimoodi tööl, et minu autos istus inimene, kes lihtsalt rääkis kõigist üle. Oli väga rumal ja kitsa silmaringiga ka. Tema jututeemad olid sellest, mida ta täiskasvanud lapsed tegid eelmine päev, kes käis poes, kes keetis hernesuppi, ja sellest mis ta tegi õhtul. Näiteks pani ahju küdema, pani kolm halgu ahju, siis vaatas aknast välja ja siis mõtles, et mitu halgu veel ahju panna. Ja ma ausõna ei liialda. Kohutavalt igavad ja sisutühjad lood. Kui ülejäänud seltskond vait oli terve tee, pool tundi ots, siis ta ei märganudki. Kui teised rääkida tahtsid pidid konkreetselt sellest mutist üle karjuma. Tema rääkis oma ahju- ja supilugusid ikka edasi, ei teinud märkamagi, et teised ka räägivad. See oli kõige suurem piin ja mitte iial ei tee ma enam seda viga, et kellegiga koos niimoodi tööl käin. Õudus kuubis.
Minu arust jumala normaalne perekond.
Väga paljud inimesed tegelikult ei oska suhelda. Nad arvavad, et suhtlemine on see, kui nemad räägivad. Samas puudub neil igasugune kuulamisoskus, nad ei suuda süveneda vestluspartneri teksti, nende mõte hajub ja kaob, nad katkestavad vestluspartnerit ja hakkavad iseendast rääkima või küsivad, et kuule mida sa nüüd rääkisidki, ma ei pannud tähele (mõnikord ikka juhtub, aga mõnel juhtub kogu aeg). Sellist nähtust nimetatakse enesekesksuseks, ja neil, kes pole enesekesksed, on väga raske harjuda ja mõista, et osa inimesi on täiesti egotsentrilised, mis tähendab, et nad räägivad ainult endast ja nad pole suutelised tundma huvi vestluspartneri vastu. Selline käitumine tundub hea suhtlemisoskusega inimesele võõras ja isegi ebaõiglane: mina kuulan aktiivselt ja näitan tema tegevuste vastu huvi üles, aga tema mind ei kuula? Tekib kuidagi tühja koha tunne, kui ainult üks vatrab.
Suhtlemine peaks olema dialoog, mitte monoloog. Kahjuks ei õpeta neid enesekeskseid inimesi ümber, nendega tuleb lihtsalt leppida. Mul on sarnane olukord nagu teemaalgatajal ja mina olen olukorra lahendanud samamoodi: mehe vanematele külla minnes ma räägin pigem vähem, sest mul ei ole seal selleks võimalust. Minult küll küsitakse paar-kolm küsimust, aga vastused ei huvita kedagi. Kui ma näiteks ämmaga vestlust arendan ja ta hobide kohta küsin, siis mina suudan huvi üles äratada, näiteks küsin, mis lillesordid ta maha on pannud ja kuidas nende eest hoolitseb, küsin detailseid küsimusi. Tema sellist huvi minu suhtes üles ei näita. Mis seal ikka, ta ongi selline inimene. Ja nüüd tuleb see klassikaline lause, et mu ema näiteks pole selline. Tema küsib mu töö kohta detailselt ja uurib, kuidas mu abikaasal ja lastel läheb, kui neid parajasti kaasas pole. Võiks ju arvata, et veri on paksem kui vesi, aga tegelikkuses ei uuri ämm ka oma poja kohta eriti. Ma ei halvusta seda, sest vanainimene tahabki rääkida. Las räägib. Lihtsalt alguses oli raske harjuda, sest ma olen ise teistsugusest perest pärit. Näiteks kui mulle sõbrannad külla tulid, siis mu ema vestles ka nendega alati ja küsis küsimusi (ei olnud ülekuulamine, vaid tundis reaalselt huvi nende tegemiste ja hobide kohta).
Oeh, sai pikk tekst. Väike soovitus neile, kes arvavad, et nad on head suhtlejad, aga on saanud vihjeid, et nad räägivad liiga palju, või siis sellele käole, kes vennanaisega läbi ei saa: järgmine kord, kui kohtute, siis proovige endast vähem rääkida ja suunake tähelepanu rohkem oma vestluspartnerile, proovige neid kuulata, esitage küsimusi, küsige nõu. Võib-olla märkate, kuidas see inimene muutub palju avatumaks. Egotsentrilisel inimesel on alguses raske oma mina alla suruda, sest tahaks ju kohe endast rääkida, aga olge tugevad ja suruge alla, kas või jõuga (hoiate suu kinni). Tulemus võib olla üllatav!
Mu mehe vennanaine oli selline vaikne kokkusaamistel. Talle muidugi ei meeldinud ka kui mehed napsu hakkasid võtma. Terved õhtud istus vaikselt, vahepeal luges ajakirju. Pea mitte kunagi ei võtnud aruteludest osa, omalt poolt ei lisanud, ei kiitnud, ei laitnud, small talki ei harrastanud, vestlusi ei arendanud. Kui midagi otse temalt küsida, siis loomulikult rääkis. Ja see tugevalt häiris tegelikult. Mul jäi alati selline paha tunne, istus teine kombekalt ja viisakalt, kõik teised napsutasid, sõid kõvasti, rääkisid kõvasti. Võiks ju siis ise vestlust alustada, Aga eks see paha tunne on mu enda väljamõeldis kindlasti.
Nüüd on jälle teistpidi, äi on “hulluks” läinud – on muutumas tigedaks, vanaks vinguvaks vanameheks. Tundide kaupa võib rääkida, kuidas korda pole, üks poliitik on loll, teine samuti. Vene ajal tegid kõik tööd, keegi ei laiselud. Noored on tema kodukülas hukas, ainult joovad ja elavad sotstoetustest jne jne jne – juttu (loe: vingumist) jätkub kauemaks. Mul on viimastel koosviibimistel kannatus katkenud ja kui ma midagi kellegi kiitmiseks mainin, siis ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne.
Äi hakkab lihtsalt tasapisi dementseks jääma. Tema ei saa midagi teha, et ta selline on, ja sina ka mitte. Lootke parem, et ta enne ära sureb, kui on vaja ööpäevaringset valvet.
Väga paljud inimesed tegelikult ei oska suhelda. Nad arvavad, et suhtlemine on see, kui nemad räägivad. Samas puudub neil igasugune kuulamisoskus, nad ei suuda süveneda vestluspartneri teksti, nende mõte hajub ja kaob, nad katkestavad vestluspartnerit ja hakkavad iseendast rääkima või küsivad, et kuule mida sa nüüd rääkisidki, ma ei pannud tähele (mõnikord ikka juhtub, aga mõnel juhtub kogu aeg). Sellist nähtust nimetatakse enesekesksuseks, ja neil, kes pole enesekesksed, on väga raske harjuda ja mõista, et osa inimesi on täiesti egotsentrilised, mis tähendab, et nad räägivad ainult endast ja nad pole suutelised tundma huvi vestluspartneri vastu.
Suhtlemine peaks olema dialoog, mitte monoloog. Näiteks kui mulle sõbrannad külla tulid, siis mu ema vestles ka nendega alati ja küsis küsimusi (ei olnud ülekuulamine, vaid tundis reaalselt huvi nende tegemiste ja hobide kohta).
suunake tähelepanu rohkem oma vestluspartnerile, proovige neid kuulata, esitage küsimusi, küsige nõu. Võib-olla märkate, kuidas see inimene muutub palju avatumaks. Egotsentrilisel inimesel on alguses raske oma mina alla suruda, sest tahaks ju kohe endast rääkida, aga olge tugevad ja suruge alla, kas või jõuga (hoiate suu kinni). Tulemus võib olla üllatav!
Enesekesksust on tõesti palju ja suur osa ei oska hästi suhelda ja teisi kuulata. Suured peod algavad tihti vaikselt ja viisakalt, kus ainsateks helideks on mõned üksikud laused, kahvlite klõbin ja klaaside klirin. Korraga on ruum täidetud jutuvadaga, kus räägitakse läbisegi, kõvasti ja üksteisest üle, peetakse monoloogi, hasarti minnes vehitakse kätega, ei vaadata kõigile vestluspartneritele otsa, najatutakse lauale ja pööratakse selg nende poole, kellega parasjagu ei suhelda jne. Lapsed istuvad telefonid pihus ja kuulavad ja õpivad, et selline ongi suhtlemine, ühelt põlvkonnalt teisele.
