Esileht › Pereelu ja suhted › Perevägivald, mida ei ole olemas
Inimese käsi on sodi. Ekspert ütleb, et vigastused ei saanud tekkida kukkumisel. Kukkuja ise ei oska selgitada, kuidas ta kukkus. Nii võib juhtuda, et kui mees tahab peksta ja naine tahab saada peksta, siis taotakse inimene poolsurnuks? Kas sama kehtib ka tapmise korral? Kui inimene tahab, et teda tapetakse ära, siis tapja ei jää süüdi?
Vaata, kaks asja:
1) lisaks ise kukkumisele ja peksmisele on võimalik, et midagi rasket kukub peale, jääb kuskile vahele jne
2) kriminaalmenetluses iga vähimgi kahtlus prokuröri väidetes tõlgendatakse süüaluse kasuks. St krim. korras ei saa süüdi mõista ainult “usutavuse” põhjal, peavad olema selged tõendid.
Perevägivalla puhul, kui ükski pealtnägija/kannatanu ei tunnista süüaluse kahjuks, ongi väga raske süüdi mõista, kui pole nt turvakaamera salvestist võimuid 100% veemvaid tõendeid.
Sh on vaja tõendada
1) vägivalda. Ja mitte ainult seda, et pekst, vaid ka
2) et süüalune on see, kes peksis. Nt kannatanu ütleb, et mees ei peksnud, mingid võõrad tänaval peksid – kuidas prokurör tõendab, et mees peksis? Vb olidki võõrad tänaval….kahtlus ju jääb
Väga oluline on ka sündmuse aeg, et noh, äkki sel kuupäeval oligi süüalune hoopis välisreisil kolleegidega. Kui sündmuse aega pole, on jälle ausa kohtupidamise seisukohalt probleem, et kuidas saab süüalune end kaitsta alibiga, kui keegi ei tea, millal juhtus?
Lisan veel, et isegi kuimingil konkreetsel juhul tundub see nii nõme, siis kui ise satud kunagi kohtu alla – soovid ka, et iga pisemgi kahtlus sinu kasuks tõlgendataks. Prokurör peab olema 100% tõendites kindel, mitte aga kompima kohut, kas õnnestub.
Prokuröri viga oli asi puuduvate tõenditega kohtusse viia ja kõigile vägivallatsejatele hoogu anda…
Lihtsalt ei saa aru… Olles ise vägivaldse nartsissistliku isaga kasvanud, tunnetan neid asju päris hästi ja ennast petta ei lase. Aga ma ei saa aru – kas see naine kardab nii palju, et veab ennast läbi kohtute ja annab meest kaitsvaid valetunnistusi? Ja mis elu ta siis ise vahepeal elab? Ja kas võib olla, et mõnele inimesele on see abielu ja “mehel olek” nii oluline, et selle nimel? Sest ma ise hästi iseseisev ja mul on oma abielust kõrini ja me mehega toimetame eraldi, kuigi mingit vägivalda ega tüligi pole. Mu arvates ei pea üks inimene teist kirvega taga ajama selleks et lahku minna. Aga ma näen mõne inimese suhtumist – mind vaadatakse haletsusega nagu katkuhaiget – oioioioi kui kahju ikka, püüdke ikka hoida ja elada. Et siis ükskõik, kuidas koos, aga peaasi et koos – siis oled hea ja õige.
Peamine probleem on ikkagi selles, et sisuliselt puudub kannatanu, naine ei tunnista mehe vastu.
Kui kannatanu ISE salgab, eitab ja ei anna tunnistusi (ega ta ise ei läinud ju politseisse, avaldus tehti ajaleheartikli põhjal), siis ongi raske süüdi mõista.
Ja kas võib olla, et mõnele inimesele on see abielu ja “mehel olek” nii oluline, et selle nimel?
Nad on ju ammu lahus juba.
Inimese käsi on sodi. Ekspert ütleb, et vigastused ei saanud tekkida kukkumisel. Kukkuja ise ei oska selgitada, kuidas ta kukkus. Nii võib juhtuda, et kui mees tahab peksta ja naine tahab saada peksta, siis taotakse inimene poolsurnuks? Kas sama kehtib ka tapmise korral? Kui inimene tahab, et teda tapetakse ära, siis tapja ei jää süüdi?
