Paljud siin emmetavad teisi naisi. \”Emmed, palun teie nõu\”, \”Kas siin on teisi emmesid\” jne jne. Ma hakkasin mõtlema, et kes need emmetajad on, kas ainult kodused naised, või on emmetajate seas ka töölkäivaid naisi, kes suure osa päevast täiskasvanute seltskonnas on. Ma mõtlen just, et kas see teine variant ka võimalik on.
Emme olen ma ikkagi oma lastele, mitte mehe, perekooli või isamaa jaoks. Tõesti ei kannata seda emmetamist. Võiks siin suhelda täiskasvanute kombel, mitte pudikeeles.
Tegelikult on asi väga tõsine. Inimesel polegi iseenda mina. Ongi ainult roll, mida täidab. Enda äraandmisest mingile rollile algab nii mõnigi suurem jama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mis sest siis on, kui ta ei suuda rollist mõnda aega väljuda, ega see nii ei jää.
[/tsitaat]No siit on lugeda saanud, et kui oma naine emmerollist enam väljuda ei suuda, siis mees läheb naisi otsima.
mees läheb naisi otsima ja temast saab lapseisa- kas pole vahva sõna? kindlasti on see sõnavärd emmetajate poolt välja mõeldud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mees läheb naisi otsima ja temast saab lapseisa- kas pole vahva sõna? kindlasti on see sõnavärd emmetajate poolt välja mõeldud.[/tsitaat]Vaatamata sellele on ta suurepärane isa oma lastele…
mind ajas haiglas närvi kui mulle öeldi, kallis emme…mis mõttes? Kes sa oled, et mind emmetada. Ma olen ema ja seda ka oma lapse jaoks. Mul ei ole poja, nunnut jne. Mul on poeg. Kiisusid, kutsusid ja aua-sid jne jne meil ka pole.
\”Kas magate issiga koos\” – on mu siinne lemmikpealkiri…
teemaalgataja, need \”emmetajad\” on ju rubriigis \”Beebi\”. need on värsked õnnelikud emad, las nad siis emmetavad. nad alles elavad emarolli sisse ja kogu nende maailm keerleb ümber beebi. muudes rubriikides pole massilist emmetamist tähele pannud, vaid väga üksikud juhtumid.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vaatamata sellele on ta suurepärane isa oma lastele…[/tsitaat]Mitte lastele, vaid imearmsatele lastele… 😛
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Paljud siin emmetavad teisi naisi. \”Emmed, palun teie nõu\”, \”Kas siin on teisi emmesid\” jne jne. Ma hakkasin mõtlema, et kes need emmetajad on, kas ainult kodused naised, või on emmetajate seas ka töölkäivaid naisi, kes suure osa päevast täiskasvanute seltskonnas on. Ma mõtlen just, et kas see teine variant ka võimalik on.[/tsitaat]Jah on küll võimalik.
Sõna \”emme\” saab kasutada nö ametinimetusena. Võrdle:
Elektrikud, soovitage pistikut
Filoloogid, kuidas siis õige on
Autoomanikud, aidake marki valida
Õpetajad, palju te siis palka saate
Emmed, andke nõu
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mind ajas haiglas närvi kui mulle öeldi, kallis emme…mis mõttes? Kes sa oled, et mind emmetada. Ma olen ema ja seda ka oma lapse jaoks. Mul ei ole poja, nunnut jne. Mul on poeg. Kiisusid, kutsusid ja aua-sid jne jne meil ka pole. [/tsitaat]Oh appi, sul pole siis isegi vist imearmsaid lapsi? 😀
Minu meelest perekooli sobivad emmed väga, autokooli, koertekooli mitte eriti.
Minu arust sobib sõna \”emme\” ikka lapse ja ema vaheliseks suhtluseks. Teiste poole pöördun ikka nö \”ematades\” (nt: \”Mardi ema, kas te annaksite mulle nõu ?). Lasteaia kasvatajale helistades ei teata ma, et olen X-i emme, vaid, et olen X-i ema ning lisan oma nime. Samuti räägin teiste emade kohta kasvatajaga ikka ema, mitte nt \”kuidas teised emmed sellise juhtumi puhul talitanud on?\”.
