Teema: Piinlikud seigad lastega

Nii vaimukas.

Vaat see on nüüd koht, kus mul tekib kiusatus tõsta näpp püsti ja hakata tänitama, et igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel.

Minu laps nt on 4-aastaselt keset tänavat kõva häälega karjunud, et tema tahab keppi. Nimelt oli tal enne käes mingi puu alt leitud pikk roigas, mida ta järel lohistas ja ma võtsin selle sõidutee ületamise ajaks enda kätte. See talle ei meeldinud ja pistis kisama, et ma andku talle kepp tagasi. Mina ise väga ei pannudki tähele, et nüüd selline pärl sai puistatud. Aga kõrval üks mees vaatas ja irvitas mulle näkku ja üks keskealine proua tegi sellist nägu, et püha issand, mida mu kõrvad kuulma peavad. Kuna mul endal ajus ei tekki oma lapse juttu kuulates muidugi mingit vastavat assotsiatsiooni, siis ma sain täiega tigedaks. Nagu hallooo, kus see nali peaks olema, sa näed ka, et meil on puuoks kaasas, no mis sa arvad, MILLEST laps räägib? Ja miks sinul lapse juttu kuuldes mõte SELLISES suunas lippama läheb? 4-aastane laps!

Ütlema ma muidugi midagi ei hakanud, asusime kõik teed ületama, aga see olukord jättis mulle tõeliselt vastiku tunde. Alati kui kuskil täiskasvanud lapse jutu peale kambas hirnuma pistavad, mõtlen, et nõmedad nilbikud. Lapsed ei räägi kahemõttelist juttu. Nad ei saa aru ka, miks see naerma ajab. Normintellektiga täiskasvanu peaks ju seda teadma. Lapsed ei ole mingid tsirkuseahvid rahva lõbustamiseks.

Meile tulid sõbrad külla. Esikus olid mingid asjad laokile jäänud. Sõprade 5-aastane teatas valjult tänitades: “Tädi Kati, teil on esik nii sassis, kas te üldse ei koristanud enne meie tulekut?”

Minul oli naljakas (lapsel oli ju õigus),  aga lapse ema läks näost üsna lapiliseks ja palus lapsel veidi viisakam olla. Ülejäänud õhtu kulges “viperusteta”.

2 aastast last ei lasta ometigi avalikes kohtades üksinda jooksma. Hoiad käest kinni.

Mu venna 3-aastane laps küsis seltskonnas mu käest kas ma olen poiss või tüdruk x)

1. #4017337:

   #4017017:

   Mul on 2aastane, kes veel eriti ei räägi, aga millegipärast armastab hirmsasti avalikes kohtades ringi tormata ja joosta. Ei oska ega suuda rahulikult kõndida. Kõige jubedam on temaga kuskil laevas või nn kinnisel alal olla, jookseb inimesed lihtsalt pikali. Need on peamised piinlikud hetked seni.

   Kui keegi teab head nippi, kuidas väikelast selles olukorras taltsuda, siis olen tänulik.

   Ee, selle jaoks on olemas meil käed, tead. Võtad oma ühe käega lapse käest kinni ja hoiad teda enda ligidal.

   2a on veel nii väike ja lihtsalt taltsutatav, mis sa siis teed, kui ta vanemaks saab? Lased ka teha, mis iganes tal pähe tuleb?

Aitäh sõbralike soovituste eest! Emad võiksid ikka kokku hoida, mitte oma halba päeva teiste peal välja elada ja üritada sarkastiliselt ära panna 😀 usun, et ka teil on olnud hetki, kus pea on mõtetest tühi, sest klassikalised lahendused lapsega ei toimi.

Käest kinni hoidmist on korduvalt proovitud, rebib lahti. Kui sülle võtan, pistab röökima. Ainuke toimiv lahendus on siiani laps sülle võtta ja olukorrast võimalusel eemalduda. Kuid alati pole see paraku võimalik.

#4017385:

1. #4017337:

   #4017017:

   Mul on 2aastane, kes veel eriti ei räägi, aga millegipärast armastab hirmsasti avalikes kohtades ringi tormata ja joosta. Ei oska ega suuda rahulikult kõndida. Kõige jubedam on temaga kuskil laevas või nn kinnisel alal olla, jookseb inimesed lihtsalt pikali. Need on peamised piinlikud hetked seni.

