Armastav naine võib 100 vabandust enda jaoks leida, mida mehe kallistus võis tähendada peale sissejuhatuse seksiks. See selleks.
Praeguse teema küsimus ei olegi arutleda, kas mees petab, vaid, osalt teoreetiliselt, kuidas käituda juhul kui petab. Ma arvan, et kui see teadmine naist ei häiri ja ta tunneb end mehe seltskonnas endiselt hästi, ei ole midagi “valet” endist viisi edasi elamises.
Samas oleks mulle, nagu mitmele siin, suureks probleemiks terviseküsimused. Midagi oletada võiks selle põhjal, kas teemaalgatajal on varem nt (kasvõi naljatlemisi) olnud mehega juttu, et kui kellegi teisega, siis ikka kummiga jne Või kas mees tutvuse alguses kandis turvalise seksi eest hoolt? Selle põhjal võiks aimu saada, kui palju mees neid teemasid tähtsaks peab. Aga jah, kindel ei või olla nendes olukordades.
Ise prooviksin siiski olukorras selgust luua ja vist ei suudaks leppida mehe kõrvalsuhtega nii kergesti. Aga no kes seda teab.
Teema: Petmise ignoreerimine
Kõigepealt mulle tundub kummaline, et sõbranna sellise infoga lagedale tuleb. Miks ta siis juurde ei astunud ja mehe käest küsinud, et hei, kuidas muidu läheb?! vms?
Aga kui see nii tõesti oli, siis on muidugi ainet järele mõelda.
Mina olen naine, kelle mees peab kõrvalsuhet. See olukord on kestnud nüüdseks üle poole aasta.
Pikaajaline suhe, suhted mehega olid jahenenud, tihti käis läbi ka lahkuminekuteema. Eks see kõik lõi soodsa pinnase.
Jälile sain nii, et tundsin mehe juures võõrast parfüümi. Algselt arvasin, et tema enda või minu oma segunenud vms. Kui see lõhna aga püsis ja levis ka üle mehe keha (rinnale näiteks) hakkasin tõsiselt muretsema. Lisaks muutunud käitumine, üleolev, eemalolev, ükskõikne jms asjad, mis tegid väga ärevaks. Sellised armunud mehe tunnusmärgid. Peale selle kummalised “ärakäimised”. Ma arvan et iga naisterahvas saab aru, kui midagi on mäda.
Küsisin siis otse, mis värk on? Salgas kõike, ei temal ole kedagi. Siin tegingi vea, nagu ka eelpool üks vastaja kirjutas, pinnisin, uurisin, ei jätnud meest rahule enne, kui ta ikka korralikult vihastas. Sellest ajast peale ei ole rohkem torkinud, uurisin asja vaikselt edasi, saingi jälile, kellega mees kohtamas käib, tean ta nime, et on ka pereinimene ja muid detaile.
Meest ei ole siiamaani pikalt saatnud. Miks? Raske öelda, ilmselt laste ja enda heaolu pärast. Saaksime küll majanduslikult hakkama, aga ebamugavam oleks kindlasti. Eks ma sisimas loodan, et läheb tal see kõik üle.
Suhted on mehega paranenud isegi, teeme mõlemad näo nagu kõik oleks parimas korras, äkki ta arvabki nii, temal on ju kaks armastavat naist, mis siis elul viga.
Minul on krussis närvid ja igal päeval hetkeks tunne, et nüüd on küll kõik, annan naise mehele olukorrast teada vms.
Teemaalgataajale soovitan hoolega läbi mõelda, kas on ka muid detaile, mis petmisele viitavad? Kui on, siis küsiks otse ja vaataks, kuidas mees reageerib?
Kooselu on võimalik, kui suudad endas maha suruda vastikustunde, et su mees hellitab teist naist, räägib talle armastusest, et nad peavad tulevikuplaane. Mina väga ei suuda, kuidagi kannatan. Muidugi on ka võimalus et ühel päeval mees otsustab siiski ära minna.
