Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
No selle tavakoolis hoidmisega on nii ja naa. Meie piirkonnas on üks erikool ja sinna ma oma sotsiaalselt normaalselt toimivat last panna ei taha, sest kuigi ta ise on eriline, siis ma näen, et ta vajab enda ümber tavaliste laste seltskonda. Lapse klassist on üks sõber kohalikku erikooli läinud ja nüüd on koos tema ja uute sõpradega need sotsprobleemid meile koju hakanud tulema. Koli või minema. Üldistada loomulikult ei saa, eks koole on erinevaid.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.07 09:36; 20.07 09:47; 21.07 15:58;