   Kui keegi teab head nippi, kuidas väikelast selles olukorras taltsuda, siis olen tänulik.

   Ee, selle jaoks on olemas meil käed, tead. Võtad oma ühe käega lapse käest kinni ja hoiad teda enda ligidal.

   2a on veel nii väike ja lihtsalt taltsutatav, mis sa siis teed, kui ta vanemaks saab? Lased ka teha, mis iganes tal pähe tuleb?

Aitäh sõbralike soovituste eest! Emad võiksid ikka kokku hoida, mitte oma halba päeva teiste peal välja elada ja üritada sarkastiliselt ära panna ???? usun, et ka teil on olnud hetki, kus pea on mõtetest tühi, sest klassikalised lahendused lapsega ei toimi.

Käest kinni hoidmist on korduvalt proovitud, rebib lahti. Kui sülle võtan, pistab röökima. Ainuke toimiv lahendus on siiani laps sülle võtta ja olukorrast võimalusel eemalduda. Kuid alati pole see paraku võimalik.

Ma ei hoia kellegagi kokku vaid seetõttu, et mul temaga mingi väike ühine nimetaja on. Absurd.
Kui rebib lahti, siis tuleb uuesti kinni võtta, jumal küll. Tänaval lased ka sedasi lahti rebida ja autoteele joosta? Kuidas teised emad hakkama saavad ja nüüd üks täiskasvanud naine ei suuda 2a last kinni hoida?

#4017319:

Mu venna 3-aastane laps küsis seltskonnas mu käest kas ma olen poiss või tüdruk x)

Milline koomik!

Ootasime bussipeatuses bussi. 2 aastane laps plaksutas käsi ja hüüdis: näe, suur tuss tulebki! Nojah, veits oli piinlik, aga rahvas ümberringi naeris tublisti.

Kõndisime tühjal tänaval 2,5-aastastega, kes mõnuga jutustab kõigest, mida näeb. Vastu tuli väga lühikest kasvu mees kiire sammuga. Ja meist möödumisel laps kõva häälega: “Näe, väike mees!”

#4019697:

#4019487:

#4017576:

#4017492:

#4017428:

#4017385:

1. #4017337:

   #4017017:

   Mul on 2aastane, kes veel eriti ei räägi, aga millegipärast armastab hirmsasti avalikes kohtades ringi tormata ja joosta. Ei oska ega suuda rahulikult kõndida. Kõige jubedam on temaga kuskil laevas või nn kinnisel alal olla, jookseb inimesed lihtsalt pikali. Need on peamised piinlikud hetked seni.

   Kui keegi teab head nippi, kuidas väikelast selles olukorras taltsuda, siis olen tänulik.

   Ee, selle jaoks on olemas meil käed, tead. Võtad oma ühe käega lapse käest kinni ja hoiad teda enda ligidal.

   2a on veel nii väike ja lihtsalt taltsutatav, mis sa siis teed, kui ta vanemaks saab? Lased ka teha, mis iganes tal pähe tuleb?

Aitäh sõbralike soovituste eest! Emad võiksid ikka kokku hoida, mitte oma halba päeva teiste peal välja elada ja üritada sarkastiliselt ära panna ???? usun, et ka teil on olnud hetki, kus pea on mõtetest tühi, sest klassikalised lahendused lapsega ei toimi.

Käest kinni hoidmist on korduvalt proovitud, rebib lahti. Kui sülle võtan, pistab röökima. Ainuke toimiv lahendus on siiani laps sülle võtta ja olukorrast võimalusel eemalduda. Kuid alati pole see paraku võimalik.

Ma ei hoia kellegagi kokku vaid seetõttu, et mul temaga mingi väike ühine nimetaja on. Absurd.

Kui rebib lahti, siis tuleb uuesti kinni võtta, jumal küll. Tänaval lased ka sedasi lahti rebida ja autoteele joosta? Kuidas teised emad hakkama saavad ja nüüd üks täiskasvanud naine ei suuda 2a last kinni hoida?

Äkki lõpetaks nüüd. Lapsed ongi erinevad ja ta ei küsinud, kuidas teie teete, vaid kuidas last taltsutada. Ja seda poolnaljaga. Seega ei olnud küsimus suunatud neile, kelle lapsed ei jookse ega kisu end lahti.

