Teema: Piire katsetav laps – kuidas küll temaga käituda?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma arvan, et tuligi ära sellepärast, et sinu hääl ja see, et talle tähelepanu pöörasid, juhtiski tema tähelepanu keelatud asjalt eemale. Nii tark see kaheksakuune ikka ei ole, et n-ö sihilikult või kiusu pärast nimme midagi teha.
Ja kas on äkki variant, et tegeled lapsega vähe ja ainus viis, kuidas ta sinu tähelepanu saab, on teha sinu arust midagi keelatut, aga tema arust see ongi mäng? Tema ju ei saa sisuliselt aru, miks ei tohi telekajuhtmeid kiskuda või kassisöögi kausis sorida.[/tsitaat]See kohe kindlasti ei ole tõsi. Ta on mu ainuke laps, olen temaga kodune ja pühendan talle kogu oma vaba aja (kirjutan siin vaid lapse uneaegadel), majapidamistöödele kulutan minimaalselt ning sedagi peamiselt lapse uneajal. Mängime, võimleme, vaatame beebiraamatuid, mängime jälle, tantsime, käime ujumas jne jne jne. Peale selle on ta mul meeletu aktivist – isegi kui ma tahaksin, siis mul ei õnnestuks talle tähelepanu pööramist üle 30 sekundi kuidagi vältida, vähemalt tema ärkvelolekuajal küll mitte. 😛 Np rääkimata sellest, et kui ta tähelepanu tahab, siis ta lihtsalt tuleb käputades minu juurde ja ajab end mu jala najale püsti ning jääb sinna rippuma (mõlemad on muide oskused, mis olid tal juba 1,5 kuud tagasi olemas).

Ma saan teiereaktsioonist tegelikult väga hästi aru. Ma ise loen ka harilikult suure skepsisega, kui keegi väidab, et tal 6-kuune ütleb tähendusega(!) “õue”, “issi”, “aitäh” ja mis kõik veel … Ausalt, ma ei ole oma lapsukesse nii kapitaalselt armunud emme, et ma talle ei tea mis imeoskusi külge poogiksin. Kui ta esimesi kordi teadlikult naeratas, siis mu ema ütles: “Näe, ta naeratab sulle vastu!” – mina ikka arvasin, et mine tea, vast oli juhus.

OK, laps ärkas. Jooksen. Ühesõnaga, lühike point: ma ei muretseks, kui ma poleks sada protsenti veendunud, et laps saab keelust aru.

Aitäh Efrole asjaliku postituse eest! 🙂

Halb ema olen ma Perekooli jaoks niikuinii, ükskõik kas ma lapsega üldse ei tegele, tegelen liiga palju või mida iganes. Sellega ma olen juba arvestanud. 😉 Aga alates teisest eluaastast olen ma väga palju kantseldanud oma õelapsi, nii et ligikaudne ettekujutus sellest, milline on üks väikelaps ja kuidas tema sõnakuulmatus võib avalduda, on mul siiski olemas, tänan muretsemast minu naiivsuse pärast. 🙂

Aga jah, pooleli jäin ma enne sinna, et ma üldiselt ei mõtle oma lapsele mingeid imeoskusi külge … Kui ta mul 3-kuusena keerama hakkas, pidi ta keerama samal õhtul kolm korda üle ühe ja kaks korda üle teise õla, enne kui ma uskuma jäin, et see polnud juhus. Samuti ei oska ma midagi arvata sellest, kui siin jaanuari laste teemast loen, kuidas 8- ja 9-kuustel kõigil olevat juba sõnad: “aitäh” ja “emme” nimelt. Nojah, järsku kellelgi ongi. Minu oma ütleb neid ühendeid ka ja jumalast selgelt, aga sisuliselt ei tähenda need küll tema jaoks midagi rohkemat kui “vät-vät” või “paap”, mida ta samuti ütleb. 🙂 Mõnda asja on mul laps tõesti üsna varakult tegema hakanud, aga mingi imelaps ta kindlasti ei ole.

