Teema: Peresisene vägivald

Otsisin selle välja. Seal on üks niisugune lõik:

Ka sügav depressioon ja vaimne kokkukukkumine pole talle võõrad. „Need on hetked, kus ma olen pinge all oma kodus füüsiliselt kokku kukkunud ja samal ajal oksendanud maomahla, sest ma ei ole suutnud mitu päeva süüa. Ma olen lamanud jõuetult põrandal maas, sest ma ei tunne oma jalgu,“ räägib Kristiina vaikselt. Ta tunnistab, et on väga väsinud minevikuga tegelemisest, sest lahutas juba neli aastat tagasi.

Ja siis üks järgmine tsitaat on selline: „Kõige suurem viga on jääda laste nimel abiellu, mis hävitab sõna otseses mõttes naise eneseväärikuse. See mõjub ka lastele vastupidiselt. Vägivalla pealt nägemine on kaudne vägivald ka laste suunas. Olenemata vormist – vägivald on vägivald ning ohvril ei tohi olla häbi, vaid tal on õigus rääkida…”

Konkreetselt mingitest juhtumitest juttu ei ole, aga eks läbi lillede võib aru saada, et midagi seal toimus. Pikemalt on juttu Tema praegusest elust Portugalis, pildid selle kohta. Et mis tööd teeb ja kuidas seal elab.

Kõigepealt tuleks tegeleda füüsilise vägivallaga, seejärel vaimsega. Meil poliitikud purustavad oma abikaasade käeluid, erakond õigustab takka, alustaks sellest probleemist?

Tunnustan teda , et ta julges sellega avalikkuse ette tulla. Mul on kõrini suhtumisest, et vägivalla ohvrid on ise süüdi. Ei ole. Mind viis vägivald sügava depressiooni ja suitsiidikatseni. Eks räägib siiani kõigile , kes teda veel kuulavad, et endine naine: “On hullumajas arvel ” …

Isegi peale lahkuminekut võib vaimne vägivald kesta jätkuvalt.

#4186959:

Mind viis vägivald sügava depressiooni ja suitsiidikatseni. Eks räägib siiani kõigile , kes teda veel kuulavad, et endine naine: “On hullumajas arvel ” …

Ohhhh siingi pannakse puid alla igapäevaselt, valimatu haigeks nimetamine ja soovitused tablette mugida. Ei Aitäh!

Et need eksid ka midagi muud, midagi uut välja ei mõtle, ikka läks kodus naine hulluks ja keeras ära. Tegelikult on vaja ringi ameleda, põhjuse leiab alati. Ja eks neid pööraseid seksiandjaid on ju lademetes, kes ootavad oma lastele uute tutvuste tutvustamist. 

Kunagi rääkis, et tegemist oli peamiselt majandusliku vägivallaga. Mis on natuke mõistetav, sest ta ise pole ju minu arust kunagi nii palju teeninud, kui on olnud tema majanduslikud soovid. Ilmselt mees siis lasi seda ka välja paista, et kes maksab, tellib ka muusika. Nüüd vist on selles mõttes parem, et uus mees on vanem, rikkam ja ei viska seda rahaasja nii palju nina peale.

#4186959:

Tunnustan teda , et ta julges sellega avalikkuse ette tulla. Mul on kõrini suhtumisest, et vägivalla ohvrid on ise süüdi. Ei ole. Mind viis vägivald sügava depressiooni ja suitsiidikatseni. Eks räägib siiani kõigile , kes teda veel kuulavad, et endine naine: “On hullumajas arvel ” …

Isegi peale lahkuminekut võib vaimne vägivald kesta jätkuvalt.

Tunnustan samuti, eriti kuna olen neid varasemaid kirjeldusi pisut lugenud. Tookord lõi ikka pahviks, aga ega ma arvanudki, et “rikaste ja ilusate” peredes selliseid asju ei toimu. Seepärast tahtsingi rohkem sellest teemast lugeda. Ilmselt ostan ühekordse artikli lugemisõiguse.

#4187037:

Nüüd vist on selles mõttes parem, et uus mees on vanem, rikkam ja ei viska seda rahaasja nii palju nina peale.

Nüüd ta teenib ise, kuna hakkas kinnisvara-alal tööle. Õige otsus, sest ainult majanduslikult iseseisvana saad eneseväärikuse tagasi. Tean, millest räägin, sest olen ise samalaadse tee läbi käinud, olles mehest täielikult rahalises sõltuvuses. Jube aeg oli.

#4187043:

Igasugune vägivald on lubamatu, et kui oled hea naine saad raha, kui ei, siis ei saa. Ei ole ainult rikaste puhul. Kunagi nägin poekassas, kuidas mees jättis naise nõutu näoga maksma, üsna palju perele valikku oli, mähkmed jne. Mees tormas kasssast eemale ja veel irvitas eemalt.

Äkki oligi naise kord maksta, mehed ja naised on ju võrdsed. Aga sina alustad kohe vaimse vägivallaga ja mehe süüdistamisega juba ette.

#4187079:

Ehh visati kanakoivaga, aga kui naine viskab meest taldrikutega…

Milline naine nii tegi?

#4187085:

Milline naine nii tegi?

Eks ta enda naine võib-olla. Selge ju, et mees, kes sellist jura siin kirjutab, on üks tropp.

#4187087:

#4187078:

Kunagi nägin poekassas, kuidas mees jättis naise nõutu näoga maksma, üsna palju perele valikku oli, mähkmed jne

Mäh? Mis selles imelikku. Meil maksan poes alati mina, kui koos käime. Kas siis enda või mehe kaardiga või sularahaga ükskõik kumma taskust, kuidas juhtub. Lihtsalt mees on ju tugevam ja tal on pikemad käed, et lindilt asju kiiremini kottidesse paigutada ja siis rasked kotid kärusse tõsta. KUI on selline pood, kus kohe kotti ei saa võttes paigutada.

Isegi kui on nt selveri piiksukas ja saab kohe kotti panna, siis maksan ikka mina, st teen füüsilise maksetoimingu. Naisena ma ei hakka ju kaht kuhjaga täis käru, mis kumbki kaalub rohkem kui mina, autoni vedama ja siis veel autosse tühjaks tõstma. Mina teen maksetoimingu, mees transatoimingu.

Veider, et inimene ei suuda ära tunda, mis erinevus on kahel situatsioonil.

Muidugi pole imelik, et naine poes maksab kogu pere ostukorvi eest. See, keda tsiteerid, kirjeldas ju hoopis teist olukorda.

#4187114:

#4186959:

Tunnustan teda , et ta julges sellega avalikkuse ette tulla. Mul on kõrini suhtumisest, et vägivalla ohvrid on ise süüdi. Ei ole. Mind viis vägivald sügava depressiooni ja suitsiidikatseni. Eks räägib siiani kõigile , kes teda veel kuulavad, et endine naine: “On hullumajas arvel ” …

Isegi peale lahkuminekut võib vaimne vägivald kesta jätkuvalt.

Olen nõus. Mina langesin lisaks ka alkoholi küüsi. Õnneks leidsin selle viimase jõuraasu ära tulla. Vaimne vägivald jätkus ka peale lahkuminekut meil. Nüüdseks õnneks olen ise tervenenud ja ka last ei kasutata enam mõjutusvahendina.

Vaimne vägivaldur sai terveks ja isegi lapse abil enam ei manipuleeri.

Kuni pole mehe poolset versiooni nende elust, ei taha poolt valida.

Vahel võib perevägivald esineda n-ö laiendatud kujul – ehk et paarisuhe on tegelikult korras, lapsed ka tublid, ent peret hakkab terroriseerima keegi, kellel kahjuks on ligipääs perekonda.

Vägivald pole otseselt füüsiline, küll aga vaimne ja kestab palju aastaid, seisnedes pidevas kontaktiotsimises, veidrate signaalide saatmises, pereellu sekkumises, märku andmises, et iga pereliikme iga liigutust jälgitakse ja vägivallatseja on teadlik absoluutselt igast sammust, mis pereliikmed teevad, teab isegi nende toidumenüüd jne. Ja ta ei tüdine ega väsi.

Kõige kurvem selle juures on avastus, kui vilets ja küündimatu on riigipoolne “abi” tegelikkuses. Valus on vaadata kõikjal ilutsevaid suuri plakateid, et muudkui pöördu aga abile, ära häbene, ära karda pöörduda! Tee see samm juba ometi ära!

Ent kui pöördud, siis saad oma kaela halvemal juhul vaid naeruvääristamist, mõnitusi ja sõimu, paremal juhul kuulab ametnik su lihtsalt irvitades ära, ütleb ahah, ja tuled sealt kabinetist tulema täpselt sama targana kui ennegi. Juhtum summutatakse kiirelt.

Oleme pöördunud Ohvriabisse, kui meie lapse vaimne tervis juba ikka väga viletsaks läks. Ka lapsed ei saa elada aastatepikkuse jälitamise ja terrori keskel ju. Ohvriabis lihtsalt keegi kriipsus suuga tädi istus oma toolil ja lasi meil rääkida. Kogu “abi”, taas. Mis mul sellest lõputust rääkimisest kasu on, tahaks ikka päris abi ka!

Päris abi oleks see, kui viitsitaks lõpuks ometi pöörduda ka selle poole, kel endal mingit elu ei näi olevat, vaid kes on terve perekonna oma sihikule võtnud. Kui keegi temaga ka veidi räägiks – aga seda need uhked PPAd, SKAd ja Ohvriabid küll tegema ei vaevu. Sest see pole nende jaoks mõnus ega mugav.

#4187396:

#4187386:

Vahel võib perevägivald esineda n-ö laiendatud kujul – ehk et paarisuhe on tegelikult korras, lapsed ka tublid, ent peret hakkab terroriseerima keegi, kellel kahjuks on ligipääs perekonda.

Vägivald pole otseselt füüsiline, küll aga vaimne ja kestab palju aastaid, seisnedes pidevas kontaktiotsimises, veidrate signaalide saatmises, pereellu sekkumises, märku andmises, et iga pereliikme iga liigutust jälgitakse ja vägivallatseja on teadlik absoluutselt igast sammust, mis pereliikmed teevad, teab isegi nende toidumenüüd jne. Ja ta ei tüdine ega väsi.

Kõige kurvem selle juures on avastus, kui vilets ja küündimatu on riigipoolne “abi” tegelikkuses. Valus on vaadata kõikjal ilutsevaid suuri plakateid, et muudkui pöördu aga abile, ära häbene, ära karda pöörduda! Tee see samm juba ometi ära!

Ent kui pöördud, siis saad oma kaela halvemal juhul vaid naeruvääristamist, mõnitusi ja sõimu, paremal juhul kuulab ametnik su lihtsalt irvitades ära, ütleb ahah, ja tuled sealt kabinetist tulema täpselt sama targana kui ennegi. Juhtum summutatakse kiirelt.

Oleme pöördunud Ohvriabisse, kui meie lapse vaimne tervis juba ikka väga viletsaks läks. Ka lapsed ei saa elada aastatepikkuse jälitamise ja terrori keskel ju. Ohvriabis lihtsalt keegi kriipsus suuga tädi istus oma toolil ja lasi meil rääkida. Kogu “abi”, taas. Mis mul sellest lõputust rääkimisest kasu on, tahaks ikka päris abi ka!

Päris abi oleks see, kui viitsitaks lõpuks ometi pöörduda ka selle poole, kel endal mingit elu ei näi olevat, vaid kes on terve perekonna oma sihikule võtnud. Kui keegi temaga ka veidi räägiks – aga seda need uhked PPAd, SKAd ja Ohvriabid küll tegema ei vaevu. Sest see pole nende jaoks mõnus ega mugav.

Ei, sest ametnikul ei ole rääkimiseks seaduslikku alust. Mitte mingit.

Ja mis juhtub, et keegi teab su toidumenüüd? Minu oma teavad kümned inimesed, pole osanud seda vägivallaks pidada.

Ei soovinud hakata siin äratundmise vältimiseks väga detailselt asju kirjeldama, aga usu – see terror on ikkagi tunduvalt kaugemale läinud kui mingi toidumenüü.

Ohvriabi näol on leitud lihtsalt suur sügav kullaauk, kuhu maksumaksjate raha paigutada ja enesekiituslikke reklaame toota. Samal ajal aga perevägivald koos selle eri liikidega lokkab ikka samamoodi kui ennegi, ja abile pöördujad abi ei saa.

Okei, saan täiesti aru, et ega need ametnikud ei saagi ju tegelikult mitte midagi teha, peale oma toolil istumise ja otsavaatamise. Kuid sellisel juhul – palun lõpetagu nimetatud asutused see enesekiitmine, kuidas nemad nii vägevalt inimestel probleeme lahendada aitavad ja kuidas kogu aeg peab nende poole pöörduma ja nende peale kangesti lootma. Koristagu tänavalt ära plakatid tekstiga “Ära häbene, pöördu abile!”, kui tegelikkuses neil puudub võimekus kedagi päriselt aidata, nad pole võimelised isegi niisama rääkima mitte.

#4187386:

Ent kui pöördud, siis saad oma kaela halvemal juhul vaid naeruvääristamist, mõnitusi ja sõimu, paremal juhul kuulab ametnik su lihtsalt irvitades ära, ütleb ahah, ja tuled sealt kabinetist tulema täpselt sama targana kui ennegi. Juhtum summutatakse kiirelt.

See on nii selle pärast, et nendel nö ohvriabi töötajatel tihtipeale puudub vastav haridus ja oskused mainitud sihtgrupiga tegelemisel. Lisaks ilmselt ka puudulik empaatia ning oskamatus end konkreetse abivajaja rolli panna. Pole läbitud koolitusi ega muud, mis ohvriabi töötajal olema peab ja nii ta läheb. Selliste alade peal on justnimelt pidev koolitamine ja teiste riikide kogemuse pealt õppimine ülitähtis.