Ma pole vist elus rohkem solvunud olnud, kui ükskord tegin meiki mulle võõraste tootenäidistega. Jumestuskreem ka. Saate aru, terves 30-pealises seltskonnas polnud ÜHTKI viisakat inimest, kes oleks mulle vaikselt öelnud, et olen üleni lapiline ja lapid näos lähevad järjest tumedamaks – tekkis allergia. Arusaadav, et meesterahvas seda ei tee, aga kasvi ÜKS viisakas naissoost isik oleks ju võinud mind korraks kõrvale kutsuda ja peegli juurde viia. Saanuksin vähemalt näo puhtaks pesta ja ehk oleks mul/tal/kellelgi ka allergiarohi kotis olnud. Kaks tundi lauas. Koju jõudes oli sõna otseses mõttes tumedad vaarikakarva laigud vaheldumisi lumivalgetega.
Kohutavalt solvav, et keegi ei pidanud mind selle vääriliseks, et päästa teine inimene suuremast vahtimisest. Pärast küsisin sugulase käest, et miks ta ei öelnud midagi, kui ma hakkasin äkki üha lapilisemaks minema. Kasvõi tervise pärast. Ta vastas, et viisakam oli lasta mul seal lapilisena istuda ja noh, kuidas sa sellist asja ütled või midagi umbes sarnast.
Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
Teema: Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
Rumalus. Ei saa ju kõige kohta küsida. Viisakas inimene kindlasti ütleb teisele sümpaatsele inimesele, kui sel näiteks plekk tagumikul või sukas auk. Kindlasti ei lase viisakas inimene teisel ringi käia, püksilukk lahti, hambad huulepulgased, ripsmetušš laiali või näts juustes.
See on jälle teine asi. Loomulikult ütleb viisakasinimene teisele vaikselt, kui on mingi planeerimata õnnetus välimuses. Seda öeldakse vaikselt kahekesi, et teine saaks ennast korda teha. Aga kritiseerida inimese riietust või meiki või muud, mis on ilmselgelt inimese valik olnud, seda viisakas inimene ei tee.
Kui ikka tunned, et hea sõber on väga kehva stiiltunnetusega, siis pigem sobival hetkel paku talle, et aitad poes riideid valida või minupärast minge või koos stilisti juurde. Mitte ei plärtsata külla tulnud sõbrannale kõigi külaliste ees, et miks sa nii koledat kleiti kannad.
Täpselt seda ma ju ütlesingi. Kui ikka on midagi väga valesti, nt mini on nii palju üles kerkinud, et alt paistavad aluspüksid või on meik laiali või liiga väikese pluusi nööbiliistu vahelt paistab paljas tiss või on lokirull peas, siis on äärmiselt ebaviisakas jätta seda inimesele vaikselt omavahel ütlemata. Siin aga enamus inimesi ei tahaks ka seda kuulda.
Nii kipub olema tsipa autistlikega, kel vähe empaatiat ja püsivalt kehv enesetunne, tuju. Kes võtavad teiste õnnetunnet kui midagi enda vastast. Kui nad leiavad pealtnäha ideaalsel mõne pleki, siis on rõõm suur ja see nn ilus ja tark, edukas peab ka teada saama, et pole ta midagi ideaalne. Kui selline midagi halvasti ütleb, siis tasub just rõõmu tunda, järelikult oled liiga ideaalilähedane ja rõõmus.
Ma olen autistlik ja märkan selliseid detaile, kuid rõõmu küll ei tunne. Hoopos häirib, et märkan.
Täpselt seda ma ju ütlesingi. Kui ikka on midagi väga valesti, nt mini on nii palju üles kerkinud, et alt paistavad aluspüksid või on meik laiali või liiga väikese pluusi nööbiliistu vahelt paistab paljas tiss või on lokirull peas, siis on äärmiselt ebaviisakas jätta seda inimesele vaikselt omavahel ütlemata. Siin aga enamus inimesi ei tahaks ka seda kuulda.