Minu 2aastane on näiteks sama suur ja tugev kui teised 4aastased. Mõistust on ikka 2aastasele vastavalt. Ja ta vahel jooksebki (eeldusel, et see on temale turvaline) sest ma tõesti ei jõua teda füüsiliselt kinni hoida. Kõiki kohti ei saa alati ka vältida.

Küsijale – ära lihtsalt teisi tähele pane. Lapsed on erinevad ja väga paljud tegelikult ei vaata sind mitte etteheitvalt, vaid kaastundlikult, kuna nad on sinu olukorras olnud.

2-aastane üldiselt istub veel kärus. Kärul on rihmad ja kärust väljasaamine on raskendatud, laps ei saa jooksu minna.

See on küll ilmne liialdus. 2-aastane ja üldiselt kärus? Muidugi selle valguses, et tänapäeval on ka 4- ja 5-aastased kärus võib 2-aastane “üldiselt” olla küll. Ma arvan, et ei peaks seda normaalsusena võtma.

Püüaks nüüd teemas olla, kuigi asjalikke vastuseid (tõesti naljakaid) on olnud vaid 1-2.

Minul oli veider moment, kui poes, järjekorras laps kõva häälega küsis, et “emme – kas me täna õlut ei ostagi?” ???? laps oli tollal vast kolmene ja õlut küll aegajalt ostsime, aga siiski harva ja vähe ning õllejoomine polnud kodus ka mingi oluline teema (ma paar pudelit vast jõin nädala jooksul). õnneks mul eriti piinlik polnud, naljakas oli rohkem.

Sina ju tugevalt liialdad selle jutuga, et 4-ja 5-aastased istuvad veel kärus. 2-aastase koht on küll veel kärus, murdepunkt tuleb lapsel u 3-selt, kui laps pole enam valmis olema kärus.

Eks lapsed ole erinevad. Minu omad ei tahtnud kärus pikemalt istuda peaaegu kohe, kui jalad alla said. Kuna tahtsin, et neist tublid kõndijad saaksid, siis ma ilma hädavajaduseta ei surunud neid ka kärusse. Ega detaile ei mäleta, aga kui nad hakkasid lasteaias käima (kodust 1,8 km), siis sinna sai igatahes kohe jalgsi käidud, laps käekõrval, ja mingit probleemi polnud, et ei jaksaks. Üks laps läks lasteaeda 2 a 7 k ja teine 2 a 3 k vanuses.

Käru oli alates 1+ a laste puhul meil pigem erand. Ses mõttes muidugi valetan, et kaasa sai ta ikka võetud, siis oli koht, kus laste träni hoida ja lõunaund magada, aga niisama ringiliikumisel lapsed pigem eelistasid ise oma käru lükata või niisama jala liikuda.

#4017385:

1. #4017337:

   #4017017:

   Mul on 2aastane, kes veel eriti ei räägi, aga millegipärast armastab hirmsasti avalikes kohtades ringi tormata ja joosta. Ei oska ega suuda rahulikult kõndida. Kõige jubedam on temaga kuskil laevas või nn kinnisel alal olla, jookseb inimesed lihtsalt pikali. Need on peamised piinlikud hetked seni.

   Kui keegi teab head nippi, kuidas väikelast selles olukorras taltsuda, siis olen tänulik.

   Ee, selle jaoks on olemas meil käed, tead. Võtad oma ühe käega lapse käest kinni ja hoiad teda enda ligidal.

   2a on veel nii väike ja lihtsalt taltsutatav, mis sa siis teed, kui ta vanemaks saab? Lased ka teha, mis iganes tal pähe tuleb?

Aitäh sõbralike soovituste eest! Emad võiksid ikka kokku hoida, mitte oma halba päeva teiste peal välja elada ja üritada sarkastiliselt ära panna ???? usun, et ka teil on olnud hetki, kus pea on mõtetest tühi, sest klassikalised lahendused lapsega ei toimi.

Käest kinni hoidmist on korduvalt proovitud, rebib lahti. Kui sülle võtan, pistab röökima. Ainuke toimiv lahendus on siiani laps sülle võtta ja olukorrast võimalusel eemalduda. Kuid alati pole see paraku võimalik.

