Vägivalla ohver, kellel on niigi suur häbi ja ülimadal enesehinnang, pöördub meediasse abi saama ehk ennast ja oma kõige traumeerivamat elusündmust avalikustama üksnes kõige viimases hädas, kui pere, sõbrad ja kogu riiklik süsteem on ta ilma abita jätnud.
Mis omakorda tõstatab küsimuse, et kas see, kes koduse vaimse vägivalla niiviisi avalikkuse ette toob, ongi üldse tegelikult ohver, või hoopis ise nartsitsistlik salavägivaldur. Kleebib aga teisele sildi külge ja pärast aina naudib, kuidas too elu lõpuni vingerdab ja sest kuidagi lahti ei saa.
Tead, ma ei usu seda hästi. Vastupidiselt laialtlevinud müüdile, mille kohaselt vägivallatsejad ja kiusajad tahtvat saada tähelepanu, soovivad nad tegelikult olla kogu aja ise turvaliselt peidus ja sealt siis põhjustada oma valitud ohvrile suuri kannatusi. Need on inimesed, kes naudivadki seda, kui teisel on paha. See on ainus põhjus, miks nad kedagi löövad, mõnitavad ja kiusavad. See täidab neid vajaliku eluenergiaga.
Seega, üldiselt kipub ikka olema nii, et kel on endal midagi varjata, see on vait kui kult rukkis. Sest teiseks ta teab hästi, et meediasse pöördumisel rebitakse terve ta eraelu avalikuks ja nokitakse üksipulgi läbi. Ja oht, et tema enda pahateod tulevad sedasi välja, on siin liigagi suur.