Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )

Teema: Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Postitas:
Kägu

Nõukaajal lugesin kõike mida kätte sain – Tammsaare kogutud teosed, Balzaci ja Tolstoi omad, Varamu ja Suuri sõnameistreid. Enamik siin nimetatuid olid lemmikud, Don Quijotet lugesin peale 8ndat klassi maal ja väga meeldis. Suur lugemishullus oli 15-22 aastaselt. Kodus oli suur raamatukogu ja sai ka laenutatud raamatuid. “Decameroni” lugesin 10- klassis ja ema märkas seda – et kui tema luges, siis pani teise raamatu kaaned ümber, aga ma tundnud mingit piinlikkust selle pärast. Tihti oli kohustuslik raamat ammu loetud.

Nüüd loen väga valivalt, toon portsu raamatukogust koju ja kui ei kõneta, siis ei loegi. Aega lugemiseks on ka vähem. “Vaikse Doni” lugesin ka läbi, koolis aga lugesime hoopis “Ülesküntud uudismaad” – hullult jabur raamat.

Sveijk on selline raamat, et kas te ei meeldi või hullult meeldib – mina olen seda lugenud vähemalt 10x, osa on juba peas. Samamoodi olen mitmeid kordi lugenud “12 tooli”, “Minu pere ja muud loomad”, “Alasti tulin ma”, ” Katkenud lend” (Vladimir Võssotskist) jne.

Ja kus on kommentaar piinaraamatu kohta? Missugune raamat oli sinu jaoks piinarikas lugemine? Kas teemas oli kirjas, et palutakse sinult analüüsi lugemise/lugemuse kohta?
Oli küsimus? Ei olnud.
Seega palun püsi teemas. Väga konkreetne pealkiri ja konkreetsed küsimused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsena olid kohustuslikud raamatud “Bullerby lapsed” ja “Kääbik” sellised, mida pidasin pikaks ja igavaks. Veel ei suutnud lõpuni lugeda Harry Potteri viiendat raamatut. Aastaid hiljem lugesin uuesti ja mõistsin, et polnud mulle lihtsalt eakohane tol hetkel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meelis Friedenthali “Mesilased”. Teost on iseenesest kiidetud, aga kuna mul on kombeks lugedes raamatusse täiesti sisse minna, siis need lõputud kirjeldused peategelase halvast enesetundest ja mädahaisust, mida ta igal pool tajus, mõjusid lõpuks väga ängistavalt. Seega selle lugemine oli minu jaoks päris korralik piin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Coelho. Kümmekond aastat tagasi kõik kangesti kiitsid – ma siis püüdsin ka lõpuks teda lugeda. Võtsin raamatukogust „Veronika otsustab surra“. Absoluutselt ei saanud aru, miks Coelhot kiidetakse. Hea küll, võib-olla sattus vale raamat, võtsin siis veel ühe. Enam ei mäleta, mis see täpselt oli, aga see oli täpselt samasugune jama. Jäi pooleli. Tekkis tõsine kahtlus, et need kõvad kiitjad polnud tegelikult ühtegi Coelho teost läbi lugenud, vaid kiitsid lihtsalt sellepärast, et, noh, kõik ju kiitsid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Dostojevskit pole suutnud lugeda, samas kui tema ainetel filmid on meeldinud.
Karupoeg Puhh on samuti kaugeks jäänud.
Aga kui ma ei suuda lugeda, siis ma lihtsalt ei loe, vaid panen kõrvale. Seetõttu mul ka piinarikkaid lugemisi ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja “piinamisraamatud” on minu silmis vägagi hea lugemine, kasvõi Šveijki olen korduvalt üle lugenud.

Kooliaja “piinamisraamatud” on paljude mälestustes sellised, kuna enamasti pole gümnaasiumealine veel küps neid lugema. Ma olin kooliajal suur lugeja, aga palju, mis siis oli kohustuslikus kirjanduses, hakkas meeldima aastaid hiljem üle lugedes.

Mul isegi ei tule meelde, et mõni raamat oleks selline, mida siin teemas nimetaks. Pigem on nii, et on ette tulnud kohti, kus lasen leheküljed silmadega üle, lappan veidi edasi ja jätkan lugemist.