Meie poiss oli täpselt selline. Võtsid käest, rebis lahti. Hoidsid käsivarrest, kui väga vaja oli – pistis röökima. Viskas pikali ka. Kärus kinni hoida ei olnud võimalik, kui tema tahtis ringi joosta. Või lihtsalt kõndida. Tema arusaam õue tulemisest oligi ju see, et on tore sibada. Juba enne õigesti kõndima hakkamist pidi ta saama ise oma käru lükata. Pahandas isegi siis, kui mina kärust kinni hoidsin. Ja ta oli vaid aastane.  Täpselt aastane. Hiljem püsis kärus kinni vaid 20 minutit. Vahel jäi õnneks magama, aga tavaliselt mitte. Praegu on meil 2,5-aastane ja ta pole käru näinud talvest saadik – mitte üks jõud ei sunniks teda sinna istuma. Ainult ise tahab käia ja joosta. Ja ta jooksebki, suure hooga. Ja mänguväljakul võib tõesti kellegi pikali joosta. Küllap ka see periood läheb üle. Ei saa küll aru soovitusest energiat täis laps kärusse köita kohtades, kus tal on ohutu joosta ja kogu oma energia välja elada. Ja tõesti – vahel peab sellise lapsega käima ka sellistes kohtades, kus ta võib kedagi häirida. Ei saa kotti pista ja kinni hoida. Õnnelikud on vanemad, kel on ülirahulik laps. Aga samas – mu hullust 1-aastasest on kasvanud täiesti tore ja rahumeelne noormees, kes arvestab kõigi ühiskondlike reeglitega.

#4020116:

Ainult ise tahab käia ja joosta. Ja ta jooksebki, suure hooga. Ja mänguväljakul võib tõesti kellegi pikali joosta. Küllap ka see periood läheb üle. Ei saa küll aru soovitusest energiat täis laps kärusse köita kohtades, kus tal on ohutu joosta ja kogu oma energia välja elada. Ja tõesti – vahel peab sellise lapsega käima ka sellistes kohtades, kus ta võib kedagi häirida. Ei saa kotti pista ja kinni hoida. Õnnelikud on vanemad, kel on ülirahulik laps. Aga samas – mu hullust 1-aastasest on kasvanud täiesti tore ja rahumeelne noormees, kes arvestab kõigi ühiskondlike reeglitega.

Seal, kus on turvaline, lasedki joosta. Avalikes kohtades, kus võib teisi häirida või ei ole turvaline, ei lase joosta. Mina varusin sellisteks juhtudeks väikeseid põnevaid mänguasju või esemeid, millega iga päev mängida ei saanud, aga mis lapse tähelepanu piisavalt köitsid, et ta ei tormanud ringi, vaid keskendus oma lelule.

1. #4020459:

   #4020116:

   Ainult ise tahab käia ja joosta. Ja ta jooksebki, suure hooga. Ja mänguväljakul võib tõesti kellegi pikali joosta. Küllap ka see periood läheb üle. Ei saa küll aru soovitusest energiat täis laps kärusse köita kohtades, kus tal on ohutu joosta ja kogu oma energia välja elada. Ja tõesti – vahel peab sellise lapsega käima ka sellistes kohtades, kus ta võib kedagi häirida. Ei saa kotti pista ja kinni hoida. Õnnelikud on vanemad, kel on ülirahulik laps. Aga samas – mu hullust 1-aastasest on kasvanud täiesti tore ja rahumeelne noormees, kes arvestab kõigi ühiskondlike reeglitega.

   Seal, kus on turvaline, lasedki joosta. Avalikes kohtades, kus võib teisi häirida või ei ole turvaline, ei lase joosta. Mina varusin sellisteks juhtudeks väikeseid põnevaid mänguasju või esemeid, millega iga päev mängida ei saanud, aga mis lapse tähelepanu piisavalt köitsid, et ta ei tormanud ringi, vaid keskendus oma lelule.

