Tõde ja õigus, täiesti õudne saaga. Samas Põrgupõhja uus vanapagan või Kõrboja peremees on täitsa OK, nii et tegemist ei ole sellega, et ma kogu Tammsaare vastu allergiline oleksin.
Mats Traadi Tants aurukatla ümber ja Dostojevski Kuritöö ja karistus, kummastki suutsin lugeda umbes 13 lk.
Balzaci teostest käin kauge kaarega ringi, Victor Hugo on grammi võrra talutavam, aga mitte oluliselt.
Juhan Liivi Vari – jube piinamisteos, kui seda metsa seal ees ei oleks… öähh
Siis muidugi Aleksis Kivi seitse venda, aga ka Kalevipoeg. Jah, ma olen selle läbi lugenud, pärast seda tundsin ennastki rahvuskangelasena. Olin lapsena nädal aega haiglas uuringutel, ainsana võtsin kaasa Kalevipoja. ja rsk, läbi lugesin, aga küll oli piinarikas 😀 Vähemalt ma saan nüüd uhkeldada sellega, et olen kalevipoja läbi lugenud.
Eks neid piinaraamatuid on palju, enamik neist kooliaegse kohustusliku kirjanduse seas, sest neid asju PIDI lugema. Shakespeare värssnäidendid või Puškini Onegin mind ei häirinud. Fausti ei ole kaanest kaaneni vist lugenud, selle asemel lugesin wertheri kannatusi, mis oli ka jube soig, aga samas hea lühike, seega suuremat piina ei valmistanud.
eesti kaasaegsematest kirjanikest on täiesti talumatud Olev Remsu ja Kalle Käsper. Kaur Kender. Kati Murutar.
Õnneks täiskasvanuna päris selliseid kohustuslikke asju väga ei ole, et peab lugema. Töö tõttu olen pidanud ühe ja teisega ikka kursis olema, kuid õnneks ma ei ole sellise ameti esindaja, kes peab ka endale vastumeelseid asju sõna-sõnalt läbi töötama. Ja õnneks on raamatupoed ja raamatukogud pungil täis niisuguseid asju, mida saab rõõmuga lugeda.
P.S. Väikse printsi vastu on minulgi allergia, ei meeldinud see mulle juba lapsena ja ei ole ka kunagi hiljem meeldima hakanud, olen paar korda proovinud, no ei suuda, ei meeldi üldse. Täielik allergia.