Ah ära seleta. Keegi siin ei ole öelnud, et ei tohi selliseid asju öelda. muidugi tohib ja peabki ütlema, vaikselt omavahel, mitte seltskonna ees irvitades.
Siin ikka vaieldakse nende vastu, kes esitavad selliseid küsimusi:
Kuidas öelda, kui kleit või kulmuvärv ei sobi?
Pane tähele, mitte ei ole laiali läinud, aga lihtsalt käo arvates ei sobi.
Või siis veel hullem
Kas tohib küsida üht küsimust stiili või moe kohta, et kas püksid peavadki nüüd nii kannivahel olema?
Jällegi, siin on inimene pannud ennast riidesse nii nagu õigeks peab (tõenäoliselt mingid retuusid) ning kägu arvab ikka heaks norida. Ok, kui tõesti on näha, et püksid on kogemata kuidagi vahele jäänud, siis ütled, aga viiskalt ja omaette, mitte ei lärtsata seltskonnas, et kas su püksid peavadki nii kanni vahel olema?! Kas sulle meeldiks, kui seltskonnas keegi hõikaks kõva häälega, tea kas vereplekk su seelikul on nüüd moes?!
Veel kord, mitte keegi ei ole siin öelnud, et ei või inimesele vaikselt märku anda, kui midagi on valesti. Aga sellised eelpool toodu plärtsumised on küll inetud.
Hmmm. Ma küll tahaksin, et mulle öeldaks, kui näiteks põsepuna või kulmude tumedusega olen vales valguses liiale läinud. Mitte seltskonna ees küll, aga vaikselt näost näkku – väga teretulnud – eeldades muidugi, et ütleja ise on vähemalt keskmiselt maitsekas.
No siis lähed ja küsid ise selle käest, kelle maitsemeelt sa usaldad, vaikselt ja omaette. Viisakad inimesed ei alusta kellegi meigi ega riietuse arvustamist, ei seltskonnas ega omavahel. Pole teiste kommenteerida, mida keegi kandma peaks või kuidas värvida tohiks.
Eelmisele – palun. Siin ei lubata ise kellelegi isegi omavahel midagi öelda. Peab ootama, kuni teine küsib “ega mul aluspüksid ei paista või lokiruli peas pole?”
Eelmisele – palun. Siin ei lubata ise kellelegi isegi omavahel midagi öelda. Peab ootama, kuni teine küsib “ega mul aluspüksid ei paista või lokiruli peas pole?”
Siin on jutt ju arvustamisest. Saad aru? Arvustamine tähendab välimuse kritiseerimist, mitte mingile õnnetu vea teada andmist. Antud juhul oli siis jutt meikimisest, et kui inimene on minu maitse jaoks liiga tugevalt meigitud, siis nii on. Mina ei lähe talle seda ütlema, ei seltskonna ees ega omavahel. Sest kes ütleb, et minu maitsemeel see püha tõde on, ju ta tahabki selline välja näha, ju see on tema maitse. Küll aga ütleksin vaikselt, kui see kulmuvärv on laiali läinud. Siis on tegu ilmselge õnnetusega ja selle sõbralikult ja vaikselt ütlemine ei ole arvustamine.
Eelmisele – palun. Siin ei lubata ise kellelegi isegi omavahel midagi öelda. Peab ootama, kuni teine küsib “ega mul aluspüksid ei paista või lokiruli peas pole?”
Ära seleta. Sinu tsiteeritud kommentaar ei käinud mitte mingi kogemata juhtunud äparduse kohta. Lugeda ei oska või? Viisakas inimene tõesti ei hakka kellegi maitset arvustama.
Eelmisele – palun. Siin ei lubata ise kellelegi isegi omavahel midagi öelda. Peab ootama, kuni teine küsib “ega mul aluspüksid ei paista või lokiruli peas pole?”
Ära seleta. Sinu tsiteeritud kommentaar ei käinud mitte mingi kogemata juhtunud äparduse kohta. Lugeda ei oska või? Viisakas inimene tõesti ei hakka kellegi maitset arvustama.