Mul on osade raamatutega pigem see, et olen lugenud kiidusõnu, teatud raamatud peetakse klassikaks, aga lugedes ei kõneta ja ei teki arusaama, et mille eest nii palju kiidusõnu pälvinud on. Ei ole piinaraamatud, on lihtsalt raamatud, mis ei ole mulle nii hästi mõistetavad olnud, kui mõned teised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ahjaa, kohustusliku kirjanduse osas – et kui ei sobinud, siis silmadega kiiresti üle ja jätkasin sealt, kus huvitavam tundus. Aga üldiselt mul kohustusliku kirjandusega oli ainult üks probleem – ma olin nad läbi lugenud tunduvalt varem kui pidi ja siis oli üsna tüütu mingeid pisiasju meenutada kontrolltööks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Puhhi üritasin ka lapsena, umbes 3-klassis lugeda, aga täielik jura tundus.
Lugesin selle läbi hoopis kolmekümneselt ja väga meeldis. Lugesin pohmas peaga ja oli naljakas. Täiesti ajuvaba värk! Kirjutaja oli vist kanepi laksu all, ma arvan.
Väike meeldetuletus parematest ütlustest.
https://hingele.goodnews.ee/vahvad-utlemised-karupoeg-puhhi-ja-tema-soprade-20-utlemist-mis-sobivad-meie-igapaevaellu/

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ainsana elu jooksul ei suutnud lugeda Dostojevski “Kuritöö ja karistus” raamatut. Alustasin mitmeid kordi, 30 lk oli maksimum saavutus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

“Meelis”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Coelho. Kümmekond aastat tagasi kõik kangesti kiitsid – ma siis püüdsin ka lõpuks teda lugeda. Võtsin raamatukogust „Veronika otsustab surra“. Absoluutselt ei saanud aru, miks Coelhot kiidetakse. Hea küll, võib-olla sattus vale raamat, võtsin siis veel ühe. Enam ei mäleta, mis see täpselt oli, aga see oli täpselt samasugune jama. Jäi pooleli. Tekkis tõsine kahtlus, et need kõvad kiitjad polnud tegelikult ühtegi Coelho teost läbi lugenud, vaid kiitsid lihtsalt sellepärast, et, noh, kõik ju kiitsid.

Minule meeldib Coelho “Alkeemik”. Peale selle raamatu lugemist tekkis mul ka inspiratsioon ja hakkasin novelli kirjutama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mäletan, et kui tuli kooliajal rahvuseepos läbi lugeda, siis lugesin laste-Kalevipoega. No kes seda värsivormis heietust suudaks lugeda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Puhhi üritasin ka lapsena, umbes 3-klassis lugeda, aga täielik jura tundus.
Lugesin selle läbi hoopis kolmekümneselt ja väga meeldis. Lugesin pohmas peaga ja oli naljakas. Täiesti ajuvaba värk! Kirjutaja oli vist kanepi laksu all, ma arvan.
Väike meeldetuletus parematest ütlustest.

Täpselt! Ma ka lapsena ei saanud Puhhi loetud, kuigi olin suur lugeja. Aga nüüd täiskasvanuna oma lapsele ette lugedes kujunes üheks lemmikuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Coelho. Kümmekond aastat tagasi kõik kangesti kiitsid – ma siis püüdsin ka lõpuks teda lugeda. Võtsin raamatukogust „Veronika otsustab surra“. Absoluutselt ei saanud aru, miks Coelhot kiidetakse. Hea küll, võib-olla sattus vale raamat, võtsin siis veel ühe. Enam ei mäleta, mis see täpselt oli, aga see oli täpselt samasugune jama. Jäi pooleli. Tekkis tõsine kahtlus, et need kõvad kiitjad polnud tegelikult ühtegi Coelho teost läbi lugenud, vaid kiitsid lihtsalt sellepärast, et, noh, kõik ju kiitsid.

Minule meeldib Coelho “Alkeemik”. Peale selle raamatu lugemist tekkis mul ka inspiratsioon ja hakkasin novelli kirjutama.

