Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 87 )

Teema: Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Postitas:
Kägu

Selles klassikaliste asjade mitte meeldimise teemas jäi silma see piinamisraamatute osa. Ei taha teise teemat üle võtta, seega kirjutaks siia need teosed, mis valmistavad tõsist piina lugeda.
“Mahtra sõda”; enamik Ristikivi teoseid; “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”; “Vahva sõdur Švejk”; “Alkeemik”
Kindlasti on veel mõni teos, aga kui kirjutate siia oma neid piinamisraamatuid (väga huvitav mõiste kusjuures), siis tuleb vast veelgi meelde.

+16
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Dekameron
Nils Holgersson

Ja kuidas see Ristikivi siia sattus?

+2
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Dekameron

Nils Holgersson

Ja kuidas see Ristikivi siia sattus?

Sest ta on enamikes teostes nii aeglase kuluga, et enne ununeb ära, kuhu ta jõuda tahab ja mis juhtuma peaks hakkama. Ta pole halb, aga kui ma oleksin luuraja ning mulle hakataks teda ette lugema, siis ma räägiksin ära kõik, mida ma tean – et lihtsalt edasisest pääseda.

+20
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huvitav, et keegi “Alkeemiku” taolisesse nimekirja on lisanud. Tegelikult ju suhteliselt kiiresti läbiloetav ning lihtsa sõnakasutusega raamat, sisu on loomulikult vaieldav, kas piinav või mitte, ent on palju hullemaid raamatuid ning minu jaoks seostuvad need kooliaegse kohustusliku kirjandusega, kuna neist ei andnud kõrvale hiilida.

Ma mäletan, et mulle ei meeldinud kuidagi Kafka “Metamorfoos” ega ammugi mitte Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Goethe “Faust” või isegi “Kuritöö ja karistus”
Vaatan, et kohustuslik kirjndus on jäänud laias laastus ikka samasuguseks nagu ta oli minu ajal, eks vanad head klassikud, kuid minu vaimne tase oli vist küll selline tol ajal, et ei osanud sellist kirjandust kuidagi nautida. Nüüd ehk arvaks teisiti..

+12
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Jumalalema kirik Pariisis” ja üldse Hugo, “Sõda ja Rahu”, “Consuelo” on kõige hullemad.

+10
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

L.Meri teosed “Hõbevalge” jne
J.Krossi teosed

+6
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aleksis Kivi “Seitse venda”. Ko-hu-tav!

+20
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

“Tõde ja õigus”, puhas surm. Esimesest paarikümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud ei kooliajal, ei kolme- ega ka nüüd viiekümnesena.

+9
-35
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aleksis Kivi “Seitse venda”. Ko-hu-tav!

Nõus! Ainuke kohustusliku kirjanduse teos, mida ma ei suutnudki läbi lugeda.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mulle jälle on just nii Ristikivi, Kross, ammugi Bulgakov ja Dostojevski ko-hu-ta-valt meeldinud, juba kooliajal lugedes meeldisid, ammugi nüüd, täiskasvanuna. “Sõda ja rahu” meeldis ka väga. Ja “Nils Holgerssoni” loen peaaegu igal varakevadel üle, minu jaoks on see lihtsalt imeline raamat.

Hugo “Jumalaema…” ei edenenud nii ludinal, kohutavalt raske stiil ladusaks lugemiseks mu meelest, aga piinaraamatuks ei pea ma seda siiski.

+13
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma reeglina ei loe raamatuid, mis mulle ei meeldi, ma ei pea vajalikuks raamatut iga hinna eest lõpuni lugeda, jätan süümepiinadeta pooleli, kui ei istu. Nii et mul nagu pole selliseid piinateoseid.

Ühe erandiga.

Lugesin puhtast masohhistlikust uudishimust (ja mõningate homeeriliselt naljakate arvustuste tõttu) läbi hallide varjundite esimese osa. Umbes kolmanda peatüki juures tundsin, et mul hakkab kohe silmadest verd purskama. Väikese pausi järel arvasin, et kuna see enam hullemaks minna mitte ühegi valemiga ei saa, siis võiks sama hästi lõpuni lugeda. Pingutasin ära. Läks veidi hullemaks küll. Elama jäin. Napilt. Aju oleks hirmsasti tahtnud pesumasinasse panna, aga ma ei kahetse seda kogemust, sest ilma nende läbielatud piinadeta poleks ma mingil tingimusel uskunud, et NII halvasti kirjutatud asja üldse saab olemas olla.