Küsisin siis otse, mis värk on? Salgas kõike, ei temal ole kedagi. Siin tegingi vea, nagu ka eelpool üks vastaja kirjutas, pinnisin, uurisin, ei jätnud meest rahule enne, kui ta ikka korralikult vihastas.
No mida? Petab ja vihastab ka veel, kui teda petmises kahtlustatakse? See näiteab, et tema võib teha, aga naisele pole lubatud sellest isegi mitte rääkida.
Lisaks muutunud käitumine, üleolev, eemalolev, ükskõikne jms asjad, mis tegid väga ärevaks.
Ja jällegi? Elukas kodus ju.
Igale oma muidugi, aga äärmine variant,. miks elada teadlikult petva mehega oleks ikkagi see, et see mees on oma naise vastu ja pere vastu hooliv ja hea. Nagu midagi ei oleks muutunud. Ja lisaks veel 20% endisest parem ja veel hoolivam.
See veel saa vihaseks!
Mulle meenub üks hea tuttav, võiks öelda sõbrannagi, kes elas ka petva mehega. Vahe selles, et mees ei varjanud uut suhet naise eest ja teatas naisele praktiliselt kohe uuest. Peale seda elasid majas edasi, aga eraldi tubades. 50+ inimesed. Ma olin alati teadnud, et tal on tark mees, vaimne ja ka piisavalt aus, et uut naist mitte varjata ega vassida. Kuigi jah, ülim ego ikkagi´ja edev.Ja siis mu sõbranna hakkas märkidest lugema, et see suhe neil paistab lõppenud olevat. Mina aga küsin, et kuidas sa ei tea, kas on läbi või ei, küsi. Ütles, et kui mees ise räägib midagi, siis jah on asi nii, et saab asjadest teada, aga kui tema ise läheb küsima ja pinnima ja järgi ei jäta, no et ütleb mehele, et vastad ja kõik, mina enam ei kannata , sotid selgeks. Ma küsisin, et aga tee siis seda. Ja siis ta vastas, et seda ma teha ei saa, sest kui ma järgi ei jäta ja painan teda selle teemaga, siis ta võib kallale tulla, vihast.
Kohe muutus see seni “targaks” peetud mees mulle jorsiks. Jah, inimene võib kallale tormata, kui olukord kriitiline, aga mina sellistel puhkudel ei näe, et see olukord nn kõrvaltpanijale kriitiline oleks. Tema peab olema vait, kui madal muru. Ainus, kellele olukord kriitiline on nendes lugudes, on petetud pooled. Nemad võivad enesevalitsuse kaotada, mitte petised.
Et petisega koos elada ja head nägu teha ja kodurahu nimel leppida, selleks peab see pettev mees olema muus osas imeline, et seda ohvrit üldse tuua.
See mees, kelle naise teemat tsiteerin on ju vant.Ilmselt, kui sellise mehe käest küsida – “kuule, kas sa ikka kondoomi ka seal kasutad”, tuleb hambad irevil ja käed rusikas sisisedes juba naise poole.
Ma mõtlesin vastata teemale, et ma küll ei suudaks vaiki olla. Lihtsalt huvi pärast tahaks ikka mehe käest uurida, et mis toimub ja miks. Justnimelt huvi pärast, sest ma (küll teoreetiliselt) arvan, et teisega seksimine mind tegelikult niiväga ei häiriks, kui enda ja mehe suhe sellest ei muutuks. Inimene võib ju ikka armuda, aga ma olen kindlal seisukohal, et armastus pikaajalise suhtes sellest muutuma ei pea. Täiesti erinevad keemilised protsessid, mis võivad ühes kehas küll samaaegselt eksisteerida.