Foorumis võin ka küsimusi esitada nt 2 lapse emadele, mitte emmedele, sest need, kel lapsed, on kindlasti EMAD. Küll aga pole kindel, kas nad kasutavad ise enda kohta ning lapsega suheldes sõna \”emme\”.
Veel, mina kutsusin oma ema väiksena (mitte päris titena) \”mamultshik\”, \”mumm\”, \”mamulj\” (ma ei ole venelane, ega vene sugemetega). Kuidas oleks, kui ma foorumis pöörduks emade poole nii: \”Mamuljad, andke nõu !\” 😀
kuidas siis pöörduda kellegi poole siin , et naised kes teil on lapsed kas te oskate aidata jne
lihtsam on ju kirjutada , noored emmed kas te oskate jne
keegi polegi midagi halvustavat öelnud sõna \”ema\” kasutamise kohta, vaid sõna \”emme\” kasutamise kohta. Nt: \”soovin nõu emadelt, kel tütar (tütred)\”. Hellitusnimesid ema ja laste kohta kasutatakse ikka pereringis (ei pea olema emme, ei pea olema poja, tibu, paljudel on hoopis omapärased hüüdnimed tekkinud pereringis üksteisele) ning väljaspool kodu oleks normaalsem kasutada ema (Tere, mina olen 3-kuuse Mari ema), tütar, mees (mitte \”meie issi\”, vaid minu mees, minu laste isa) jne……
Koduseinte vahel võib üksteisele igasugu musi-tibu-tupsununnu-pupsu nimedega kutsuda ja see on igati armas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oh appi, sul pole siis isegi vist imearmsaid lapsi? :D[/tsitaat]
Hakkasin mõtlema, vist ei ole ole jah:D
Mul on tubli ja hea. Aa, kallis laps on:)
See emmetamine ajab mul karvad kohe kuklas turri. Mind ei häiri kui teised emmetavad aga kui see on minu pihta suunatud. No ma ei tunne end emmena, mul ei ole endal emmet olnud. Meil on alati konkreetne ja selge olnud, mis ei vähenda sugugi piiritut soojust ja perekesksust.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui nüüd õpetaja-näide võtta, siis on ka normaalne, et kutsume neid õpetajateks, mitte õpsideks. Õps on sõna, mida õpilased omavahelises suhtluses kasutavad ja on imelik kui lapsed õpetaja poole pöörduvad:\”Õps, …\”, veel hullem kui seda teevad lapsevanemad.[/tsitaat]Emme ja õpsi võrdlus ei ole päris õige.
Sõnast ema on mitu võimalust: neutraalne ema, hellitav emme, slängiline emps.
Sõnast õpetaja vahepealne võimalus puudub: õpetaja, ……, õps.
Nu ma olen vist juba kirjutanud, aga mõni aasta tagasi olin tuttaval naisterahval külas ja see teatas, et ah, poole tunni pärast toob ISA Jüri ja Mari lasteaiast ära.
Ma kobisin mugavast tugitoolist diivanile, sest eeldasin selle isa vanuseks 60+ ja viisaka inimesena ikka pakun vanemale inimesele mugavamat kohta.
No raske arvata KELLEDE isa tegelikult lapsed koju tõi…
Emmetamine polegi nii hull, püüan mõista, inimene on end täielikult emarolli sisse viinud, aga meietamine on küll haiglane. Siis mõtled, palju teid siis ühes isikus korraga on.
Mina isiklikult ei kasuta teiste naiste poole pöördumiseks kõnetusi \”emme\”, ja kui võimalik siis ka \”ema\” mitte. Ega \”tädi\”.ja mulle absoluutselt ei meeldi, kui arstid või õpetajad mind niimoodi kutsuma peaksid. Ja siin pole mingit seost töölkäimisega.
Aga perekooli emmetamine sobib : ))),
Jätkake rahumeeli issitamist, emmetamist ja minupoolest ka tibutamist. See siin on ju perekool, mitte mõni surmtõsine koht!
Emmerolli ning lapsele pühendumist üritavad mõned inimesed lausa demoniseerida : ) nagu oleks tegu mingi ohtliku haigusega. Minu meelest võib iga naine rahumeeles mõned aastad oma elust emmerollile pühenduda. Nagunii te üle 1-2 lapse ei saa ju elus?
