Mida mina, vaktsineeritu, kardan? Seda et minu lapsed ei saa ühel hetkel enam hädavajalikku arstiabi, kui haiglad vaktsiinivastastest täituvad. Minu jaoks on toimiv meditsiinisüsteem oluline turvaelement, millest ma ei tahaks loobuda. Päris kindlasti ei tahaks ma elada keskajas, kus lapse õnnetus tähendas lapse surma. Minu jaoks on oluline, et meie meditsiini võimekus ei langeks. Seepärast ma end vaktsineerisin, et hoida haiglaid avatuna ja naabrimemme ja vanaema elusana. Ise ma vaevalt raskelt põeksin, kuigi 100% nii väita ei saa keegi.
Kes meist ei kardaks kriisi ja selle efekte, ligipääsu kaitsele, esmaabile, päästeteenistusele, aga ka esmatarbekaupadele, ravimitele, söögile, kütusele ja soojale. Selliseid olukordi võib juhtuda erinevatel põhjustel – pandeemia, okei. Uputused ja tormid. Sõda. Energiakriis. Migrandikriis.
Üks asi on karta ja pahandada, et kes nendes asjades nüüd süüdi on – ja ehk natukene võib seda ka marineerida – aga kasulikum oleks pikas plaanis mitte sellele keskenduda, ja hoopis sedasi ette valmistada, kuidas praeguste vahenditega võimalik.
On sul kodus kõik olemas, et lähedasi tohterdada, tulekahjut kustutada, pere kaitsta, mingid toitainerikast varu köögis. Mingid asjad oma elus peame sedasi ära kindlustama, ükski kindlustusfirma ega riigiamet seda meie eest teha ei saa – kui maru kriis tuleb, on need ka levist väljas.
Kui hullemaks peaks minema, kas saad hakkama? Kui ei, siis mõtle läbi, valmista midagi ette. Siis on vähem hirmsam igapäev olla ka. Mis teed, kui elekter paariks nädalaks ära läheb? Või poeriiulid tühjaks jäävad. Lapsed külmetuse saavad (või terve pesa)? Kui need asjad läbi mõelda ja natukene ette valmistada (hulluks ei pea minema ja poest kõike WC paberit ära ostma), on hirmu ka natuke vähem. Ebamugav on ta ikka, kui raskeks läheb – aga see võib olla vältimatu.
Ja siis ei ole mõtet ega aega teisi süüdistada, siis peab elus püsima ja tegutsema.
Pealegi. Keskajal olid kõiksugu katkud ja õnnetused hullemad veel 2 põhjusel – hügieen ja toitainepuudus. Laste suremus on ikka dramaatiliselt langenud ajajooksul, ja seda juba ilma kaasaegse meditsiinita (kuigi see on samuti dramaatiliselt seda langetanud – muidugi see on väga oluline osa meie tsivilisatsioonist).