Teema: Pereliikmest lahti ütlemine

Kui on võlad (just need kiirlaenud), siis tuleb tal need ära maksta kiiremas korras ja mitte juurde teha. Muidu juhtub see, et ühel heal päeval tema lahkudes jäävad need summad sinu kui tema lapse kanda. Võlad ei kao. Soovitaks tal pöörduda kiirelt võlanõustaja poole, kes aitab välja mõelda, kuidas sellest olukorrast väljuda ja sõltuvust (hasartmängud, kasiino, alkohol) annab ravida.

#3641522:

#3641521:

Kui on võlad (just need kiirlaenud), siis tuleb tal need ära maksta kiiremas korras ja mitte juurde teha. Muidu juhtub see, et ühel heal päeval tema lahkudes jäävad need summad sinu kui tema lapse kanda. Võlad ei kao. Soovitaks tal pöörduda kiirelt võlanõustaja poole, kes aitab välja mõelda, kuidas sellest olukorrast väljuda ja sõltuvust (hasartmängud, kasiino, alkohol) annab ravida.

Ah ära plära. Keegi ei käsi pärandust vastu võtta, kui seal on ainult võlad.

Mida sa ise plärad. Arvad, et kui vastu ei võta, “kaovad” võlad maagiliselt ära?

#3641536:

#3641527:

#3641522:

#3641521:

Kui on võlad (just need kiirlaenud), siis tuleb tal need ära maksta kiiremas korras ja mitte juurde teha. Muidu juhtub see, et ühel heal päeval tema lahkudes jäävad need summad sinu kui tema lapse kanda. Võlad ei kao. Soovitaks tal pöörduda kiirelt võlanõustaja poole, kes aitab välja mõelda, kuidas sellest olukorrast väljuda ja sõltuvust (hasartmängud, kasiino, alkohol) annab ravida.

Ah ära plära. Keegi ei käsi pärandust vastu võtta, kui seal on ainult võlad.

Mida sa ise plärad. Arvad, et kui vastu ei võta, “kaovad” võlad maagiliselt ära?

Täpselt nii. Teed pärandi auditi ja kui kohustusi on rohkem, siis pärandit vastu ei võta. Nii lihtne ongi.

Aga kui sel isal polegi mingit kinnisvara ega autot ega midagi päritavat, kas siis ka võlad “kaovad” maagiliselt?

#3641566:

Aga kui sel isal polegi mingit kinnisvara ega autot ega midagi päritavat, kas siis ka võlad “kaovad” maagiliselt?

Kommentaar eemaldatud.

3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

#3641589:

#3641455:

olen 27a, sünnipere on katki, lahutatud. Isa on alkohoolik ja mängusōltlane. Koguaeg vōlgades.

Su jutt on kuidagi väga liba. Ise ilmselt sa pole oma luuletust mõttega lugenud.

10a tagasi vanemad lahutasid ja endiselt on see pätt ja kaabakas isa sul seljas?

Lahutasid siis või ei lahutanud?

Nüüd kukkusid muretsema, et mis saab siis, kui sa oled 47-57a vana?

Ja siis lisandus sinu kampa veel ka üks neeger, kes on veendunud, et elus ongi nii lihtne, et üks muudkui võtab aga laenu ja teised peavad maksma ja kõik on “maagiline”… ????

Ära suhtle siis oma isaga ja probleemi rohkem pole.

Oot, mida?

#3641566:

Aga kui sel isal polegi mingit kinnisvara ega autot ega midagi päritavat, kas siis ka võlad “kaovad” maagiliselt?

Ei, need võlad ei “kao maagiliselt ära”. Nad ikka jäävad. Aga kuna võla võtja on surnud ja pole võlgade katteks piisavalt vara maha jätnud, siis tuleb võlausaldajatel panni lakkuda – võlg on olemas, aga maksjat enam pole. Kui võlglase pärija  tema pärandust vastu ei võta, st pärandist loobub, siis tema käest mitte midagi nõuda ei saa, ei seaduslikult ega moraalselt.

#3641589:

Su jutt on kuidagi väga liba. Ise ilmselt sa pole oma luuletust mõttega lugenud.

10a tagasi vanemad lahutasid ja endiselt on see pätt ja kaabakas isa sul seljas?

Lahutasid siis või ei lahutanud?

Nüüd kukkusid muretsema, et mis saab siis, kui sa oled 47-57a vana?

Ära suhtle siis oma isaga ja probleemi rohkem pole.

Oleks see nii kerge, et ei suhtle ja probleemi ei ole.

Ja- ma ei suhtle juba aastaid temaga infot tema kohta saan vanaema käest) aga kui midagi juhtub siis seaduse ees olen ma tema laps ja kohustatud tema eest hoolt kandma( hooldekodu arved)

ma isegi ei tea, kus ta siseekirjutus on ( vanaema sõnul tema juures ei ole sissekirjutust)

kui pärandist loobun läheb pärimine minu lastele, seega see pole ka nagu lahendus…

fakt on see, et tema muretu elupõletamise eest pean mina pärast maksma.

ka lapsed saavad pärandist loobuda

hooldekodu eest maksmisest pääsemine on keerulisem, seal pead suutma tõendada, et isa ise on oma hädades süüdi

#3641792:

#3641784:

1. pärandist saab loobuda st esiteks tellid pärandvara inventuuri, kui vara ei kata võlgu, loobud pärandusest, nii ise kui ka oma alaealiste laste nimel, T’äisealised lapsed loobuvad ise. Lihtne

2. kui aga isa elus ja peaks sattuma hooldekodusse ning KOV pöördub sinu poole ettepanekuga tema eest tasuda, võid keelduda. Kui seejärel kohtusse pöördutakse siis Perekonnaseaduses on punkt keeldumiseks ilusasti olemas-

tal puudub õigus nõuda sinult(lapselt) elatist kui tema abivajadus on tekkinud tema oma eluviiside töttu/süül st siis saabki talle saatuslikuks hulkurlus(elukoha uudumine), alkoholism, sõltuvus jne

Loomulikult saab keelduda osaliselt v täiesti ka juhul kui see seaks ohtu sinu ja sinu ülalpeetavate (laste, alaealiste) toimetuleku. Sel juhul on vähendatud n 50 euroni kuus (tütar oli 3 väikese lapse ema) või üldse 0-ni.

