Saame kaasaga muidu normaalselt läbi ja sageli ei tülitse, aga kui mingi kanakitkumine toimub, siis viib mees jutu silmapilkselt teemast kõrvale ning hakkab üldistama, mistõttu probleem jääb lahendamata:(
Nt oli meil suvest saadik ootamas üks ühine töö, millest mees pidi oma osa ära tegema ja mina siis jätkama (nt lastetoa mööbel- mees pidi selle kokku klopsima, mina pidin üle värvima ning lakkima ja pildid peale paigutama. Ootasin, aga kui asi seisis, meenutasin talle seda. Seepeale hakkas mees karjuma sedasi: \”Ah sina muudkui aga süüdistad siin kogu aeg teisi! Küll on süüdi mees, küll lapsed, küll koerad ja kass, ainult sina ise oled superingel, kes mitte iialgi ei eksi! Terve sinu maja on mind maadligi rõhunud, sinu suguvõsa on täpselt samasugune nagu sa isegi- külm ja kalk ja muserdav, te kõik olete ühesugused, vajutate inimese maadligi ja litsute pöidlaga laiaks nagu lutika! Sa ei kuula mind iialgi ega hooli minust sittagi, ainult kisad oma juttu kogu aja, mine arvuti taha ja vedele seal nagu ikka, ega sa teiste inimestega kokku nagunii ei sobi!\” Jne-jne.
Olen sellisest rünnakust pahviks löödud ja ehmunud. Mina tegin juttu lastemööblist, mis pool aastat nurgas kokkupanemist ootas, et saaksin seda värvima-lakkima asuda, tõesti esimest korda. MItte ei vingunud pool aastat lakkamatult. Minu konkreetne jutt aga viidi silmapilk teemast välja, mängu toodi küll maja, kus elame, küll mu suguselts, minu iseloom, arvuti ja jumal teab mis kõik veel. Kuidas küll sellisest vastikust üldistamise-kombest lahti saada?:(