Ja minu üks laps jällegi ei läheks õnge mingi väikse mänguasjaga. Ta loobiks seda vb kärust välja ja see oleks vahva mäng talle. Lapsed on väga erinevad. Minu teine laps on selline, kelle kohta ma võiks ka öelda, et jumal küll, võta laps käeotsa ja kõnni. Esimesega paraku mitte. Heal juhul saaks röökivat ja siplevat, maas vedelevat last järgi lohistada, aga see vast ei ole seaduslik? Nüüd neljasena on ta õnneks juba vaikselt sõna kuulama hakanud, aga kuna praeguseks on ka käruga uuesti leppima hakanud, siis kasutan endiselt pikematel linnasisestel vahemaadel seda varianti (sest väiksema lapse käru on olemas). Ja kahe lapsega ei lähe endiselt kuhugi, sest kui suurem jooksu pistab, siis kaheaastast kuulekat siiski silma alt välja lasta ei saa.

#4020116:

#4017385:

1. #4017337:

   #4017017:

   Mul on 2aastane, kes veel eriti ei räägi, aga millegipärast armastab hirmsasti avalikes kohtades ringi tormata ja joosta. Ei oska ega suuda rahulikult kõndida. Kõige jubedam on temaga kuskil laevas või nn kinnisel alal olla, jookseb inimesed lihtsalt pikali. Need on peamised piinlikud hetked seni.

   Kui keegi teab head nippi, kuidas väikelast selles olukorras taltsuda, siis olen tänulik.

   Ee, selle jaoks on olemas meil käed, tead. Võtad oma ühe käega lapse käest kinni ja hoiad teda enda ligidal.

   2a on veel nii väike ja lihtsalt taltsutatav, mis sa siis teed, kui ta vanemaks saab? Lased ka teha, mis iganes tal pähe tuleb?

Aitäh sõbralike soovituste eest! Emad võiksid ikka kokku hoida, mitte oma halba päeva teiste peal välja elada ja üritada sarkastiliselt ära panna ???? usun, et ka teil on olnud hetki, kus pea on mõtetest tühi, sest klassikalised lahendused lapsega ei toimi.

Käest kinni hoidmist on korduvalt proovitud, rebib lahti. Kui sülle võtan, pistab röökima. Ainuke toimiv lahendus on siiani laps sülle võtta ja olukorrast võimalusel eemalduda. Kuid alati pole see paraku võimalik.

Meie poiss oli täpselt selline. Võtsid käest, rebis lahti. Hoidsid käsivarrest, kui väga vaja oli – pistis röökima. Viskas pikali ka. Kärus kinni hoida ei olnud võimalik, kui tema tahtis ringi joosta. Või lihtsalt kõndida. Tema arusaam õue tulemisest oligi ju see, et on tore sibada. Juba enne õigesti kõndima hakkamist pidi ta saama ise oma käru lükata. Pahandas isegi siis, kui mina kärust kinni hoidsin. Ja ta oli vaid aastane. Täpselt aastane. Hiljem püsis kärus kinni vaid 20 minutit. Vahel jäi õnneks magama, aga tavaliselt mitte. Praegu on meil 2,5-aastane ja ta pole käru näinud talvest saadik – mitte üks jõud ei sunniks teda sinna istuma. Ainult ise tahab käia ja joosta. Ja ta jooksebki, suure hooga. Ja mänguväljakul võib tõesti kellegi pikali joosta. Küllap ka see periood läheb üle. Ei saa küll aru soovitusest energiat täis laps kärusse köita kohtades, kus tal on ohutu joosta ja kogu oma energia välja elada. Ja tõesti – vahel peab sellise lapsega käima ka sellistes kohtades, kus ta võib kedagi häirida. Ei saa kotti pista ja kinni hoida. Õnnelikud on vanemad, kel on ülirahulik laps. Aga samas – mu hullust 1-aastasest on kasvanud täiesti tore ja rahumeelne noormees, kes arvestab kõigi ühiskondlike reeglitega.

Aitäh julgustava ja toetava kommentaari eest! Kuigi näen isegi lapsi toidupoodides ja mujal ringi jooksmas (ehk see ei tohiks olla midagi nüüd nii erilist), on alati endal oma lapsega nii piinlik ja jõuetu tunne. Lapsed on tõesti erinevad ja vaid väga piiratud maailmapildiga inimesed on nendes olukordades hinnangulised või ema suhtes agressiivsed (nagu mõni siin foorumis).

Positiivne on see, et vähemalt mingil määral on võimalik temaga juba rääkida, saab aru, aga ei suuda enda füüsilist energiat taltsutada. Julgustav on lugeda, et sellistest on ikkagi normaalsed tasakaalukad lapsed sirgunud 😀

Nii et aitäh veel kord.