Minu jaoks suur probleem, sest olen sellega juba kaua aega hãdas olnud. Pidevalt kui midagi naljakat meelde tuleb, hakkan hulllupööra täiesti naerma ja hirnuma. Ausaltoeldes häirib ka ennast ning paraku on hakanud ka juba nii mõnedki inimesed minu peale viltu vaatama. Aga veelgi hullem on asja juures see, et tegelikult sisimas ei tunne ma end üldse hästi ega õnnelikuna ning paraku esinevad need nimetatud naeruhood koos depressiivsusehoogudega. Olen korduvalt arsti juures käinud, kuid tõsi see on, et naermise probleemi talle kurtnud pole, küll aga kõike muud. Arst kirjutas depressiooni vastu ühed meeleolu parandavad ravimid, kuid ausalt on selline tunne, et neid tablette tarvitades on probleem veelgi süvenenud. Ma ei saa aru, millest selline reaktsioon mul tekib. Kas on rohud ajukeemia ja närvisüsteemi mul niivõrd segi löönud? Järgmisel hetkel võin mõelda hoopis enesetapust, oehh. Ise ma tunnen ka, et muresid ja probleeme on tegelikult suisa niivord palju,et ainuüksi psühhiaatri poolt väljakirjutatud ravimitest ei piisa. Et vajaksin ravi isegi täitsa psühhiaatriahaiglas. Aga kardan samas, et siis oleksin küll varsti oma elu ja tookohast ilma. Inimesed, kes sellist asja minu juures täheldanud on, samuti soovitavad ikkagi arstile minna. Ma ei saagi ausaltoeldes aru, kuidas mu aju tootab. Vahepeal suudan ka taitsa norm ja adekvaatne olla, aga siis jälle sõnaotseses mõttes keerab ãra lihtsalt. Ehk oskab keegi nõu vms anda.
Teema: Pidev naermine-millest see tuleb?
Hüsteeria
Jokker
Mingi hormoonide jama, nii nagu tüdrukud teatud eas eputavad ja naeravad iga asja peale.
Mul ka sama jama juba aastaid. Eriti tuleb naeruhoog peale mingis sobimatus ja isegi kurvas olukorras a.la matustel. Olen seda seletanud sellega, et aju üritab sel viisil kurbust ja pisaraid kontrollida ning tekibki vastupidine reaktsioon. Vahel käin tänaval ja muhelen enda ette, mõni tuttav on näinud ja hiljem küsinud, milles asi:P Endal on ka totter tunne. Olen ka muidu depressiivne ja ei naera tihti, isegi naljade peale mitte.
Mul on täiesti ebakohane reaktsioon, nt kui keegi saab haiget, ma naeran, kuigi mul on nt omaenda lapsest südamest kahju, ei oska seda lõpetada ega teisiti teha, see on tahtmatu reaktsioon. Mul emal on eluaeg olnud sama ja mina teen ka sama, vabandan ja lohutan last, et ma ei naera sinu üle, ma ei saa sinna parata.
Võib olla on abi teist tüüpi ad-st, kindlasti peaksid arstiga rääkima naeruhoogudest, see on teatud tüüpi nn hüsteeriline naer, mis ei ole ju tegelikult rõõmu väljendus.
Ma esialgu mõtlesin, et juttu tuleb sellisest “tuleb aga meelde ja ajab aga naerma” hirnatustest.
Pseudobulbar affect (PBA), or emotional incontinence, is a type of emotional disturbance characterized by uncontrollable episodes of crying and/or laughing, or other emotional displays. PBA occurs secondary to a neurologic disorder or brain injury.
https://en.wikipedia.org/wiki/Pseudobulbar_affect
Nii et see on neuroloogiline häire ja kui soovite ravi saada, siis ilmselt peaksite saama perearstilt saatekirja neuroloogile ja seal oma mure ära rääkima. nagu wiki artiklist selgub, siis teatud antidepressantidest võib abi olla.