Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
Või, kui mind suguvõsast välja visatakse sest, küsisin oma kahemeetriselt väimeespoisilt, kuidas üleval ilm kah on.
Meie suguvõsast selliste küsimuste pärast välja ka ei visataks, aga jube tüütu on küll, kui keegi pidevalt selliste klišeedega esineks.
See oli suvaline näide, mis stiilis meie pere suhtlus käib. Reaalselt ei ole ma oma väimehele nii öelnud.
See oli suvaline näide, mis stiilis meie pere suhtlus käib. Reaalselt ei ole ma oma väimehele nii öelnud.
Ehk siis teie pere suhtlusstiil ongi klišeelikud naljad ja välimuse kallal ilkumine ning ise peate seda heaks huumoriks.
Huumor, iroonia, ka must huumor ei ole tegelikult see. Ükski teemaalgataja ega sinu toodud näidetest ei ole hea huumor. On lihtsalt tobe madalalaubaliine punnitamine nalja teha.
See oli suvaline näide, mis stiilis meie pere suhtlus käib. Reaalselt ei ole ma oma väimehele nii öelnud.
Ehk siis teie pere suhtlusstiil ongi klišeelikud naljad ja välimuse kallal ilkumine ning ise peate seda heaks huumoriks.
Huumor, iroonia, ka must huumor ei ole tegelikult see. Ükski teemaalgataja ega sinu toodud näidetest ei ole hea huumor. On lihtsalt tobe madalalaubaliine punnitamine nalja teha.
Kõik peab olema väga pheeeen
Kõik peab olema väga pheeeen
Ei, ei pea. Aga selline madal huumor ei ole ka naljakas. On lihtsalt tobe ja tihti ka solvav. Eriti alatu on teismelise välimuse suhtes oma “head huumorimeelt” näidata.
Kõik peab olema väga pheeeen
Ei, ei pea. Aga selline madal huumor ei ole ka naljakas. On lihtsalt tobe ja tihti ka solvav. Eriti alatu on teismelise välimuse suhtes oma “head huumorimeelt” näidata.
Minu arust on jube tüütud sinusugused, kes iga lause tagant solvangut otsivad. Ja kõike surmtõsiselt võtavad. Sellised ei oska tavaliselt ka iseenda üle naerda. Minu suhtlusringkonnast on sellised inimesed kohe välistatud. Lähemalt ma sellistega suhelda ei soovi, kes nalja ei mõista ja sõbraliku tögamise peale trauma saavad. Selliste puhul ei tea kunagi, mis inimest jälle solvab või millise meelevaldse rakursi suunas ta sinu öeldu keerab.
Seda, kas ja mis on naljakas, saab öelda siiski vaid konkreetses olukorras sees olles. Sest siin mängivad rolli mitu erinevat tegurit. Kirjelduse põhjal võib üks või teine nali muidugi tunduda labane. Nagu situatsiooni koomikagi ei ole ümberjutustades naljakas – pigem arusaamatu.
See, et sa minu toodud suvalisse näitesse klammerdud ja hakkad selle põhjal minu huumorisoonele hinnanguid andma viitab juba iseensest, et sa ikka päris hästi ei taipa, mida tahan öelda.
Lausa huvitab, milline sinu kui ääretult delikaatse ja taktitundelise isiku arvates on hea ja õige huumor? Paluks näidet!
Vaevalt, et sina eladestki oled kedagi solvanud. Oi ei, kindlasti mitte!
Või, kui mind suguvõsast välja visatakse sest, küsisin oma kahemeetriselt väimeespoisilt, kuidas üleval ilm kah on.
Meie suguvõsast selliste küsimuste pärast välja ka ei visataks, aga jube tüütu on küll, kui keegi pidevalt selliste klišeedega esineks.
Pole sama inimene, aga minu meelest ongi see lihtsalt klišee ja muutub tüütuks, sest pikk inimene on sama asja sada korda kuulnud. Aga see pole otseselt solvav. Ma ei tea küll, kui viisakas ja õrnas seltskonnas te üles olete kasvanud, et selline asi on solvav. Suvalistes netikommentaarides või kasvõi siin öeldakse palju solvavamaid asju.
