Lihtsalt arutlemise teema. Toiduretsepte uurides on mulle hakanud tunduma, et on olemas mingid baasretseptid ja kõik “uued” retseptid on lihtsalt variantsioonid põhiretseptidest. Kui ma alles õppisin süüa tegema (mu vanematekodus oldi väga kinni traditsioonilistes nn talutoitudes, mitmekülgsemalt süüa tegema hakkasin u 25+ vanuses), siis tundus, et maailmas on nii palju huvitavaid retsepte, nii palju huvitavaid maitseid. Nüüd leides mõne esmapilgul uudsena näiva retsepti, tõden enamasti pärast süvenemist, et ah see on ju jälle see hautis, ainult et kartuli asemel on bataat vms.
Pasta kastmega on ju ikka pasta kastmega, olgu siis kaste seente ja hakklihaga, või tuunikalaga, või singi ja munaga. Isegi lasagne on plaadikujuline pasta kaht sorti kastmega.
Risoto ja paella vahel ma pole muud vahet leidnud, kui üks Itaalia ja teine Hispaania riisiroog. Võib teha mereandidega, võib teha salaami ja kanaga. Mingeid juurikatükke ja tomatipüreed ka sekka ja ongi olemas. Kui teeme sarnast toitu eestipäraselt kruupidega, nimetame orsotoks 🙂 Võib teha ka tatraga, näiteks tatar maksatükkide, porgandi ja tomatipüreega on väga hea. Aga oma olemuselt on ta ikkagi lähedaselt sugulane risoto ja paellaga.
Mehhikopäraselt, paned sinna wrapi sisse mingit vürtsikat värki, aga põhimõtteliselt on ikkagi wrapi sees kas siis kanatükid köögiviljade ja salatiga, või oad hakklihaga vms. Ka chili con carne on ju risoto-paella variatsioon.
Aasia toitude suurim vahe tuleb maitseainetest. Kas lisad austrikastet või teriyaki kastet. Milliseid köögivilju kasutad, see on juba peenhäälestus. Veidi suurem vahe on, kas serveerid nuudlite või riisiga.
Igasugused vormid ja hautised. Kui teed liha jahuga kokku, saab kaste paksem ja lisad juurikaid ka vee kohta rohkem, on hautis. Kui on selge leem ja vähem juurikaid, on supp. Vormi paned juustu ka. Kui paned kartulipudru hakklihakastmega vormi ja puistad juustuga üle, on karjase pirukas.
Suppide puhul, siis selge juurviljasupi puhul võivad veidi varieeruda juurikad, mis sinna paned. Lihaga suppi võib teha kana, hakkliha või kontidega. Borš ja seljanka on natuke teine teema. Guljašš-supp on midagi supi ja hautise vahepealset.
Viimasel ajal tunnen, et ei viitsigi enam uusi retsepte otsida. Niikuinii on need juba tuttavad toidud mõne väikese nüansiga. Samas on tüütu ka kogu aeg tosinkonda toitu järjest ringiratast lasta.
Viimane huvitavam asi, mis ma leidsin ja tahaks proovida, on wellingtoni pirukas. Pole lihtsalt veel ilusat välisfilee tükki leidnud. Niisama ka ei tahaks seda neljapäeva õhtul teha, ikka mingi tähtpäeva puhul.
Teema: piiratud arv baastoite
Mõistan su muret ja olen isegi periooditi samamoodi tundnud. Ka pettunud olnud selles avastuses, et enamik toite on samade asjade kokkusegamine, lihtsalt erineva kuju ja tekstuuriga. Eks see üks esimese maailma probleem ole. Mõned soovitavad sellisel juhul, kui miski enam huvitav pole ega isuta, hoopis natuke paastuda ja väidetavalt pakub siis toit oma lihtsuses jälle rõõmu.
Ise töötan suviti noortelaagris, kus on toit päris üksluine ja kehv, sest raha on selleks väga vähe. Kuna liikumist on palju ja söögikorrad kindlad, siis alati ikkagi söön ja hakkab lausa maitsema see menüü – liha ma ei söö, nii et jääb nt kartulipuder toorsalatiga, makaronid peedi-küüslaugusalatiga jne. Ja huvitaval kombel on see lihtne toit ikkagi hea, kuigi kodus ei tule selle pealegi, et nii “igavalt” kokata. Pärast laagrit olen selle toidu huvitavuse osas mõnda aega jälle natuke rahulikum.
Aga nii ongi, on asjad, mis sobivad kokku ja maitsed, mis koos töötavad, ja nende pealt katsetatakse, varieeritakse jne.
ma ei saa su murest aru… Mida sa siis ootad – mingit uut leiutist põhitoiduainete osas? Sest need on ju ikka liha, muna, jahu, köögi- ja puuvili.
Minul on nt lemmiksuppide baasretsepte üle kümne – teen ja varieerin neid pidevalt. Dessertide omi samuti – kõik ikka väga erinevad.
Mina jälgin instas ühte itaallasest kokka ( no selline kodukokk) ja hiljuti juubeldas seal ja tegi eesti moodi koogelmoogelit, et see kohe nii itaalia köök ja ainult itaalias leiutatud asi jne. Mul juba vanaema tegi seda,
Üldse itaalased alati on rind kummis et nemad kõik leiutanud, nagu pasta, mis tegelikult Hiinast pärit.
ja veelgi lisab nüansse see, et kaks kokka saavad täpselt sama retsepti järgi tehes erineva maitsega toidu. ehk siis nähtust tagurpidi keerates – vahetada tuleb kokka, mitte retsepte.
Mina jälgin instas ühte itaallasest kokka ( no selline kodukokk) ja hiljuti juubeldas seal ja tegi eesti moodi koogelmoogelit, et see kohe nii itaalia köök ja ainult itaalias leiutatud asi jne. Mul juba vanaema tegi seda,
Numaitea, meil kogelmogel, neil zabaglione, kesse nüüd muna suhkruga segamise leiutas, mine võta kinni…
Mina jälgin instas ühte itaallasest kokka ( no selline kodukokk) ja hiljuti juubeldas seal ja tegi eesti moodi koogelmoogelit, et see kohe nii itaalia köök ja ainult itaalias leiutatud asi jne. Mul juba vanaema tegi seda,
Numaitea, meil kogelmogel, neil zabaglione, kesse nüüd muna suhkruga segamise leiutas, mine võta kinni…
meie koogelmoogel kahest ainest koosnev lastetoit, Itaalias veiniga fancy magustoit:)
