Minu arvates on okei, et eksisteerib mingi koht, kus paljud inimesed saavad avaldada anonüümselt oma arvamust just sellistel teemadel, mille osas paljudel on oma arvamus ja kogemus – lapsed, pere, tervis (nii nagu see foorum siin on).
Paljud saavad peksa, paljud tunnevad ennast õnnestununa. Me saame palju targemaks selle massi osas, kes meid ümbritseb. Me oskame ehk teisti hinnata ennast, oma sõpru. Mõni üksildane ehk on leidnud selles endale suhtlemisväljundi.
Me keegi ei eelda, et siin esitatu on teaduslikult tõestatud tõde. Aga nii mõnigi kord oleme siit loetu põhjal teemat edasi uurides mõne endale kasuliku järelduse teinud.
Ma olen eile ja täna olnud sunnitud mõtlema sõimu ja laimamise peale. Et mida mina teeksin ja kuidas käituksin. Ja kuidas mind mitte puudutava sõimu ja laimu lugemine mind mõtlema ja tundma paneb. Ja ükskõik kuidaspidi ma ei mõtle – ma tunnen anonüümse kommentaatori suhtes ükskõiksust, ükskõik millist roppust ta kirja ei pane. Sest lõppude lõpuks – ma ei pea seda lugema ja ma ju tean ise tõde iseenda kohta.
Ma olen eile ja täna olnud sunnitud mõtlema meie ajakirjanduse peale, portaalide peale, kes täna on paljastanud, kuivõrd palju nad ammutavad materjali on tööviljades (arvamuslood, artiklid, uudised) sellisest allikast, kus väga paljud inimesed käivadki ennast sõna otseses mõttes tühjendamas. Täna on suisa ekraanipilte kopeeritud. Aga kui palju on siinseid mõtteid lihtsalt koondatuna artiklikesi vorbitud?
Tegelikult ma hakkasin otsima kohta, kust siin portaalis oma kasutaja kustutada. Põrgut, ei leidnudki. Aitake? (Võite lolliks ka sõimata, mul kama)
Aga mul on selline tunne, et ma ei taha rohkem ühtegi kommentaari kirjutada elu24, publiku, Õhtulehe, Ringvaate ja isegi AK ajakirjanikele.