Teemaalgataja puhul on raske välja lugeda, et kas ta ütleb neid asju lõbusalt või tõesti norib, sest võiksin samamoodi kirjeldada ühte tuttavat, kes otsibki lauseid, mis seda konkreetset inimest solvavad, pidades end seejuures lihtsalt “ausaks”, aga ka üle võlli huumorimeelega inimest, kelle peale keegi ei solvu, sest ta kirjeldab ka suvalisi argiasju värvikalt. Tean ka tüüpe, kes tõesti ei saa sotsiaalsetest kommetest aru, aga ei tee meelega kellelegi haiget. Näiteks “poksija nina” võib käia lihtsalt lameda nina kohta, mitte, et oleks kole. Keskealine mees ei mõista tüdrukute hingeelu ja ilus olemise vajadust ega pruugi seejuures tema välimuse kohta midagi halvasti öelda, lihtsalt räägib nagu poisiga. Aga teine mees võib samas olukorras väga hästi teada, mis kedagi solvab ja siis meelega niimoodi käituda.
Arvan samuti, et probleem ongi selles, et mitte keegi pole julgenud või osanud seda inimest korrale kutsuda. Võibolla loodeti, et asi laabub, aga ei laabu ju. Näen oma lähisugulase pealt, et ta on sellist käitumist aastakümneid segamatult viljelenud ja ta ei kavatsegi lõpetada.
Muidugi ei kavatse, see on iseloomus kinni, aga ikka nui neljaks peab mees kaasas olema. Kergem ju, nagu öeldi, et mis ta kodus passib, las aitab lapsi hoida… ainult, et vahel on targem võitlusi valida ja oma valikuid (mehevalikut/naisevalikut) koduseinte vahel hoida. Ei pea teised kannatama, veel vähem õrnas eas neiud, kelle ninasid kritiseeritakse. Teismelised on niigi ebakindlad. Hea, et tüdruk lindistama ei jätnud telefoni, oleks saanud selle lauba kommentaari ka kätte. Ise olen nii teinud, jätnud lindistama, et mis minust räägitakse selja taga.
Ma ei ole kunagi kuulnud, et naiste sõprade laste sünnadel käiakse terve perega. Peresõbrad tõepoolest ja väga väikeste lastega, mees aitab valvata, hoida peol. Enamasti on peresõbrad ühised ja selles loos lugedes teema algatust, küll nii ei tundu.
Niiet, seda kommentaari võib ju miinustada. Aga vahel oleks kasulikum, et mees koju jääb. Päris tõsiselt kohe. Ei tundu, et tegu on peresõbraga, vaid käib kohustuslikult kaasas. Minu vanema venna/õe pruut hakkas ka kunagi ühte asja kritiseerima (esimesel kohtumisel), mitte küll inimesi, aga siiski piisavat olulist teemat ja ei jätnud head muljet. Ise nägi välja nagu supermodell, aga jutt oli p.sk. Sain selles üsna noores eas aru, olin siis alaealine.
Venna/õe pruut/peig.
Seda, kas ja mis on naljakas, saab öelda siiski vaid konkreetses olukorras sees olles. Sest siin mängivad rolli mitu erinevat tegurit.
Nii? Ja miks sa siid lähed kaitsma seda teemaalgataja kirjeldatud “naljameest”. Sina ei ole selles situatsioonis sees, tema on. Kui tema ütleb, et on õel, siis ongi õel.
Minu meelest on parim õeluse ja naöja eristamiseks, vaadata, kuidas need “naljamehed” reageerivad, kui nende üle samal tasemel nalja visata. Õelutsejad seda ei talu.
Minu meelest on parim õeluse ja naöja eristamiseks, vaadata, kuidas need “naljamehed” reageerivad, kui nende üle samal tasemel nalja visata. Õelutsejad seda ei talu.
Ma küsiks sellelt sõbrannalt pigem, et mis ta mehel siis kehvasti on. Naine on. Peod on. Tuttavad on. Tervist nagu vist on. Mis veel puudu?
See, millele pandi massiliselt laike ”Oma lähisugulase puhul olen aastate jooksul märganud, et eriti halvasti kohtleb ta inimesi, kes on märgatavalt õnnelikud. Näiteks vastabiellunud või muidu endaga rahul olevad inimesed. Need on tal eriti pinnuks silmas.” ju selle mehe kohta ei saa kehtida. Mis siis viga? Kõrgvererõhutõbi? Ei võta betaloci?
Kõik peab olema väga pheeeen
Ei, ei pea. Aga selline madal huumor ei ole ka naljakas. On lihtsalt tobe ja tihti ka solvav. Eriti alatu on teismelise välimuse suhtes oma “head huumorimeelt” näidata.
Minu arust on jube tüütud sinusugused, kes iga lause tagant solvangut otsivad. Ja kõike surmtõsiselt võtavad. Sellised ei oska tavaliselt ka iseenda üle naerda. Minu suhtlusringkonnast on sellised inimesed kohe välistatud. Lähemalt ma sellistega suhelda ei soovi, kes nalja ei mõista ja sõbraliku tögamise peale trauma saavad. Selliste puhul ei tea kunagi, mis inimest jälle solvab või millise meelevaldse rakursi suunas ta sinu öeldu keerab.