Seega eeldaks ma, et kui midagi sellist juhtub, siis suudan nii mina kui ka mees sellest avameelselt rääkida. Lugedes aga ühte viimastest postitustest siin, kus mees kõike eitab, kuigi faktid on selged, siis ma leian, et see eitaine on suurem petmine kui teisega magamine. Ma ei kujuta ette, et minu kauaaegne partner mulle niimoodi otse näkku valetaks. Ma saan veel aru, et tahab teise tundeid säästa ja lihtsalt vaikib ja ei võta teemat üles, aga kui teema on juba üleval, siis näen ma ainukese võimalusena rääkida täielikku tõtt. Selline valetamine on hullemast hullem, see näitab, et mehel puudub igasugune austus oma naise vastu.
Teemaalgatajale: muidugi ei maksa torkida, kui tead, et kindel teadmine häiriks sind rohkem kui aimdused. Oma tervise eest proovi muidugi hoolitseda.
Kuidas käiks sellisel puhul naise tervise eest hoolitsemine? Et loodab umbes petise peale ja käib lihtsalt kontrollis? No ei.see oleks rulett.
Kui kaugele tasub selles ruletis minna, kui mängitakse tervisega ja teisel poolel on tühine “lihtsalt seks”? Üks asi on see, kui naine ei tea midagi. Sellises olukorras aga ju teab. Kas see mäng väärib lõpuks küünlaid?
nuhiks edasi ja võtaks vahele. See on ju absurdsus kuubis, et kutsub endist sõbrannat külla, ilma et elukaaslasele teada annaks ja miks ta peaks teda üldse külla kutsuma. Asi pole ju puhas, see siililegi selge.
Õuduste elud, mida siin kirjeldatakse. Ainus õige asi oleks mees vahele võtta ja lahutust nõuda. Siin jääb naisele vähemalt eneseväärikus ja lapsed ei hakka tulevikus ema alandlikkuses süüdistama või ise petmist normaalseks pidama.
Kas siin on keegi, kes on teadlikult petmist ignoreerinud või sellega leppinud?
Mehega oleme abielus juba 12 aastat, meil on ilus kodu, ilusad lapsed ja omavahel saame hästi läbi. Mees on siiani tähelepanelik, teeb kingitusi, organiseerib väljasõite jne. Seks on 2-3x nädalas ja see on endiselt hea.
Nüüd sõbranna ütles, et nägi mu meest teise naisega. Mõtlesin, et kas on võimalik ja no kui kainelt mõelda, siis tõesti on tal ka omad ajad ja tegemised. Usun, et armuke pole välistatud. AGA ma ei taha sellest teemat teha, ma ei taha loobuda oma praegusest elust. Ma saaks ka üksi hakkama, sest sissetulek on mul hea, aga ma ei taha mugavustest loobuda ja tegelikult ei taha ka mehelt ilma jääda. Ja kõik see kaalub minu jaoks armukese üle.
Kas kellelgi on sarnast kogemust olnud?
Samamoodi jätkata ei saa. Absoluutne miinimumprogramm oleks minu puhul HPV vaktsiin ja kondoom. Üks asi on tundlemine, teine asi on bakterioloogiline vene rulett
Õuduste elud, mida siin kirjeldatakse. Ainus õige asi oleks mees vahele võtta ja lahutust nõuda. Siin jääb naisele vähemalt eneseväärikus ja lapsed ei hakka tulevikus ema alandlikkuses süüdistama või ise petmist normaalseks pidama.
Jälle hakatakse rääkima eneseväärikuse kaotusest. See on ikka iga ühe isikliku tunnetuse küsimus, kas tema oma mehe teo pärast enda väärikuse kaotab või mitte. Mina näiteks oleksin sama väärikas edasi. Mulle tundub, et sageli minnakse lahku just ühiskondliku surve pärast, et kui juba pettis siis sa pead lahku minema, sest mina, sinu naaber/sõber/kolleeg/heatahtja arvan et sa kaotad muidu oma eneseväärikuse.
Õuduste elud, mida siin kirjeldatakse. Ainus õige asi oleks mees vahele võtta ja lahutust nõuda. Siin jääb naisele vähemalt eneseväärikus ja lapsed ei hakka tulevikus ema alandlikkuses süüdistama või ise petmist normaalseks pidama.
