Hei,
Ootan oma esimest last ning kuidagi ei oska perele rääkida. Nimelt kardan oma pere reaktsiooni, kuna oleme mehega koos olnud ainult pool aastat enne rasedaks jäämist. Muidugi on laps väga väga oodatud aga kuidagi on suur hirm (ilmselt hormoonid mōllavad).
Kōik, kes pole oma mehega kaua koos olnud ning on rasedaks jäänud. Kuidas teie pere suhtus ?
S29
Ega sa ennem teada ei saa kui see tehtud 🙂 Mina mõtlesin, et mida varem seda parem kuna see oleks ebaviisakas kui vanemad mujalt kuuleksid.
Lihtsalt öelge v tehke midagi originaalsemat, saatke lillekimp kirjakesega näiteks☺️
Mul oli sama ja ema eriti tüüpi ei sallinud ka… Või no sallis, aga oli ikka jube skeptiline. Samas ta oli jauranud 10 aastat mulle juba, et kus ikka lapselaps on jne jne. Mina muidu arvasin koguaeg, et ei tahagi last, aga kuna rasedaks jäin ja 32 ka tol hetkel, siis otsustasin alles jätta lapse. Noh ja siis suvel peale tuvastamist kirjutasin emale messengeri, et palju õnne, su palvetele on vastatud ja suure tõenäosusega saad nüüd lõpuks vanaemaks. Mille peale tuli vastus, et ‘see on küll nüüd uudiste uudis!” Nüüd tähtaeg 2 nädala pärast ja julgelt pooled asjad vist on lapse jaoks ostnud õhinas tulevane vanaema.
Oled sa kindel, et oled 29, mitte 19?
Mina rääkisin kui olin 4 kuud rase. Olin siis 21 ja mehega küll koos olnud 2 aastat, aga ma mõtlesin kohe, et see on meie elu , meie soov ja tahtmine. Olime täisealised elasime oma ette ja muidugi kartsin ka et mis öeldakse, aga ega nende arvamus poleks midagi muutnud. Minu vanemad suhtusid rahulikult, mehe vanemad olid natuke ehmunud, aga ei öelnud midagi paha.
Kas sa oled 17a või elad kood vanematega, et nad peaksid panema kuidagi pahaks seda, et ruttu rasedaks jäid?
Kui olete täiskasvanud inimesed ja oma elu peal siis ma küll ei näe põhjust pabistamiseks.
Ma kihlusin mehega, kui olime 3 kuud koos olnud ja 6 kuud tuttava.
Eks sa tunned oma pere ise. Kõige oarem on, kui alustad nii, et teil on üks rõõmus uudis. Andes oma seisukoha mõista. Küll ajaga kohanevad.
Mõne nädala võid teatamisega ka oodata (kui just tõesti laialt pole kõigile rääkinud ja rasedus igati välja paista), siis veel aega n-ö tõestada ja näidata, et saate koos mõnusalt hakkama ja suhe on tasakaalukas. Eks lapse saamine muudab suhet nagunii väga palju ja kohe last saades on sellel ka eelised (alles armumisperiood, lapse saamine ja suhte muutumine sellega ei ole üldse nii kontrastne, kui aastaid koos olnuna). Igatahes kingi mõni raamat vanavanemate teemal vms ja sellega ütlegi ära, et nii on. Ma natuke kartsin ise ka öelda, kuigi põhjust polnud, aga kergem oli küll, kui tehtud sai.
Minu ja mehe suhe algas, kui käisin 12. klassis ja elasime eri kohtades, pärast mu kooli, läks sõjaväkke. Ja veidi pärast seda, kui saime nö päris koos elada, jäin rasedaks, planeeritult. Olin siis küll 20, aga oli mõlemal kindel soov pere luua, siis ei tekkinud ka mingit hirmu vanemate reaktsiooni pärast. Olime rõõmsad ja mis vanematel ikka muud üle jäi, kui rõõmustada koos meiega.
Ma olin mehega tuttav olnud 2 kuud, kui rasedaks jäin. 26-aastane olin ja elasin siis veel emaga koos. See mees oli esimene, kellega tõsisem suhe tekkis. Testi tehes jooksin kohe õe juurde, sest õhkõrn teine triip tekkitas segadust. Õde on minust 10 aastat vanem ja tal oli kaks last ning kogemused. Olime naabrid, nii et piisas suvel üle õue jooksmisest. Tagasi tulin juba lennutiivul ja hõiskasin, et olen rase. Ema oli seal samas. Mind üldse ei huvitanud kellegi reaktsioon. Olin ise nii õnnelik, samas ka üllatunud.
Sellest on 14 aastat möödas, ammu pulmadki peetud ja ootan selle sama mehega neljandat last.
