Tere.
Mul on 2 väikest last. Kui esimene sündis, siis ma olin ikka veel väga roheline ja püüdsin ikka enda meelest parim olla, nagu oskasin.
Kui esimene laps oli just sündinud ja ma vaatasin kuidas ämmaemand mu lapsukest õrnalt õrnalt, eriliselt sujuvate liigutustega last keeras , mähkis ja mõõtis. Mulle jäi see pilt meelde.
Minul endal aga, esimesi kuid lapsega kodus olles, kujunes nii, et näiksin hakkaja emana, püüdsin harjutada lapse liigutamist ja üles tõstmist hästi kiirete liigutustega. Et näida asjalikuna (nüüd arvan nii).
Mulle meenub et beebil ei olnud see kuigi mugav, mõnikord jäi peake suure hooga võttes kuidagi imelikult ja mõnikord keha. Hoidsin pead ja kukalt ja kaela küll, aga see haaramise asi, seda teeks ma teisiti, õrnalt ja tundlikult, arvaku teised mis tahavad ! Võibolla kartsin tookord et lähedased arvavad et olen kobake, sest ma oma loomuselt olen muidu pikatoimeline tüüp, pigem selline aeglane.
Mu küsimus aga oleks, kas olete midagi kuulnud või lugenud, kas selline äkiline beebi haaramine võib lapse tulevases närvikavas ka oma rolli mängida ?
Nimelt me mehega oleme üsna rahulikult toimetavad tegelased ja meie teine laps ka on rahuliku loomuga.
Aga esimene laps on väga tundliku närvikavaga, teist sellise loomuga me kummagi suguvõsas polegi.
Tänan vastuste eest ette.