Seega rahu, ei saada sind keegi võlavanglasse ega sunni oma kogu raha isa hoolduseks kasutama.

aitäh

Päris nii see ka pole. Pärandi inventuuri saab nõuda vaid see, kes PEAB peale inventuuri pärandi vastu võtma. Selles see konks ongi. Inventuuri tellija ei saa pärandist enam loobuda.

Ise just käisin selle tee läbi paar kuud tagasi. Loobusin enda kui ka lapse nimel.

#3642183:

peaasi, et vanaema oma vara kohta testamendi teeks. sinu kasuks (või ükskõik millise muu sugulase). oluline on, et isa maja päranduseks ei saaks – mängib ja joob ka selle maha.

Miks mulle tundub, et tegelikult ongi asi selles vanaema majas ja kuidas see kätte saada, mitte mingis isa potentsiaalses allakäigus aastakümnete pärast…

Minul oli sarnane mure. Isa jättis ema minuga juba sünnitusmajja maha ja ma sisuliselt ei tunnegi teda. Paraku ta emale paar korda alimente isegi maksis, kohtu kaudu mõisteti välja. Enamasti aga reaalsuses ei maksnud, kuid ema ei hakanud protsessima, sest oma närvid olid tähtsamad. Seega seaduse ees on mu spermapaps kenasti maksnud, tegelikkuses mitte.

Nõnda muretsesingi, kui isa vanus üha eakamaks muutus – ootasin hirmuga KOV telefonikõnet, et olgu olla, hakka iga kuu tuhat eurot issi hooldekoduarveid tasuma!

Ja siis ühel kenal päeval näitas sõbranna ajalehest hr Spermapanga surmakuulutust. Oli kergendus tõesti. Matusele mind ei kutsutud, ei teadnudki, kus toimub. Tal mingi korter vist isegi oli, kus elas koos oma elukaaslannaga, mul ilmselt oleks ainsa lapse ja esimese ringi pärijana olnud õigus sellele, aga ma ei hakanud selle vastu mingit huvi tundma, olin pigem õnnelik, et niigi läks.

#3641455:

olen 27a, sünnipere on katki, lahutatud. Isa on alkohoolik ja mängusōltlane. Koguaeg vōlgades. Lapsepōlv, eriti teismeiga oli eriti kasin tänu sellele. Võib öelda, et mōlemad vanemad sünnitasid aga ei kasvatanud. Üks oli tööl , teine jöi. Isa joomine ja mängurlus on nii hulluks läinud , et viimased 7-9aastat ei suhtle. Vahel harva helistab ( enamasti purjus) aga tunnen, et pole temaga midagi rääkida. Ei saa talle loota, nõu küsida. Hetkel põletab ta elu, ja kui vana on siis pean tema eest hoolitsema, kuigi tema seda ei teinud. Lapsepōlve trauma on siiamani. Kas saan midagi teha, et tõestada, et elab oma elu ise metsa ja isakohustusi pole täitnud?

Vastutusest ei tohi kõrvale hiilida. Suhtlema ei pea, maksma peab. Täpselt sama lugu on elatisega, keegi ei kontrolli, mida selle rahaga tehakse, kas lapsega kooselav vanem joob või mängib. Ei ole oluline, kohustus on kohustus.

#3642378:

Minul oli sarnane mure. Isa jättis ema minuga juba sünnitusmajja maha ja ma sisuliselt ei tunnegi teda. Paraku ta emale paar korda alimente isegi maksis, kohtu kaudu mõisteti välja. Enamasti aga reaalsuses ei maksnud, kuid ema ei hakanud protsessima, sest oma närvid olid tähtsamad. Seega seaduse ees on mu spermapaps kenasti maksnud, tegelikkuses mitte.

Nõnda muretsesingi, kui isa vanus üha eakamaks muutus – ootasin hirmuga KOV telefonikõnet, et olgu olla, hakka iga kuu tuhat eurot issi hooldekoduarveid tasuma!

Ja siis ühel kenal päeval näitas sõbranna ajalehest hr Spermapanga surmakuulutust. Oli kergendus tõesti. Matusele mind ei kutsutud, ei teadnudki, kus toimub. Tal mingi korter vist isegi oli, kus elas koos oma elukaaslannaga, mul ilmselt oleks ainsa lapse ja esimese ringi pärijana olnud õigus sellele, aga ma ei hakanud selle vastu mingit huvi tundma, olin pigem õnnelik, et niigi läks.

Palju sellest suremisest möödas on? Ehk siis kas pärimine toimu(nu)ks uuema, 1.01.2009 kehtima hakanud pärimisseaduse järgi? Vahe on selles, et uuema seaduse järgi pärandi vastuvõtmiseks eraldi avaldust kirjutama ei pea, avaldus tuleb koostada hoopis siis, kui pärandit ei taheta. Pärandist saab loobuda kolme kuu jooksul alates hetkest kui pärija saab teada pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest. Kui tal ei olnud tehtud testamenti nt oma elukaaslase kasuks ja sina oled ainus pärija, siis ei pruugi seis olla “hea, et niigi läks”.