Teema: Pettusin täna oma lapses, tegelikult vist küll iseendas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ei, teemaalgataja ei ole antud olukorras mitte milleski süüdi. Tal on isegi raske ja ainult väga tundetu inimene tuleb süüdimatult foorumisse ütlema, et jah, sa oled süüdi oma laste halvas kasvatuses ja veel rohkem süüdi nende tundetuses. Las siis mõtleb kodus, kuidas lisaks isa eest hoolitsemisele ja ema toetamisele nüüd ka oma lapsed kasvatada tundlikeks, südamlikeks ja muidu paremateks. Äkki ilma selle ülesandeta on kapitaalne läbipõlemine liiga kaugel, mis?

Jah, laps ütles inetult, selge see, et poleks pidanud. Aga hakata sellest venitama mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi ja teemaalgatajale süükoormat selga laduma (sest äkki tal muidu pole tänasel päeval veel piisavalt raske) on ikka harukordselt südametu. Ning sina, erinevalt tema lapsest, oled ju täiskasvanud inimene ja võiksid endale oma sõnade mõjust rohkem aru anda.

6-aastasele ei saa teha ülesandeks ema raskes olukorras emotsionaalselt toetada. Tema käitumine ja ütlemine võib vabalt kajastada ka tema hirmu, segadust ja viha. Näeb, et emaga on midagi väga valesti, aga muuta seda ei oska ega saa. [/tsitaat]

tegelikult on nii, et kas arvame nii nagu mina, või nii nagu sina. See on juba reegel, et siin pole kunagi üht meelt ju inimesed.
Kui sina ei pea valeks, siis selge. Ma täiesti lepin sellega. Aga sina lepi ka sellega, et mina pean teda süüdlaseks.
Kuuene laps teab ikka väga hästi juba ümber toimunust. Kusjuures tundub, et kui ei taju, siis on ta natuke nagu alaarenenud. Peate te tõesti lapsi nii lollideks? Palju nooremad tajuvad juba asju endi ümber nii hästi et ise ka imestate vahel. Ja nüüd äkki arvab mingi osa siin kirjutajatest, et kuuene ei taju surma. Lollus.
Teemaalgataja ON oma lapsi valesti kasvatanud ja südametunnistust mitte õpetanud.
Aga kõik ei peagi samamoodi arvama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Südametu ja räige on ka inimene, kes midagi sellist räägib naisele, kelle isa tabas nädal aega tagasi insult, nii et täiesti tervest inimesest sai hoobilt liikumisvõimetu. Sa ei saa sellest aru? Ei taju, kui taktitu, õel ja rõve selline sõnavõtt on?

Kas see olukord siin on midagi sellist, kus sa pead plõksima mingi oma \”tõega\”?

Kõige iroonilisem muidugi on see, et just sinutaolised inimesed armastavad pidada kõnesid kasvatusest ja empaatiavõimest, kuigi endal pole kumbagi. [/tsitaat]

Ma lihtsalt ütlen et ta ütles õigesti. Ta ju ise küsis, et kas ta äkki ise süüdi.
Nüüd kui ütlen et oled jah, siis olen paha?
Millal ükskord inimestele hakkab koitma, et tõde on võibolla miljon kordi valusam, aga ta võib päästa jamast, mida võibolla hiljem enam päästa ei anna.
Sina aga noki nii kuis saad ja jätka võitlust kui halb mina olen.
Sinusugusele ei maksa midagi rääkida. Sa elad pimeduses

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma lihtsalt ütlen et ta ütles õigesti. Ta ju ise küsis, et kas ta äkki ise süüdi.
Nüüd kui ütlen et oled jah, siis olen paha?
Millal ükskord inimestele hakkab koitma, et tõde on võibolla miljon kordi valusam, aga ta võib päästa jamast, mida võibolla hiljem enam päästa ei anna.
Sina aga noki nii kuis saad ja jätka võitlust kui halb mina olen.
Sinusugusele ei maksa midagi rääkida. Sa elad pimeduses[/tsitaat]

Ei, ma ei öelnud, et sa oled paha. Ma ütlesin, et oled taktitu, õel, empaatiavõimetu ja kasvatamatu.
Aga sa jääd endiselt arvamusele, et sinu arvamused on \”miljoneid kordi valusam tõde\” ja kui mina ootan isa õnnetuse üle shokis oleva naise suhtes natuke rohkem taktitunnet, empaatiavõimet, õeluse puudumist (kõike, mida sinus lihtsalt ei ole), siis \”elan pimeduses\”.