Jälle hakatakse rääkima eneseväärikuse kaotusest. See on ikka iga ühe isikliku tunnetuse küsimus, kas tema oma mehe teo pärast enda väärikuse kaotab või mitte. Mina näiteks oleksin sama väärikas edasi. Mulle tundub, et sageli minnakse lahku just ühiskondliku surve pärast, et kui juba pettis siis sa pead lahku minema, sest mina, sinu naaber/sõber/kolleeg/heatahtja arvan et sa kaotad muidu oma eneseväärikuse.
Eks igaühel ole oma väärtused, mina nii madalaid väärtusi ei aktsepteeri ja hingeliselt petmist ei taluks. On olemas ilusaid suhteid elu lôpuni.
Õuduste elud, mida siin kirjeldatakse. Ainus õige asi oleks mees vahele võtta ja lahutust nõuda. Siin jääb naisele vähemalt eneseväärikus ja lapsed ei hakka tulevikus ema alandlikkuses süüdistama või ise petmist normaalseks pidama.
Jälle hakatakse rääkima eneseväärikuse kaotusest. See on ikka iga ühe isikliku tunnetuse küsimus, kas tema oma mehe teo pärast enda väärikuse kaotab või mitte. Mina näiteks oleksin sama väärikas edasi. Mulle tundub, et sageli minnakse lahku just ühiskondliku surve pärast, et kui juba pettis siis sa pead lahku minema, sest mina, sinu naaber/sõber/kolleeg/heatahtja arvan et sa kaotad muidu oma eneseväärikuse.
Eks igaühel ole oma väärtused, mina nii madalaid väärtusi ei aktsepteeri ja hingeliselt petmist ei taluks. On olemas ilusaid suhteid elu lôpuni.
Ja kui sinul kunagi tuleb see valik teha, siis palun väga, tee see valik. Aga ära sunni teisi enda tõekspidamiste järgi valima, sest tituleerides mingi valiku “madalaks” tegelikult tõukad sa teist tegema otsust, mida ta võibolla tulevikus kahetseb.
Eks igaühel ole oma väärtused, mina nii madalaid väärtusi ei aktsepteeri ja hingeliselt petmist ei taluks. On olemas ilusaid suhteid elu lôpuni.
Ummmm…. Kuidas sa sellest hingelisest petmisest üldse teada saaksid? Arvad, et iga partner lobiseb oma sala-armumised välja? Ega ikka ei lobise küll. Mõni võib 10 aastat salaja teise armunud olla ja sa ei aima sellest hingelisest petmisest tuhkagi.
Erinevalt enamikest mina ignoreeriksin. Miks? Sest ma pole armukade ja mul ei oleks sellest probleemi, kui meie omavaheline suhe on hea. Me oleme veel palju pikemalt koos ka (20 aastat) ja meie suhe on päriselt väga hea. Kui suhe enam hea ei oleks, siis alles mõtleksin millegi muutmisele. Mehele ma selle teada saamisest ei räägiks, sest ma aktsepteeriksin, et mitterääkimisel on omad põhjused.
Ma hooliksin temast ikka ja minu armastust see ei vähendaks. Ka suudaksin ma temaga magada (ei minu peas ei keerle mingid kujutluspildid ja mõtted teistest, igalühel ikka oma elu). Ja ei ma päriselt ei arvaks temast kehvemini seetõttu, et pika elu peale satub tema teele keegi veel peale minu. Kui ta aga tahaks teise juurde lahkuda, oleks mul kahju…ega ma kinni ju ei hoiaks ega saaksi seda teha, kuid mul oleks kahju, et me ei ela vananedes ühe katuse all. 10 aastat tagasi oleksin ma arvanud teisiti (siis olin noorem ja armukadedam ka). Hakkama saamisest – saaksin hästi hakkama ka ise kui vaja aga koos on kõik palju palju parem.
Kas siin on keegi, kes on teadlikult petmist ignoreerinud või sellega leppinud?