Kas teema oli sellest?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõige õudsem raamat, mida ma olen ennast lugema sundinud, on “Viiskümmend halli varjundit”.
Üsna piinlik oli ka Jefremovi “Andromeda udukogu”
Ristikivi on lihtsalt igav. Hädaga kõlbab lugeda küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meelis Friedenthali “Mesilased”. Teost on iseenesest kiidetud, aga kuna mul on kombeks lugedes raamatusse täiesti sisse minna, siis need lõputud kirjeldused peategelase halvast enesetundest ja mädahaisust, mida ta igal pool tajus, mõjusid lõpuks väga ängistavalt. Seega selle lugemine oli minu jaoks päris korralik piin.

Jaa, seda võib öelda küll. Hea raamat – aga tõesti piinav, painav, ängistav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aleksis Kivi “Seitse venda”. Ko-hu-tav!

Nõus! Ainuke kohustusliku kirjanduse teos, mida ma ei suutnudki läbi lugeda.

Mina ei suutnud lugeda “kuidas karastus teras” ja neid muid propagandajamasid. “Ülesküntud uudismaa”, jt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Osad neist ilmselt oleksid isegi loetavad, aga kardan, et pärast on kahju raisatud ajast. Siia alla käivad igasugused Paulo Coelhod, Umberto Ecod, Brandon Baysid, “Söö, palveta ja armasta”, 50 halli varjundit jmt populaarsed autorid/teosed.

Umberto Eco on küll väga ebaõiglaselt selles reas. Erinevalt teistest, on tema siiski tõsiseltvõetav kirjanik.

Tahtsin sama öelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu meelest on suur vahe, kas raamat on piinav, sest ta äratab lugejas mingeid sügavaid ebameeldivaid tundeid, mida miskipärast tunda pole tahtnud või raamat on lihtsalt halvasti kirjutatud. Ja mulle tundub, et siin teemas miksitakse neid kahte väga.

Esimesel juhul ont egu ju tegelikult väga heade raamatutega, minu meelest. Raamat ei peagi olema ainult kerge melelahutus, ongi äge kui ärgitab emotsioone, tundeid ja mõtteid.

Ja võibolla need enda jaoks halvas stiilis kirjutatud raamtud pole ka nii hullud, sest ikkagi panevad hindama, et mida sa raamtus päriselt tahad leida. Näiteks hakkasin hiljuti lugema Oliver Bergi “Venna arm” ja ei suutnud tõepoolest esimesest paarist lehest edasi minna. Täiesti seosetute lausete/mõtete jada on seal… muidugi guugeldasin, et teada saada, kas raamatu muutub edaspidi paremaks, aga leidsin, et see ongi tal üks eksperimentaalne raamat, kus katsetab kindlat stiili. Aga mul on tunne, et mu enda peas on mõtted niikuinii sellised eklektilised, et juturaamatutes ikkagi ootan, et lugu oleks vähemalt kuidagigi loogilise struktuuriga üles ehitatud ja liiguks edasi, mitte kellegi mõtete hägune häma. Sega jääb minul see eksperimet lugemata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piibel – üritasin lugrda aga sellest nimede peatükist edasi ei jõudnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kord haiglas olles olin sunnitus lugema Selma Lagerlöf´i Gösta Berlingi saagat. Raamat tundus sama halb kui seal tehtavad protseduurid. Äkki peaks uuesti proovima? Raamatut ma mõtlen.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ainsana elu jooksul ei suutnud lugeda Dostojevski “Kuritöö ja karistus” raamatut. Alustasin mitmeid kordi, 30 lk oli maksimum saavutus.

Sama siin, see oli kohustuslik koolis, õnneks õpetaja oli normaalne ja ütles, et kui tõesti vastu käib, ärge lugege. Ma suutsin 20 lk lugeda.

Laadilt ei meeldi mulle ka “Meister ja Margarita” Ja “Alice Imedemaal”, kuigi need ma ilmselt suudaks lõpuni siiski lugeda. Aga ei meeldi.

See-eest “Tõde ja õigus”, mida siin mitu korda välja toodud, väga meeldib. Esimest ja viiendat osa loen pea igal aastal. Neljas osa on nii ja naa, no ja teist ja kolmandat tõesti eriti ei viitsi korrata, kuigi kunagi said isegi loetud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanamees ja meri
Meelis
Vahva sõdur švejk
Don Quijote
Väike Illimar
Koera süda
Tasuja
Seitse venda

Please wait...
Postitas:
Kägu

H.Hesse “Stepihunt”

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igasugused romantilised naistekad, olgu nad mis ajastust tahes. Cartland on kindlasti üks hullemaid..kolm lehekülge ja katus sõidab juba sellest “american dreamist”.