+39
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Victor Hugo raamatud, “Väike Prints”, “Karupoeg Puhh”- kohustusliku kirjanduse õudusunenäod ja olen kümneid kordi püüdnud alustada, et veenduda..ongi jura minu jaoks.
Igasugused romantilised naistekad, olgu nad mis ajastust tahes. Cartland on kindlasti üks hullemaid..kolm lehekülge ja katus sõidab juba sellest “american dreamist”.
Muinasjutte ei lugenud juba lapsena. No eks neid tuntumaid “Punamütsikest” ja “Lumivalgekest” jms ikka tean, aga ei ole kunagi neid lugenud ja kuna ma ei talunud juba titest peale ka ettelugemist, siis ma isegi imestan, mismoodi ma neid tean. Osad kindlasti filmide põhjal, aga kõigist filme ju pole. Aa, üks erand muinasjuturaamatute puhul oli- meeldisid “Eesti Rahva Ennemuistsed Jutud”.
Erinevalt siin paljudest võin aga lugeda “Tõe ja Õiguse” esimest osa lõputult. Ja “Tuulest viidud” samuti on ajatu lemmik.
Kirjandustunnis ütles õpetaja mulle, et mulle meeldib sotsiaalrealistlik, lihtne ja ilustamata tekst. Ja tõesti- ma olengi läbi ja lõhki realist, kes ei oska unistada.

+7
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Malluka Pohhuismi käsiraamat. Sisu poolest raamatuks on seda muidugi palju nimetatud, mis sest, et lehed sees ja kaaned ümber.

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Tõde ja õigus”, puhas surm. Esimesest paarikümnest leheküljest kaugemale ei jõudnud ei kooliajal, ei kolme- ega ka nüüd viiekümnesena.

Esimene osa on puhas rõõm. Katsu teist osa lugeda, vot see on küll puhas surm.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Klassika tuntumatest teostest olen vaevelnud Goethe “Fausti”, Marquezi “Sada aastat üksildust” ja Cerevantesi “Don Quijotiga”. Üsna vaevaliselt on läinud ka Randi “Allikas”, Lewise “Arrosmith” ja Fowlesi “Maag”.
Ajaviiteromaanidest olen pooleli jätnud “Võõramaalase” esimese osa.
Hiljuti piinlesin raamatuga Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”. Mõtlesin, et kes on suutnud raamatu nii halvasti tõlkida, siis avastasin, et tegemist Eesti autoriga.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Ulysses” muidugi. Sellest raamatust on kirjutatud terve raamatukogutäis analüüse ja arvustusi. Inimesed loevad ja nuputavad, MIDA SEE KÕIK KÜLL TÄHENDAB. Saavad doktorikraade. Ei. Lihtsalt ei.

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paar aastat tagasi üritasin lugeda “Naised, kes jooksevad koos huntidega” – no ei suutnud.

Lapsena lugesin raamatukogust võetud Muumitrolli nii, et mul polnud vist lõpuni erilist aimu, kes need tegelased on ja mis seal toimus. Muumitrollist hakkasin paremini aru saama siis, kui lapsed olid väikesed ja vaatasid muumi multikaid.

“Don Quijotet” üritasin ka alles aasta tagasi lugeda – paarikümnest leheküljest edasi ei saanud.

Teatud autoreid/teoseid ma isegi ei ürita. Osad neist ilmselt oleksid isegi loetavad, aga kardan, et pärast on kahju raisatud ajast. Siia alla käivad igasugused Paulo Coelhod, Umberto Ecod, Brandon Baysid, “Söö, palveta ja armasta”, 50 halli varjundit jmt populaarsed autorid/teosed.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paar aastat tagasi üritasin lugeda “Naised, kes jooksevad koos huntidega” – no ei suutnud.

Lapsena lugesin raamatukogust võetud Muumitrolli nii, et mul polnud vist lõpuni erilist aimu, kes need tegelased on ja mis seal toimus. Muumitrollist hakkasin paremini aru saama siis, kui lapsed olid väikesed ja vaatasid muumi multikaid.

“Don Quijotet” üritasin ka alles aasta tagasi lugeda – paarikümnest leheküljest edasi ei saanud.

Teatud autoreid/teoseid ma isegi ei ürita. Osad neist ilmselt oleksid isegi loetavad, aga kardan, et pärast on kahju raisatud ajast. Siia alla käivad igasugused Paulo Coelhod, Umberto Ecod, Brandon Baysid, “Söö, palveta ja armasta”, 50 halli varjundit jmt populaarsed autorid/teosed.

Umberto Eco on küll väga ebaõiglaselt selles reas. Erinevalt teistest, on tema siiski tõsiseltvõetav kirjanik.