Hoopis imelik on see, kui titeema oma normaalsuse tõestamiseks ihust-hingest kuhugi kõrtsi, baari või peole jookseb. Või siis kramplikult mingile tööle või hobile pühendub, et mitte liiga emme näida. Ühiskond, mis ootab, et noor ema käituks nagu polekski ta ema, on minu arust haige.
Teate kui lapsed ja naised omavahel – \”laste\” või kodu kontekstis räägivad emme – vihjates oma rollile on ikka vägagi ok!
Ma räägin teile kulla naised aga sellist lugu.
Muidu selline musklis väga mehine mees (väga kuldsete kätega ja hinnatud) jms. tegeles raske spordiga ja üleüldse selline mehelikkuse etalon.
Tellisin sellelt macholt teatud teenust, tegi nö. tööväliselt mu ehitusel tööd. Aeg ajalt sattusin ka sinna ja aitasin mõnes asjas. Ühel päeval kord lõuna ajal ütles ta, et oi ma pean nüüd lõunale minema, muidu saab emme pahaseks, lõunatoit ju ootab. Mul vajus karp lahti ja tahtsin veel küsida, et misa sa selle emmega silmas pead aga läinud ta oli. Olen analoogset terminit ka päriselus vahel siit ja sealt meeste suust kuulnud – siis küll nö.õigemas kontekstis, et meie emme jms. Aga see tõsine töömees kutsus oma naist emmesk – no comments! Kusjuures hiljem tegi seda jutu sees mitu korda!
Vot niimoodi …
mina ei saa jälle aru, miks nii paljusid eestlasi ärritavad sellised avalikumad intiimsused nagu ema-isa vaheline emmetamine-issitamine. mis selles halba on või kellele see kurja teeb? miks peab alati olema kahe teineteist armastava ja oma rolle perekonnas hindava inimese suhtlus olema ametlik ja võõrandav. miks häbenetakse hellasid emotsioone?
ja mina võin öelda, et emmetajad ei ole mitte alati kodused naised ega koduste naiste abikaasad. on lihtsalt inimesed, kes näevad end väga edukalt mitte ainult indiviidina, vaid ka perekonna olulise, armsa ja vajaliku osana, mida ühendab ja pühendab laste olemasolu. perekondlikud ülesanded on sama olulised, kui nn ühiskondlikud. kuigi, ilma perekondateta, mis imelik ühiskond see lõpuks oleks? mingi kommunistlik unelm, kus vanemad ehitavad kommunismi ja riik kasvatab lapsi. perekonda aga pole vajagi.
iga naine ei ole ema, aga iga ema on naine niikuinii. see on staatus perekonnas. perekond on üksus ja igal ühel on seal perekonnas roll täita. iga uue generatsiooni peale tulemisega see muutub. muide, mina kutsun nüüd oma emmet tihti vanaemaks hoopis, kuigi on ju tegu minu emaga. lihtsalt tema perekondlik positsioon muutus aste kõrgemaks pärast lastelaste sündi. no ei täida ta ju ka enam emarolli, vaid ikka vanaema osa. mina olen suur juba ju. nüüd olengi mina ema. ja kõik meie perekonnas emmetavad mind. mis siis! nad armastavad mind ja nad hindavad mu osa meie perekonnas. tean ka, et paljud hakkavad oma emasid nende vanaema-ikka jõudes memmeks või mammaks kutsuma. ja nii ongi armas.
lõpetuseks, ma ei ole kodune emme, vaid spetsialist oma erialal. lisaks tegelen ka palju vabatahtliku tööga väljaspool koduseinu. ja ma ei pane pahaks, kui minuga rääkima tulles, kui tegu on minu perekonda puudutavate küsimustega, pöördutakse mu poole kui emme poole. seda ma olen. tööl olen muidugi see, kes ma tööl olen, juhataja kägu. vabatahtlikuna tööd tehes olen tädi kägu 🙂
ma mitte ei soovi rohkem sallivust, sest ma ei usu, et siin sallimatusega tegu on, vaid rohkem julgust armastada end, oma perekonda ja olla uhke selle üle, kes sa oled. kui emme, siis emme. parem ikka kui mõrd või bitch.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina ei saa jälle aru, miks nii paljusid eestlasi ärritavad sellised avalikumad intiimsused nagu ema-isa vaheline emmetamine-issitamine. mis selles halba on või kellele see kurja teeb? miks peab alati olema kahe teineteist armastava ja oma rolle perekonnas hindava inimese suhtlus olema ametlik ja võõrandav. miks häbenetakse hellasid emotsioone?
