Teema: Pereliikmete väsimus

Ärgita arsti juurde. Süda annab endast märku nii, et on lihtsalt üks suur väsimus, muud ei olegi. Ja kui jõuga sealt läbiminna on infarkt ka väga lähedal. Tuttava noor mees läks nii, muudkui väsinud, väsinud, väsinud, koguaeg surus end ka, et perel ju vaja… ja ükskord enam ei ärganud. Sul on väga vedanud, kui suudad lapse eest täiel jõud hoolitseda ja väsimust ei olegi.

Nii hea, et teema tehti. Ma olen ka väsinud. Ma lihtsalt tahan magada. Mitte koguaeg, aga keset päeva. Kui ma seda ei saa, hoian end kange kohviga üleval. Ma ei kujuta ette mis arst võtaks mind tõsiselt, kui ma vajan lõunaund. Sest enne lõunat on ok. ja ka peale lõunat on ok, kui saan magada pisut. Aga ei saa ju.

A. Ollsksegi väsinud
B. See, mida sa välja pakud, pole nende jaoks põrmugi huvitav. Siis ollakse “väsinud”

Võta mehelt suhu. Küll see aitab!

/ninakaspreili

#3184486:

Peres kaks last. Tütar 2,5 ja siis 15a poeg.

Miks sa koos lapsega uinakut ei tee? Ja need asjad, mis muidu lapse magamise ajal teeksid, teed lapse ärkveloleku ajal, kui 15a poeg õega mängib või jalutamas käib. Või teeb see 15aastane ise need asjad ära (majapidamistööd, söögitegemise). Nädala sees on ta ju energiline.

Mees saada arstile ja võiks tema vererõhku ka jälgida – äkki ongi vererõhk kõrgevõitu ja sellest pidevalt väsinud? Või muu haiguse tõttu väsinud? Uneapnoe? Kuidas tal kaaluga ja keskkoha ümbermõõduga lood on?
Uni ei tule, sest magatud on, aga jõudu midagi teha ei ole, sest väljapuhanud ei ole.
Minu mees on ka pidevalt väsinud, sest vererõhk on ilmselt juba paar aastat normist kõrgem olnud. Tegeleme selle madalamaks saamisega, natuke on juba õnnestunud ka (kaalulangetus+magabki rohkem, jalutab ka).

Minul andis niimoodi märku vitamiinide ja mineraalainete puudus. Juba paar nädalat kompleksvitamiini võtmist andis märgatava tulemuse. No ja rutiinist välja saamine poleks ka paha.

Ma jällegi arvan, et see on ikka üldises tervislikus seisundis kinni.

Millalgi oli siin teema lõunauinaku vajadusest. Ma toona ei viitsinud kommenteerida, küll aga mõtlesin ja imestasin endamisi, kui paljudel oli/on selleks vajadus..

Minule endale oleks see pigem selgeks ohusignaaliks tervise nõrgenemise osas. Et kuidas ma päeva lõpuni välja ei vea… pole see ju nii pikk!
5-6 tõusen tavaliselt üles (olles hommikute nautleja) ja kenasti veab kella 22-23-ni välja, vahepealse uneta. Praegugi veel ärkvel ja siin Perekooli sirvimas, heh!

Käis igasugu mõtteid peast läbi, miks mõnel võib see olla teisiti.
Esimesena kindlasti ülekaal. Organism ongi ju otseselt topelt koormatud ja pole siis ime, kui keset päeva on juba jaks otsas. Näen seda kahjuks ka oma ema pealt.

Teiseks igasuguse ebatervisliku kraami sisse söömine.. sj. kes seda endale lubada saavad ehk loomupäraselt saledad. Mina nt. ei saa, kuna mulle meeldib olla ja elada normaalkaalulises ja terves/ilusas kehas. Nii ei vohmi end ka toidukordadel kõriauguni täis, et siis potsaki, unne vajuks: nii piltlikult öeldes.
Isu võib ju olla, ka 2. portsjoni tõstmiseks (vajadust kehal aga mitte), nii tuleb seda talitseda. Läheb 5-10 minti mööda ja juba on ununenud see nn. jätkuisu..

Teise äärmusena siis alakaalulised, kel juba kehamassi tõttu on olemine nõrk ja jõudlus pärsitud.

Kindlasti on ka liikumine oluline. No ikka pikemalt kui autoukseni jne.
Ise jalutan tööle ja seda sihilikult või siis eesmärgipäraselt (et saaks liikuda ja ei peaks ekstra hiljem tunniajalist käimist ette võtma) : pool h sinna ja hiljem pool h tagasi.

Ei ole unised või roidunul kõnnakul kumbki. Üks siis voodist tõusnuna ja teine kas kontoritööd või üht füüsilist tööd tehes (kasvas hobist välja ning pm samuti päevlävi) kodu poole tagasi liikudes.

Mingit hullu väsimust ei tunne kummagi järgselt.

Aga vbl on asi ka selles, et mul pole lapsi (veel) ega ka tüütut elukaaslast :p (oli)
ÖÖuni on seega kvaliteetne ja puhkab hästi välja.
On küll visiitsuhe praegugi, kuid nõnda on tõesti mõnus kohtuda, kui mõlemil on selleks aega ning tahtmist.

Mul on paar sugulast sellist, kellega kokku puutudes olen huvitaval kombel tihti “väsinud”, sest nad ise on väsitavad. Pidevalt (ja ma mõtlen IGA ÄRKVELOLDUD MINUT) on vaja kas suhelda või arutult ringi joosta ja “toimetada”. Viimasel juhul muidugi on vaja ka kõik teised kaasata, sest kuidas sa teed üksi tööd ja teised vahivad tühja? Ainult et need toimetused on tihtipeale nii mõttetud, sest kõik mõttekad toimetused saavad ju nii kähku tehtud! Siis on muidugi vaja tunde järjest mingit kola ühest kohast teise ja siis jälle tagasi tassida või päevas 10x üht ja sama meetripikkust peenart rohida. Ja ohjeldamatult kamandada kõiki teisi, et need jumala eest kallil tööpäeval niisama rahus olla ja omi asju teha ei saaks!
Suu ei püsi neil ka minutikski kinni, aga sellega on sama lugu, nagu toimetustega: mõtestatud jutt saab 10 minutiga räägitud ja kogu ülejäänud päeva tuleb kas rääkida u iga 3 minuti tagant, kuidas naabrimutil ununes poest petti osta ja ta kass kolm aastat tagasi kaheksateist poega koju tõi või kommenteerida oma igat väiksematki liigutust või siis püüda iga hinna eest kõiki laisku silmapiiril olevaid inimesi kuidagi tööle õhutada.
Ühesõnaga väsitav on elu nende “toimekate ja energilistega”, ehk saad isegi aru, millele ma vihjan!

Jh