Siin Perekoolis on väga sagedased nn ämmateemad, kus nt naine kurdab, kuidas tema ema või ämm hirmsasti sekkub tema pereellu, tuleb tema koju mööblit ringi tõstma ja õpetab, et neljakuisele beebile peab söötma vahukoort.
Ja siis alati, 100% kindlusega, öeldakse sellele kurtjale, et teha pole midagi, sest too ema või ämm olevat juba vana ja täielikult väljakujunenud ja ega vanakesel mõistust ju nagunii enam ka pole, mistõttu hoopiski teemaalgataja peab ennast nüüd muutma hakkama, täiesti teistsuguseks inimeseks kasvama.
Ühesõnaga, vastajad kohtlevad seda pereema nii, nagu too oleks mingi 18-aastane pubekas, tema ema või ämm aga 99-aastane dementne ahervare, kes kohe-kohe ära sureb ja seetõttu erikohtlemist vajab.
Tegelikkuses aga on too pereema enamasti kusagil 40 tuuris ja tema ema või ämm 60 kandis. Ega ikka ei saa vist küll sihukest kooslust tembeldada “pubekas versus dementne surija”. Mõlemad on tegusad, enamasti töölkäijad, ja peaksid teise sildistamise asemel oskama leidma pigem kompromisse.