ja mina võin öelda, et emmetajad ei ole mitte alati kodused naised ega koduste naiste abikaasad. on lihtsalt inimesed, kes näevad end väga edukalt mitte ainult indiviidina, vaid ka perekonna olulise, armsa ja vajaliku osana, mida ühendab ja pühendab laste olemasolu. perekondlikud ülesanded on sama olulised, kui nn ühiskondlikud. kuigi, ilma perekondateta, mis imelik ühiskond see lõpuks oleks? mingi kommunistlik unelm, kus vanemad ehitavad kommunismi ja riik kasvatab lapsi. perekonda aga pole vajagi.
iga naine ei ole ema, aga iga ema on naine niikuinii. see on staatus perekonnas. perekond on üksus ja igal ühel on seal perekonnas roll täita. iga uue generatsiooni peale tulemisega see muutub. muide, mina kutsun nüüd oma emmet tihti vanaemaks hoopis, kuigi on ju tegu minu emaga. lihtsalt tema perekondlik positsioon muutus aste kõrgemaks pärast lastelaste sündi. no ei täida ta ju ka enam emarolli, vaid ikka vanaema osa. mina olen suur juba ju. nüüd olengi mina ema. ja kõik meie perekonnas emmetavad mind. mis siis! nad armastavad mind ja nad hindavad mu osa meie perekonnas. tean ka, et paljud hakkavad oma emasid nende vanaema-ikka jõudes memmeks või mammaks kutsuma. ja nii ongi armas.
lõpetuseks, ma ei ole kodune emme, vaid spetsialist oma erialal. lisaks tegelen ka palju vabatahtliku tööga väljaspool koduseinu. ja ma ei pane pahaks, kui minuga rääkima tulles, kui tegu on minu perekonda puudutavate küsimustega, pöördutakse mu poole kui emme poole. seda ma olen. tööl olen muidugi see, kes ma tööl olen, juhataja kägu. vabatahtlikuna tööd tehes olen tädi kägu 🙂
ma mitte ei soovi rohkem sallivust, sest ma ei usu, et siin sallimatusega tegu on, vaid rohkem julgust armastada end, oma perekonda ja olla uhke selle üle, kes sa oled. kui emme, siis emme. parem ikka kui mõrd või bitch.[/tsitaat]
Sa ei saanud üldse teemale pihta. Oma peres kutsuge end kuidas iganes. Aga miks peab täiskasvanu võõrale täiskasvanule emme ütlema?
sain küll
siin teemas on täpselt kahest nurgast teema – kui pereliikmed nn avalikult teineteist emmetavad-issitavad (vt mmehe lugu) ja kui pöördutakse avalikult samas rollis olevate inimeste poole ehk emmed emmede poole ehk emad emade poole ehk keegi veel emarollis oleva naise poole. õpetaja tõi sulle päris head näited.
peamine probleem on aga kogu selle teema juures ikka see, et siinsed emme-sõna vastased põhimõtteliselt ei näi taluvat mitte mingisugust avalikku hellitlemist ja peavad seda kuidagi piinlikuks ja ajupehmenemisele viitavaks. mina proovisin vastupidist aga väita, et ajupehmenisega tegu ei pruugigi olla ja veidi rohkem hellust eesti ühiskonnas ei tee kellelegi kurja.
helluse, hea sõna jms vastu ei ole ilmselt kellelgi midagi. Hellust, teineteise head kohtlemist saab aga väljendada ju mitmel moel, olenevalt olukorrast ja oleneb, kes kelle poole pöördub. Lapsel on sobilik öelda \”emme\”, foorumis võib öelda nt \”Armas X või kägu (3a tütre ema), kes sa mulle nõu andsid, suured tänud sulle, sellest oli palju kasu\”. Leian, et see on kena lähenemine ja vägagi hellust pakkuv. Kui ma aga pargis jalutan lapsega ja keegi tuleb vastu ja küsib: \”emme, kui vana te laps on ?\” , siis ei ole see ju paslik.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
