Mida soovitaksite oma kogemusest – kas on parem selline piiripealne autismispektri häire diagnoosida või pigem mitte? Laps käib tavakoolis, kuid on vaeglugeja.
Vaeglugemine on ju eraldi teema, see ei puutu autismi. Kõneareng on tal ok? Kui stereotüüpset käitumist on palju ja igapäevatoimingutes ilma lisatoeta hakkama ei saa, oleks tal see diagnoos ju juba pandud… kui seni olete ilma hakkama saanud ja laps tavakoolis toimetulev, tal on seal oma sõbrad jne – milleks siis diagnoosiga sildistamist enam vaja on? Autistlik laps tavaklassis reeglina edukalt hakkama ei saa…
Pigem on diagnoosi/puudega saadav tõhustatud tugi vajalik eelkooliealistel algklasside lastel, mil närvisüsteem ja emotsioonide kontroll nõrgem ning professionaalne sekkumine tagab kahtlemata kiirema arengu. Düsleksia jaoks toe saamiseks pole ju aga tarvis autismi diagnoosi.
Üleüldse tundub see siin kuidagi suisa populaarne teema olevat, et lapsi tahetakse autistideks pidada. Tegelikkuses saavad selle diagnoosi ikkagi tõsisemate ja komplekssete kõrvalekalletega lapsed, kergemaid üksikuid jooni ei hakka ükski spetsialist diagnoosiks pöörama… Autism saadab inimest aga kogu ta elu ja teeb sageli nii lapse enda kui kogu perekonna elu keeruliseks – ei ole tegelikult sugugi lihtne “kiiks”, mida moetrendina tahta.
Diagnoosi ja puuet oleks vaja tugiteenuste ja toetuse saamiseks, väikeklassi jaoks jmt. Psüühilises mõttes see tahes-tahtmatult muudab ka mõtteviisi: endal, lapsel, temaga kokkupuutuvatel inimestel.
Tavakoolis on ju tegelikult õpiraskuseid mitmetel nö tavalastelgi. Kui su tüdruk oma sotsiaalsetelt oskustelt, emotsioonide kontrollilt ja empaatialt klassikaaslastega samastub ja on kollektiivis, on see tegelikult väga hea märk. Nö keskmine autist vajab seevastu kohandatud keskkonda – väiksemat kollektiivi, rutiini ja stabiilsust, nende eripärasi tolereerivaid õpetajaid ja klassikaaslasi jne.
Kui su laps käib koolis stressi ja hirmuga, siis tuleb sellesse kindlasti sekkuda. Kas vajakajäämised on pigem õppetöö või suhete, käitumise jmt seonduvalt?
<p style=”text-align: left;”>Nagu juba kirjutati siis diagnoosist on kasu siis kui on vajadus erinevatele teenustele ligipääsu. Saan aru, et on piiripealne olukord, aga õppimine muutub iga aastaga raskemaks ja siis tuleb veel pubeka iga… Soovitaksin aastas korra Rajaleidjas käia hinnangut küsimas. Nad oskavad selliseid olukordi paremini vaadelda ja nõu anda.</p>
Mul on kodus tugevate autistlike joontega ja nö piiripealne. St vrld oma vennaga saab imehästi hakkama ka tavakoolis. Samas kui tavalise lapsega võrrelda, on vahe ikka suur.
Meil on tänu diagnoosile olnud võimalik saada abi juba algklassides reh.keskusest ilma milleta õpiks ka praegu lapsega palju rohkem. Hetkel ta põhikoolis.
Minu kui lapsevanema elu on lihtsam ja on lootust et laps ka gümnaasiumi jõuab.
Mida parema hariduse laps saab, seda lihtsam on tal tulevikus ja ka lapsevanemal endal.
Iga kool saab kord läbi…
Tuttav töötab õpetajana, hiljuti oli tal just mure, et ta ei saa last teisiti hinnata, kuna ema ei tunnista probleemi ja kui n.ö. paberid korras ei ole, siis ei saa ka kool midagi teha. Äkki tasuks ka selle nurga alt uurida?
Kui kooli eripedagoog teid taas Rajaleidjasse suunab, siis ilmselt näeb kool, et lapse aitamiseks on diagnoosi vaja. On tugiteenuseid, mis on diagnoosi korral KOV poolt rahastatud, aga ilma diagnoosita peaks kool seda tegema oma vahenditest. Kui koolil raha pole, siis laps ka vastavat tugiteenust ei saa. Suuremates koolides, kus tugispetsialistid nagunii täiskohaga tööl, annab niimoodi kombineerida, et ka diagnoosita lapsed, kes tuge vajavad, päris tähelepanuta ei jää, aga väiksemas koolis, kus tugipersonal tööl osakoormusega, võib diagnoosi puudumine suur probleem olla.
Keegi ei taha suruda su last väikeklassi, kui ta teistega koos õppida suudab. Vastupidi, enamasti suunatakse väikeklassi siis, kui laps pidevalt tundi segab ja teistel õppimist häirib. Laps, kes lihtsalt on – ei õpi, aga ei sega ka teisi – lastakse lihtsalt olla, eriti kui materjal kodu poolse tööga enam-vähem omandatud saab. Lapsel endal oleks ehk vaja ka koolis individuaalsemat lähenemist.
Nõustun eelkõnelejaga. Lapsele tuleb vajakajäämiste jaoks tuge uurida ja kõik sõltub nüüd tema kooliga seonduvatest asjaoludest – missuguse suuruse ja erialaspetside tasemega kooliga on tegu. Kas tasuks laps panna osades tundides 1:1le õppele või ajutiselt liita väikeklassiga? Osad koolid kombineerivad vastavalt vajadustele osades tundides osalemist väikeklassis ja jõukohastes oma tavaklassiga koos. Toetuste saamise jaoks on diagnoos/puue vajalik, nende saamine aga pole kitsendatud eelarve tingimustes on üsna keerukas teekond ja kergemate hädade korral üsna ebareaalne paraku.
Kuna laps tuleb sul suures kollektiivis sotsiaalses plaanis edukalt toime, siis seda olukorda ei tasuks kindlasti kardinaalselt muuta – see on hea märk ja meeldiva käitumisega lapsest on tõesti kõik õpetajad huvitatud. Väikeklasside kaader on sageli paratamatult väga kirju ja ebaküpse emotsionaalsuse-sotsiaalsusega.
Mitmenda klassi lapsega on tegu ja kuidas ta ise kommenteerib oma uimasevõitu mõttetööd?
Ka mina olen selle küsimuse peale mõelnud ja vastust ei tea siiani. Rajaleidjast saime soovituse proovida ikka tavaklassis kõigepealt ja mingeid pabereid meil ei ole. Polevat nii hull. Aga tavalapsega võrreldes on ikka suur vahe. Ei ole nii, et mina püüan lapsele moodsat diagnoosi saada või endale tähelepanu vms. Vahel mõtlen, et sellised lapsed on kõige raskemas olukorras üldse – üsna serva peal saavad hakkama (sõpru pole, pidevad märkused õpetajalt, lähedastelt jms), aga tuge pole eikuskilt. Hurjutatakse veel selle eest, et julgedpiiksatada, et autist. Tänapäeval kõik autistid. Kus paprid? Kes ja kus diagnoosis?
Ühtlasi tahaks ma teada, mis on need salapärased teenused, mida autistist lapsed saavad? Väikeklassist saan ma aru. Mis veel?
Praegu olen muredega üksi, proovin õpetada kodus nii palju kui võimalik, et ta püsiks järjel (koolis tihti kaasa ei tee) ja vaatame, kas lubatakse ikka käia või olukord kulmineerub. Aeg-ajalt tulevad mingid tikid, kajakõnet kasutab, millest õpetaja aru ei saa ja paneb jälle märkusi, et räägib ebasobivalt… Meil ATH ka juures, nii et liigub ja jookseb ka kogu aeg. Lugemine ja kirjutamine on raske pigem ATH tõttu – tähelepanu hajub. Selliseid lapsi on ilmselt palju – kool vaatab viltu, aga vanemad ei tea, mida ette võtta.
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
Käi kindlasti Rajaleidjas ja ära karda diagnoosi. Kui sealt tuleb diagnoos, siis see ei ole halb ja seda mitmel põhjusel.
Kool saab suunised ja õiguse sinu last diferentseeritult hinnata ja nt kasutada abimaterjale vms.
Vajadusel määratakse 1:1le õpe mõnes aines ja enamasti osaliselt, nt laps on tavatundides, aga õpib õpetajaga eraldi paar korda nädalas lisaks. Ja õpetaja saab selle eest ka palka natuke juurde.
Lõpueksamitel saab eritingimused, nt lisaaega või individuaalset juhendamist või õiguse kasutada abimaterjale.
Tunnistusele mingit märget selle kohta ei tule ja lapse edasised haridusvõimalused on suuremad.
Olen õpetaja ja lähen homme gümnaasiumi eduka lõpetamise puhul teiste seas õnnitlema neiut, kes on 5. klassist alates tohtinud matemaatikatunnis kasutada kalkulaatorit.
Mul on ka piiripealne laps. Sotsiaalselt on ta alati toile tulnud. Pigem oil algklassides isegi pop. Praegu, pubekana hakkab kerge eemaldumine tekkima, jäänud on mōned lähedasemad sõbrad, aga see vist ei ole suur probleem.
Koolis on tal sarnased probleemid,mis teemaalgataja lapsel. Humanitaar ja loodusained on väga head, matemaatika pigem nõrk ja mitte seetõttu, et ta ei saaks aru, vaid at ei suuda ega taha sellele keskenduda. Käib matemaatika õpiabis, aga kasu sellest pole, sest õpikoormuse tõus tekitab temas trotsi.
Sarnaselt teemaalgatajale ei ole mul mingit tahtmist oma last solgutama hakata. Ta on hästi tundkik ja saab aru, et temaga on midagi teisiti, mis tekitab temas alaväärsustunnet. Kuid ilmselt ei jää muud üle, kuna õppekoormus hakkab mul endal üle jõu käima. Eriti just matemaatika, kus tuleb mägesid liigutada, et ta üldse õpiku poole vaataks. Muidu mulle isegi meeldib teda õpetada ja olen kooliasjades talle alati toeks olnud.
IÕK raames on ta saanud lisajuhendamist, tunnikoormuse vähendamist ja lisaaega kontrolltöödes, aga kui ma tahaks matemaatikas individuaalõpet, siis peaksin mingi diagnoosi välja ajama. Ilmselt saaks ta selle oma keskendumisraskusega. Ta on tark laps ja vahel on nii raske vaadata, kuidas ta on oma mure vang.
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
No selle tavakoolis hoidmisega on nii ja naa. Meie piirkonnas on üks erikool ja sinna ma oma sotsiaalselt normaalselt toimivat last panna ei taha, sest kuigi ta ise on eriline, siis ma näen, et ta vajab enda ümber tavaliste laste seltskonda. Lapse klassist on üks sõber kohalikku erikooli läinud ja nüüd on koos tema ja uute sõpradega need sotsprobleemid meile koju hakanud tulema. Koli või minema. Üldistada loomulikult ei saa, eks koole on erinevaid.
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
No selle tavakoolis hoidmisega on nii ja naa. Meie piirkonnas on üks erikool ja sinna ma oma sotsiaalselt normaalselt toimivat last panna ei taha, sest kuigi ta ise on eriline, siis ma näen, et ta vajab enda ümber tavaliste laste seltskonda. Lapse klassist on üks sõber kohalikku erikooli läinud ja nüüd on koos tema ja uute sõpradega need sotsprobleemid meile koju hakanud tulema. Koli või minema. Üldistada loomulikult ei saa, eks koole on erinevaid.
Kui on sotsiaalselt tubli ja oma emotsioone hästi ohjav laps, siis loomulikult tavakool võib tal probleemitult toimida. Lapsel on sõbrad, ta on kaasatud, ei tunne end tõrjutuna ja areneb seal kiiremini.
Suurem probleem ongi psüühikadiagnoosiga lapsel, kellel on lisaks ka sotsiaalseid oskuseid eakaaslastega võrreldes vajaka, emotsionaalselt ebastabiilne pluss muud eripärad ja kiiksud. Kui õnnestub saada tugev klassijuhataja ja toetav klass, siis võiks ka suuremate hädadega lapsel tavakoolis edukalt õnnestuda ja laps saab vajalikku toetust ja tunnustust. Kui aga pole, võib niigi nõrga psüühikaga laps saada paraku traumeeritud, teda kiusatakse, ta enesekindlus hävib veelgi jne. Õnneks on kiusamisvaba programmi järgivaid koole palju ja eks lapsevanem saab sobiva kooli valikul põhjalikku eeltööd teha.
Erikoolid on loodud aga laste aitamiseks, mitte häbistamiseks. Näiteid on alati igasuguseid, aga erivajadustega koole lollide kooliks tembeldada on väga rumal lähenemine. Enamasti on seal tegu samasuguste psüühikadiagnoosiga lastega, kes satuvad tavakoolis väikeklassidesse. Väikeklassis võib olude sunnil mitu erineva ja vahel ka omavahel sobimatu diagnoosiga last koos olla, erikoolides on nad diagnooside järgi lahterdatud ja selle võrra professionaalsemalt juhendatud-arendatud.
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
Eks kõik see olukord ongi paraku keeruline. Rajaleidja on ülekoormatud ja tihtipeale ajab rohkem laialivalguvat juttu kui konkreetset ja edasiviivat. Süsteem ei soosi diagnooside määramist, koolidesse luuakse väikeklasse, aga erialast tuge on vähe – erivajadustega laste seltskond on liiga kirju ja igaühe eripäradega süvitsi ei suudeta minna.
Kui lapsel on diagnoos, on asi veidi lihtsam, sest erikoolist saab tavakooliga võrreldes kindlasti lapse arengut soosivamat lisatuge. Aga siiski hulk vanemaid eelistavad nui neljaks ka diagnoositud laste tavakooli panekut – kellel silmaklapid, kellel valehäbi ja prestiiž on eespool lapse heaolu. Erikoolid arvatakse rumalatele lastele, aga tegelikult pole enamasti mured intellektis, vaid psüühikas. Nö piiripealsed tavakoolis käivad lapsed on kahjuks aga just sellises keerukas hallis alas, kus puudub neile vajalik individuaalne lähenemine ja arengut õigesti toetavad eripedagoogid.
Selles mõttes tasub jääda jõuliselt enesekindlaks ja Rajaleidja mugavustsoonist välja tuua – las suunavad last erinevate spetside juurde ja leiavad talle tarviliku eritoe. Sest üks on kindel – mida varem jõulisemalt sekkuda, seda parem on tulemus. Aeg, mil lapse aju plastika on muudatustele aldis, on lühike ja seda hiljem naljalt tagasi ei pööra. Julgemad eripedagoogid soovitavadki seetõttu alguses erikooli ja kui laps on intellektuaalselt võimekas, saab soosivas keskkonnas sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused paika, on lootus edukalt tavakoolikõlbulikuks kasvada. Tihtipeale tahetakse aga alustada ikkagi tavakoolist (et küll kuidagi hakkama saab – oskab ju lugeda ja arvutada), aga seda ei osata näha, kuidas laps on oma isemoodi olekus on seal tegelikult üksik ja abitu. Koolis on esialgu kindlasti akadeemiliste oskuste kõrval suhtlemine, koostöö ja iseseisvus paratamatult sama tähtis. Et laps areneks ja avaneks, on tal vaja endataolistega turvalist ja toetavat keskkonda, kust tugevama enesekindlusega saab juba hiljem uue sammu astuda.
Siin saab analoogiat leida näiteks neist lapsevanematest, kes suruvad oma väiksema võimekusega lapsed jõuga suure õppekoormusega nn eliitkoolidesse. Lapsed on stressis ja üle koormatud ning esimesel võimalusel (põhikooli lõppedes) valivad omale sootuks teistsuguse kooli. Seevastu väikeste maakoolide või nö suvaliste äärelinna koolide tublid lapsed tulevad keskkooliks eliitkoolidesse ja löövad seal edukalt läbi. Kumma närvid ja enesekindlus on aga paremas korras…?
No selle tavakoolis hoidmisega on nii ja naa. Meie piirkonnas on üks erikool ja sinna ma oma sotsiaalselt normaalselt toimivat last panna ei taha, sest kuigi ta ise on eriline, siis ma näen, et ta vajab enda ümber tavaliste laste seltskonda. Lapse klassist on üks sõber kohalikku erikooli läinud ja nüüd on koos tema ja uute sõpradega need sotsprobleemid meile koju hakanud tulema. Koli või minema. Üldistada loomulikult ei saa, eks koole on erinevaid.
Kui on sotsiaalselt tubli ja oma emotsioone hästi ohjav laps, siis loomulikult tavakool võib tal probleemitult toimida. Lapsel on sõbrad, ta on kaasatud, ei tunne end tõrjutuna ja areneb seal kiiremini.