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõde ja õigus, täiesti õudne saaga. Samas Põrgupõhja uus vanapagan või Kõrboja peremees on täitsa OK, nii et tegemist ei ole sellega, et ma kogu Tammsaare vastu allergiline oleksin.

Mats Traadi Tants aurukatla ümber ja Dostojevski Kuritöö ja karistus, kummastki suutsin lugeda umbes 13 lk.

Balzaci teostest käin kauge kaarega ringi, Victor Hugo on grammi võrra talutavam, aga mitte oluliselt.

Juhan Liivi Vari – jube piinamisteos, kui seda metsa seal ees ei oleks… öähh

Siis muidugi Aleksis Kivi seitse venda, aga ka Kalevipoeg. Jah, ma olen selle läbi lugenud, pärast seda tundsin ennastki rahvuskangelasena. Olin lapsena nädal aega haiglas uuringutel, ainsana võtsin kaasa Kalevipoja. ja rsk, läbi lugesin, aga küll oli piinarikas 😀 Vähemalt ma saan nüüd uhkeldada sellega, et olen kalevipoja läbi lugenud.

Eks neid piinaraamatuid on palju, enamik neist kooliaegse kohustusliku kirjanduse seas, sest neid asju PIDI lugema. Shakespeare värssnäidendid või Puškini Onegin mind ei häirinud. Fausti ei ole kaanest kaaneni vist lugenud, selle asemel lugesin wertheri kannatusi, mis oli ka jube soig, aga samas hea lühike, seega suuremat piina ei valmistanud.

eesti kaasaegsematest kirjanikest on täiesti talumatud Olev Remsu ja Kalle Käsper. Kaur Kender. Kati Murutar.

Õnneks täiskasvanuna päris selliseid kohustuslikke asju väga ei ole, et peab lugema. Töö tõttu olen pidanud ühe ja teisega ikka kursis olema, kuid õnneks ma ei ole sellise ameti esindaja, kes peab ka endale vastumeelseid asju sõna-sõnalt läbi töötama. Ja õnneks on raamatupoed ja raamatukogud pungil täis niisuguseid asju, mida saab rõõmuga lugeda.

P.S. Väikse printsi vastu on minulgi allergia, ei meeldinud see mulle juba lapsena ja ei ole ka kunagi hiljem meeldima hakanud, olen paar korda proovinud, no ei suuda, ei meeldi üldse. Täielik allergia.

+7
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Victor Hugo raamatud, “Väike Prints”, “Karupoeg Puhh”- kohustusliku kirjanduse õudusunenäod ja olen kümneid kordi püüdnud alustada, et veenduda..ongi jura minu jaoks.

Sama kahjuks ka minu jaoks, kuigi tean, et tegemist nö ajatute klassikutega.

Mõnes mõttes võib siia lisada veel Émile Zola “Nana”, mis oli küll hea, aga samas tekitas meeletut viha toonase ühiskonna vastu.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles klassikaliste asjade mitte meeldimise teemas jäi silma see piinamisraamatute osa. Ei taha teise teemat üle võtta, seega kirjutaks siia need teosed, mis valmistavad tõsist piina lugeda.

“Mahtra sõda”; enamik Ristikivi teoseid; “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”; “Vahva sõdur Švejk”; “Alkeemik”

Kindlasti on veel mõni teos, aga kui kirjutate siia oma neid piinamisraamatuid (väga huvitav mõiste kusjuures), siis tuleb vast veelgi meelde.

Kui kirjanik kirjeldab ajastut ja seal oli piinamine, siis ei saa raamatuid piinamise raamatuteks nimetada. Pigem on see väga hea võimalus näha, et oleme sellest ajast väljas ja kui palju elu on muutunud. Vahel kuidagi arvatakse, et varem oli parem. Sellised raamatud toovad välja, millises hullumajast meie esivanemad on läbitulnud ja peremustrites on need ju kõik alles, need vanad ajad. Mahtra sõja järeltulijad on siin foorumiski ilmselt, ise seda teadmata. Ja peavad tagajärgedega ( suhetega perekonnas) siin toime tulema. Mina pean piinamisraamatuteks väljamõeldud reaalsusega ja väljamõeldud piinamistega raamatuid. Tõelist elu kirjeldavad raamatud on aga ajaloolised. See, et ajaloos on piinamist olnud ,see et oleme suures osas orjade järeltulijad, see peaks meenutama, et kui laseb ennast lõdvaks, ei kasuta oma võimalusi, tulevad vanad ajad tagasi. Või ehk juba ongi, aga ei tunne neid ära.

0
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahaks kõigi teie klassikavihkajate käest küsida, et mis raamatud teile siis meeldivad?