Kirjutasid, et kui sõbrannad külla tulid, siis su ema alati vestles nendega ja küsis küsimusi. Kui inimesed nüüd mõtlevad oma lapsepõlve või laste sõprade peale, siis tüüpiline on või oli see, et külla minnes kusagilt vilksatas korraks kellegi ema või isa, öeldi tere ja oligi kõik. Väga vähesed lapsevanemad tunnevad päriselt huvi lapse sõprade vastu ja suudavad vestelda nii, et see ei mõju ülekuulamise ja targutamisena, vaid siira huvina. Sotsialiseerumist ja kuulamisoskust ei osata ka õpetada, kui puuduvad oskused. Osad veel ka õigustavad ennast, et polegi vaja külas käia ja teistega suhelda, piisab oma perega koosolemisest. Mis suhtlemisoskuse arendamisest ja teistega arvestamisest saab üldse rääkida?
Kui keegi seltskonnas räägib vähe ja vajaks julgustuseks abi, siis alustuseks võiks tema vastu huvi üles näidata, küsida ja teda suhtlusesse kaasata, selle asemel, et uhkeks pidada ja solvuda.
Kui ma ise mainin seda, et meie Birgit otsustas, et läheb teise kooli sügisest, siis ma ju käin ise selle teema välja. Siis ei peaks ju sugulased kartma, et neid nuhkideks peetakse. /…/ Jäigi meil rääkimata, kuhu kooli tütar läheb ja miks.
See on hästi paha komme osadel inimestel, et nad viskavad õhku mõne lausekillu ja ootavad, et neid siis hakataks küsitlema, et nad oleksid tähelepanu keskpunktis. Pagan küll, tahtsid öelda, et Birgit läheb sügisest Inglisee kolledžisse, siis nii ütlegi. “Birgit läheb sügisest Inglise Kolledžisse”. Mitte ära viska poolt lauset õhku ega eelda, et keegi hakkab sinult sõnu välja pressima.
Inimesed ju viisakalt eeldavad, et kui sa tahad rääkida, kuhu kooli ta läheb, siis sa lihtsalt avad suu ja ütled.
See on jah üks tüüp inimesi, kes ütlevad nimelt mingi pooliku info ja jäävad siis õhinaga ootama, et seltskonna tähelepanu neile koonduks. Mina teadlikult ingoreerin neid tähelepanu väljapressimise lauseid ja see ajab nad maru kurjaks.
“Aga meie Birgitil on sügisest suur elumuutus…(ja nüüd katkestage kõik muud vestlused ja küsige, et mis elumuutus)”, “Issand, ma ei jõua ära oodata tänast õhtut… (ja küsige nüüd, et mis siis õhtul juhtub)”, “Viimasel ajal olen ma ühe põneva asjaga tegelenud…(küsige nüüd, millega), “suvel läheme ühtede inimestega ühte kohta ja seal on üks asi meil teha…(küsige nüüd huviga, et kellega, kuhu ja mida tegema)”, “nädalavahetusel sai nii palju põnevat tehtud…(küsige kohe, et mida siis)”.
Kohutavalt tüütu. Mu naabrinaine on ka selliste lausekildude meister. Tähelepanuvampiir.
Teemaalgatajale. Ja kuidas siis sellel aastal läks?
Kui ämm jälle hakkas mulle peale rääkima, ütles emale: oota, Tiinal on praegu jutt pooleli.
Nii armas!
Mina ei saa ka tihti suuremas seltskonnas sõna, sest mulle on lapsest saadik õpetatud, et teiste jutule ebaviisakalt vahele ei segata, vaid oodatakse oma järge. Paraku tihti seda minu järge ei tulegi, sest mõni jutupaunik jääbki rääkima, vahetab aga oma monoloogis sujuvalt teemasid ja laseb edasi. Või siis on nii, et punt aktiviste karjub üksteisest üle ja sõidab üksteise jutusse poolelt sõnalt sisse. Mina nii ei oska ega suuda. Ja kui siis viimaks peakski sobiv paus tekkima, siis selle aja peale pole mu algne kommentaar enam aktuaalne, sest teema on juba muutunud.
Minus tekitavad pidulauas vaikushetked üle keha ebameeldiva ebamugavustunde. Kokkusobivas seltskonnas üldiselt väga palju pikki vaikushetki pidulauas ei teki. Peole ju minnaksegi suhtlemise pärast.
