Teema: Perekonna nimi peale lahutust

Ma jäin abielludes juba oma nimele, seega muret ei ole.

Perekonnanimi. Pärast lahutust.

#4071891:

Perekonnanimi. Pärast lahutust.

Ajalises tähenduses on peale ~ pärast sünonüümid. Guugelda.

Ma pole lahutanud ja pole ka plaanis. Kuid mõtlen, et olen nüüdseks abielus olnud juba 18 aastat, ehk sama palju aastaid kui elasin neiupõlvenimega, olen elanud abielunimega. Kõik teavad mind abielunimega, enamus pikaaegsed sõbrannad ei mäletagi mis mu neiupõlvenimi on. Oma valdkonnas olen ka abielunimega nime teinud omale.

Kolm last ka peres ja no ma jätaks küll abielunime alles kindlasti.

Paar sõbrannat kes lahutanud, nemad ka nime alles jätnud. Kuigi ühe lahutus oli päris kole ja mees paras siga(sellega on huumor ka, mehe uus naine ja uute laste ema, siiani helistab/kirjutab aegajalt sõbrannale, et teda ei võeta sp abielunaiseks, et eksnaine nime alles jättis ???? nii serveerib seda see mees talle????) kuigi sõbranna on juba pea 15 aastat lahutatud ja oma lapsed juba suuredki.

Ainus mida veidraks pean on kui nimi jäetakse alles peale lahutust ja siis kas uues abielus ,või uue mehe/naisega last saades, antakse uuele kaaslasele või lapsele see eksilt saadud perekonnanimi ????????

#4071891:

Perekonnanimi. Pärast lahutust.

Ma soovitaksin iga kord enne kedagi parandama tõttamist hingata korraks sisse-välja ja võtta üks hetk, et üle kontrollida, kas meie oma teadmised ikka on värsked ja korrektsed.

Keelereegleid uuendatakse, samuti igaühel meist ununeb ja jääb märkama nii ühte kui teist, tihti kipume arvama, et just nii, nagu meie räägime on õige, teised seega eksivad – aga kontrollimisel tuleb hoopis välja, et õige on nii see kui ka teine.

Üleüldse kehtib kirjakeele norm ja keelekorraldusega paika pandud keelereeglid pigem ametlikus suhtluses ja tekstis, mitte internetikommentaariumis, mis võib vabalt olla kõnekeelsem – nagu inimeste argine omavaheline suhtlus üldse.

Jäin eksmehe nimega kuni abiellusin uuesti ja võtsin siis uue mehe nime.

#4072019:

#4071891:

Perekonnanimi. Pärast lahutust.

Ma soovitaksin iga kord enne kedagi parandama tõttamist hingata korraks sisse-välja ja võtta üks hetk, et üle kontrollida, kas meie oma teadmised ikka on värsked ja korrektsed.

Keelereegleid uuendatakse, samuti igaühel meist ununeb ja jääb märkama nii ühte kui teist, tihti kipume arvama, et just nii, nagu meie räägime on õige, teised seega eksivad – aga kontrollimisel tuleb hoopis välja, et õige on nii see kui ka teine.

Üleüldse kehtib kirjakeele norm ja keelekorraldusega paika pandud keelereeglid pigem ametlikus suhtluses ja tekstis, mitte internetikommentaariumis, mis võib vabalt olla kõnekeelsem – nagu inimeste argine omavaheline suhtlus üldse.

Loomulikult. Inimene, kes kommentaariumis esineb arengupeetusega 6aastase kirjaoskusega, suudab ametlikus suhtluses järsku vigadeta kirjutada…

Hea ju, et foorumis vigadele tähelepanu juhitakse. Võib olla isegi õpib neist.