Hm, mina olen 36 ja kolmas laps tulemas, aga ikka viivitan oma perele rääkimisega. Miskipärast kipun arvama, et nad selle uudise üle rõõmsad ei ole. Või siis nägu on viisakas, aga silmist loeb “oli sul seda ikka vaja”.
Meil suguvõsas on enamast 1-2 last kõigil, paar korda ka minu käest hirmuga päritud “ega ma ometi kolmandat last ei soovi?!”. Vastan tavaliselt naljaga, a’la lapsendaks paar mustanahalist last hea meelega 🙂
Teised lapselapsed kõik juba koolilapsed/koolieelikud ja elu vanavanematel chill 🙂 Mitte et ma mingit erilist panust laste kasvatamisel neilt ootaksin, aga ikka on tore on vanavanemad laste elust osa võtavad.
Minu teine laps sündis nii, et 1 vanaema sai teada 5 päeva enne lapse sündi ja teine siis kui sündis. Ei tahtnud enne öelda, sest vanust juba üksjagu palju(41) ja arvasin, et ei rõõmustata koos minuga. Üks hea asu siinjuures oli veel pääsesin tähtaja lähenedes pidevatest telefonikõnedest, et kas juba ja millal juba.
Minu teine laps sündis nii, et 1 vanaema sai teada 5 päeva enne lapse sündi ja teine siis kui sündis.
Kokku siis ei saanud üldse kuid enne?
Esimese lapsega ütlesin 15. nädalal, koos olime 9 aastat olnud, teisel korral 21. nädalal.
Saime kusjuures 1.5 kuud enne sünnitust, aga olen seda tüüpi, kel kõht ette ei tule suur ja kleiti kandes polnud aru saada. Peale sünnitust sai nii mõnigi naaber ehmatuse osaliseks.
Mõni naine räägib oma mehelegi rasedusest alles igaks juhuks alles siis kui aborti enam teha ei anna, asi see siis nüüd vanematele rääkimise pärast muretseda.
😀 ma olen 37 aastane, mehega koos olnud 18 aastat ja alles esimest korda rase. Mehe perega pole probleemi teatamisel. Suvel saab 3 kuud täis, enne ei julge rääkida kui kõik uuringud tehtud ja korras.
Aga, oma perele.. hmm pole kindel kuidas rääkida, eriti just emale.
Emal on alati meie pere lastele rääkinud, et lapsi pole siia ilma vaja koormaks, parem oleks kui me keegi lapsi ei saaks. Maailm on niipalju muutunud. Te ei saaks nagunii lastega hakkama. …Vanem õde ja vend said lapsed ka hilises eas ja iga kord ema suhtumine on negatiivne olnud.. a-la “noh oli seda nüüd vaja” jne. Kõige vanem õde ei hakkata ka lapsi silmaotsasgi. Ise mu emal oli kokku 5 last. Kõik mis laste kasvatamisel tehakse on valesti jne. Samas ise meie kasvasime suuremosa laspsepõlvest 24/7 lasteaias või vanaema juures. Oma vanemad niikaua meid eriti ei kasvatanud kuni saime töövõimeliseks ja meid sai kodus tööle rakendada, sest maatööd tuli ju kõik ära teha. vend sai teise lapse 40 ndates, naine tal sel hetkel 40. Aasta juba möödas ja ei möödu ühtegi kõnet, kus ema ei sarjaks seda, et nii vana naine sai lapse veel.
Just selle negatiivse ja mürgise suhtumise pärast on raske öelda, sest rase võtab kõike ju veel rohkem südamesse ja tean, et mu ema ei suuda ainult rõõmu tunda. Talle tõenäoliselt kunagi ei räägigi, et IVFi beebi on. See tema jaoks veel hullem kui loomulikul teel saadud laps.
Õe lapsel on septembris sünnipäev. Tõenäoliselt oma peret enne seda ei näe ka kuna elan teises Eesti otsas. Kui enne seda pole jutuks tulnud, siis vb juhtubgi nii, et lähen lihtsalt kõhuga kohale ja nii saavadgi kõik teada korraga.
Olen jah täiskasvanu, aga ei taha saada negatiivseid kommentaare oma emalt raseduse ajal.
Eks peresuhted on igas peres erinevad. Ma käin heal juhul 2-3 korda aastas vaid oma perel külas, pigem siis kui lastel on sünnipäevad. Minu ja mehe vanemad pole 18 aasta jooksul kordagi üksteist näinud, sest mu emale ei meeldi,et laps kolis maalt ära suurde linna, maainimestel ei kõlba ju linnas külas käia. Ma tunnen end isegi ebamugavalt kui autoga oma perele külla lähen, see näitavat et ma olen linnas uhkeks läinud. Kahjuks olen oma peres ainuke, kes on tohutult vaeva näinud, et endale sobiv elu luua ja väljakasvada sellest vaesusest ja segadusest kus me kasvasime. Teised elavad abirahadest või teevad juhutööotsi ja elavad ikka sünnikodu lähedal.
