Teema: Pidev muretsemine ja hirm

Ikka, ülemäärast muretsemist tervise üle kutsutakse hüpohondriaks.

#3986309:

Jube tüütud ja ressurssiraiskavad on need hüpohondrikud. Loodetavasti teeb TA neid uuringuid oma raha eest?

Kas hüpohondrikku saab ka ravida või pigem ikka ei saa ja ta peabki taluma teiste mõnitusi?

#3986375:

#3986364:

#3986309:

Jube tüütud ja ressurssiraiskavad on need hüpohondrikud. Loodetavasti teeb TA neid uuringuid oma raha eest?

Kas hüpohondrikku saab ka ravida või pigem ikka ei saa ja ta peabki taluma teiste mõnitusi?

Antidepressantide ja psühhoteraapiaga ravitakse. Minu psühholoogi sõnul on hüpohondria söömishäirete järel kõige visamini ravile alluv häire, aga siiski mitte ületamatu. Mina vist sain asjast jagu – üritasin küll niisama teadlikkuse, spordi jm pehmete vahenditega, kuid ikkagi lõpuks tuli ka aasta aega AD-sid süüa, et mingid mittefunktsioneerivad sidemed ajus taastatud saaksid. Kuid praegugi pingelisematel perioodidel ikka kipun enda ja lähedaste tervise pärast muretsema tormama, selles osas pean end jälgima, et asja mitte liiga sügavale lappama lasta.

Kui küsida tohib, millised AD ’d kirjutati?

Mulle järiest enam tundub, et kui naised keskikka jõuavad siis mentaalselt segi kisuvad. Kuskil oli uuring, et Eestis on väga levinud keskealised depressioonis koduperenaised.

Sellised sümptomid ongi ju ainult esimestel päevadel, siis läheb märgatavalt paremaks. Hakkasin võtma Zolofti ja nüüd, kui 2 nädalat saab kohe täis, on juba palju parem enesetunne, kui enne ravi alustamist.

No ei tea, mul pärast teise tableti võtmist küll enam hulle kõrvalmõjusid ei olnud.

#3986844:

#3986364:

Kas hüpohondrikku saab ka ravida või pigem ikka ei saa ja ta peabki taluma teiste mõnitusi?

Mis mõttes mõnitusi? Hüpohondria on psühhiaatriline haigus ja selline inimene ei peaks saama teha sadu/tuhandeid kehaliste haiguste uuringuid haigekassa raha eest. Kui soovib, maksku ise. Milles seisneb mõnitamine sinu arvates?

Terviseärevikud kahtlustavad endal absoluutselt kõiki haigusi peale psüühiliste.
Tean ka ühte sellist, 30ndate teises pooles naisterahvast, kes käib iga kuu mõne arsti juures ja teeb uuringuid. Kui Tlns löögile ei saa, sõidab või Narva või Pärnusse. Peaasi, et haigekassa maksaks. Ja siis tõelised hädalised on kuid järjekordades, sest aktiivsed hullud helistavad, kirjutavad ja ronivad kohale ning lasevad kogu organismi uurida, otsast lõpuni ja ikka uuesti.

Mina olen samasugune – isegi kui mul või mõnel lähedasel on imeväike tervisemure, seostan seda kohe mõne väga raske haigusega. Eriti lööb see välja kui on muus mõttes stressirohkem aeg või (!) kui mul on palju vaba aega. Soovitan proovida leida hobisid, positiivseid tegevusi – siis on vähem aega endale haigusi külge mõelda. Minu puhul toimib.

Positiivsema poole pealt – kuna ma pidevalt kardan, käin väga kohusetundlikult ennast kontrollimas. Enamasti erakliinikutes, sest minu jaoks ei ole liig kord aastas teatud summa välja käia, et veenduda, et sünnimärgid korras, veri korras, naistearsti juures käin alati väga õigeaegselt jne. Samuti kingin tihti lähedastele just tervisega seotud kingitusi (nt Synlabi paketid) – tean, et ise nad tõenäoliselt ei ostaks, sest pole sellised muretsejad, aga mul jälle süda rahulikum.

#3986383:

#3986375:

#3986364:

#3986309:

Jube tüütud ja ressurssiraiskavad on need hüpohondrikud. Loodetavasti teeb TA neid uuringuid oma raha eest?

Kas hüpohondrikku saab ka ravida või pigem ikka ei saa ja ta peabki taluma teiste mõnitusi?

Antidepressantide ja psühhoteraapiaga ravitakse. Minu psühholoogi sõnul on hüpohondria söömishäirete järel kõige visamini ravile alluv häire, aga siiski mitte ületamatu. Mina vist sain asjast jagu – üritasin küll niisama teadlikkuse, spordi jm pehmete vahenditega, kuid ikkagi lõpuks tuli ka aasta aega AD-sid süüa, et mingid mittefunktsioneerivad sidemed ajus taastatud saaksid. Kuid praegugi pingelisematel perioodidel ikka kipun enda ja lähedaste tervise pärast muretsema tormama, selles osas pean end jälgima, et asja mitte liiga sügavale lappama lasta.

Kui küsida tohib, millised AD ’d kirjutati?

Algul olin Sertralini peal, see justkui toimis, aga mitte eriti, jätsin paari kuu pärast sinnapaika, aga see, mis lõpuks sobis (kui kõrvale jätta, et tõstis umbes 10 kg kaalu), oli Cymbalta. Sobivus on aga väga individuaalne, Cymbalta kohta kirjutatakse netis ikka ka õuduslugusid, kuid mulle (olin alustamiseks umbes pool aastat hoogu võtnud, seni ikka lootnud ilma läbi saada) sobis juba esimesest päevast peale, kohe hakkas kergem ja tekkis see tunne, mida kirjeldatakse “nagu lamp oleks toas põlema pandud.”

#3987266:

Nad lasevad uurida vaid oma füüsilist tervist ja kui perearst lõpuks keeldub saatekirju väljastamast, sest organ/organsüsteem on korduvalt ja põhjalikult läbi uuritud, leiutab ärevik uue häda ja kõik hakkab otsast peale. Ärevikud vahetavad perearste, varjavad digiloos uuringuid ja diagnoose, külastavad erinevaid haiglaid. Ja haigekassa maksab selle tsirkuse kinni. Aastaid ja aastakümneid.

Sul on väga ühekülgne arusaam. Ma olen tõsine terviseärevik. Ei lähe iial arsti juurde, kui just surema ei hakka. Viimati hakkasin surema 7 aastat tagasi, tehti südameoperatsioon, jäin ellu. Pärast seda pole kunagi arsti juures käinud. Ärevil olen pidevalt iga asja pärast, aga peamine mõte on see, et olen ise valesti elanud ja ei tahagi teada saada, mis selle tulemus on. Lausa piinlik oleks rääkida. Söön valesti, joon valesti, suitsetan, ei tee piisavalt sporti, istun vales asendis, ei võta vajalikke vitamiine regulaarselt. Pole piisavalt tervislik eluviis ja see on mu enda süü. Pereõde on kutsunud kontrolli järjepidevalt juba 5 aastat, kogu aeg olen kuidagi välja vingerdanud. Elustiili vead kõik ilmselt, mille üle pidevalt muretsen. Olen ärevik ja ehk ka hüpohondrik, aga arsti pelgan.

#3987351:

Ma ka terviseärevik, kuid vähemalt olen tänu sellele empaatiline erinevate terviseprobleemidega (nii vaimsed kui ka füüsilised) inimeste suhtes ja mõistan neid. Empaatiavõime tuleb kasuks igas eluvaldkonnas.

Kurb lugeda, et arvatakse, et olen mõttetu ressursiraiskaja. Ma ei ütleks, et käin tihedamini arsti juures kui teised. Ma ei ütleks ka, et ma ei tunnista endale, et mul on vaimne häire. Arvan, et olen täisväärtuslik ühiskonnaliige. Ma panustan ühiskonda ja mul on õigus ka tervishoiuteenuseid tarbida mõistlikkuse piires.

Mul aitab AD (esimene kuu on tõesti raske), käitumismustrite suunamine ja sport.

Jutt ei olegi ju sinusugustest, kes oma probleemi tunnistavad ja õigest kohast abi otsivad.
Jutt on neist ärevikest, kes kateegooriliselt keelduvad psühholoogi/psühhiaatri juurde minemast, küll aga külastavad meeleldi kardiolooge, neurolooge, gastroenterolooge jne. jne. Ja see juba on ressursside raiskamine, kui inimene aastaid või aastakümneid käib mööda arste, et uuritaks tema “infarkte” ja “kasvajaid”.