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina piinasin ennast kunagi Tulipunase kirjatähega. Aga ma olin otsustanud, et loen selle lõpuni. Vot see oli ikka piin.
Teine piinaraamat oli Inglise patsient. Kuidas Anthony Minghella sellisest … asjast oskas nii suurepärase filmi teha? Ei saa aru, aga au ja kiitus. Film oli ja on super.
Värssromaanid – Faust, Jevgeni Onegin jms – proovisin, lugesin endale kõva häälega ette aga mitte eriti kaua. Ei läinud kohe mitte.
Muud ei tulegi meelde. Mulle üldse tundub, et paljud 19. saj suured sõnameistrid armastasid mõttetult tüütut targutamist. Aga näiteks Hugo’d ma lugesingi nii, et tihedas kirjas mingid kirjeldused hüppasin üle ja jätkasin jälle sealt, kust tegevus edasi läks. Nii oli täiesti loetav.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui kirjanik kirjeldab ajastut ja seal oli piinamine, siis ei saa raamatuid piinamise raamatuteks nimetada. Pigem on see väga hea võimalus näha, et oleme sellest ajast väljas ja kui palju elu on muutunud. Vahel kuidagi arvatakse, et varem oli parem. Sellised raamatud toovad välja, millises hullumajast meie esivanemad on läbitulnud ja peremustrites on need ju kõik alles, need vanad ajad. Mahtra sõja järeltulijad on siin foorumiski ilmselt, ise seda teadmata. Ja peavad tagajärgedega ( suhetega perekonnas) siin toime tulema. Mina pean piinamisraamatuteks väljamõeldud reaalsusega ja väljamõeldud piinamistega raamatuid. Tõelist elu kirjeldavad raamatud on aga ajaloolised. See, et ajaloos on piinamist olnud ,see et oleme suures osas orjade järeltulijad, see peaks meenutama, et kui laseb ennast lõdvaks, ei kasuta oma võimalusi, tulevad vanad ajad tagasi. Või ehk juba ongi, aga ei tunne neid ära.

Siin ei olnud mõeldud mitte seda, et raamatus kirjeldataks mingitsorti piinamist, vaid et raamatu lugemine on inimesele piin. Raamat võib olla igati leebe, lilledest ja liblikatest, aga on kirjutatud nii halvasti või igavalt, et selle lugemine tekitab lugejale vaimseid kannatusi.

+24
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selles klassikaliste asjade mitte meeldimise teemas jäi silma see piinamisraamatute osa. Ei taha teise teemat üle võtta, seega kirjutaks siia need teosed, mis valmistavad tõsist piina lugeda.

“Mahtra sõda”; enamik Ristikivi teoseid; “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”; “Vahva sõdur Švejk”; “Alkeemik”

Kindlasti on veel mõni teos, aga kui kirjutate siia oma neid piinamisraamatuid (väga huvitav mõiste kusjuures), siis tuleb vast veelgi meelde.

Kui kirjanik kirjeldab ajastut ja seal oli piinamine, siis ei saa raamatuid piinamise raamatuteks nimetada. Pigem on see väga hea võimalus näha, et oleme sellest ajast väljas ja kui palju elu on muutunud. Vahel kuidagi arvatakse, et varem oli parem. Sellised raamatud toovad välja, millises hullumajast meie esivanemad on läbitulnud ja peremustrites on need ju kõik alles, need vanad ajad. Mahtra sõja järeltulijad on siin foorumiski ilmselt, ise seda teadmata. Ja peavad tagajärgedega ( suhetega perekonnas) siin toime tulema. Mina pean piinamisraamatuteks väljamõeldud reaalsusega ja väljamõeldud piinamistega raamatuid. Tõelist elu kirjeldavad raamatud on aga ajaloolised. See, et ajaloos on piinamist olnud ,see et oleme suures osas orjade järeltulijad, see peaks meenutama, et kui laseb ennast lõdvaks, ei kasuta oma võimalusi, tulevad vanad ajad tagasi. Või ehk juba ongi, aga ei tunne neid ära.

Piinamisraamat on täna ühest teisest teemast välja arenenud väljend ning tähendab seda – missugune raamat oleks see, millega sulle ette lugedes piinapingisarnaseid katsumusi valmistada.
Mitte piinamisest raamatud, vaid piinamisraamatud. Nendel tuleb selget vahet teha.
Raamat, mida sa ei talu mingil põhjusel. See on piinamisraamat 🙂

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tahaks kõigi teie klassikavihkajate käest küsida, et mis raamatud teile siis meeldivad?

