Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Kas sina lähed kõigile kuulutama asju, mis on ju puhas tõde: sa oled nii vana, et sured varsti maha, sul on vähk, ega enam pikka pidu pole, sa oled ju viljatu, ega sina lapsi ei saa, kui sa pole siiani normaalset töökohta saanud, ega sa siis enam ei saa ka, mees ju pettis sind, ju siis sitt iseloom jne, jne, jne. Tõsiselt arvad, et see kõik on okei?
Tavaliselt need suured “ütlejad” ei suuda ise küll midagi enda kohta kuulda.
Tavaliselt need suured “ütlejad” ei suuda ise küll midagi enda kohta kuulda.
Nii ta on. Endal on tavaliselt kriitikataluvus null ja kui siis vastu mõne mahlaka “nalja” saavad, on solvumine väga suur. MK-le ei tohi keegi öelda, et süsti palju tahad, ikka näed välja memmeke ja see nägu hakkab juba imelikuks ka kiskuma. Ainult tema võib oma pirne panna ja kõik peavad head nägu tegema.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Sa oled loll. Ja täiesti empaatiavõimetu. Ja minu ütlemise peale ei ole vaja solvuda, sest ütlesin ainult puhast tõde.
Ma ei saagi solvuda, sest loll ma ei ole ei teadmiste ega IQ poolest ning iga klähvatust ei märkagi. Empaatiavõime puudumises võib sul õigus olla ja ilmselt mul ongi seda vähe. Tõesti ei mõista, miks inimene peaks solvuma, kui ta tahab hirmsasti lastest rääkida ja teisi õpetada ning talle öeldakse, et “sul pole ju lapsi, sa ei saa väga õpetada, kuidas neid kasvatada”. Valus tõde. Valus, jah. Aga veel valusam on kuulda, kuidas keegi räägib filosoofilist juttu millestki, millest ta teab ainult teoorias, teemadel nagu elukestev abielu, suhete hoidmine, kooskasvamine jne.
(ma ei räägi konkreetsetest inimestest, kindlasti need kolm muidugi kõik teavad nimetatud asjadest väga palju, räägin ainult solvumisest tõsiasjade peale).
Empaatiavõime puudumises võib sul õigus olla ja ilmselt mul ongi seda vähe.
Kui oled erivajadusega, siis polegi vaja sõna võtta teemadel, millest sina midagi ei jaga. Imelik, et teistele teed etteheiteid, miks võtta sõna teemadel, millega pole kursis, aga sina võid sõna võtta küll ja öelda, et tõekuulutamine on igati okei. Ei ole.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Kas sina lähed kõigile kuulutama asju, mis on ju puhas tõde: sa oled nii vana, et sured varsti maha, sul on vähk, ega enam pikka pidu pole, sa oled ju viljatu, ega sina lapsi ei saa, kui sa pole siiani normaalset töökohta saanud, ega sa siis enam ei saa ka, mees ju pettis sind, ju siis sitt iseloom jne, jne, jne. Tõsiselt arvad, et see kõik on okei?
Ei, ei arva et see on okei minna ütlema. Küll aga mõistan väga hästi, kui küsimise peale inimene maa peale tuuakse. Näide. Naistuttav leidis mehe ja rääkis mulle pikalt ja detailirohkelt, et kõik väga kena, aga mees tahab lapsi, aga tema ei taha kolmandat last kahest esimesest erineva isaga sünnitada. Ei liialda, see oli kaks korda pooletunnine monoloog. Ning üks kordadest muigava seltskonna ees. Jah, lõpuks ma ütlesin talle omavahel, et aga sa vist ei peaks meie vanuses palju aega raiskama sünnitamise mõtte peale üleüldse. Ta oli siis 64. Solvav? No olgu siis.
Jah, lõpuks ma ütlesin talle omavahel, et aga sa vist ei peaks meie vanuses palju aega raiskama sünnitamise mõtte peale üleüldse. Ta oli siis 64. Solvav? No olgu siis.
Misasja, 64 aastane inimene kaalus, kas saada laps või mitte? Ma ei usu seda või on su sõbranna samamoodi peast soe nagu sina.
Jah, lõpuks ma ütlesin talle omavahel, et aga sa vist ei peaks meie vanuses palju aega raiskama sünnitamise mõtte peale üleüldse. Ta oli siis 64. Solvav? No olgu siis.
Misasja, 64 aastane inimene kaalus, kas saada laps või mitte? Ma ei usu seda või on su sõbranna samamoodi peast soe nagu sina.
Tänan komplimendi eest.
Nii nagu tema elas õhulossides, elavad ka paljud siinsed kommentaatorid. Nad arvavad, et keegi ei näe, kui pekk ripub liiga liibuva ja lühikese topi alt välja, seelik on liiga lühike või on kõrvad vaiku täis ja vajaksid puhastamist. Või et neil on asjakohane targutada laste kasvatamisest, kui neil lapsi pole.
Sellele sõbralikul toonil delikaatne viitamine nelja silma all on nende kommenteerijate jaoks solvamine. Minu jaoks on see lugupidav, heatahtlik ja taktitundeline viitamine, mis aitab inimest, kellest lugu pead. Lihtsalt viisakus. Oleks palun kena, kui te ka mulle seda vajadusel ütleksite. Luban vastu, et lasen teil aga rahuga end seltskonnas lolliks teha, sest te ju solvute, kui vaikselt ütleksin.
Ei, ei arva et see on okei minna ütlema. Küll aga mõistan väga hästi, kui küsimise peale inimene maa peale tuuakse. Näide. Naistuttav leidis mehe ja rääkis mulle pikalt ja detailirohkelt, et kõik väga kena, aga mees tahab lapsi, aga tema ei taha kolmandat last kahest esimesest erineva isaga sünnitada. Ei liialda, see oli kaks korda pooletunnine monoloog. Ning üks kordadest muigava seltskonna ees. Jah, lõpuks ma ütlesin talle omavahel, et aga sa vist ei peaks meie vanuses palju aega raiskama sünnitamise mõtte peale üleüldse. Ta oli siis 64. Solvav? No olgu siis.
Selge. Sa oled kuskilt intellektipuudega laste koolist ja seepärast ongi su ümber palju inimesi, kes ise ei taipa ennast riidesse panna ega elementaarset bioloogiat. Arusaadav. Lihtsalt infoks, et perekooli keskmine tase siiski küünib kõrgemale, nii et on arusaadav ka, et meie siin päris rumala seltskonnaga ei ole suhtlema juhtunud ning seetõttu meile sinu näited võõrad ongi. Aga sina jätka, ehk suudad seal rumalate seltskonnas kellelegi midagi ka õpetada. See võib kaua aega võtta, aga ehk mõni saab aru.
Selliseid olukordi, kus inimene paneb ennast kogemata riidesse nii, et tal nööpide vahelt kõht paistab või keegi saab rindasid vaadata, tuleb ikka väga harva ette.
Mõni kindlasti ei pane kogemata. Olen isegi selliseid näinud ja arusaadavalt neile midagi ütlema ei lähe.
Nii kipub olema tsipa autistlikega, kel vähe empaatiat ja püsivalt kehv enesetunne, tuju. Kes võtavad teiste õnnetunnet kui midagi enda vastast. Kui nad leiavad pealtnäha ideaalsel mõne pleki, siis on rõõm suur ja see nn ilus ja tark, edukas peab ka teada saama, et pole ta midagi ideaalne. Kui selline midagi halvasti ütleb, siis tasub just rõõmu tunda, järelikult oled liiga ideaalilähedane ja rõõmus.
Ma olen autistlik ja märkan selliseid detaile, kuid rõõmu küll ei tunne. Hoopos häirib, et märkan.
Kõik märkavad mingeid detaile, aga ega kõike, mida märgatakse ei ole vaja võidukalt kommenteerida. Mis vajadust rahuldab kommentaar, et kellelgi poksija nina või kõvaerad jalad. See on vajadus ikka teist halvasti tundma panna. Eriti kui sellised kommentaarid on süsteemsed.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Sa oled loll. Ja täiesti empaatiavõimetu. Ja minu ütlemise peale ei ole vaja solvuda, sest ütlesin ainult puhast tõde.
Ma ei saagi solvuda, sest loll ma ei ole ei teadmiste ega IQ poolest ning iga klähvatust ei märkagi. Empaatiavõime puudumises võib sul õigus olla ja ilmselt mul ongi seda vähe. Tõesti ei mõista, miks inimene peaks solvuma, kui ta tahab hirmsasti lastest rääkida ja teisi õpetada ning talle öeldakse, et “sul pole ju lapsi, sa ei saa väga õpetada, kuidas neid kasvatada”. Valus tõde. Valus, jah. Aga veel valusam on kuulda, kuidas keegi räägib filosoofilist juttu millestki, millest ta teab ainult teoorias, teemadel nagu elukestev abielu, suhete hoidmine, kooskasvamine jne.
(ma ei räägi konkreetsetest inimestest, kindlasti need kolm muidugi kõik teavad nimetatud asjadest väga palju, räägin ainult solvumisest tõsiasjade peale).
See lapsevaba võib olla üles kasvatanud kolm õde-venda või olla kasvataja. Ilmselgelt teab ta siis kasvatamisest rohkem, kui lapsevanem.
Tavaliselt need suured “ütlejad” ei suuda ise küll midagi enda kohta kuulda.
Nii ta on. Endal on tavaliselt kriitikataluvus null ja kui siis vastu mõne mahlaka “nalja” saavad, on solvumine väga suur. MK-le ei tohi keegi öelda, et süsti palju tahad, ikka näed välja memmeke ja see nägu hakkab juba imelikuks ka kiskuma. Ainult tema võib oma pirne panna ja kõik peavad head nägu tegema.
See on kümnesse tõesti.
Tean teisigi süstituid/lõigatuid, kes tuunimata naisi halastamatult kritiseerivad, aga kui nende endi kohta midagi öelda, siis on kohe ähvardused varnast võtta.
Kuigi, olgem ausad, MK pole kunagi kedagi kohtu või Sarvega ähvardanud. Mõni teine aga küll. Viimasest EE-st sai äärmiselt vastikut lugu lugeda.
Kui sellisest inimesest vähegi lugu pidada kui inimesest, siis kindlasti kõrvale tõmmata ja öelda, et tead, seekord on selle valguse jaoks grimmi natuke palju, ma aitan sind. Lähme tuppa, tualetti vms. Äärmiselt ebaviisakas on jätta üks inimene naerualuseks teiste mõtetes.
Ma pole küll elus kedagi naernud, kellel on meiki tiba palju. Minu maitse jaoks on pooltel meiki palju, aga elus pole neid sellepärast naernud või kuskile kõrvale tõmmanud ja neid üle pintseldama hakanud. Minu arust sa ülehindad oma arvamust.
Sekundeerin sellele arvamusele. Kas kõik, kes päise päeva ajal linnas dramaatiliste kunstripsmetega ringi käivad, peaks kõrvale tõmbama ja teatama, et argipäeva jaoks on seda liiga palju? Ja kui tuleb neiu peole üldse meikimata, siis peaks ka teada andma, et see ei sobi, meiki on liiga vähe, anna ma aitan? Et nagu inimeste erinev maitsemeel on täiesti välistatud ja minu tõde on see ainus õige tõde.
Aga miks peaks solvuma, kui keegi ütleb, et “sul pole ju meest” ja see on tõde? Mis selles tões solvavat on.
Sa oled loll. Ja täiesti empaatiavõimetu. Ja minu ütlemise peale ei ole vaja solvuda, sest ütlesin ainult puhast tõde.
Ma ei saagi solvuda, sest loll ma ei ole ei teadmiste ega IQ poolest ning iga klähvatust ei märkagi. Empaatiavõime puudumises võib sul õigus olla ja ilmselt mul ongi seda vähe. Tõesti ei mõista, miks inimene peaks solvuma, kui ta tahab hirmsasti lastest rääkida ja teisi õpetada ning talle öeldakse, et “sul pole ju lapsi, sa ei saa väga õpetada, kuidas neid kasvatada”. Valus tõde. Valus, jah. Aga veel valusam on kuulda, kuidas keegi räägib filosoofilist juttu millestki, millest ta teab ainult teoorias, teemadel nagu elukestev abielu, suhete hoidmine, kooskasvamine jne.
(ma ei räägi konkreetsetest inimestest, kindlasti need kolm muidugi kõik teavad nimetatud asjadest väga palju, räägin ainult solvumisest tõsiasjade peale).
Siin oli teemaks, et ilulõikuste kuninganna ütles nii BSH-le ja teisele noorele kaassaatejuhile. Tal on siis sinu loetelu osas pädevam?
Kui teemaks on 50+ inimesed ja nende pikad abielud, siis vbl tõesti pole vaja noortel arutleda, aga antud juhul pole see ju nii. Üks lihtsalt nähvas teistele. Ning mis vahet seal on, kas inimene HETKEL on suhtes või mitte. Suhete teemat saab lahata iga inimene, kel mingigi suhe on olnud. Või peaks raadios/teles ukse peal abielutõendit hakkama küsima, enne kui suhteteemalisse saatesse lastakse?