Seda, kas ja mis on naljakas, saab öelda siiski vaid konkreetses olukorras sees olles. Sest siin mängivad rolli mitu erinevat tegurit. Kirjelduse põhjal võib üks või teine nali muidugi tunduda labane. Nagu situatsiooni koomikagi ei ole ümberjutustades naljakas – pigem arusaamatu.
See, et sa minu toodud suvalisse näitesse klammerdud ja hakkad selle põhjal minu huumorisoonele hinnanguid andma viitab juba iseensest, et sa ikka päris hästi ei taipa, mida tahan öelda.
Lausa huvitab, milline sinu kui ääretult delikaatse ja taktitundelise isiku arvates on hea ja õige huumor? Paluks näidet!
Vaevalt, et sina eladestki oled kedagi solvanud. Oi ei, kindlasti mitte!
Ma pole küll see, kellega sa siin vaidled, aga ütleksin, et sa ise jäid ka kinni oma “minu peres käib kogu aeg vahva lõõpimine, mis selles teemaalgatuses toodud näiteski hullu”. Algne teema oli üsna selgelt kompleksides vaevlevast tropist. Inimesest, kes üritab oma ülimadalat enesehinnangut iga hinna eest tõsta ja lakkamatult endale tõestada, et “jah, ma suudan klaasi puruks lüüa!”. Mõni inimene kohe vajab seda, sest endal ilmselt ka s…t olla oma kehas. Persesisene lõõpimine on hoopis muu asi.
Kõik peab olema väga pheeeen
Ei, ei pea. Aga selline madal huumor ei ole ka naljakas. On lihtsalt tobe ja tihti ka solvav. Eriti alatu on teismelise välimuse suhtes oma “head huumorimeelt” näidata.
Minu arust on jube tüütud sinusugused, kes iga lause tagant solvangut otsivad. Ja kõike surmtõsiselt võtavad. Sellised ei oska tavaliselt ka iseenda üle naerda. Minu suhtlusringkonnast on sellised inimesed kohe välistatud. Lähemalt ma sellistega suhelda ei soovi, kes nalja ei mõista ja sõbraliku tögamise peale trauma saavad. Selliste puhul ei tea kunagi, mis inimest jälle solvab või millise meelevaldse rakursi suunas ta sinu öeldu keerab.
Seda, kas ja mis on naljakas, saab öelda siiski vaid konkreetses olukorras sees olles. Sest siin mängivad rolli mitu erinevat tegurit. Kirjelduse põhjal võib üks või teine nali muidugi tunduda labane. Nagu situatsiooni koomikagi ei ole ümberjutustades naljakas – pigem arusaamatu.
See, et sa minu toodud suvalisse näitesse klammerdud ja hakkad selle põhjal minu huumorisoonele hinnanguid andma viitab juba iseensest, et sa ikka päris hästi ei taipa, mida tahan öelda.
Lausa huvitab, milline sinu kui ääretult delikaatse ja taktitundelise isiku arvates on hea ja õige huumor? Paluks näidet!
Vaevalt, et sina eladestki oled kedagi solvanud. Oi ei, kindlasti mitte!
Ma pole küll see, kellega sa siin vaidled, aga ütleksin, et sa ise jäid ka kinni oma “minu peres käib kogu aeg vahva lõõpimine, mis selles teemaalgatuses toodud näiteski hullu”. Algne teema oli üsna selgelt kompleksides vaevlevast tropist. Inimesest, kes üritab oma ülimadalat enesehinnangut iga hinna eest tõsta ja lakkamatult endale tõestada, et “jah, ma suudan klaasi puruks lüüa!”. Mõni inimene kohe vajab seda, sest endal ilmselt ka s…t olla oma kehas. Persesisene lõõpimine on hoopis muu asi.
😀
Minu suhtlusringkonnast on sellised inimesed kohe välistatud. Lähemalt ma sellistega suhelda ei soovi, kes nalja ei mõista ja sõbraliku tögamise peale trauma saavad.
Jutt oli väimehest, nagu aru saan? Niiet kui su tütar sinust hoolimata “sellise” mehe ikkagi valib endale, mis saab siis?
Pole sama inimene, aga minu meelest ongi see lihtsalt klišee ja muutub tüütuks, sest pikk inimene on sama asja sada korda kuulnud. Aga see pole otseselt solvav. Ma ei tea küll, kui viisakas ja õrnas seltskonnas te üles olete kasvanud, et selline asi on solvav.
Mitte solvav, aga haiget tegev. Ja ebaviisakas, milleks teise inimese välimust talle nina peale visata? Kas sinu üle on ka kogu elu nalja heidetud mingi välimuse omapära tõttu, mille osas sa ise midagi parata ei saa?
Pole sama inimene, aga minu meelest ongi see lihtsalt klišee ja muutub tüütuks, sest pikk inimene on sama asja sada korda kuulnud. Aga see pole otseselt solvav. Ma ei tea küll, kui viisakas ja õrnas seltskonnas te üles olete kasvanud, et selline asi on solvav.
Mitte solvav, aga haiget tegev. Ja ebaviisakas, milleks teise inimese välimust talle nina peale visata? Kas sinu üle on ka kogu elu nalja heidetud mingi välimuse omapära tõttu, mille osas sa ise midagi parata ei saa?
Miks peab kogu aeg millegi peale soovima, mis hädavaresed meie ümber on, ära hakkab tüütama. Ei, ma ei solva kedagi, aga see hala, mis tänapäeval käib, kuidas kõik on nii solvunud, nii solvunud juba silmavaade peale, on kohutavalt tüütu.
Pole sama inimene, aga minu meelest ongi see lihtsalt klišee ja muutub tüütuks, sest pikk inimene on sama asja sada korda kuulnud. Aga see pole otseselt solvav. Ma ei tea küll, kui viisakas ja õrnas seltskonnas te üles olete kasvanud, et selline asi on solvav.
Mitte solvav, aga haiget tegev. Ja ebaviisakas, milleks teise inimese välimust talle nina peale visata? Kas sinu üle on ka kogu elu nalja heidetud mingi välimuse omapära tõttu, mille osas sa ise midagi parata ei saa?
Miks peab kogu aeg millegi peale soovima, mis hädavaresed meie ümber on, ära hakkab tüütama. Ei, ma ei solva kedagi, aga see hala, mis tänapäeval käib, kuidas kõik on nii solvunud, nii solvunud juba silmavaade peale, on kohutavalt tüütu.
Ja on kohutavalt tüütu, kui iga kord öeldakse, et sa ikka veel kondiklibu. Ole lihtsalt vait, ok.
Miks peab kogu aeg millegi peale soovima, mis hädavaresed meie ümber on, ära hakkab tüütama.
No sa ise läksid samas nii leili, et ei jõudnud tekstigi üle kontrollida 🙂
See pika väimehe nali pole ju õelus ega solvav, see polnud üldse teemaga haakuv (aga võta teadmiseks, et need aasimised on tüütud, neid ketravad paljud, mõtle midagi originaalsemat välja).
Õelatel inimestel on elus midagi valesti, nad on ise õnnetud ja ei talu, et teistel on paremini ja nemad, kuramused, on rõõmsamad. Seepärast ongi vaja kõigi tuju nulli kiskuda, seltsis segasem masetseda.
Miks peab kogu aeg millegi peale soovima, mis hädavaresed meie ümber on, ära hakkab tüütama.
No sa ise läksid samas nii leili, et ei jõudnud tekstigi üle kontrollida ????
Nii on. Hädavaresed ajavad tõesti leili ja ärritab selline pidev hala. Püüan aru saada, miks inimesed nii hädiseks on muutunud, aga veel pole saanud, võib-olla tulevikus hakkan aru saama.
Miks peab kogu aeg millegi peale soovima, mis hädavaresed meie ümber on, ära hakkab tüütama.
No sa ise läksid samas nii leili, et ei jõudnud tekstigi üle kontrollida ????
Nii on. Hädavaresed ajavad tõesti leili ja ärritab selline pidev hala. Püüan aru saada, miks inimesed nii hädiseks on muutunud, aga veel pole saanud, võib-olla tulevikus hakkan aru saama.
Ja siis sinul on õigus ärrituda ja hädaldada hädavareste üle, aga teistel ei ole?
Mina arvan, et vanadus ja ealised muutused. Mõni ju kibestubki ära vanusega. Inimene ei pruugi olla kuigi vana veel, aga ühel hetkel hakkab ajama sellist paska suust välja ja ise ei saa arugi, et midagi on temas muutunud.
Vanus 39 alles.
39-aastane naine norib 16-aastase tüdruku kallal? Minu jaoks väga veider käitumine. Aitasite või kaitsesite ka siis seda last kuidagi või lasitegi ühel keskealisel sugulasel kommenteerida lapse välimust? Või kuidas te reageerite seltskonnana sellisele käitumisele? Vaatate lihtsalt pealt või mida teete, kui olukord käes on?
