Teema: Peres asjade kogumise “haigus”

Tuleb avada muuseum, las teised saavad ka osa sellest, mida koju kantakse. Raamatud nüüd kahjuks rämpsu all ei liigitu mittekuidagi. Vaat kui hakkavad taarakaste ja prügikaste tuulama, sealt riideid ja katkisi esemeid koju tooma, vaat siis on kuri karjas.
Muuta saad seda, et sina ise elad oma elu selliselt, et oled õnnelik ja teed alati õigeid valikuid. Teised täiskasvanud inimesed saavad oma eluga teha täpselt seda, mida heaks arvavad.

Asjade kuhjamisega üritakse end kaitsta. Ilmselt tunnevad nad end neil pole väärtust ja asjade kojutoomisega tõuseks ka nende endi väärtus. Siin on hulgaliselt tulekahjusid viimasel ajal, kus pered jäävad kõigest ilma. Pakud äkki vanematele, et ühe osa võiks neile annetada. Kaastunne ehk paneb midagi oma kodust äraandma.

Oprahi saates oli kunagi ühest naisest juttu, kes kogus igast kola ja jõulukinke hakkas varuma juba märtsikuus ja kuna kingid kadusid kola sisse ära, siis oli vaja juuni kuus uusi hakata ostma. Abieluvoodi, kus ta koos oma mehega magas, ssiis mees ei mahtunud juba ammu sinna ära. Naisel oli ainult väike osa voodist veel vaba, kuhu ta ise külili magama mahtus. Ma ei teagi, kus see mees lõpuks magas.

Appi tõttas siis Oprah isiklikult ja maja tassiti kõigest kolast tühjaks. Renditi angaarid, kus hakati asju müüma. Enne oli vaja tal ära teha SUUR töö! Kolme kohta laduda asju, mida ta vajab, mida ei vaja ja kolmas, kus hakkas uuesti vaatama. Esialgu oli see virn, kus peaks olema asjad, mida ei vaja, tühi. Kuid siis tegi südame kõvaks ja asjad, mida vajas, oli tõsiselt minimaalse suurusega.

Asjade müügilt teenis ta väga hea summa! Ma ei tea, kuidas sellel naisel praegu läheb ja kas ja kuidas ta sellest probleemist vabanes.

Ehk on võimalik seda saadet veel kuidagi otsida

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tuleb avada muuseum, las teised saavad ka osa sellest, mida koju kantakse. Raamatud nüüd kahjuks rämpsu all ei liigitu mittekuidagi. [/tsitaat]
raamatute hulgas on palju rämpsu paraku. enam ei ole see kauge aeg, kui raamatud kallimad kui kullakoormad olid ja raamat teed tarkuse varasalve tähistas. praegusel ajal on nii palju lollust trükisõnana välja lastud, et piinlik lausa. ei ole mingit südametunnistusepiinagi selline jama prügikasti lennutada. vaata kasvõi ringigi, kes ennast tänapäeval kirjanikuks peavad! vanasti tuli see nimetus välja teenida, koos rahvapoolse austuse ja lugupidamisega. tänapäeval kirjutab iga poolkirjaoskamatugi omal facebookis ametiks, et freelance writer ja nii ongi tema arust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Me tegime kord sellise elamise nö väevõimuga puhtaks. Paari aasta pärast oli samasugune.
Kõige kurvem ongi see, et lastega ei saa sinna kauaks minna, ööbimisvõimalust ei ole. Ja piinlik ka, et elamine selline välja näeb.[/tsitaat]

Jah nii ta ongi et mitte midagi ei aita kui inimene ise abi ei taha. Sa võid tal vägisi korteri tühjaks teha aga sellest ta saab ainult vimma juurde. See vägisi korteri tühjendamine tundub neile sama õudsana nagu sulle tunduks see kui korterisse oleks sisse murtud.

Kes inglise keelest aru saavad siis otsige märksõnu \”hoarding\”, selle kohta on palju infot. Sellel lehel on palju abi:
http://childrenofhoarders.com/wordpress/?page_id=2610

Äkki nad on valmis sulle kui oma lapsele neid asju ära andma. Sa teed näo, et sa tohutult vajad mingeid asju nende juurest. Kui annavad, siis tassid minema ja müüd maha või viskad minema. Niimoodi saaks ehk jupp-jupi haaval asju vähemaks. Kui müüd, siis saadud raha kogud remondi jaoks. Aga ega tea, võib-olla täidetakse tühjaks jäänud koht juba järgmisel päeval veel suurema kolaga.

Kui need kogujad on vanemad inimesed, kes veel mäletavad kas sõda või sõjajärgset viletsust, siis nendele põlvkondadele võib olla asjade kogumine reaktsioon rasketele aegadele. Minul vanaema ei raatsinud visata midagi ära. Elasin lihtsalt selle aja üle.

Minu ema põeb ka kogumishaiguse all. Vanasti oli meil korteri kõik toad põrandatest laeni kappe täis ehitatud, nüüd elab ta üksi suures majas, samamoodi – kõik ühtlaselt kappe täis ja kraami jaoks jääb ruumi teadagi puudu. Kui tal siis midagi vaja leida on, siis käib hirmus tuulamine paar päeva ja tihti on tulemus, et vot ei leia praegu.
Mina lihtsalt naeran selle üle. Mis sa ikka teed. Kui lapsed olid väikesed, siis kõige suurem hirm oli mul kõiksugu keemiaga. Seda tal ka ikka kõikvõimalikul kujul ja lastele kättesaadavates kohtades. ega enne aru ei saanud kui mu väiksem poiss lasi kärbsemõrki endale silma – siis korjas need ära vähemalt.
Aga mina sinu asemet hakkaks jah rääkima, et ma ei saa last varsti enam siia tuua, siin liiga ohtlik. Äkki on nad nii nõus midagi muutma…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ega jah, nemad ise ei näe selles probleemi, seega ei vaja nad ka abi (st ravi) enda arvates.
Mõtlen just seda, et kui asi nii edasi läheb, no siis varsti ei saa ma oma beebit vanaema ja vanaisa juurde viia, mine sa tea, kust mis lapsele kaela võib sadada. Praegu ta veel ei liigu ise ja asju kätte ei saa, aga kui ta kõik võtma hakkab, siis on vanavanemate kodu lapsele suisa ohtlik.
Asjade hunnikute taga on koledad kohati auklikud seinad, läbikulunud põrand, hallid laed, kus värv lahti… Olen emale püüdnud selgitada, et tehku kasvõi sanitaarremont, ema ütleb, et temal pole raha ja tema on sellele käega löönud. Kurb…
[/tsitaat]

Sa võid ju neile öelda et kui ohtlikke asju ära ei korista siis sa beebit sinna ei too – aga valmista end ette selleks et nad ei korista. Paljud-paljud kes rämpsu koguvad armastavad oma träni rohkem kui kedagi teist, rohkem kui sind ja sinu last. Ja kui seda träni veelgi juurde tuleb siis ühel hetkel avastad et sind ennast ei lasta külla sest vanemad varjavad oma rämpsukogumist.

See on haigus, ja sina ei saa sinna midagi parata et nad prügi korjavad.

Mu vanaema ka kogus asju. Koristasin, aga kui uuesti külla läksin – kõik samamoodi, loobusin täiesti. Saan aru, et tema kiiks tulenes ilmselt sõjaajast, lapsed kasvatas sisuliselt üksi üles ja pidi eimillestki midgagi tegema ja sel juhul tõesti kõik kulus marjaks ära. Ema aga – temal pole vajadust küll koguda, aga talle ei ole korras elamine prioriteet. Ja nii tal ka virnad kõrguvad. Ma ei taha tema juurde külla minnagi. Need, kes kõrvalt asja vaatavad, neile tundun ma muidugi imelik, et ema juures ei käi, aga mis teha, saan sealt sellise masenduse, et õudne :(. Samas kui ta teiste juures külas on, peab end igati korrektselt üleval ja ise veel intelligentne inimene. Kahju on, aga no midagi ei oska teha ja usk on ammu juba kadunud, et ta end muudaks.