Mina küll sooviksin, et sõbranna või mõni sõbralik lähiringi tuttav kutsuks mu kõrvale ja ütleks, et kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk. Või et kas ma tean, et ripsmed on tušist tükkis või puus kolm numbrit liiga väike kui istun, siis nööpide vahelt pressib ihu ja pesu välja. Kui nüüd sa tahad küsida, et mida saaks inimene seepeale teha, siis palun – kergelt puudrit lisada, ripsmeid kammida ja võtta enda oma või laenata-küsida mõni rätik või sall, millega pluusiesine katta.
Mina küll sooviksin, et sõbranna või mõni sõbralik lähiringi tuttav kutsuks mu kõrvale ja ütleks, et kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk. Või et kas ma tean, et ripsmed on tušist tükkis või puus kolm numbrit liiga väike kui istun, siis nööpide vahelt pressib ihu ja pesu välja. Kui nüüd sa tahad küsida, et mida saaks inimene seepeale teha, siis palun – kergelt puudrit lisada, ripsmeid kammida ja võtta enda oma või laenata-küsida mõni rätik või sall, millega pluusiesine katta.
No ma ei tea, miks peaks inimene ise minema kolm numbrit liiga väikese pluusiga külla? Sel juhul võiks hea sõbranna su poodi viia hoopiski ja aidata su kehale sobivaid riideid valida.
Mina küll sooviksin, et sõbranna või mõni sõbralik lähiringi tuttav kutsuks mu kõrvale ja ütleks, et kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk. Või et kas ma tean, et ripsmed on tušist tükkis või puus kolm numbrit liiga väike kui istun, siis nööpide vahelt pressib ihu ja pesu välja. Kui nüüd sa tahad küsida, et mida saaks inimene seepeale teha, siis palun – kergelt puudrit lisada, ripsmeid kammida ja võtta enda oma või laenata-küsida mõni rätik või sall, millega pluusiesine katta.
No ma ei tea, miks peaks inimene ise minema kolm numbrit liiga väikese pluusiga külla? Sel juhul võiks hea sõbranna su poodi viia hoopiski ja aidata su kehale sobivaid riideid valida.
Jah, nõus. Sõbranna, lähisugulane, väga hea tuttav. Kõikidel inimestel ei ole eksimatut tunnetust. On igasuguse maitsega inimesi, mõni ei oska riietuda ja armastab liiga ümber või lühikesi riideid. Mõni ei oska meigiga piiri pidada ega valgusega arvestada, tehes näiteks päikesepaistelise päevase grillipeo jaoks sama tugeva meigi kui ööklubisse. Kui sellisest inimesest vähegi lugu pidada kui inimesest, siis kindlasti kõrvale tõmmata ja öelda, et tead, seekord on selle valguse jaoks grimmi natuke palju, ma aitan sind. Lähme tuppa, tualetti vms. Äärmiselt ebaviisakas on jätta üks inimene naerualuseks teiste mõtetes. Ega siis see vähem valus pole, kui elus tagasi vaadates saad aru, et inimesed ei öelnud midagi, aga oma peades või isegi kodus perekonnaga arutlesid, et huvitav, kas Anu enne tulekut peeglisse ei vaadanud. Lõpuks see ka harib.
Inimesi tuleb austada ja mitte jätta neid, kellest lugu pead, näeruväärseks. Ei ole ainult välimusega asi. Olen ka ise inimene, kellele vanuses umbes 16-17 lähedased, kes mind austasid, ütlesid, et ma ei laulaks seltskonnas kaasa 🙂 Tänu taevale, et ütlesid!
kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk
Ma ei tea meikimisest midagi, seepärast küsin – kas nii käibki, et kui põsepuna on liiga palju, siis pannakse sellele puudrit peale? Ja kui siis sai puudrit liiga palju, siis omakorda põsepuna juurde? Ja nii ikka üht ja teist kordamööda, kuni lõpuks paras toon käes – et mingit sellist varianti ei olegi, et võtaks üleliigset põsepuna vähemaks?
kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk
Ma ei tea meikimisest midagi, seepärast küsin – kas nii käibki, et kui põsepuna on liiga palju, siis pannakse sellele puudrit peale? Ja kui siis sai puudrit liiga palju, siis omakorda põsepuna juurde? Ja nii ikka üht ja teist kordamööda, kuni lõpuks paras toon käes – et mingit sellist varianti ei olegi, et võtaks üleliigset põsepuna vähemaks?