Muidugi nõustun väitega, et kui 6-kuune reageerib “Ei tohi!” peale nii, et eemaldub keelatud esemest või kohast (seejuures enamasti üldsegi mitte emme suunas!), siis tõenäoliselt mõistab ta pigem hääletooni kui sõnu endid. Aga see, et ta keelust olemuslikult aru saab, on ilmselt siiski seejuures tõsi, kui reaktsioon on alati ja järjekindlalt nädalate kaupa iga päev korduvalt ja korduvalt kuuletumine.

Samuti see jutt, et ta mul praegu midagi aru ei saavat. No vabandust, aga kui mul on pilk mujal ning laps läheb keelatud eseme juurde, sirutab käe selle suunas ja jääb OOTAMA, millal ma märkan, et minu pilgu all sihilikult sellest haarata ja keelu peale laginal naerma pista ning see juhtub korduvalt, mitte juhusena, siis rääkida, et ta keelust aru ei saa … ei tundu just väga tõepärane. Loomulikult on see tema jaoks eeskätt mäng, aga oma mõistusekesega ta igatahes teab selle mängu reegleid. Ning nimetada võib seda muidugi kuidas tahes, aga “piiride katsetamine” tundus mulle sellise käitumise kohta enam-vähem asjalik väljend. Muidugi võib võrdluseks öelda, et oota-oota, kuni sul teismeline piire katsetama hakkab. See ongi lihtsalt teine tase, aga tegevuse põhiolemus on ju sarnane.

Olgu lõpetuseks veel kord rõhutatud, et ma üldse ei arva, et selles vanuses laps peaks keelust aru saama või et nad kõik saaksid. Kui mul laps keeldu ei mõistaks, oleks see OK. Aga KUI ta mõistab, siis on mul küll natuke hirm, et kui ma ise tema väikesele sõbralikule manipulatsioonile õigesti reageerida ei oska, võin ma tõesti teisel-kolmandal eluaastal enda soovide kehtestamisega hullusti hädas olla.

Vabandust, meil oli eile nii kiire päev, et ei jõudnud üldse Perekooli.

Kõigepealt tänan asjalike soovituste eest.

Suurtele skeptikutele märgiks nii palju, et ma vaatasin vahepeal korra raamatutesse. Eriti paljudes kohtades just pole mainitud, millal laps keeldu mõistma hakkab, aga ilmatu suures paksus üllitises “Mida oodata: esimene eluaasta” on väidetud, et ~25% lapsi mõistab kaheksakuusena keeldu – ning küllap mingi protsent mõistab siis pisut veelgi varem. Igatahes ei suuda ma väga tõsiselt võtta väiteid, mida esitavad surmkindla tõe pähe inimesed, kes pole mu last iialgi näinud, samas kui kõik, kes teda näevad ja tunnevad, nõustuvad, et ta kohe päris kindlasti saab keelust aru.

Muide, millegipärast just eile-täna on ta mul jälle veidi kuulekamaks muutunud. Täna ta tuli nii kenasti kõige suuremate ahvatluste juurest ainult mu sõnade peale ära ja nii mitu korda, et kohe liigutav oli vaadata. Loomulikult sai selle eest ka ohtralt kiita nagu ikka niisugusel puhul. 🙂