Mehega oleme abielus juba 12 aastat, meil on ilus kodu, ilusad lapsed ja omavahel saame hästi läbi. Mees on siiani tähelepanelik, teeb kingitusi, organiseerib väljasõite jne. Seks on 2-3x nädalas ja see on endiselt hea.
Nüüd sõbranna ütles, et nägi mu meest teise naisega. Mõtlesin, et kas on võimalik ja no kui kainelt mõelda, siis tõesti on tal ka omad ajad ja tegemised. Usun, et armuke pole välistatud. AGA ma ei taha sellest teemat teha, ma ei taha loobuda oma praegusest elust. Ma saaks ka üksi hakkama, sest sissetulek on mul hea, aga ma ei taha mugavustest loobuda ja tegelikult ei taha ka mehelt ilma jääda. Ja kõik see kaalub minu jaoks armukese üle.
Kas kellelgi on sarnast kogemust olnud?
Ma olen sarnaselt mõelnud, et ma ei taha oma heast elust loobuda, sest mees on garanteerinud mulle kerge ja mugava elu – ma ei pea kodus põhimõtteliselt midagi tegema, mind õieti polegi seal. Lapsed on juba suured, saavad ise hakkama ja mul on hobid ning lai ning huvitav tutvuskond, mis tirib mind tihti kodust välja. Ühesõnaga oleks mul liiga palju kaotada, vaatamata sellele, et kodu, kus me elame, on minu ainuomandis (aga mehe ostetud) ja mul on veel üle Eesti isiklikku kinnisvara. Seega asi pole rahas. Mul ei ole teavet, et mu mehel oleks või on mõni suhe minu kõrvalt, aga ma olen selle mõtte enda jaoks selgeks mõelnud, et kui peaks tekkima, siis jumal temaga, ma ise olin see, kes selle mehe omal ajal n-ö hoovi tõmbas ehk mees lahutas minu pärast oma esimesest abikaasast, seega oleks patt nüüd solvunut mängida ja stseene teha. Ja lõpuks, seks on liiga ebaoluline osa elust, eriti kui ollakse eelnevalt pikalt koos elanud, et sellest üldse mingit teemat teha. Mulle meeldib see väljend, et me kõik oleme müüdavad, küsimus on lihtsalt hinnas – see on tõsi.
Ja veel – mis need moraalil põhinevad väärtushinnagud väärt on, kui kogu ülejäänud elu elad vbl kibestunult seetõttu, et sind vaevab ja muserdab teadmine, et sind on petetud. Elu on liiga lühike selleks, et inimliigi esindajate erinevatest käitumistest lasta end frustreerida.
Kas siin on keegi, kes on teadlikult petmist ignoreerinud või sellega leppinud?
Mehega oleme abielus juba 12 aastat, meil on ilus kodu, ilusad lapsed ja omavahel saame hästi läbi. Mees on siiani tähelepanelik, teeb kingitusi, organiseerib väljasõite jne. Seks on 2-3x nädalas ja see on endiselt hea.
Nüüd sõbranna ütles, et nägi mu meest teise naisega. Mõtlesin, et kas on võimalik ja no kui kainelt mõelda, siis tõesti on tal ka omad ajad ja tegemised. Usun, et armuke pole välistatud. AGA ma ei taha sellest teemat teha, ma ei taha loobuda oma praegusest elust. Ma saaks ka üksi hakkama, sest sissetulek on mul hea, aga ma ei taha mugavustest loobuda ja tegelikult ei taha ka mehelt ilma jääda. Ja kõik see kaalub minu jaoks armukese üle.
Kas kellelgi on sarnast kogemust olnud?
Ma olen sarnaselt mõelnud, et ma ei taha oma heast elust loobuda, sest mees on garanteerinud mulle kerge ja mugava elu – ma ei pea kodus põhimõtteliselt midagi tegema, mind õieti polegi seal. Lapsed on juba suured, saavad ise hakkama ja mul on hobid ning lai ning huvitav tutvuskond, mis tirib mind tihti kodust välja. Ühesõnaga oleks mul liiga palju kaotada, vaatamata sellele, et kodu, kus me elame, on minu ainuomandis (aga mehe ostetud) ja mul on veel üle Eesti isiklikku kinnisvara. Seega asi pole rahas. Mul ei ole teavet, et mu mehel oleks või on mõni suhe minu kõrvalt, aga ma olen selle mõtte enda jaoks selgeks mõelnud, et kui peaks tekkima, siis jumal temaga, ma ise olin see, kes selle mehe omal ajal n-ö hoovi tõmbas ehk mees lahutas minu pärast oma esimesest abikaasast, seega oleks patt nüüd solvunut mängida ja stseene teha. Ja lõpuks, seks on liiga ebaoluline osa elust, eriti kui ollakse eelnevalt pikalt koos elanud, et sellest üldse mingit teemat teha. Mulle meeldib see väljend, et me kõik oleme müüdavad, küsimus on lihtsalt hinnas – see on tõsi.
Ja veel – mis need moraalil põhinevad väärtushinnagud väärt on, kui kogu ülejäänud elu elad vbl kibestunult seetõttu, et sind vaevab ja muserdab teadmine, et sind on petetud. Elu on liiga lühike selleks, et inimliigi esindajate erinevatest käitumistest lasta end frustreerida.
Ära ikka enne räägi, kui olukord käes on. Sa ei saa ette planeerida, mida sa tunned. Madal on petta oma abikaasat ja seda õigustades taluda. Paljudel inimestel on väärikus ja nad ei ole müüdavad. Aga ise selliseid asju teinud inimesed ei mõistagi. Pole siin pistmist mingi kibestumusega, paljud lihtsalt ei petagi, austuse ja põhimõtte pärast.
Paljud abielus naised ei ole tegelikult seksist huvitatud. Lihtsalt kannatavad ära mehe pärast, ise kunagi midagi ei algata ja voodis viilivad nagu jaksavad, umbes nagu palk palgiparvetamise ajal.
Sellistel on veel hea meel kui keegi teine naine mehekepitamise raske töö ära teeb.
Selliseid naisi on tegelikult jube palju, eriti peale 35
Mina ei teeks välja. Kuni kodus on kõik hästi ja minu vajaduste eest hoolt kantud, siis las olla. Tema jaoks on see ainult vaheldus ja meelelahutus, mitte mingi uue armastuse otsimine. Järelikult läheb see ka varsti üle.
Elus ongi vahel nii, et mõned asjad tuleb alla neelata suurema eesmärgi nimel. Suhtes tuleb igasugu asju ette ja need, kes skandeerivad, et “mina küll endaga nii ei lubaks käituda” lõpetavadki lõpuks üksi, sest ideaalne elu eksisteerib ainult pildi peal. Päris inimestel on päris tõusud ja mõõnad.
Ära ikka enne räägi, kui olukord käes on. Sa ei saa ette planeerida, mida sa tunned.
Sina ka ju ei saa
Eks igaühel ole oma väärtused, mina nii madalaid väärtusi ei aktsepteeri ja hingeliselt petmist ei taluks. On olemas ilusaid suhteid elu lôpuni.
Kahjuks petavad varem või hiljem enamik mehi, küsimus on ainult selles, kas naine saab teada või ei. Kindel saab olla ainult sellises mehes, keda keegi ei taha. Ülejäänute puhul soodsate asjaolude kokkulangemisel ei peta võib-olla 10%.
Selle kallistamisega meenub hea lugu. Meil oli kombeks sõpradega kallistada. Tulin korraks tuttava juurest läbi, kus olid need sõbrad koos, kallistasime paari sõbraga, rääkisin korraks juttu ja me läksime sõbrannaga edasi sealt edasi (tulingi temale järgi). Aga ühel kallistajal oli seal mingisugune uus pruut, kes siis selle peale suutis välja mõelda loo – et mina olen tema peika vana pruut (?) ja kui nägin, et sel mehel on seal pruut kaasas- siis läksin solvunult ära. Deem, ma tunnen aastaid seda meest ja meil oli lihtsalt kombeks kokkusaades kallistada – aga näe milline lugu välja tuli!
ui jaksad, võta rahulikult ja ära tee välja – mõne aja pärast on see kõrvalsuhe (kui seal muidugi üldse on mingit suhet) mehe unustatud. Küllap ei taha ka tema oma kodust, lastest ja harjumuspärasest pereelust loobuda. Hakata nuhkima, üle kuulama, skandaale korraldama – siis on surmkindel, et sest asjast enam asja ei saa. Isegi kui on mingi suhe – kõik uus on korraks muidugi huvitav ja põnev, aga see läheb ju mööda.
Huvitav, mis seda küll garanteerib, et läheb mööda? Saan aru, et tahad teemaalgatajat julgustav ja toetav olla, aga suvalist jampsi pole ka vaja ajada.
Inimesed on ikka nii erinevad! Minu jaoks ei tuleks selline hea näo tegemine ja enesepetmine kõne allagi.
Aga see ei olegi teatud juhul enesepetmine, vaid teadvustatud valik. On üldlevinud ettekujutus, et kui mehel on armuke, siis on mees oma naise vastu vastik, muudkui valetab ja reedab naist sajal moel – aga see ei pruugi nii olla. Olen sellest ennegi perekoolis kirjutanud, et mõni mitte pettev mees võib oma naist hoopis ilgemalt reeta kui see, kes salaarmukest peab. On ikka kohutav, kuidas mõned mehed oma naisi alandavad sõprade ees ja kuidas sõpradele oma naisest räägivad, millist musta pesu töökaaslastega jagavad ja kuidas oma naisele meelehärmi teevad, nagu oskavad. See on palju hullem variant reetmisest, kui see, et mees vaikselt omaette armukesega rõõme nautimas käib.
Ja kõik on nii uhked ja teavad, et meheta on neil parem … aga tegelikkus võib teine olla. Mõne pere majanduslik toimetulek ainult ema palgaga on alla arvestust ning pealegi ei tähenda litsi lööv mees kindlasti halba isa.
Mees, kes peab kõrvalsuhet ongi ju halb mees. Sellised stereotüüpsed võrdlused, a la seksib teiste naistega, aga on ülihea mees – on truu, kuid käitub naisega väga halvasti, on pehmelt öeldes kentsakad. Kõlab umbes sama naivistlikult, nagu vaesed inimesed on heasüdamlikud, aga rikkad inimesed õelad ja pahatahtlikud.
Mees, kes seab oma laste ema tervise ja elu ohtu, ei saa mitte kuidagimoodi olla hea isa.
Huvitav, mis seda küll garanteerib, et läheb mööda? Saan aru, et tahad teemaalgatajat julgustav ja toetav olla, aga suvalist jampsi pole ka vaja ajada.
Võib mööda minna, aga tasuks arvestada vähemalt 2 aastaga.
Mees, kes seab oma laste ema tervise ja elu ohtu, ei saa mitte kuidagimoodi olla hea isa.
Aga miks arvad, et seab?
Mees, kes peab kõrvalsuhet ongi ju halb mees.
Ma ei pea seda teemat nii mustvalgeks. Seksivajadusele või mõnele muule kodus rahuldamata vajadusele järele andmine on kõigest üks tolle inimese vigadest ning vigadele kaalu annab iga partner oma soovi järgi, siin pole mingit reeglistikku. Jah, viletsa iseloomuga, laisale ja tipsutada armastavale mehele, kes lastega ei tegele ning naisele naeratada ei oska, ei annaks loomulikult keegi kõrvalsuhet andeks. Positiivsele, töökale, heasüdamlikule, lastesõbralikule mehele aga mõnes olukorras küll. Ja tegelikult on paljude petmiste taga siiski mingi lugu, mingid juhused, mitte pole tegu pahatahtliku süstemaatilise saripetmisega. Ning kui naine enda poolt veel mingit tegematajätmist tunnetab (näiteks mõistab, et tahab vähem seksi kui mees vms), siis on pilt hoopis teine.
Mees, kes seab oma laste ema tervise ja elu ohtu, ei saa mitte kuidagimoodi olla hea isa.
Aga miks arvad, et seab?
Mees, kes peab kõrvalsuhet ongi ju halb mees.
Ma ei pea seda teemat nii mustvalgeks. Seksivajadusele või mõnele muule kodus rahuldamata vajadusele järele andmine on kõigest üks tolle inimese vigadest ning vigadele kaalu annab iga partner oma soovi järgi, siin pole mingit reeglistikku. Jah, viletsa iseloomuga, laisale ja tipsutada armastavale mehele, kes lastega ei tegele ning naisele naeratada ei oska, ei annaks loomulikult keegi kõrvalsuhet andeks. Positiivsele, töökale, heasüdamlikule, lastesõbralikule mehele aga mõnes olukorras küll. Ja tegelikult on paljude petmiste taga siiski mingi lugu, mingid juhused, mitte pole tegu pahatahtliku süstemaatilise saripetmisega. Ning kui naine enda poolt veel mingit tegematajätmist tunnetab (näiteks mõistab, et tahab vähem seksi kui mees vms), siis on pilt hoopis teine.
Jah, positiivset, töökat, lastesõbralikku meest tahaksid paljud naised omale.
Aga miks arvad, et seab?
Aga mismoodi siis ei sea?
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka
Oi ma lendaks, oi ma lendaks, aga maha tahaks ka
Tahaks tõde kuulutada, aga samas tahaks ma
Silmad maas ja hästi vaikselt kasteheina kaduda.
Jah, positiivset, töökat, lastesõbralikku meest tahaksid paljud naised omale.
Jah, kindlasti. Samas ei pruugi see hea mees üldse tahta kodust lahkuda. Seepärast ka selline topeltelu.
Aga miks arvad, et seab?
Aga mismoodi siis ei sea?
Sa arvad, et ka kondoomiga seks on alati ohtlik? Ega vist.
Sa arvad, et ka kondoomiga seks on alati ohtlik? Ega vist.
??? Nagu päriselt räägib üks täiskasvanud inimene sellist juttu?
Mees, kes seab oma laste ema tervise ja elu ohtu, ei saa mitte kuidagimoodi olla hea isa.
Aga miks arvad, et seab?
Mees, kes peab kõrvalsuhet ongi ju halb mees.
Ma ei pea seda teemat nii mustvalgeks. Seksivajadusele või mõnele muule kodus rahuldamata vajadusele järele andmine on kõigest üks tolle inimese vigadest ning vigadele kaalu annab iga partner oma soovi järgi, siin pole mingit reeglistikku. Jah, viletsa iseloomuga, laisale ja tipsutada armastavale mehele, kes lastega ei tegele ning naisele naeratada ei oska, ei annaks loomulikult keegi kõrvalsuhet andeks. Positiivsele, töökale, heasüdamlikule, lastesõbralikule mehele aga mõnes olukorras küll. Ja tegelikult on paljude petmiste taga siiski mingi lugu, mingid juhused, mitte pole tegu pahatahtliku süstemaatilise saripetmisega. Ning kui naine enda poolt veel mingit tegematajätmist tunnetab (näiteks mõistab, et tahab vähem seksi kui mees vms), siis on pilt hoopis teine.
Aga kui ongi süstemaatiline saripettur? Kui ka oleks muidu hea ja hoolitsev mees. Minu meelest oleks palju lihtsam üle elada nö üheööseiklusi, kui seda, et aastaid kestab ühe naisega kõrvalsuhe, kus on tunded ja kirg. Kuidas seda taluda, ilma et ise seesmiselt katki ei läheks?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
