Meie lähimasse pereringi kuulub inimene kel on komme pigem laita ja kehvalt öelda, kui hästi. Tundub, et ise ta sellest aru ei saa, et nii teeb, sest ta on ka otse öelnud, tema end halvaks inimeseks ei pea. Tema ütlused on viinud suhtlemise teiste poolt miinimumi ja tema kõnedele pigem ei vastata. Toon mõned näited, sest tahaksime lihtsalt aru saada, miks inimene nii teeb, mis teda ajendab, on see mingi kindla nimetusega häire.
Näiteks on suguvõsa koos, üks inimestest räägib, kuidas tema lahkunud vanavanemad tegid iga päev korralikku kodutoitu – praad, supp, magustoit lastele ja endile. Ning loo peategelane kähvab, et sellesse nad nii vara suridki, et nii palju praadi sõid?! Inetu hinnang inimeste kohta, kelle kohta ta midagi eriti ei tea. Tegelikkuses elas see vanapaar ca 80-aastaseks mõlemad ja surid kuna süda oli haige.
Järgmine näide, inimesed on koos, tuppa astub 16-aastane neiu ja ta jääb teda altkulmu pikalt vaatama. Neiu pole tema suguvõsaga seotud kuna tüdruku ema on abielus teist korda. Ja ta ütleb neiule, kelle nina sul on, ema nina sul pole, kas see on su isa nina… Tegemist on äärmiselt ilusa tüdrukuga muide. Õnneks ei võtnud tüdruk asja väga hinge ja ütles päris hästi vastu. Kui tüdruk on ruumist lahkunud lisab peategelane, et lauba juurest nina kui poksijal?!? Mida see kindlasti ei ole kuna tegemist on tõesti ilusa tüdrukuga. Miks inimene nii teeb? Kuidas ta aru ei saa, et see on inetu teiste ees öelda?
Kolmas näide, mis meenus, suguvõsa koos ja arutatakse korraks, et pereema on lühemat kasvu kuigi ta vanemad olid pikemad. Selle peale teatab see kõigeteadja, et ilmselt ei antud sellele pereemale lapsena süüa piisavalt.
Oleme ka tähele pannud, et oma lapsele ta tihti surub peale oma arvamust, ei arvesta lapse soovidega, sunnib last mänguplatsi asemel välijõusaalis olema vms. Arvestamine teiste inimestega üldiselt on raskendatud.
Kas see kõik on normaalne, piiripealne või on siin ikkagi midagi isiksustüübiga nihkes?