See on kõige lihtsam viis jah – kergelt pintsliga puudrit peale panna. Muidu tuleks meik aluspõhjani maha võtta ja seda nagu restorani tualettruumis või kellegi kodusel sünnipäeval juba ei tee. Võib proovida salvrätiga puna vähemaks tupsutada, aga siis on oht, et jääb laiguline. Eriti, kui märga vahendit kasutada. Nii kui hõõruma hakkad, on asi untsus ka.
kas nii käibki, et kui põsepuna on liiga palju, siis pannakse sellele puudrit peale?
Jah, nii käibki. Maha kraapides jääb nägu kirju, parem on puudriga üle tupsutada.
kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk
Ma ei tea meikimisest midagi, seepärast küsin – kas nii käibki, et kui põsepuna on liiga palju, siis pannakse sellele puudrit peale? Ja kui siis sai puudrit liiga palju, siis omakorda põsepuna juurde? Ja nii ikka üht ja teist kordamööda, kuni lõpuks paras toon käes – et mingit sellist varianti ei olegi, et võtaks üleliigset põsepuna vähemaks?
See on kõige lihtsam viis jah – kergelt pintsliga puudrit peale panna. Muidu tuleks meik aluspõhjani maha võtta ja seda nagu restorani tualettruumis või kellegi kodusel sünnipäeval juba ei tee. Võib proovida salvrätiga puna vähemaks tupsutada, aga siis on oht, et jääb laiguline. Eriti, kui märga vahendit kasutada. Nii kui hõõruma hakkad, on asi untsus ka.
Aga kui on ebaühtlaselt, siis on juba nagunii laiguline ju?
kuule, sul on põsepuna ebaühtlaselt ja liiga palju selle valguse jaoks, kas sul puudrit on ehk
Ma ei tea meikimisest midagi, seepärast küsin – kas nii käibki, et kui põsepuna on liiga palju, siis pannakse sellele puudrit peale? Ja kui siis sai puudrit liiga palju, siis omakorda põsepuna juurde? Ja nii ikka üht ja teist kordamööda, kuni lõpuks paras toon käes – et mingit sellist varianti ei olegi, et võtaks üleliigset põsepuna vähemaks?
See on kõige lihtsam viis jah – kergelt pintsliga puudrit peale panna. Muidu tuleks meik aluspõhjani maha võtta ja seda nagu restorani tualettruumis või kellegi kodusel sünnipäeval juba ei tee. Võib proovida salvrätiga puna vähemaks tupsutada, aga siis on oht, et jääb laiguline. Eriti, kui märga vahendit kasutada. Nii kui hõõruma hakkad, on asi untsus ka.
Aga kui on ebaühtlaselt, siis on juba nagunii laiguline ju?
Jutt oli sellest, kui põsepuna on liiga palju või ebaühtlaselt. Igal juhul kerge puuder on õigeim abivahend.
Seda meetodina ka näiteks siis, kui lauvärvi on päikesepaistelise välisõhus ürituse jaoks liiga palju saanud. Või puudri asemel kasutad siis ihutooniga sobivat naturaalsemat lauvärvi. Meikimise reegel nr 1 – kui sa ei ole just kodus ja aega pole küllaga, siis labaselt öeldes kui miski läheb vussi, siis katad, st paned õrnalt sobivat asja peale. Aga mitte ei proovi kraapida vähemaks. Kui hakata midagi eemaldama põselt või lault, siis äärmisel juhul pisikest tripsu või täpikest. Kui katta ei saa või taha, tuleb kõik kuni nahani maha võtta ja mõlemalt silmalt või põselt, kui ka viga on ainult ühel. Tulemus – üldiselt punetus.