Nii et mina kokkuvõtteks ütleksin, et lisaks puuduvale südamele ja kalgile hingele oled erakordselt rumal ka veel.

Reaalelus ei suhtle ma sinutaoliste inimestega, aga siin pidasin vajalikuks vahele astuda, sest sinu käitumine teemaalgataja suhtes on märksa rõvedam kui see, mis 6-aastane LAPS ütles.

Kulla teemaalgataja, kuna sinu lapse käitumise kohta on juba palju arvamust avaldatud, siis tahaksin sind natuke lohutada insuldi osas, kuna olen ka ise väga lähedalt sama asjaga kokku puutunud ja loodan, et ehk mõni positiivne lugu annab ka sulle toimetulekuks jõudu juurde. Minu väga lähedast inimest tabas aastaid tagasi raskekujuline insult. Ta langes peale seda koomasse ja viibis Tartus intensiivravis mitmeid nädalaid. Mida päev edasi, seda selgemaks sai nii arstidele kui ka meile, et sellest ta enam välja ei tule ja meil kadus igasugune lootus tema paranemisele. Talle tehti ka mitu ajuoperatsiooni ja see omakorda tekitas suurt hirmu, et kui ta ka peaks sellest välja rabelema siis ei ole ta ju enam see inimene kes oli enne… AGA. Uskumatu lugu juhtus ja ta tuli sellest välja. Esialgu oli ta ratastoolis ja ei liikunud ise, nägi kohutav välja ja kõne oli tugevalt häiritud. Kartsime, et ajuopp on teinud oma töö… kuid mida aeg edasi, seda paremaks tema tervis läks (usun, et siin aitas tugevalt ka taastusravi ja kindlasti tema enda tahe). Paari aasataga oli ta juba niikaugel, et sai ise täiesti kõigega hakkama. Praegu ei vaja ta mingit kõrvalabi, elab eraldi oma korteris, vahepeal käis mingil kergemal tööl ainuke asi, mis on insuldi tagajärjel tulnud – on see, et ta ärritub kergemini kui enne, on teinekord veidi jonnakas jms. Aga see on ju köömes selle kõrval, mis kõik oleks võinud juhtuda. Nii, et ärge kaotage lootust!!! Olge tema kõrval ja toetage teda ja kui ta on lastega lähedane, siis käige lastega koos teda vaatamas – sellest kõigest saab ka tema jõudu paranemiseks. Jõudsat paranemist sinu isale!

Rumal oled teemaalgataja, 6a laps on veel väike, et midagi surmast ja leinast teada. Ei taju ta seda tunnetega, mida sina lootsid. Nii et rahune maha. Mul on suur suguvõsa ja ikka on surmasid ette tulnud, selles vanuses lapsed käivad oma lähedaste matustel nagu jalutamas, vahivad arusaamatult hoopis nutvaid täiskasvanuid, neile ei jõua see surm küll kohale. Ei jõudnud ka mulle, ja ma olen lapsepõlves paljude lähedaste matustel käinud. Ei mingit leina kadunukese vastu vaid arusaamatus nutvate täiskasvanute suhtes.
Tuleb tõesti aru saada, et lapsed ei saa veel aru elu kaduvusest, kalli inimese surmast ja selle tähendusest. Laps ei reageeri nii, nagu sina ootad.

Laste jaoks on surm ja haigus midagi ebareaalselt ja kahjuks ei mäleta me sageli enam endi mõtteid selles vanuses. Usu mind, su lapse reaktsioonis ei ole midagi hullu – lapsesuu ütlemised ja lapse tõeline olemus ei lähe lihtsalt selles vanuses veel kokku.

Vastupidiselt mõnele siinsele kommentaaridele soovitan – ära nuta,ära karju ega ära jaga tutakaid. Suhtle lastega normaalselt ja minge kõik koos isa vaatama. Ja iga asi omal ajal – praegu on su isa elus ja loodetavasti paraneb, ma arvan, et lapsi pole vaja enneaegu vanaisa surma osas ette valmistama hakata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See, kas leinad ja kuidas leinad, ei olene isegi täiskasvanu puhul kasvatusest, täiesti arulage jutt.
Olen teemaalgatajaga praegu sarnases olukorras, lihtsalt lapsed on pisut väiksemad. Ma ei tea, millal hakkab laps päriselt tajuma surma lõplikkust, julgen oletada, et 6-aastaselt veel küll mitte. Mina oma lastele surmast ei räägi midagi ja isegi haiguse raskusest mitte, sest ei taha ärritada ei neid ega haiget, kellega nad ju kohtuvad.
Teiseks on suur vahe, kas inimene on pikalt haige või sureb jalapealt (nagu siin näites onu). Kuidas üldse saab õnnetust kõrvutada pikaajalise haigusega, mis nõuab patsiendi pikaajalist külastamist haiglas, kodus põetamist või midagi muud, mis tähendab ka pikaajalisemat muret, ootust, hirmu, stressi (mida kõike teemaalgataja ka kirjeldab)? Loomulikult mõjub see kõigile pereliikmetele, ka lastele (nagu samuti siin paljud on oma lapsepõlvemälestusi kirjeldanud). Muidugi püüab enamik inimesi vist oma laste eest selliseid reaktsioone vähemalt natuke varjata, et lapsi (eriti väiksemaid) mitte päris liimist lahti raputada, kuid alati see ei õnnestu. Ja mõned inimesed ei suuda püüdagi, sest on endaga nii hullus seisus.

Kui seda kõike ei adu, siis on küll kummaline tulla sellisesse teemasse targutama oma suurest empaatiavõimest ja heast kasvatusest.

Ja võin omast kogemusest kinnitada, et selle selgitamisega on ka nii ja naa. Kui onu on öösel auto alla jäänud, on aega selgitusteks küll ja veel. Kui enne ja pärast tööd insuldihaige juures käia, siis seda aega nii väga ei ole. [/tsitaat]

Kui keegi on pikalt haige, siis on just aega, et lapsi selleks vajadusel vaikselt ette valmistada. Kui keegi sureb ootamatult, siis on täiskasvanud ise piisavalt ¨okis, mis selgitmist sa seal teed. Tahan lihtsalt öelda, et ärge pidage 6-aastaseid ilmtingimata nii rumalateks, et nad pole võimelised selliseid asju mõistma. 7-aastaselt minnakse ju ometi juba kooli. Ei kujutaks ettegi, et ka õe hetkel kuuene laps midagi sellist ütleks, nagu teemaalgatuses.

Päris teemasse ei vasta:) Minu isa sai 2 kuud tagasi insuldi. Ütlen ära, et ka väga raske insult, leidsime ta tema kodust, ta oli u 4-5 päeva seal lamanud, aga veel elus. Edasi 10 päeva intensiivi, parem kehapool halvatud, algul ei rääkinud midagi, täielik afaasia. Nüüd 2 kuud hiljem viibib ta teisel taastusravil. Käib tugiraamiga, arst arvab, et hakkab ka kepiga käima. Tema igatahes taastus üle ootuste, vähemalt füüsilises mõttes! Peas aga teised lood- tundub, et oma eelnevat elu ei mäleta praktiliselt, oma lapsigi ei tunne ära. Loodan, et su isa paraneb. Jõudu!

[small]niini kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mäletan lapsene ühe oma pereliikme haigust ja surma. Olin siis ka eelkooliealine. Ema oli tema haiguse ajal väga palju seal. Mäletan, kuidas ma vaikselt soovisin, et ta juba kiiremine ära sureks (eks kodus oli täiskasvanute vahel jutuks olnud, et teda enam kauaks pole), et emal ometi jälle rohkem aega oleks minuga olla ja et ta enam kurb ei oleks. Millegipärast olin kindel, et kurbus lõpeb kohe surmaga.
Mäletan, kuidas ma piinlesin, et oma mõtteid ema eest varjata, sest nii palju sain ma siiski aru, et sellised soovid emale ei meeldi. Surma lõplikust taipasin ma ikka küll palju hiljem.
[/tsitaat]
Ja see võibki põhjus olla, miks teemaalgataja laps nii ütles – ta ei mõista surma, aga näeb pikalevenivat agooniat, seda, et emal ei ole enam nende jaoks aega ega vaba vaimujõudu ja tahab, et sellega rutem ühele poole saaks.
Leia rohkem aega ka oma laste jaoks, muidu teed ise vanaisa neile konkurendiks.

Kui minu vanaisa insuldi sai ja hoovi pealt leiti siis sain mina oma isa käest räigelt sõimata kui läksin mure ja hädaga isalt lohutust otsima (olin 12 aastane). Mis siin lastelt loota kui täiskasvanudki ei oska alati adekvaatselt käituda sellises olukorras.

kui meie 6aastsel hamster haigeks jäi, sai ta küll aru, et ta võib ära surra. nuttis juba enne hamstri surma ta pärast.
ma ei tea, kas hamster võiks olla lapsele kallim, kui vanaisa, et nii ükskõikselt suhtuda vanaisa haigusesse. lemmikloomade pärast nad ju küll nutavad ja saavad saavad aru surmast.

no nii, kukkuge miinustama.
minu arust ütles teemaalgataja laps, oma lapsesuuga väga õigesti. las vanaisa surebki ära. küllap mõtles selle all seda, et kui vanaisa ära sureb, siis emme jälle tegeleb temaga.jus siis laps on tige ja kade vanaisa peale, et ta röövib emme aega. lapse mõttemaailm lõpeb seal, kus astub surm ette. ta arvab, kui see kõik läbi on ja emme ei jookse haigla ja vanaema vahel, siis on jälle kõik korras. ega siis vanasõna pole niisama \”lapsesuu ei valeta\”.
ju siis sina, teemaalgataja, oled viimasel ajal lapsi unarusse jätnud, selline on kättemaks.
ära pikalt kurvastama jää, aja selg sirgu ja elu läheb edasi. isa on sul alles haiglas, mitte mulla all.
\”Kui sa nutad, et päike on sinu elust kadunud, siis pisarad ei lase sul tähti märgata\”

[small]Cobra kirjutas:[/small]
[tsitaat]no nii, kukkuge miinustama.
minu arust ütles teemaalgataja laps, oma lapsesuuga väga õigesti. las vanaisa surebki ära. küllap mõtles selle all seda, et kui vanaisa ära sureb, siis emme jälle tegeleb temaga.jus siis laps on tige ja kade vanaisa peale, et ta röövib emme aega. lapse mõttemaailm lõpeb seal, kus astub surm ette. ta arvab, kui see kõik läbi on ja emme ei jookse haigla ja vanaema vahel, siis on jälle kõik korras. ega siis vanasõna pole niisama \”lapsesuu ei valeta\”.
ju siis sina, teemaalgataja, oled viimasel ajal lapsi unarusse jätnud, selline on kättemaks.
ära pikalt kurvastama jää, aja selg sirgu ja elu läheb edasi. isa on sul alles haiglas, mitte mulla all.
\”Kui sa nutad, et päike on sinu elust kadunud, siis pisarad ei lase sul tähti märgata\”[/tsitaat]
kas teile ei tundu, et nii me kasvatame lapsi väga isekateks ja eluvõõrasteks hoopis. et kui peres on olukord, kus on mure, siis laps peab saama endiselt jäägitult tähelepanu.
loomulikult ta seda tahaks. aga kas on õige olla lapse ees, kui laval, oma rolli mängides, naeruga, mis siis et hing nutab sees. kas see pole liiga võlts?
12.44 käol on ka õigus. laste empaatiavõime on erinev ja erineval tasemel. tegelikult on see täiskasvanutlegi erinev. ega muidu siia murekirjadega käod, sõimu, süüdistamist ja parastamist lugeda saa enda kohta. no mõnel ei arenegi empaatiat, nagu siitki lugeda saab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui meie 6aastsel hamster haigeks jäi, sai ta küll aru, et ta võib ära surra. nuttis juba enne hamstri surma ta pärast.
ma ei tea, kas hamster võiks olla lapsele kallim, kui vanaisa, et nii ükskõikselt suhtuda vanaisa haigusesse. lemmikloomade pärast nad ju küll nutavad ja saavad saavad aru surmast.[/tsitaat]

Minu laps ka nutab pisikeste loomade pärast, aga mitte inimeste pärast,kui need haiget saavad. Pisikesed loomad on nunnud ja laps nutab iseenda pärast, sest temal ei ole enam seda kallist karvakera keda hellitada. Kui aga vanaisa teda ei kallistanud-mängitanud,siis ei oska laps selle üle nutta, kuna ta ei tunneta, et tema elus midagi sellest muutuks, teda (last)vanaisa surm ei puuduta.

No ma ei saaks küll öelda, et mind halvasti oleks kasvatatud. Aga, kui minu isa suri, mina olin siis vaid 5 aastane, siis minu reaktsioon oli, kuuldes, et isa enam koju ei tule küll selline, et jess, ma ei peagi enam pool üheksa magama minema.