#3987111:

#3987078:

Sellised sümptomid ongi ju ainult esimestel päevadel, siis läheb märgatavalt paremaks. Hakkasin võtma Zolofti ja nüüd, kui 2 nädalat saab kohe täis, on juba palju parem enesetunne, kui enne ravi alustamist.

Ma ütlengi ju, et peab ikka vaimselt tugev inimene olema, et sellised hulluks ajavad kõrvaltoimed 2 nädalat välja kannatada ja nii kaugele jõuda.

Mina pidasin läbi häda vastu umbes õhe ööpäeva (mis tundus väga pikk) ja siis leidsin, et enne olen nõus oma probleemidega edasi elama, aga niisuguseid rohtusid – ei iial enam.

Pole need kõrvaltoimed mitte midagi erilist, enamikel pole midagi

Aga ega siis sind vastu tahtmist aidata ei saa. Ela samaviisi edasi. Aga sinu kümnete ja sadade uuringute ja arstivisiitide rahastamine Haigekassa eelarvest on lubamatu. On diagnoos, on ka selge, et mõtled endale haiguseid ise külge.

Valik sinu – ravid oma psuuhilist haigust ja võtad ravimit või kui sa ei suuda seda paar tundigi taluda, ära rohkem oma väljamõeldud luuludega fuusiliste haiguste osas Haigekassat koorma.

#3987351:

Ma ka terviseärevik, kuid vähemalt olen tänu sellele empaatiline erinevate terviseprobleemidega (nii vaimsed kui ka füüsilised) inimeste suhtes ja mõistan neid. Empaatiavõime tuleb kasuks igas eluvaldkonnas.

Kurb lugeda, et arvatakse, et olen mõttetu ressursiraiskaja. Ma ei ütleks, et käin tihedamini arsti juures kui teised. Ma ei ütleks ka, et ma ei tunnista endale, et mul on vaimne häire. Arvan, et olen täisväärtuslik ühiskonnaliige. Ma panustan ühiskonda ja mul on õigus ka tervishoiuteenuseid tarbida mõistlikkuse piires.

Mul aitab AD (esimene kuu on tõesti raske), käitumismustrite suunamine ja sport.

Aga milleks see ohvri mängimine siis?

Kui sa ei käi arsti juures tihedamini kui tavaline inimene, ei nõua igakuiselt saatekirju kallitele uuringutele jne, siis jutt pole ju sinust!

Milleks ennast nii haavatuna tunda?

#3988059:

Kas tohib, ma küsin siin ühe küsimuse, su teemas? Mul on jäänud mulje, et eriarstistile saada on väga keeruline. Isegi perearstile helistamine võtab aega, sest kabinetis ei võeta telefoni. Lapsele nahaarstile oli ka keeruline aega saada. Kahe kuu pärast. Kuidas sa paned aja oma arstile. Kui kergelt see läheb sul? Eriarstile peab ka ju ootama kuid aega ja ainult siis kui perearst suunab? Nii ma polegi aastaid arsti juures käinud, sest arvan et see pole mingi lihtne asi. Või mul on mõned halvad kogemused ja tegelikult pääseb ikka kergemini arstile, kui ma arvan? Laste tervisega olem pöördunud ainult tasulise arsti poole. Isegi üks vaimne probleem mis lapsel on…psühholoog ütleb et võtku perearstilt saatekiri, saaks tasuta . Aga perearst ei võimalda tasuta käimist, saatekirjaga.

Enamik perearste annab ikka üpris kergesti saatekirja, kui patsient kurdab pidevalt pea-, kõhu-, liigeste- jm. valusid, hingamisraskusi, väsimust, valusid rinnus. Perearstid on üle koormatud ja ei suuda pealiskaudsel vaatlusel tõelistel hädalistel ja simulantidel vahet teha. Kui saatekirjad käes, asub terviseärevik haiglaid läbi helistama ja kasutab erinevaid digiregistratuure. Varem või hiljem näkkab ja ooteajad pole üldse pikad, sest kui pidevalt peale passida, vabaneb aegu sageli. Ja kui saatekiri aegub, küsitakse uus.
Kui sa kord kuus helistad või digiregistratuuri vaatad, siis tundub tõesti, et pole aegu ja järjekorrad on kuid. Kui iga päev tunde sellele pühendada, siis pole asi üldse lootusetu. Ja visadust terviseärevikel jätkub.