Ma võtsin abielludes endale lisaks mehe nime. Ei tahtnud täiesti ära muuta, sest eksmehel on soomepärane nimi ja see üsna kole minu jaoks. Peale lahutust lihtsalt lasin teise nime eemaldada ja mingit probleemi polnud. Dokumendid pidin ikka vahetama, aga ei olnud see ka nii keeruline ja kallis. Lapse jaoks ei ole kunagi probleem olnud, et mul teistsugune perekonnanimi kui tal. Nüüd uue mehega abielludes tegin sama-võtsin lisaks tema oma. Talle see mõte ei meeldinud, aga lubasin talle, et kui ma ära harjun tema nimega, siis muudan oma nime nii, et ainult tema perekonnanimi jääks. 12 aasta jooksul pole veel omaks võtnud seda nime ja vist seda ei juhtu ka. Tihitipeale tutvustan end vaid ühe perekonnanimega ja paraku on see mu sünninimi. Oma meest tutvustan ka “mehena” mitte “abikaasana”. See sõna on mulle kuidagi nii vastumeelne.

#4071831:

Perekonna nimi peale lahutust.Kas jätsite meha nime alles või võtsite oma endise nime tagasi.

Jätsin alles, sest ilusam kui neiupõlve oma ja mind tuntakse selle nimega.

#4072254:

#4072046:

Seda saaks praktiseerida vaid siis, kui vestlejad omaksid õigekirjas kõrgtaset. Igal muul juhul on väärkirjutamise õigustamine sama hull kui kirjutamine ise. Meie üleüldine kirjaoskus ei ole liiga heal tasemel, et lubada mööndusi. Ja seda nii “tavainimeste”, kui poliitikute-avaliku elu tegelaste hulgas. Keel on kultuuri üks alustala. Kui selle solkimist ja väljasuretamist õigustada, siis võrdub see minu silmis riigireetmisega.

Ja ometi eksid oma tekstikeses vähemalt kolme kui mitte rohkema ortograafia- ja heakeelsuse põhimõtte vastu. Millega õigustad sellist keele solkimist ja väljasuretamist? Lunastuseks esitada kiiremas korras vigade parandus!

Pole kägu, keda tsiteerid, aga huvi pärast küsin nende vigade kohta. Minu jaoks on vaid see Ja seda nii “tavainimeste”, kui poliitikute-avaliku elu tegelaste hulgas. veidi imelik. Oleksin vist “hulgas” asemel kirjutanud “puhul”.
Ortograagiavigu ei näe üldse. Tunnen, et olen ka rumal ????

#4072040:

#4071939:

Ma pole lahutanud ja pole ka plaanis. Kuid mõtlen, et olen nüüdseks abielus olnud juba 18 aastat, ehk sama palju aastaid kui elasin neiupõlvenimega, olen elanud abielunimega. Kõik teavad mind abielunimega, enamus pikaaegsed sõbrannad ei mäletagi mis mu neiupõlvenimi on. Oma valdkonnas olen ka abielunimega nime teinud omale.

Kolm last ka peres ja no ma jätaks küll abielunime alles kindlasti.

Paar sõbrannat kes lahutanud, nemad ka nime alles jätnud. Kuigi ühe lahutus oli päris kole ja mees paras siga(sellega on huumor ka, mehe uus naine ja uute laste ema, siiani helistab/kirjutab aegajalt sõbrannale, et teda ei võeta sp abielunaiseks, et eksnaine nime alles jättis ???? nii serveerib seda see mees talle????) kuigi sõbranna on juba pea 15 aastat lahutatud ja oma lapsed juba suuredki.

Ainus mida veidraks pean on kui nimi jäetakse alles peale lahutust ja siis kas uues abielus ,või uue mehe/naisega last saades, antakse uuele kaaslasele või lapsele see eksilt saadud perekonnanimi ????????

See valdkond ei ole ilmselgelt mingitki pidi seotud emakeele korrektse õigekirja valdamisega.

Päris karm ikka.

Kohe näha, et õpetajatel ei ole vaheajal  midagi teha…

#4072053:

Ma võtsin abielludes endale lisaks mehe nime. Ei tahtnud täiesti ära muuta, sest eksmehel on soomepärane nimi ja see üsna kole minu jaoks. Peale lahutust lihtsalt lasin teise nime eemaldada ja mingit probleemi polnud. Dokumendid pidin ikka vahetama, aga ei olnud see ka nii keeruline ja kallis. Lapse jaoks ei ole kunagi probleem olnud, et mul teistsugune perekonnanimi kui tal. Nüüd uue mehega abielludes tegin sama-võtsin lisaks tema oma. Talle see mõte ei meeldinud, aga lubasin talle, et kui ma ära harjun tema nimega, siis muudan oma nime nii, et ainult tema perekonnanimi jääks. 12 aasta jooksul pole veel omaks võtnud seda nime ja vist seda ei juhtu ka. Tihitipeale tutvustan end vaid ühe perekonnanimega ja paraku on see mu sünninimi. Oma meest tutvustan ka “mehena” mitte “abikaasana”. See sõna on mulle kuidagi nii vastumeelne.