Nn “American dream” ei tähenda seda, mida sa arvad, et see tähendab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Toon mõned välja, aga minu arvamus pärineb sellest ajast, mil ma neid lugesin.

– “Kalevipoeg” (Eno Raud)
– “Hamlet”
Kui ma õigesti mäletan, siis mõlemad on värssides kirja pandud. Ühte lugesin algklassis ja teist gümnaasiumis. Vahe oli väga pikk, aga ei tekkinud seda sallivust mul luulevormis raamatute vastu.
– “Tõde ja õigus I”
Minu jaoks oli igav ja häiris vanaaegne hääldusviis, mis tõmbas lugemise tempot alla. Jube saepuru närimine oli ja lõpuni ikka ei jõudnud, tegin netist leitud kokkuvõtte järgi töö ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oi ma unustasin

Valge Bim Mustkõrv 🙁

Pigem ma ei tea…lähen ühel jalal hüpates raekoja platsile ja karjun tund aega kuku-kuku, kui selle kätte võtan. Film…no see lausa õuduste tipp. See valu tõmbab mu sisikonna välja.

“Mumuu” muidugi ka.

Aga need pole siis igavuse või venivuse pärast minu piinamisraamatute listis. Need on seepärast, et ma nutaks ennast seaks, kui ma peaks ridagi rohkem kui ühe rea neist raamatutest lugema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Toon mõned välja, aga minu arvamus pärineb sellest ajast, mil ma neid lugesin.

– “Kalevipoeg” (Eno Raud)
– “Hamlet”
Kui ma õigesti mäletan, siis mõlemad on värssides kirja pandud. Ühte lugesin algklassis ja teist gümnaasiumis. Vahe oli väga pikk, aga ei tekkinud seda sallivust mul luulevormis raamatute vastu.

Appi! Kas see on nali? Ma ei saa aru. Sa lugesid “Kalevipoja” laste-versiooni ning tundus õudne? Ma saaks aru, et originaalist ei suuda läbi närida, aga mainida Raua ümberkirjutatut… OK, las ta jääb.

Aga üldiselt eepost või Shakespeare’i teoseid “luulevormis raamatuteks” küll nimetada ei tohiks…

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

Piibel – üritasin lugrda aga sellest nimede peatükist edasi ei jõudnud.

Mulle Vana Testament meeldis: kogu see arhailine ühiskonnakorraldus, mis sealt ilmneb, need sajad väljendid, mida me iga päev kasutame… Uus Testament jäi samas pooleli, ei olnud sellel minu jaoks võlu. Jeesus tundus nii igav – ja lõpp oli ju ka teada! 😛 Kui nii öelda tohib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Toon mõned välja, aga minu arvamus pärineb sellest ajast, mil ma neid lugesin.

– “Kalevipoeg” (Eno Raud)

– “Hamlet”

Kui ma õigesti mäletan, siis mõlemad on värssides kirja pandud. Ühte lugesin algklassis ja teist gümnaasiumis. Vahe oli väga pikk, aga ei tekkinud seda sallivust mul luulevormis raamatute vastu.

Appi! Kas see on nali? Ma ei saa aru. Sa lugesid “Kalevipoja” laste-versiooni ning tundus õudne? Ma saaks aru, et originaalist ei suuda läbi närida, aga mainida Raua ümberkirjutatut… OK, las ta jääb.

Aga üldiselt eepost või Shakespeare’i teoseid “luulevormis raamatuteks” küll nimetada ei tohiks…

No mis sa arvad, mida ma algklassis käies lugesin, “Hamletit”? Loomulikult käis see lause “Kalevipoja” kohta. Kirjutasin selle jaoks veel ekstra juurde ka: minu arvamus pärineb sellest ajast, mil ma neid lugesin.

Jumala eest. 😀 Ja mul savi need kirjandusterminid, ma ei ole selle ala inimene.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )


Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas