Mina olen siin teemas vist ainus, kes ei näe teemaalgataja toodud näidetes midagi eriliselt inetut. Muidugi, kõik oleneb kontekstist, ütleja tonaalsusest, olukorrast ja seltskonnast. Aga, kui omavahel on pereliikmed (nagu TA ütleb), siis on ju suhtlusmaneer pisut teistsugusem kui näiteks kolleegidega või lihtsalt tuttavatega.
Mida imelikku on pereliikmetega omavahel naljatleda, et sina Tiiu oled vist sellepärast nii lühike, et oled vähe putru söönud või sina Karin oled nii isa nägu, aga emast ei ole midagi… Jällegi, kõik sõltub kontekstis, olukorrast ja sellest, kui lähedased omavahel ollakse. Aga eeldatavasti pereliikmed ju on lähedased. Ja seega võivad vast omavahel lubadaga selliseid nalju, mida teistega ehk ei sobi teha.
Oh, kui te vaid kuuleksite, mida me õdede ja vendade ning minu-nende lastega omavahel räägime. Ma saaks siin kohe maailma kõige õelama ja inetuma tiitli kaela. Lisaks sellistele näidetele, mida TA tõi, on meie peres aukohal ka must huumor. Ja tavaline omavaheline suhtlus põhimõtteliselt tögamisest koosnebki. Mu kukus karp lahti, kui keegi mulle järsku ühel päeval selle peale ütleks, et ma olen õel, kade, rumal jne mutt. Või, kui mind suguvõsast välja visatakse sest, küsisin oma kahemeetriselt väimeespoisilt, kuidas üleval ilm kah on.