Ning ma olen täiesti 100% nõus nendega, kes ütlevad, et meil on kodus liiga palju keelde ning laps tüdineb neist lõpututest keelamistest lihtsalt ära. See on paraku ilma igasuguse kahtluseta tõsi. Aga olude sunnil elame me praegu kitsukesel pinnal, mis on ohtralt teravate nurkadega mööblit, puupliite-ahjusid-elektriradiaatoreid ja põrandal nurgatagustesse silma alt ära tõstetud kodutehnikat ja muud kraami täis (sest kapid ja kapipealsed ajavad kõik üle ääre ja lihtsalt mitte kuhugi ei ole panna nt tolmuimejat, triikimislauda, mitmeid kotte, riideid, raamatuid ja muud taolist, ükskõik kui väga tahaks). Peale selle, kuna tegu on ajutise elamispinnaga, mis kuulub mu vanematele (kuhu nad meid üliväga intensiivselt kutsusid, kinnitades, et nad meeletult tahavad meid koos lapsega siia, aga kuigi nad tõesti mu last väga armastavad, käib lapsega kaasneva mõjuga majapidamisele leppimine, nagu nüüd selgub, mu emale ilmselgelt üle jõu), niisiis ei saa ma päriselt ignoreerida oma ema soove ja ettekirjutusi, ning kuna õnnetuseks mu lapsel on kuus üliteravat hammast ja ta viskab endiselt suurtes kogustes toitu tagasi (jah, me oleme selle probleemiga juba lastearsti teravdatud tähelepanu all), siis ma lihtsalt ei saa talle lubada näiteks oksendada täis vanaema tuttuut diivanit või närida puruks vanaema diivanilauda. 🙁 Seda siis peale kõige muu, mis on keelatud ohtlikkuse pärast lapsele endale … Muidugi ma nägin juba ette, kui me siia umbes lapse sündimise ajal ajutiselt kolisime, et roomava lapsega, rääkimata siis käputavast ja püstiajavast lapsest, on siin väga raske, aga ühelt poolt polnud meie siin viibimine nii pikaks planeeritud (loomulikult on remont võtnud nagu ikka neli korda kauem aega, kui algul arvasime) ning teiselt poolt mu ema-isa ka muudkui julgustasid, et mis ma teen tühjast asjast numbrit, vaat kus meie nooruses sai elatud ja tehtud ning sa ise oled ju siin üles kasvanud ja polnud häda midagi … Ühesõnaga, olukord on praegu keerukas nii lapsele kui ka meile kõigile teistele. Meie uues kodus on remont peaaegu valmis ning loodetavasti umbes kuu aja pärast on ka mööbel olemas, nii et saab sisse kolida. Ausalt, ma olen teinud ja teen jätkuvalt kõik, et uus kodu oleks lapsele (ja seega ka mulle endale) maksimaalselt turvaline, mugav ja keeldudevaba! Aga ka vahepealne kuu tuleb veel mööda saata …

[tsitaat]Ma arvan, et sa oled oma beebi lõputute keelamistega ära tüütanud!!! Rahune ja ära keela kõike! Kipud ehk olema liigselt kontrolliv? Esimestel iseseisva ringiliikumiste kuudel ei ole mõtet üldse keelamisega tegeleda. Pane siis need asjad ära, mida ta võtta ei või. Ja valva kõrval, et nt diivanile ei roniks kui ta veel ei oska ise alla tulla pepu ees vmt. Kui saab mõne vale asja kätte – ära keela ja tiri seda ära käest, vaid anna talle kõigepealt mõni muu põnev asi kätte, nö juhi tähelepanu ära ja siis vaikselt võta see keelatud asi käest.

Vanus on selles mõttes oluline küll, kui liiga vara alustada ainult keelamisega, siis ongi tulemus täpselt see, mis sinul praegu. 6-7 ja ma arvan, et isegi 8 kuusega tuleb jah pigem käituda nö täpselt vastupidi. Kui teeb midagi õigesti, siis kiitus. Kui teeb valesti – tähelepanu mujale, uus asi kätte, uus roomamissuund kätte vmt.
Ei tea, kas selle põhimõtte järgmisest või millest, kuid oma 9,5 kuust last pean otseselt keelama päevas vast… 1x? Äkki ma mõni päev ei keelagi. Ja ta on ikka vääga aktiivne, turnib igalepoole, seisab iseseisvalt püsti jmt.[/tsitaat]

Ma ütleksin selle jutu peale, et muidugi on tõetera selles, et ma oma last olude sunnil liiga palju keelan, aga Sul on ilmselgelt siis ka kadestamisväärselt turvaline kodu (kui “keelatud” asjad on tegelikult nii süütud, et nendega saab kõigepealt natuke mängida ning rahulikult tähelepanu kõrvale juhtida, ilma et enne õnnetus võiks juhtuda) ning kergesti ühe tegevuse juurest teise juurde juhitav laps või endal ülihea fantaasia lapsele lubatud ahvatluste väljamõtlemiseks. Kui mul laps on parasjagu võlutud mingist läikivast, ent ohtlikust esemest, siis ühekordne tähelepanu kõrvalejuhtimine – ja see peab siis mingi teine üli-üliahvatlev asi olema, et ta üldse soostuks mujale vaatama! – ei ole kohe kindlasti piisav, et ta paarikümne sekundi pärast jälle samasse keelatud kohta ei turniks. Ning teist korda teda enam sama asjaga ära ei osta …