Nii kipub olema tsipa autistlikega, kel vähe empaatiat ja püsivalt kehv enesetunne, tuju. Kes võtavad teiste õnnetunnet kui midagi enda vastast. Kui nad leiavad pealtnäha ideaalsel mõne pleki, siis on rõõm suur ja see nn ilus ja tark, edukas peab ka teada saama, et pole ta midagi ideaalne. Kui selline midagi halvasti ütleb, siis tasub just rõõmu tunda, järelikult oled liiga ideaalilähedane ja rõõmus.
Palun lõpetage see autistide laimamine, te ei tea autistidest mitte sittagi. See, et sul endal pole empaatiavõimet rohkem kui teelusikal, ei tee sind autistide osas eksperdiks!*
*Ära solvu, mina lihtsalt räägin otsekoheselt ja nagu asi on.
No ma ei tea, miks peaks inimene ise minema kolm numbrit liiga väikese pluusiga külla? Sel juhul võiks hea sõbranna su poodi viia hoopiski ja aidata su kehale sobivaid riideid valida.
Jah, nõus. Sõbranna, lähisugulane, väga hea tuttav. Kõikidel inimestel ei ole eksimatut tunnetust. On igasuguse maitsega inimesi, mõni ei oska riietuda ja armastab liiga ümber või lühikesi riideid.
Ehk sisi asi on maitses.
See “kolm numbrit väiksem” on ilmselgelt piltlik väljend – reaalselt kolm numbrit väiksem riideese ei lähe inimesele selga. Seega on mõeldud lihtsalt üliliibuvat pluusi, mille meeldimine oleneb juba maitsest. Kas on vaja ütlema hakata – minu meelest mitte. Kui talle endale meeldib, las olla.
Kes oled sina, et oma maitset teistele peale suruda?
No ma ei tea, miks peaks inimene ise minema kolm numbrit liiga väikese pluusiga külla? Sel juhul võiks hea sõbranna su poodi viia hoopiski ja aidata su kehale sobivaid riideid valida.
Jah, nõus. Sõbranna, lähisugulane, väga hea tuttav. Kõikidel inimestel ei ole eksimatut tunnetust. On igasuguse maitsega inimesi, mõni ei oska riietuda ja armastab liiga ümber või lühikesi riideid.
Ehk sisi asi on maitses.
See “kolm numbrit väiksem” on ilmselgelt piltlik väljend – reaalselt kolm numbrit väiksem riideese ei lähe inimesele selga. Seega on mõeldud lihtsalt üliliibuvat pluusi, mille meeldimine oleneb juba maitsest. Kas on vaja ütlema hakata – minu meelest mitte. Kui talle endale meeldib, las olla.
Kes oled sina, et oma maitset teistele peale suruda?
Kui inimene näiteks istub, siis teistele avaneb hoopis teie vaatepilt kui inimesele endale, kui ta end seistes peegli ees keerutab. Istudes mängivad nööbid teisiti, kummardudes dekolteed ja selikud teisiti. Nagu te ei teaks 🙂
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha. Või kui kummardun ja dekolteest sisse vaadates avaneb vastas istujale kaunis vaade minu rindadele ja kaugemalegi, oleks väga kena ja nunnu, kui mõni südamega inimene mulle seda ütleks. Aga see ei ole eestlastele üldiselt omane. Ka oma sõbrannadel lastakse niimoodi endale kogemata tähelepanu tõmmata ja endal pole häbiraasugi, et sõpsi ei aidanud. Kehv lastetuba. Väärastunud arusaam viisakusest. Vähene empaatia.
Normaalne inimene teeks kõik, et temale tähtis isik ei tõmbaks kogemata soovimatut või piinlikkust tekitavat tähelepanu.
Nii on. Hädavaresed ajavad tõesti leili ja ärritab selline pidev hala. Püüan aru saada, miks inimesed nii hädiseks on muutunud, aga veel pole saanud, võib-olla tulevikus hakkan aru saama.
Ei ole keegi hädisemaks muutunud, ka varem solvasid sellised märkused inimesi, lihtsalt pidi alla neelama. Eks neelatakse alla ka nüüd, aga miks ei tohi öelda, et see solvab mind, ära ütle nii. Mis rahulduse sa saad sellest, et paned inimesi ennast ebamugavalt ja halvasti tundma? Normaalne inimene ütleb ikka midagi head, et inimestel oleks temaga hea koos olla, nad tunneksid end hästi, tahaksid minu juurde tagasi tulla. Tundub, et mõnel puudub elementaarne viisakus ja taktitunne ja on veel uhkegi selle üle. Kui väga tahad nalja visata, viska enda üle. Teiste puhul sa ei tea, mis on nende valukohad või milline on nende huumorimeel. Et inimene teeb head nägu, ei tähenda, et talle need nn naljad meeldiksid. Vaatasin ükspäev mingit Marju Karini, Brigitte Susanne Hundi ja Kristina Pärtelpoja saadet ja siis see MK viskas oma pärleid kogu aeg. Öeldi, et räägime meestest, siis MK ütles, et mis nendest rääkida, teil pole ju kummalgi meest. Ilmselgelt olid mõlemad solvunud, kuna ühel just seljataga ego riivav fiasko ja teisel lahutus, aga tegid ikka head nägu edasi. Aga miks peab niimoodi inimesi kogu aeg torkama, neid halvasti tundma panema? Milleks? Minul näiteks ei ole sellest hea meel, et sain kellelegi ära susata ja talle midagi halvasti öelda. Ma saan aru, et lapsed teevad nii, sest neile pakub lõbu oma mõjuvõimu nautida, et näe, suutsin teda nii palju mõjutada, et ta on kurb, tal pole minust ükskõik. Aga miks küpsed inimesed nii teevad?
Kui inimene näiteks istub, siis teistele avaneb hoopis teie vaatepilt kui inimesele endale, kui ta end seistes peegli ees keerutab. Istudes mängivad nööbid teisiti, kummardudes dekolteed ja selikud teisiti. Nagu te ei teaks ????
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha. Või kui kummardun ja dekolteest sisse vaadates avaneb vastas istujale kaunis vaade minu rindadele ja kaugemalegi, oleks väga kena ja nunnu, kui mõni südamega inimene mulle seda ütleks. Aga see ei ole eestlastele üldiselt omane. Ka oma sõbrannadel lastakse niimoodi endale kogemata tähelepanu tõmmata ja endal pole häbiraasugi, et sõpsi ei aidanud. Kehv lastetuba. Väärastunud arusaam viisakusest. Vähene empaatia.
Normaalne inimene teeks kõik, et temale tähtis isik ei tõmbaks kogemata soovimatut või piinlikkust tekitavat tähelepanu.
Kuule ole nüüd hea ja lõpeta liialdamine. Selliseid olukordi, kus inimene paneb ennast kogemata riidesse nii, et tal nööpide vahelt kõht paistab või keegi saab rindasid vaadata, tuleb ikka väga harva ette. Mina isiklikult ei ole mitte kordagi ühtegi sellist olukorda näinud. Kui näeksin, siis kindlasti ka vaikselt ütleksin. Olen üsna kindel, et 99% inimestest sellist asja ka mainiksid vaikselt. Mille põhjal su statistika pärineb, et sellis asja ei öeldaks? Selle põhjal, et siin keegi ütles, et ta ei arvustaks ka omavahel? Ma ka ei arvustaks. Aga ütleksin, kui midagi on kogemata valesti, näiteks nööpide vahelt paistab kõht.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on. Solvav oleks see, kui aetaks mingit jama kokku, nt “sul on maailma kõige rõvedam mees”. Aga kuidas saab tõde solvav olla? Arvad, et BSH ei tea ise, et tal meest pole? Kuidas saab mehe puudumine solvav olla 🙂
See on sama idiootne kui kunagi manitseti meid koolis, et punapeadele ei tohi öelda, et oi kui äge värv – solvuvad. Ja prillikandjatelt ei tohi küsida, et mis su miinused silmadel on – solvuvad. Nagu peetaks neid rumalateks, kes ilmselt arvavad, et teised ei näe ka nende prille.
Mis on solvavat selles, kui parajasti pole partnerit, oled punapea või kannad prille? Mh?
Ma küll ei oskaks solvuda seepeale, kui keegi küsiks, et mis juuksuris ma blondeeritud olen. Olen ju. Nii loll ei saa ju ka olla, et arvata, et teised sellest aru ei saa 🙂
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha.
Kuna sa mingeid imelikke näite, mida tavainimestel kunagi elus ei juhtu, siis pidevalt näiteks tood, siis ehk õpiksid sellest? Ehk tõesti vaataksid ennast iga riideesemega peeglist, istuksid ja kasvõi teeksid selfi jne. No ehk tasapisi õpid ostma riideid, millest ei paista kogemata kõht või rind välja? See ei ole nii keeruline ju. Osta või ülepea käivaid väiksema kaelusega tuunikaid – ei saa igal juhul nööpide vahelt või alt kõht paista ja kui pole sügav dekoltee, ei saa ka rind paista. Ära üldista, et kui sinu tutvusring sulle ei ütle, kui sa sajandat korda oma rindu seltskonnas välgutad, et siis teised ka ei ütleks. Ilmselt su tuttavad on loobunud sulle ütlemast, arvavad, et sul on ekshibitsionismi kalduvused ja lepivad sellega?
Selliseid olukordi, kus inimene paneb ennast kogemata riidesse nii, et tal nööpide vahelt kõht paistab või keegi saab rindasid vaadata, tuleb ikka väga harva ette. Mina isiklikult ei ole mitte kordagi ühtegi sellist olukorda näinud.
Sa kas liigud vähe seltskondades või ainult väga omades seltskondades. Ja/või oled väga tähelepanematu. Ma pidin alles paar nädalat tagasi ütlema teisel pool tuba, aga minu vastas istuvale töökaaslasele, et ehk ta küsiks endale mõne kapikese või tagaseina laua ette. Pärast paari päeva jooksul märkamist. Ei, ma ei öelnud, et toa keskelt on näha tema valge pesukaitse miniseeliku ja mustade sukkade alt. Ütlesin talle palju leebemalt, et siis saad jalgu vabamalt hoida kui lühem riietus seljas. Intelligendina ta muidugi tänas mind südamest. Aga pärast hoidis veel kaua piltlikult öeldes peast kinni, sest eks minu kõrval ja minu kohal olid juba aastaid istunud ebaviisakad, kes pidasid viisakuseks talle mitte öelda.
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha.
Kuna sa mingeid imelikke näite, mida tavainimestel kunagi elus ei juhtu, siis pidevalt näiteks tood, siis ehk õpiksid sellest? Ehk tõesti vaataksid ennast iga riideesemega peeglist, istuksid ja kasvõi teeksid selfi jne. No ehk tasapisi õpid ostma riideid, millest ei paista kogemata kõht või rind välja? See ei ole nii keeruline ju. Osta või ülepea käivaid väiksema kaelusega tuunikaid – ei saa igal juhul nööpide vahelt või alt kõht paista ja kui pole sügav dekoltee, ei saa ka rind paista. Ära üldista, et kui sinu tutvusring sulle ei ütle, kui sa sajandat korda oma rindu seltskonnas välgutad, et siis teised ka ei ütleks. Ilmselt su tuttavad on loobunud sulle ütlemast, arvavad, et sul on ekshibitsionismi kalduvused ja lepivad sellega?
Mina ei kanna kunagi nööpidega pluuse 🙂 ega avaraid dekolteesid lohvakatel riietel. Juba 22. eluaastaks olin neid piinlikkusi liiga palju näinud. Dekolteed just avarate suveriietega 🙂
Sul on õigus – tavainimesed ei näe neid asju, neid huvitab vaid nemad ise.
Mille põhjal su statistika pärineb, et sellis asja ei öeldaks?