Minu jaoks on kummaline lugeda, et mees tahaks dikteerida, mis nimega tema abikaasa ringi käib. Ma saan aru, et laste puhul on tal sõnaõigust, aga naine on ikkagi täiskansvanud inimene ja peab saama valida ise ilma mehe kobisemiseta. See nime vahetamise akt on niigi sürr tänapäeva ühiskonnas ja ma alati kahtlen, kas naised teevad selle otsuse abielludes ikka päris om avabast tahtest või on see niiöelda kultuuriline press ja kontroll (umbes nagu hijabide kandmine Iranis). Peaks olema selgemast selge, et naise oma valik on kõige tähtsam, mitte kellegi teise (eriti selle tulevase abikaasa) soov.  Tore muidugi lugeda, et sina jäid enda valikule kindlaks.

Mõne mehe jaoks on see oluline, et naine tema perekonnanime kannaks. Mingi omandiga seotud asi. Minu jaoks on proua Isanimega mu ema ja proua Mehenimega ämm. Kes mina siis olen? Seepärast jätsin enda oma ka alles, et tegelikult ei saa täpselt aru, kuhu ma kuulun.

#4072433:

#4072040:

#4071939:

Ma pole lahutanud ja pole ka plaanis. Kuid mõtlen, et olen nüüdseks abielus olnud juba 18 aastat, ehk sama palju aastaid kui elasin neiupõlvenimega, olen elanud abielunimega. Kõik teavad mind abielunimega, enamus pikaaegsed sõbrannad ei mäletagi mis mu neiupõlvenimi on. Oma valdkonnas olen ka abielunimega nime teinud omale.

Kolm last ka peres ja no ma jätaks küll abielunime alles kindlasti.

Paar sõbrannat kes lahutanud, nemad ka nime alles jätnud. Kuigi ühe lahutus oli päris kole ja mees paras siga(sellega on huumor ka, mehe uus naine ja uute laste ema, siiani helistab/kirjutab aegajalt sõbrannale, et teda ei võeta sp abielunaiseks, et eksnaine nime alles jättis ???? nii serveerib seda see mees talle????) kuigi sõbranna on juba pea 15 aastat lahutatud ja oma lapsed juba suuredki.

Ainus mida veidraks pean on kui nimi jäetakse alles peale lahutust ja siis kas uues abielus ,või uue mehe/naisega last saades, antakse uuele kaaslasele või lapsele see eksilt saadud perekonnanimi ????????

See valdkond ei ole ilmselgelt mingitki pidi seotud emakeele korrektse õigekirja valdamisega.

Päris karm ikka.

Kohe näha, et õpetajatel ei ole vaheajal midagi teha…

Ma ei ole õpetaja, vaid hambaarsti assistent.
Kuidas see muidu asjasse puutub?

#4072453:

Minu jaoks on kummaline lugeda, et mees tahaks dikteerida, mis nimega tema abikaasa ringi käib. Ma saan aru, et laste puhul on tal sõnaõigust, aga naine on ikkagi täiskansvanud inimene ja peab saama valida ise ilma mehe kobisemiseta.

Inimene kirjutas kõigest, et mehele see mõte ei meeldinud, ja keegi suudab välja lugeda, et toimus hull dikteerimine ja naise käsutamine. Meestel on ka lubatud asju meeldida/mittemeeldida ja arvamust avaldada muidu. See ei ole kohe mingi käsutamine ja sundimine, eriti nagu näha siis ju mees ei protesteerinud, vaid leppis naise valikuga ja inimesed 12a abielus. Jube olukord on pigem need pered, kus mehel ei tohi mingit oma arvamust üheski asjas olla, vaid ainult naine otsustab ja arvab kõike kahe eest. Kuskil äkki on kuldne kesktee ka, kus mõlemal võib olla oma arvamus ja jääda eriarvamusele.