Vahel võib perevägivald esineda n-ö laiendatud kujul – ehk et paarisuhe on tegelikult korras, lapsed ka tublid, ent peret hakkab terroriseerima keegi, kellel kahjuks on ligipääs perekonda.
Vägivald pole otseselt füüsiline, küll aga vaimne ja kestab palju aastaid, seisnedes pidevas kontaktiotsimises, veidrate signaalide saatmises, pereellu sekkumises, märku andmises, et iga pereliikme iga liigutust jälgitakse ja vägivallatseja on teadlik absoluutselt igast sammust, mis pereliikmed teevad, teab isegi nende toidumenüüd jne. Ja ta ei tüdine ega väsi.
Kõige kurvem selle juures on avastus, kui vilets ja küündimatu on riigipoolne “abi” tegelikkuses. Valus on vaadata kõikjal ilutsevaid suuri plakateid, et muudkui pöördu aga abile, ära häbene, ära karda pöörduda! Tee see samm juba ometi ära!
Ent kui pöördud, siis saad oma kaela halvemal juhul vaid naeruvääristamist, mõnitusi ja sõimu, paremal juhul kuulab ametnik su lihtsalt irvitades ära, ütleb ahah, ja tuled sealt kabinetist tulema täpselt sama targana kui ennegi. Juhtum summutatakse kiirelt.
Oleme pöördunud Ohvriabisse, kui meie lapse vaimne tervis juba ikka väga viletsaks läks. Ka lapsed ei saa elada aastatepikkuse jälitamise ja terrori keskel ju. Ohvriabis lihtsalt keegi kriipsus suuga tädi istus oma toolil ja lasi meil rääkida. Kogu “abi”, taas. Mis mul sellest lõputust rääkimisest kasu on, tahaks ikka päris abi ka!
Päris abi oleks see, kui viitsitaks lõpuks ometi pöörduda ka selle poole, kel endal mingit elu ei näi olevat, vaid kes on terve perekonna oma sihikule võtnud. Kui keegi temaga ka veidi räägiks – aga seda need uhked PPAd, SKAd ja Ohvriabid küll tegema ei vaevu. Sest see pole nende jaoks mõnus ega mugav.