Siinsamas teemas ju keelatakse öelda, sest polevat teiste asi, mismoodi keegi riides on.
Kui sellisest inimesest vähegi lugu pidada kui inimesest, siis kindlasti kõrvale tõmmata ja öelda, et tead, seekord on selle valguse jaoks grimmi natuke palju, ma aitan sind. Lähme tuppa, tualetti vms. Äärmiselt ebaviisakas on jätta üks inimene naerualuseks teiste mõtetes.
Ma pole küll elus kedagi naernud, kellel on meiki tiba palju. Minu maitse jaoks on pooltel meiki palju, aga elus pole neid sellepärast naernud või kuskile kõrvale tõmmanud ja neid üle pintseldama hakanud. Minu arust sa ülehindad oma arvamust.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on. Solvav oleks see, kui aetaks mingit jama kokku, nt “sul on maailma kõige rõvedam mees”. Aga kuidas saab tõde solvav olla? Arvad, et BSH ei tea ise, et tal meest pole? Kuidas saab mehe puudumine solvav olla ????
See on sama idiootne kui kunagi manitseti meid koolis, et punapeadele ei tohi öelda, et oi kui äge värv – solvuvad. Ja prillikandjatelt ei tohi küsida, et mis su miinused silmadel on – solvuvad. Nagu peetaks neid rumalateks, kes ilmselt arvavad, et teised ei näe ka nende prille.
Mis on solvavat selles, kui parajasti pole partnerit, oled punapea või kannad prille? Mh?
Ma küll ei oskaks solvuda seepeale, kui keegi küsiks, et mis juuksuris ma blondeeritud olen. Olen ju. Nii loll ei saa ju ka olla, et arvata, et teised sellest aru ei saa ????
Miks sa pead seda ütlema? Mis kontektis? Lihtsalt ütled inimesele-sul ei ole meest. Milleks?
Oh, ja kui su blondeerimisest saab aru, on sul väga kehv juuksur ja hooldusvahendid.
Siinsamas teemas ju keelatakse öelda, sest polevat teiste asi, mismoodi keegi riides on.
Keegi ei keela öelda, kui riietega on mingi äpardus juhtunud. Siis tuleb öelda. n-iisama ilma põhjuseta teise stiili ei ole vaja arvustada. Selliseid äpardusi, kus püksilukk on lahti, kõht paistab kogemata välja või miniseeliku alt aluspüksid/pesukaitse paistavad, ei keela keegi öelda. Seda kohe kindlasti öeldakse. Viisakalt ja vaikselt, mitte lahmides üle seltskonna.
Sa ei tee kahel olukorral lihtsalt vahet. Kas on mingi äpardus, mida kandja ise ei tea (tead küll, klassikaline näide, et sukkpüksid on püksisäärde jäänud, nii et sukk lohiseb järgi) või siis kannabki inimene sinu maitsele mittevastavaid riideid – näiteks retuuse või liibuvat toppi või mini. Niikaua, kui need retuusid, liibuv top või mini siiski inimese ära katavad, ei olegi kellegi asi arvustada. Küll aga öeldakse vaikselt, kui mini alt istudes või aluspüksid paistavad või retuusid tagant katki on. Ja siis ei ole see mitte enam riietumisstiili kritiseerimine) miks sa sellist mini kannad), aga vaikselt ütlemine – kulle, su mini kerkib istudes natuke liiga üles, pesu paistab.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde?
Ja miks peab seda talle nina peale viskama, kui tal on sellega seoses hetkel rasked ajad? Miks ometi? Võid küll öelda inimesele, et ta on paks, tal on silmanägemine halb, ta on vana ja kole jne, jne, aga selle nina peale viskamine pole absoluutselt kuidagi meeldiv, isegi kui see on tõde. Need tõekuulutajad on tihti lihtsalt vastikud matsid.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Sa oled loll. Ja täiesti empaatiavõimetu. Ja minu ütlemise peale ei ole vaja solvuda, sest ütlesin ainult puhast tõde.
Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