Pole aru saada, on tegu naise või mehega, kes nii käitub, aga mõlemat pidi pole see okei ja okei pole ka pealt vaatamine vaid tuleb kuidagi sekkuda. Kui sellele inimesele meeldib teistest rääkida, äkki siis järgmisel kohtumisel võtate tema välimuse ette ja räägite temast taga, kui ta ise ka seal on.
Nii on. Hädavaresed ajavad tõesti leili ja ärritab selline pidev hala. Püüan aru saada, miks inimesed nii hädiseks on muutunud, aga veel pole saanud, võib-olla tulevikus hakkan aru saama.
Vabandust, et kritiseerime sinu õigust teistele halvasti öelda!
Aga nii teravalt reageerimine sinu poolt näitab üsna selgelt allasurutud pingeid ja närvilist iseloomu. Seepärast ilmselt tahadki teiste najal ventileerida. Võiksid mõelda teistele võimalustele pingeid maandada, mis tegevused sind rahustavad, meele rõõmsaks teevad. Tegele nendega.
Kas tohib küsida üht küsimust stiili või moe kohta, et kas püksid peavadki nüüd nii kannivahel olema? On see küsimus solvav?
Kas tohib küsida üht küsimust stiili või moe kohta, et kas püksid peavadki nüüd nii kannivahel olema? On see küsimus solvav?
Aga sind ei huvita ju tegelikult mood, eksole?
Miks sa oled nii ebakindel ja arg, et ei julge oma arvamust väljendada otse, ilma küsimuse taha peitmata? Antud juhul sa ju soovid öelda, et sulle ei meeldi mingid püksid, mis on sinu arvates liiga “kanni vahel” vm
Ütlegi siis nii – “Mulle jäid su püksid silma ja see häirib mind, nad on liiga kanni vahel minu maitse jaoks.”
Inimesed loodavad, et nõmedalt käituv inimene saab ise aru, ja lõpetab ära. No et üksi olles näiteks analüüsib ennast ja leiab, et ” no pidin ma nii ütlema seal” ….Aga seda ei juhtu tavaliselt. Ja kui seltskonnast või lihtsalt tutvusringist keegi üksikult midagi temale ütleb, siis see ei aita üldse. Selle peale teistele halvasti ütleja reageerib kuidagi nii, et – mis tal viga on või mis sel hakkas, kas naine- mees kodus ei anna või on kofus käpa all või tööl jamad vms. Mitte kunagi ta ei arva, et temas on asi, mitte korralekutsujas või vastu ütlejas. Nn otsekohesed inimesed enamasti ka pole tegelikult seda. See on neil ühepoolne – vaid neile lubatud.
Näen seda nii, et suurem arv inimesi peab sellisele käitumisele reageerima või viia suhtlus miinimumini.
Kas tohib küsida üht küsimust stiili või moe kohta, et kas püksid peavadki nüüd nii kannivahel olema? On see küsimus solvav?
Aga kas sinult tohib küsida, miks sa selline vingukott oled? On see küsimus solvav? Või sõltuvalt su kehakaalust igal sugulaste kokkutulekul uurida, et miks sa nii rasvane/selline kondikubu oled. Kas sa üldse ei kontrolli, mida sa sööd? On solvav?
Kui sulle sellised küsimused ei meeldi, siis ehk kontrolliks pisut ka seda, mida ise teistelt küsid?
Nii on. Hädavaresed ajavad tõesti leili ja ärritab selline pidev hala. Püüan aru saada, miks inimesed nii hädiseks on muutunud, aga veel pole saanud, võib-olla tulevikus hakkan aru saama.
Vabandust, et kritiseerime sinu õigust teistele halvasti öelda!
Aga nii teravalt reageerimine sinu poolt näitab üsna selgelt allasurutud pingeid ja närvilist iseloomu. Seepärast ilmselt tahadki teiste najal ventileerida. Võiksid mõelda teistele võimalustele pingeid maandada, mis tegevused sind rahustavad, meele rõõmsaks teevad. Tegele nendega.
Mina ei ütle halvasti, pole seltskonnas sellist kommet kellelgi. Küll aga on tekkinud mingi solvumisühiskond, muud ei kuulegi, kui keegi on jälle millegipärast solvunud, see on ikka äärmus, nii hädine ei saa olla. Ma ei mõtlegi siinkohal konkreetset halvasti ütlemist, vaid pigem neid olukordi, kus põhjust nagu polegi, aga ikka ollakse solvunud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