Aga õnneks olen mehe vanematega lähedane ja neil jätkub positiivsust ka kahe pere eest.
Kas Teie saate lapse või saab”pere” ? Või saate lapse “pere” jaoks ?
Ootan oma esimest last ning kuidagi ei oska perele rääkida. Nimelt kardan oma pere reaktsiooni, kuna oleme mehega koos olnud ainult pool aastat enne rasedaks jäämist. Muidugi on laps väga väga oodatud aga kuidagi on suur hirm (ilmselt hormoonid mōllavad).
Mina jäin kogemata rasedaks, kuiolime mehega 6 kuud koos olnud. Vanemad suhtusid ettevaatlikult, ülevoolavalt ei õnnitlenud aga huvitusid ja halvasti ka midagi ei öelnud. Ei pannud neile seda pahaks, sest eks mul endalgi oli kahtluseid, kuidas see lugu edasi areneb. Arenes nii, et olen sama mehega 15 aastat koos elanud ja meil on kolm last ja vanemad on väga sõbralikes suhetes minu mehega. Elu on nii pikk, mingile üksikule seigale ei maksa nii suurt tähelepanu omistada, reageerivad kuidas reageerivad, eks tulevik näitab, milliseks suhted tegelikult kujunevad.
Te võite mehega enne lapse saamist 10 aastat koos olla, see ei garanteeri, et suhted ajas ei muutu ja näiteks üldse lahku ei minda.
???? ma olen 37 aastane, mehega koos olnud 18 aastat ja alles esimest korda rase. Mehe perega pole probleemi teatamisel. Suvel saab 3 kuud täis, enne ei julge rääkida kui kõik uuringud tehtud ja korras.
Aga, oma perele.. hmm pole kindel kuidas rääkida, eriti just emale.
Emal on alati meie pere lastele rääkinud, et lapsi pole siia ilma vaja koormaks, parem oleks kui me keegi lapsi ei saaks. Maailm on niipalju muutunud. Te ei saaks nagunii lastega hakkama. …Vanem õde ja vend said lapsed ka hilises eas ja iga kord ema suhtumine on negatiivne olnud.. a-la “noh oli seda nüüd vaja” jne. Kõige vanem õde ei hakkata ka lapsi silmaotsasgi. Ise mu emal oli kokku 5 last. Kõik mis laste kasvatamisel tehakse on valesti jne. Samas ise meie kasvasime suuremosa laspsepõlvest 24/7 lasteaias või vanaema juures. Oma vanemad niikaua meid eriti ei kasvatanud kuni saime töövõimeliseks ja meid sai kodus tööle rakendada, sest maatööd tuli ju kõik ära teha. vend sai teise lapse 40 ndates, naine tal sel hetkel 40. Aasta juba möödas ja ei möödu ühtegi kõnet, kus ema ei sarjaks seda, et nii vana naine sai lapse veel.
Just selle negatiivse ja mürgise suhtumise pärast on raske öelda, sest rase võtab kõike ju veel rohkem südamesse ja tean, et mu ema ei suuda ainult rõõmu tunda. Talle tõenäoliselt kunagi ei räägigi, et IVFi beebi on. See tema jaoks veel hullem kui loomulikul teel saadud laps.
Õe lapsel on septembris sünnipäev. Tõenäoliselt oma peret enne seda ei näe ka kuna elan teises Eesti otsas. Kui enne seda pole jutuks tulnud, siis vb juhtubgi nii, et lähen lihtsalt kõhuga kohale ja nii saavadgi kõik teada korraga.
Olen jah täiskasvanu, aga ei taha saada negatiivseid kommentaare oma emalt raseduse ajal.
Eks peresuhted on igas peres erinevad. Ma käin heal juhul 2-3 korda aastas vaid oma perel külas, pigem siis kui lastel on sünnipäevad. Minu ja mehe vanemad pole 18 aasta jooksul kordagi üksteist näinud, sest mu emale ei meeldi,et laps kolis maalt ära suurde linna, maainimestel ei kõlba ju linnas külas käia. Ma tunnen end isegi ebamugavalt kui autoga oma perele külla lähen, see näitavat et ma olen linnas uhkeks läinud. Kahjuks olen oma peres ainuke, kes on tohutult vaeva näinud, et endale sobiv elu luua ja väljakasvada sellest vaesusest ja segadusest kus me kasvasime. Teised elavad abirahadest või teevad juhutööotsi ja elavad ikka sünnikodu lähedal.
Aga õnneks olen mehe vanematega lähedane ja neil jätkub positiivsust ka kahe pere eest.
Mul ka peres kuidagi nii läinud, et peaks justkui süümekaid tundma kui hästi läheb. Seega ei ole siiani rääkinud.
Ma olen kehva uudiste teataja. Lasin mehel oma perele ühel pereliikme sünnipäeval rääkida 🙂
