Mina sünnitasin jaanuari teises pooles ja sain ilusti perepalati. Üldiselt ei ole mõtet küsida, kas olid täis või saadaval, sest sees ollakse nii 2-3 päeva tavaliselt ja kunagi ei või ennustada, mis seis parajasti siis on, kui sina sinna jõuad. Eks neid koguaeg jooksvalt vabaneb. Oluline on öelda KOHE sünnitama minnes, et soovid perepalatit, mitte alles siis, kui laps on juba käes. Ja perepalatisse saad siis, kui laps on sündinud. Alguses toibute natuke aega sünnitustoas. Sünnitustoas, kus valutamine käib, saab ka mees koos sinuga olla. Edu selles raskes, aga rõõmsas ettevõtmises 🙂
Kui perepalatite voodidest rääkida, siis keisriarmiga võib-olla tõesti tavalapalati voodist kergem üles saada, sest see on kõrgem, aga olen keisriarmiga ka perepalatis olnud ja sain hakkama. Muus mõttes perepalat ikka parem. Tavapalatite “haiglavoodid” on hirmus kõvad (minu jaoks). Kui suure kõhuga sünnituseelses osakonnas sees olin, siis öösel magada ei saanud, puusad valutasid hirmsasti ja teise külje keeramini oli väga suur ettevõtmine. Perepalati voodi on pehmem (selline tavavoodi). AGA viimati olid perepalatis nii karedad linad, et tundsin ennast nagu pritsess herneteral. Küünarnukid ja põlved olid kojujõudmise ajaks punased, kibedad ja peaaegu katki hõõrutud nende linade peal.