Tee selleks teine teema – siin me räägime piinamisraamatutest.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kooliajast mäletan, et Balzacil tuli teosest sõltumata heaga esimene peatükk vahele jätta…

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hugo “Mees, kes naerab” on kohutavalt kirjutatud. Vaatasin filmi, tahtsin raamatut lugeda ja seal on üle võlli võimendunud kõik see häiriv, mida “Hüljatutes” ja “Jumalaema kirikus” on ka küllaga, kirjeldused sellest, milline on Pariis linnulennult, miks keegi mingi taldriku lauale paneb, milline see taldrik ikka on ja milline on laud ja miks üldse just see taldrik, muul päeval on teine taldrik, see on jälle selline ja millised teenijad neid taldrikuid lauale panevad ja pärast 10 lk läheb tegevus jälle edasi ja kust mingi ladinakeelne fraas, mida pastor omaette ütles, ikka tähendas ja mis on selle ajalugu, kuigi romaan räägib hoopis millestki muust. Ühesõnaga, loed ja loed, on raske aru saada, kes on peategelane, lugu ei hakka käima, aga juttu jätkub kauemaks. “Hüljatutes ja “Jumalaemas” ta vähemalt ei unustanud nende kirjelduste vahele ka põhiteemat ja tegevust arendada, kuigi häirivaid heietusi leidub neis küllaga. Mingi “Mahtra sõda on selle kõrval Kuke-Aabits, kuigi seal ka kiputakse liiga palju ajaloolisi dokumente ja vahepõikeid sisse tooma, aga prantsuse klassikule ei saada ikka lähedalegi.

+12
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
amatoor

Nõukaajal lugesin kõike mida kätte sain – Tammsaare kogutud teosed, Balzaci ja Tolstoi omad, Varamu ja Suuri sõnameistreid. Enamik siin nimetatuid olid lemmikud, Don Quijotet lugesin peale 8ndat klassi maal ja väga meeldis. Suur lugemishullus oli 15-22 aastaselt. Kodus oli suur raamatukogu ja sai ka laenutatud raamatuid. “Decameroni” lugesin 10- klassis ja ema märkas seda – et kui tema luges, siis pani teise raamatu kaaned ümber, aga ma tundnud mingit piinlikkust selle pärast. Tihti oli kohustuslik raamat ammu loetud.
Nüüd loen väga valivalt, toon portsu raamatukogust koju ja kui ei kõneta, siis ei loegi. Aega lugemiseks on ka vähem. “Vaikse Doni” lugesin ka läbi, koolis aga lugesime hoopis “Ülesküntud uudismaad” – hullult jabur raamat.
Sveijk on selline raamat, et kas te ei meeldi või hullult meeldib – mina olen seda lugenud vähemalt 10x, osa on juba peas. Samamoodi olen mitmeid kordi lugenud “12 tooli”, “Minu pere ja muud loomad”, “Alasti tulin ma”, ” Katkenud lend” (Vladimir Võssotskist) jne.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõukaajal lugesin kõike mida kätte sain – Tammsaare kogutud teosed, Balzaci ja Tolstoi omad, Varamu ja Suuri sõnameistreid. Enamik siin nimetatuid olid lemmikud, Don Quijotet lugesin peale 8ndat klassi maal ja väga meeldis. Suur lugemishullus oli 15-22 aastaselt. Kodus oli suur raamatukogu ja sai ka laenutatud raamatuid. “Decameroni” lugesin 10- klassis ja ema märkas seda – et kui tema luges, siis pani teise raamatu kaaned ümber, aga ma tundnud mingit piinlikkust selle pärast. Tihti oli kohustuslik raamat ammu loetud.

Nüüd loen väga valivalt, toon portsu raamatukogust koju ja kui ei kõneta, siis ei loegi. Aega lugemiseks on ka vähem. “Vaikse Doni” lugesin ka läbi, koolis aga lugesime hoopis “Ülesküntud uudismaad” – hullult jabur raamat.

Sveijk on selline raamat, et kas te ei meeldi või hullult meeldib – mina olen seda lugenud vähemalt 10x, osa on juba peas. Samamoodi olen mitmeid kordi lugenud “12 tooli”, “Minu pere ja muud loomad”, “Alasti tulin ma”, ” Katkenud lend” (Vladimir Võssotskist) jne.

Ja kus on kommentaar piinaraamatu kohta? Missugune raamat oli sinu jaoks piinarikas lugemine? Kas teemas oli kirjas, et palutakse sinult analüüsi lugemise/lugemuse kohta?
Oli küsimus? Ei olnud.
Seega palun püsi teemas. Väga konkreetne pealkiri ja konkreetsed küsimused.

+12
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 87 )


Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas