Kiige lapsesuu või lihtsalt valitsuse varjamatu künism? Nakatumiste kasvu pidurdamise ja haiglate koormuse vähendamise narratiiv ongi juba unustatud, sai välja öeldud, et piirangute eesmärk ongi puhtalt ainult süstide arvu suurendamine.
Haiglate koormuse vähendamise ainus toimiv viis pikaajalises plaanis ongi ju ainult vaktsineerimine. Mitte mingi teise lahendusega ei ole keegi seni välja tulla suutnud.
Maskid, distants- kõik see on ju ajutine meede, et ajutiselt nakatumisnäitajat alla viia, nii, et haiglate koormus liiga suureks ei läheks. Niipea, kui need meetmed ära võtta, läheb jälle mõne aja pärast haiglakoormus suureks ja jälle on vaja maski, distantsi jne.
Pikaajalises perspektiivis nende tsüklite ära hoidmiseks on praeguseni leitud vaid üks tee, see on – piisavalt suur protsent elanikest vaktsineeritud. Kuni vaktsineerimise protsent on madal, on vaktsineerimistel üsna väike mõju. Mõju haiglaravi koormuse vähendamisele pikas perspektiivis tekib paraku alles siis, kui piisavalt paljud on vaktsineeritud. Sest siis saab juba rahulikult koos selle viirusega elada, ilma, et haiglate koormus kriitiliseks läheks. Seda lihtsalt seepärast, et kuigi vaktsineeritud ühiskonnas ei kao see viirus täiesti ära veel esialgu, siis raskesti haigestunute protsent on nii palju madalam, et meditsiinisüsteem tuleb selle hulgaga toime.
Teine viis on veel – immuunsus läbipõdemise teel. Paraku seda meedet kasutades läheb veel väga kaua aega, kuna me ei saa lasta kõigil inimestel korraga põdeda, sest haiglad ei pea vastu. Seega kui me läheme läbipõdemise teed (mida praegu tegelikult tehaksegi, sest vaktsineerimise tempo on kaugel sellest, mis vaja oleks), tuleb enne, kui kriitiline hulk inimesi on immuunsuse omandanud, veel väga palju tsükleid maski ja distantsiga läbida, enne kui saab rahuliku elu juurde naasta.
Kui me ühiskonnana otsustame, et vaktsiinid on saatanast, siis täpselt selle valiku me teeme – läbime nii palju maski ja distantsi ja piirangute tsükleid, kuni lõpuks enamik elanikkonnast on koroona läbi põdenud. Ja see protsess võtab tunduvalt kauem aega, kui vaktsineerimise protsess.
Iga riik ise valib. Need riigid, kus vaktsineeritute tase on kõrge, on hetkel palju paremas seisus juba kui meie. Meie teeme teistsuguse – aeglase ja väsitava valiku. Aga noh, demokraatia nii toimibki, et enamus on mingil määral allutatud paraku vähemuse eriarvamusele.