Sa siis ei saagi aru, et see oli poliitiline aktsioon?
Prokurör peab olema 100% tõendites kindel, mitte aga kompima kohut, kas õnnestub.
Aga kui naine ütleb, et mees lõi tal käe puruks, kuid pealtnägijaid pole, kas sel juhul on 100% tõendid olemas?
Sa siis ei saagi aru, et see oli poliitiline aktsioon?
See katkine käeluu oli poliitiline aktsioon või?
Aga jah, nii ebaõiglane, kui see ka ei tunduks, siis lähisuhte vägivalla kohtus tõestamine on raske. Ja kui siis veel ka ohver ise väidab, et keegi pole teda löönud, siis nii ongi, süüdlast ei ole.
Ega kuritegu sellest olematuks ei muutu, kui kurjategijat ei tabata või tema süüd tõestada ei õnnestu. Kuritegu oli ikka, keegi pani selle toime ikka. Aga süüdi saab mõista ainult siis, kui süütõendid on piisavad.
Peamine probleem on ikkagi selles, et sisuliselt puudub kannatanu, naine ei tunnista mehe vastu.
Kannatanu on olemas, kuritegu on olemus. Kuriteo sooritajat ei suudeta süüdi mõista!
Peamine probleem on ikkagi selles, et sisuliselt puudub kannatanu, naine ei tunnista mehe vastu.
Selle põhjuseks on see, et naine kardab. Hirmu pärast jääb ohvritel väga palju asju ülesandmata. Näiteks paljud vägistatud ei julge kuskil piuksatadagi, et neid vägistati. Veel hullem on pere vägivalla puhul, kus vägivallatseja seisab sul lähedal ja võib ei tea, kuidas käituda – ehk isegi tappa, kui ta üles antakse.
Lisaks ilmselt soovib naine, et laste isa renomee jääks avalikkuse ees ametlikus mõttes puhtaks.
Aga ma ei saa aru
Kui sa ei saa aru, siis ole üldse vait. Miks sa sõna võtad?
Ega kuritegu sellest olematuks ei muutu, kui kurjategijat ei tabata või tema süüd tõestada ei õnnestu. Kuritegu oli ikka, keegi pani selle toime ikka
Vastupidi, mingit kuritegu pole olnud. Kas ekspertiis ütles, et luumurd tekkis kuriteo tagajärjel? Lugesid seda paberit? Aga kujutad sa ette, et sulle hakatakse mingit kuritegu kaela väänama, kas ajaksid sama juttu? Sa tead, et pole teinud, aga kogu ühiskond ei usu sind. Kas meeldiks? Arvestades seda, et Kuusik on EKRE tegelane, oleks need tõendid kasvõi kokku keevitatud kui seal vähegi tõtt oleks olnud.
Aga ma ei saa aru – kas see naine kardab nii palju, et veab ennast läbi kohtute ja annab meest kaitsvaid valetunnistusi?
Võibolla ta kardab laste pärast? Ja mõni inimene ongi kergemini ära hirmutatav. Ja seda, mis tunne on elada koduvägivalla õhkkonnas pidevalt ja kuidas see pikema aja jooksul psüühikale mõjub, ongi raske ette kujutada inimesel, kes pole seda ise kogenud.
Olen kõrvalt näinud, kuidas üks naine lasi ennast vaimsest vägivallast nii murda, et võttis 20 aastat, et ta lõpuks kodunt lahkuks. Ja ka siis oli ta laste tõttu mehest sõltuv ja jooksis ikka tema tahtmise järgi, kuniks lapsed suureks said ja kodunt lahkusid.
Mida siin aru saada? On tõde ja on õigus. Õigus on juriidiline kohtumõistmine, mis peab vastama teatud protseduurireeglitele. Antud kaasuse puhul ei olnud võimalik neid protseduurireegleid täita. Võrdleks seda Veerpalu kunagise dopsijuhtumiga, kui me kõik teame, et pani, aga kuna dopingukütid rikkusid mingeid protseduurireegleid (vist), siis teatud väikeste juriidiliste apsakate tõttu jäi A.V. toona (vist 2011?) õigeks. Kuigi me kõik teame, eriti nüüd, pärast poja juhtumit, kuidas asi tegelikult on. See on tõde. Samamoodi on tõde selge antud naisepeksu kaasuses. Paraku õiguse käed jäävad siinkohal lühikeseks. Aga tõde me ju teame sellegipoolest.
Aga ma ei saa aru
Kui sa ei saa aru, siis ole üldse vait. Miks sa sõna võtad?
Sellepärast et see on foorum, kus saavad asju küsida need, kes aru ei saa.
Aga ma ei saa aru – kas see naine kardab nii palju, et veab ennast läbi kohtute ja annab meest kaitsvaid valetunnistusi?
Võibolla ta kardab laste pärast? Ja mõni inimene ongi kergemini ära hirmutatav. Ja seda, mis tunne on elada koduvägivalla õhkkonnas pidevalt ja kuidas see pikema aja jooksul psüühikale mõjub, ongi raske ette kujutada inimesel, kes pole seda ise kogenud.
Olen kõrvalt näinud, kuidas üks naine lasi ennast vaimsest vägivallast nii murda, et võttis 20 aastat, et ta lõpuks kodunt lahkuks. Ja ka siis oli ta laste tõttu mehest sõltuv ja jooksis ikka tema tahtmise järgi, kuniks lapsed suureks said ja kodunt lahkusid.
Jah, aga ma tean, sest ma ise kasvasin kodus, kus isa oli väga ekstreemne case selles mõttes, lugupeetud kolhoosiesimees, aga need asjad, mis meie kodus toimusid…. Nagu ma ütlesin -ma tajun, aga ikkagi… Näiteks kui meil asi kohtusse jõudis, siis andsime tunnistusi ikka nii nagu asjad olid. Hirm jah, aga avalikkuse tähelepanu vähendab selliste inimeste võimu lähedase üle. Jne… pikk ja keeruline lugu. Kui ma ei mõista, olles selle ise läbi teinud siis jah… Ea ma pole selle loo detailidega kursis ka. Ma ei tea isegi, kas nad hetkel lahus või mitte. Lihtsalt juba need pealkirjad toovad vanad mälestused tagasi ja nördimust tekitab see, et tundub, et naine oma kummalise käitumisega on ka lasknud asjal selliseks saagaks minna.
Lihtsalt juba need pealkirjad toovad vanad mälestused tagasi ja nördimust tekitab see, et tundub, et naine oma kummalise käitumisega on ka lasknud asjal selliseks saagaks minna.
Teise inimese põhjusi meie ei tea. Tõsi on, et raske on mõista sellist käitumist.
Saagast on ilmselt siiski nii palju kasu olnud, et enam see mees naist tümitada ei julge, sest pilgud on tema peal. Aga eks paljude õiglustunnet see muidugi riivab, et meie ühiskonnas pääsevad vägivallatsejad pigem karistuseta ja see kohtuskäik oli ehtne signaal kõigile, et pekske aga naisi edasi, midagi sellest ei juhtu.
Vastupidi, mingit kuritegu pole olnud. Kas ekspertiis ütles, et luumurd tekkis kuriteo tagajärjel?
Teise inimese kallal vägivallatsemine on seaduse järgi vist alati kuritegu? Kohus samuti ei eitanud, et tegemist oli kuriteoga, lihtsalt väidetav süüdlane jäi karistuseta.
Sa siis ei saagi aru, et see oli poliitiline aktsioon?
Kes poliitikutest siis proua käe segi peksis?
Lisaks ilmselt soovib naine, et laste isa renomee jääks avalikkuse ees ametlikus mõttes puhtaks.
Dsiiisas…! Renomee? Pärast kõike seda? No ametlikult kohtulik süüdimõistmine jah seal “renomeest” veel puudub küll, aga… Kui ta oleks seda tahtnud, oleks tunnistanud, et ei peksnud ja kuidas ta luumurrud sai. Kuna ta ka seda ei suuda seletada, siis mis järelduse me kõik teeme, et ikkagi on asi nii nagu paistab?
Teise inimese kallal vägivallatsemine on seaduse järgi vist alati kuritegu? Kohus samuti ei eitanud, et tegemist oli kuriteoga
Sa ikka ei saa aru, et ei suudetud tõendada, et keegi üldse vägivallatses, kuna väidetav kannatanu ütles et ta kukkus ja vigastas kukkudes kätt. Keegi pealt ei näinud.
Vastupidi, mingit kuritegu pole olnud. Kas ekspertiis ütles, et luumurd tekkis kuriteo tagajärjel? Lugesid seda paberit?
Ekspertiisiakt ei ole vist avaikult kättesaadav? Aga teemaalgatuses lingitud artikkel väidab küll, et ekspertiis ütles, et see ei saanud olla kukkumisel tekkinud vigastus, aga oli just nimel löögi tagajärjel saadud vigastus. Vigastuse tekitav löömine on kuritegu, seega saan mina aru, et kuritegu oli. Küsimus on lihtsalt selles, et ei ole tõendatud, et kohtu all olev isik selle kuriteo toime pani.
Arvestades seda, et Kuusik on EKRE tegelane, oleks need tõendid kasvõi kokku keevitatud kui seal vähegi tõtt oleks olnud.
Minu meelest antud kohtulahend tõestab väga selgelt, et meil ei ole mingit EKRE-t kiusavat süvariiki. Kui meil üldse on süvariik, siis just EKRE juhtimisel ja EKRE tegelasi kaitsev.
Sest olid ju olemas kaudsed tõendit. Proua Kuusik ise oli peale vigastust viiele sõbrannale/töökaaslasele rääkinud, et vigastuse tekitas talle ta mees. Kohus ütles, et usub, et sõbrannad rääkisid tõtt selle kohta, mida proua Kuusik neile rääkis. Aga sellest usust ei piisa, et MK süüd tõendada. Kui meil oleks mingi süvariik EKRE-t kiusata tahtnud, siis oleks nad kohe kindlasti nende viie inimese tunnistuse põhjal ta ka süüdi mõistnud. Seega meil siiski ei ole seda kurikuulsat EKRE kiusamiseks välja mõeldud süvariiki.
Igatahes eeldades, et sõbrannad rääkisid tõtt (mida kohus uskus), on kaks võimalust. Proua Kuusik valetas algul sõbrannadele – miks ometi? Mis toimub inimese peas, kes käib ja räägib viiele inimesel, et mees teda peksab, kui see tõsi pole? Või siis proua Kuusik rääksi sõbrannadele tõtt ja nüüd kohtus ei ole nõus enam tõtt rääkida – miks? kes seda teab..
Saagast on ilmselt siiski nii palju kasu olnud, et enam see mees naist tümitada ei julge, sest pilgud on tema peal.
No aga kui proua on juba kord nii kohmakas, et iga natukese aja tagant “kukub” käed katki… Pole ju “kuritegu”, pole tunnistajaid, pole avaldust, pole kannatanutki, sest see kõigest hingest eitab kõike. Või äkki mõni arvab, et ta häbeneb oma kohmakust ja seepärast rääkis sõbrannadele, et mees lõi käeluu puru?
Prokurör peab olema 100% tõendites kindel, mitte aga kompima kohut, kas õnnestub.
Aga kui naine ütleb, et mees lõi tal käe puruks, kuid pealtnägijaid pole, kas sel juhul on 100% tõendid olemas?
Sõltub ju ka teistest tõenditest. Nt kuipuudub meditsiiniline läbivaatus, et üldse käega on midagi juhtunud – siis ei ole piisavalt tõendeid.
Või kui mees tõendab, et käeluu murdumise päeval oli ta hoopis välislähetuses – jah, trauma toimus, aga mingil muul põhjusel.
Enamusete kuritegudega ongi nii, et ainult ühest tõendist ei piisa. Nt mürvasüüdistuse puhul ei saa ainsaks tõendiks olla see, et “ohver on surnud”. Või veel hullem, ohver on kadunud, st me isegi ei tea, kas mõrv on toimunud.
Krim. menetlus ei ole lihtne, et keegi midagi väidab ja nii ongi. Või et käeluuon katki – järelikult peksti.
Nt eile kõndis mul aastane laps päriselt vastu ust – kui täiskasvanud naine seda enda sinise silma kohta väidab, siis tekiksid kohe kahtlused. Aga ainult kahtlusest ei piisa.
Krim. menetlus ei ole must ja valge.
Saagast on ilmselt siiski nii palju kasu olnud, et enam see mees naist tümitada ei julge, sest pilgud on tema peal. Aga eks paljude õiglustunnet see muidugi riivab, et meie ühiskonnas pääsevad vägivallatsejad pigem karistuseta ja see kohtuskäik oli ehtne signaal kõigile, et pekske aga naisi edasi, midagi sellest ei juhtu.
Mina loodan, et on vastupidi. Keegi ei taha kohtu alla sattuda, ja terve Eesti pilgu all olla kui naisepeksja. Mis siis, et hiljem oigeks moistetakse, sest naine ei julge tunnistada, jne. Kahtlane oleks asi siis, kui naine oleks tunnistanud, pluss arsti raport, ja siis ka kohus oleks oelnud, et pole olnud. Niipalju, kui mina olen aru saanud, siis igat sorti vagivaldurid tahavad tavaliselt yhiskonna ees just puhta renomeega olla.
Lihtsalt ei saa aru… Olles ise vägivaldse nartsissistliku isaga kasvanud, tunnetan neid asju päris hästi ja ennast petta ei lase. Aga ma ei saa aru – kas see naine kardab nii palju, et veab ennast läbi kohtute ja annab meest kaitsvaid valetunnistusi? Ja mis elu ta siis ise vahepeal elab? Ja kas võib olla, et mõnele inimesele on see abielu ja “mehel olek” nii oluline, et selle nimel? Sest ma ise hästi iseseisev ja mul on oma abielust kõrini ja me mehega toimetame eraldi, kuigi mingit vägivalda ega tüligi pole. Mu arvates ei pea üks inimene teist kirvega taga ajama selleks et lahku minna. Aga ma näen mõne inimese suhtumist – mind vaadatakse haletsusega nagu katkuhaiget – oioioioi kui kahju ikka, püüdke ikka hoida ja elada. Et siis ükskõik, kuidas koos, aga peaasi et koos – siis oled hea ja õige.
Need inimesed, kes on ise vägivalda kogenud, hakkavad oma kogemust kõigile teistele laiendama ja ei oska isegi kahtlustada, et neil pole alati õigus. See, et teie peres oli vägivald, ei tähenda, et kõigis teistes ka on ja täpselt selline nagu teil oli.
Ma isiklikult arvan, et see kohtualune on ebameeldiv inimene ja ilmselt ta on ka midagi teinud. Aga mida täpsemalt, seda me teada ei saa. Igal juhul tema naine on otsustanud talle teatud määral andestada ja ma arvan, et mitte hirmust, vaid mingitel muudel põhjustel. Põhjusteks võivad olla armastus, raha, lapsed, õilis iseloom või mis iganes. Ja me ei tea, kas, mida ja kui palju mees tegi. Me ei saa seda ka kunagi teada, vaid ainult oletame. Kuid mulle tundub, et kui teine asjaosaline on otsustanud andestada, siis ei saa ka ühiskond rohkem midagi teha. Mees on juba oma karistuse saanud, sest terve Eesti peab teda naisepeksjaks. Kogu edaspidise elu ta peab tõestama vastupidist. Lisaks jääb ta tänuvõlglaseks oma naisele, et see teda ei reetnud. See on päris hea lõpplahend tegelikult.
Nt eile kõndis mul aastane laps päriselt vastu ust – kui täiskasvanud naine seda enda sinise silma kohta väidab, siis tekiksid kohe kahtlused. Aga ainult kahtlusest ei piisa.
Aga kujutad sa ette, et keegi su “peretuttav” hakkab väitma kogu eesti rahvale, et sa ise peksad oma last? Ja sa ei suuda oma süütust tõestada. Kuidas tundub?
Esileht › Pereelu ja suhted › Perevägivald, mida ei ole olemas