Näide. Naistuttav leidis mehe ja rääkis mulle pikalt ja detailirohkelt, et kõik väga kena, aga mees tahab lapsi, aga tema ei taha kolmandat last kahest esimesest erineva isaga sünnitada. Ei liialda, see oli kaks korda pooletunnine monoloog. Ning üks kordadest muigava seltskonna ees. Jah, lõpuks ma ütlesin talle omavahel, et aga sa vist ei peaks meie vanuses palju aega raiskama sünnitamise mõtte peale üleüldse. Ta oli siis 64. Solvav? No olgu siis.
Teema on välimuse kritiseerimisest.
Tänan komplimendi eest.
Nii nagu tema elas õhulossides, elavad ka paljud siinsed kommentaatorid.
64-aastane naine arutles lapse saamise üle? Sul on ikka kodus kõik seal ülevalpool?
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha. Või kui kummardun ja dekolteest sisse vaadates avaneb vastas istujale kaunis vaade minu rindadele ja kaugemalegi, oleks väga kena ja nunnu, kui mõni südamega inimene mulle seda ütleks.
Kui lolliks sa inimesi pead, et arvad et nad aru ei saa, kuidas nende riided hoiavad? Sa ise tõesti ei saa aru, kui su dekoltee soovitust rohkem paistab?
Usu, et need inimesed tahavad just täpselt nii (palju) välja näha/näidata nagu paistab.
Sa ei pea mingi kombluspolitsei olema, aga tundub, et enda riietust peaksid küll rohkem silmas pidama kui nii loogiline tundus, et igasugu asju ootamatult välja paista võib.
Teiste osas, hoia suu koomale. Või mis nad tegema peaksid – koju riideid vahetama minema?
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha. Või kui kummardun ja dekolteest sisse vaadates avaneb vastas istujale kaunis vaade minu rindadele ja kaugemalegi, oleks väga kena ja nunnu, kui mõni südamega inimene mulle seda ütleks.
Kui lolliks sa inimesi pead, et arvad et nad aru ei saa, kuidas nende riided hoiavad? Sa ise tõesti ei saa aru, kui su dekoltee soovitust rohkem paistab?
Usu, et need inimesed tahavad just täpselt nii (palju) välja näha/näidata nagu paistab.
Sa ei pea mingi kombluspolitsei olema, aga tundub, et enda riietust peaksid küll rohkem silmas pidama kui nii loogiline tundus, et igasugu asju ootamatult välja paista võib.
Teiste osas, hoia suu koomale. Või mis nad tegema peaksid – koju riideid vahetama minema?
Maitselagedus on kaasasündinud kahjuks, nii et ega need ütlemised ei täida eesmärki, maitselage on ränk olla ja seda kõrvalt vaadata. Aga mis teha, meie keskel on kõiki, on rumalaid ja on tarku, on neid, kes oskavad end riidesse panna ja neid, kes ei oska.
Aga mis teha, meie keskel on kõiki, on rumalaid ja on tarku, on neid, kes oskavad end riidesse panna ja neid, kes ei oska.
Ja kellegi teise asi pole arvustada, milline riietus kellelegi meeldib. Sinu arust maitselage, aga tema arust väga ok. Ei pea maitsed sobima. Kui ma vaatan kasvõi praegusi moeetendusi, siis ma kannaks neist riietest vaid mõnda üksikut. Aga väga paljudele meeldivad kõik. Ja ostavad vägagi suure raha eest mõne pisikese topi. No mis siin minul arvustada või halvustada oleks?
Äärmiselt ebaviisakas on jätta üks inimene naerualuseks teiste mõtetes. Ega siis see vähem valus pole, kui elus tagasi vaadates saad aru, et inimesed ei öelnud midagi, aga oma peades või isegi kodus perekonnaga arutlesid, et huvitav, kas Anu enne tulekut peeglisse ei vaadanud. Lõpuks see ka harib. Inimesi tuleb austada ja mitte jätta neid, kellest lugu pead, näeruväärseks.
Kas sa seda lugu tead, kuidas džentelmen reageerib, kui teeb kogemata lahti ukse, mille taga riietub naisterahvas? Mats jääb vahtima, viisakas inimene ütleb “vabandust, proua” ja paneb ukse kinni, džentelmen ütleb “vabandust, härra” ja paneb ukse kinni…
Kas see, lollidelt tulebki raha ära võtta, on viisakas öelda? Ostis sealt moeetenduselt endale pisikese topi. Üks asi on top, mis teisele ei meeldi. Teine asi on veel selle ulmeline hind. Jah disain top. Aga h ja m-st saab saamasuguse.
Kas see, lollidelt tulebki raha ära võtta, on viisakas öelda? Ostis sealt moeetenduselt endale pisikese topi. Üks asi on top, mis teisele ei meeldi. Teine asi on veel selle ulmeline hind. Jah disain top. Aga h ja m-st saab saamasuguse.
Ei. Tema raha, tema asi. Pole kellegi teise asi.
Aga nt tik-tokis või perekoolis olemise kohta, on sobilik öelda, et kas sul midagi targemat teha pole?
Kui mul peaks hakkama istudes eest nööbid nii lahti vedama, et kõht paistab. Mina seda ju üle oma rindade ei pruugi näha. Või kui kummardun ja dekolteest sisse vaadates avaneb vastas istujale kaunis vaade minu rindadele ja kaugemalegi, oleks väga kena ja nunnu, kui mõni südamega inimene mulle seda ütleks.
Kui lolliks sa inimesi pead, et arvad et nad aru ei saa, kuidas nende riided hoiavad? Sa ise tõesti ei saa aru, kui su dekoltee soovitust rohkem paistab?
Usu, et need inimesed tahavad just täpselt nii (palju) välja näha/näidata nagu paistab.
Sa ei pea mingi kombluspolitsei olema, aga tundub, et enda riietust peaksid küll rohkem silmas pidama kui nii loogiline tundus, et igasugu asju ootamatult välja paista võib.
Teiste osas, hoia suu koomale. Või mis nad tegema peaksid – koju riideid vahetama minema?
Hästi, loodame siis, et keegi ei ütle sulle, kui midagi kuskilt lahti või üles veab.
Minu meelest need tõeütlejad võiks ausalt endasse vaadata, mis sunnib neid iga argisituatsiooni mingiks võistluseks keerama, kus siis nemad on muidugi alati need targemad. Kellelgi on seljas mingi pluus, mingid püksid, mis iganes põhjusel, inimene elab omaenda nahas omaenda elu ja järsku tuleb keegi proua Sirje sünnipäevalauas oma tarkusi pritsima ja selgitusi nõudma, milleks? Nagunii ei arva erinevad inimesed ja erinevad generatsioonid moest samamoodi, ei pea isiklikult solvuma iga rõivavaliku peale. See on lihtsalt labane teise inimese privaattsooni tungimine, kui kindlasti on vaja edastada info vale kujuga nina või vale lõikega pükste kohta.
Päheununenud lokirull või seeliku külge kleepunud wc paber pole ilmselgelt kavatsetud ja sellele juhib normaalne inimene diskreetselt tähelepanu, mitte ei hakka mingit “hö-hö-höö, kas see on uus mood” stiilis kildu rebima.
Kui keegi suur tõeütleja arvab, et teda ennast ei näägutata ja kritiseerita lihtsalt sellepärast, et ta on nii täiuslik, siis mõelgu uuesti.
Te olete teemaalgatusest suht kaugele ekselnud oma nööbi jms aruteluga. Esiteks, see on olukord, kus ON midagi öelda ja viisakas inimene ütleb seda heatahtlikult ja diskreetselt, neutraalselt ja omaette (mulle on ka bussipeatuses üks tädi vaikselt öelnud, et seelikulukk tagumiku peal on lahti, või et sukkpüksid sääre tagant jooksevad- väga hea, et öeldakse, muidu oleks päev läbi nii kõndinud ju!). Teemaalgatuse olukorrad on täiesti tühjast kohast õelutsemised, suudate ju vahet näha ja teha olukordadel.
Minu meelest need tõeütlejad võiks ausalt endasse vaadata, mis sunnib neid iga argisituatsiooni mingiks võistluseks keerama, kus siis nemad on muidugi alati need targemad. Kellelgi on seljas mingi pluus, mingid püksid, mis iganes põhjusel, inimene elab omaenda nahas omaenda elu ja järsku tuleb keegi proua Sirje sünnipäevalauas oma tarkusi pritsima ja selgitusi nõudma, milleks? Nagunii ei arva erinevad inimesed ja erinevad generatsioonid moest samamoodi, ei pea isiklikult solvuma iga rõivavaliku peale. See on lihtsalt labane teise inimese privaattsooni tungimine, kui kindlasti on vaja edastada info vale kujuga nina või vale lõikega pükste kohta.
Kõik tõsi, kuid see on tõsi ka vastupidi. See on ju Perekooli klassika, kuidas sellel proua Sirjel on noorte perekoolikate arvates seljas mutiriided, jalas mutikingad ja käevangus mutikott. Kodus on tal mutikoer ka. Vbl et ei mindagi sünnipäevalauas otse ütlema (seda vast teevad vanemad inimesed tõesti rohkem kui noored), aga silmi pööritatakse, suud väänutatakse, vahitakse ja itsitatakse ometi, lisaks klatšitakse põlglikult omavahel noorteseltskonnas ja tullakse Perekooli oma põlgust anonüümselt välja valama. Ja mis peamine – MÕELDAKSE Sirjest halvasti kui mutist. Seega täpselt samuti pannakse hinnanguliselt paika, mitte ei lasta inimesel oma generatsiooni asjadest mõnu tunda. Noorte arvates on Sirje ikkagi suht nõme, olgem ausad, ja ei vaadata neid tema mutiasju sugugi neutraalse pilguga, kuigi ka Sirje elab omaenda elu omaenda nahas.
Minu meelest need tõeütlejad võiks ausalt endasse vaadata, mis sunnib neid iga argisituatsiooni mingiks võistluseks keerama, kus siis nemad on muidugi alati need targemad. Kellelgi on seljas mingi pluus, mingid püksid, mis iganes põhjusel, inimene elab omaenda nahas omaenda elu ja järsku tuleb keegi proua Sirje sünnipäevalauas oma tarkusi pritsima ja selgitusi nõudma, milleks? Nagunii ei arva erinevad inimesed ja erinevad generatsioonid moest samamoodi, ei pea isiklikult solvuma iga rõivavaliku peale. See on lihtsalt labane teise inimese privaattsooni tungimine, kui kindlasti on vaja edastada info vale kujuga nina või vale lõikega pükste kohta.
Kõik tõsi, kuid see on tõsi ka vastupidi. See on ju Perekooli klassika, kuidas sellel proua Sirjel on noorte perekoolikate arvates seljas mutiriided, jalas mutikingad ja käevangus mutikott. Kodus on tal mutikoer ka. Vbl et ei mindagi sünnipäevalauas otse ütlema (seda vast teevad vanemad inimesed tõesti rohkem kui noored), aga silmi pööritatakse, suud väänutatakse, vahitakse ja itsitatakse ometi, lisaks klatšitakse põlglikult omavahel noorteseltskonnas ja tullakse Perekooli oma põlgust anonüümselt välja valama. Ja mis peamine – MÕELDAKSE Sirjest halvasti kui mutist. Seega täpselt samuti pannakse hinnanguliselt paika, mitte ei lasta inimesel oma generatsiooni asjadest mõnu tunda. Noorte arvates on Sirje ikkagi suht nõme, olgem ausad, ja ei vaadata neid tema mutiasju sugugi neutraalse pilguga, kuigi ka Sirje elab omaenda elu omaenda nahas.
Just. Ja mis veel on minu meelest väga levinud, on see, mismoodi klatshitakse teisi. Ärge tulge väitma, et seda teevad üksikud. Ei tee, praktiliselt kõik teevad. Minu meelest vahet pole, kas keegi teeb sobimatuid nalju või räägitakse pärast teisi taga, ühtviisi halvad mõlemad. Kuid noorsugu millegipärast näitab end siin üliheatahtlikena, toelrantsetena, empaatilistena, kuid omavahel räägivad väga koledasti teiste kohta. Ma ütleks, et veel hullem. Töötan sellises kohas, kus kuulen, pole mõtet ajama hakata, et ma ei tea ja nii ei ole. On küll.
Kõik märkavad mingeid detaile, aga ega kõike, mida märgatakse ei ole vaja võidukalt kommenteerida. Mis vajadust rahuldab kommentaar, et kellelgi poksija nina või kõvaerad jalad. See on vajadus ikka teist halvasti tundma panna. Eriti kui sellised kommentaarid on süsteemsed.
Ma ei kommeneeri, aga mõtlen. Samas on inimesi, kes mõtlevad ja lisaks kommenteerivad ja on inimesi,kes isegi ei mõtle. Tahaks nii, et ei mõtle ka, aga terve elu olnud selline. Mõni lihtsalt purskab välja ja oht on just rahvarohked inimesed. Kindlasti muutun ka ise rahva seas kummaliseks ja võin solvata, isegi, kui välimust ei kommenteeri.
Esileht › Pereelu ja suhted › Pereliige, kes ei saa aru, et ütleb halvasti