Suurem probleem ongi psüühikadiagnoosiga lapsel, kellel on lisaks ka sotsiaalseid oskuseid eakaaslastega võrreldes vajaka, emotsionaalselt ebastabiilne pluss muud eripärad ja kiiksud. Kui õnnestub saada tugev klassijuhataja ja toetav klass, siis võiks ka suuremate hädadega lapsel tavakoolis edukalt õnnestuda ja laps saab vajalikku toetust ja tunnustust. Kui aga pole, võib niigi nõrga psüühikaga laps saada paraku traumeeritud, teda kiusatakse, ta enesekindlus hävib veelgi jne. Õnneks on kiusamisvaba programmi järgivaid koole palju ja eks lapsevanem saab sobiva kooli valikul põhjalikku eeltööd teha.
Erikoolid on loodud aga laste aitamiseks, mitte häbistamiseks. Näiteid on alati igasuguseid, aga erivajadustega koole lollide kooliks tembeldada on väga rumal lähenemine. Enamasti on seal tegu samasuguste psüühikadiagnoosiga lastega, kes satuvad tavakoolis väikeklassidesse. Väikeklassis võib olude sunnil mitu erineva ja vahel ka omavahel sobimatu diagnoosiga last koos olla, erikoolides on nad diagnooside järgi lahterdatud ja selle võrra professionaalsemalt juhendatud-arendatud.
Ma ei ole erikooli lollide kooliks nimetanud ega ka pidanud. Lihtsalt tõin näite, et teatud olukorras ei pruugi sellest lapsele isegi abi olla, kuigi laps vajaks seda hädasti.
Mitmendas klassis laps käib? Düsleksia ja düsgraafiaga võib jääda numbrite ja tähtede peegelpildis kirjutamine veel pikaks ajaks- kuuenda-seitsmenda klassini. Üldjuhul on see normaalne kolmanda klassini, sealt edasi peaks hakkama uurima, mis seda põhjustab.
<p style=”text-align: left;”>Minu laps on vaeglugeja, koolis õpib ta eesti keelt individuaalse õppekava alusel, lisaks logopeedi individuaaltunnid. Kontrolltöödeks antakse talle rohkem aega, tekstülesannete või lugemisülesannete puhul loeb õpetaja talle teksti ette. Kodus loen talle ette kogu õpikuteksti, õnneks jääb talle väga hästi meelde. Matemaatikas on ta ülimalt tugev, teeb tihtipeale ka kodused ülesanded juba tunnis ära ja õpetaja annab talle veel lisa töölehti, et tal igav ei hakkaks teisi järele oodates.</p>
Rajaleidjas käisime ja nende soovitus oli, et kui saame kooliga ja õpetajatega kokkuleppele, et lapsel on teatud eripärad ja neid arvestatakse, siis nemad diagnoosidega lajatama ei hakka, sest see paneb lapse haridusteele tulevikus piirid ette. Laps on normintellektiga, pigem omaettehoidev, sõbralik ja rahulik, lihtsalt oma tegemistes väga aeglane, unistav ja tähelepanu hajub kiiresti, lisaks siis düsleksia. Lõpetas viienda klassi kiitusega ja läheb kuuendasse.
Kirjelduse järgi võiks kontrollida psühhiaatri juures, kas lapsele saab ATH diagnoosi välja panna. Aktiivsus- tähelepanu häire mõjutab oluliselt keskendumist ja akadeemilist sooritust ning erinevalt autismispektri häirest on olemas ka medikamentoosse ravi võimalus.
Kirjelduse järgi võiks kontrollida psühhiaatri juures, kas lapsele saab ATH diagnoosi välja panna. Aktiivsus- tähelepanu häire mõjutab oluliselt keskendumist ja akadeemilist sooritust ning erinevalt autismispektri häirest on olemas ka medikamentoosse ravi võimalus.
Nõus, lapse kirjeldus viitab tõesti pigem ATHle. See on õnneks ravitav ja nö välja kasvatav diagnoos erinevalt autismist, mis jääb kogu eluks.
Aitäh kõigile vastajatele ja kaasamõtlejatele. Lugesin vastuseid mitmeid kordi ja sain neist tuge. Nüüd siis oleme oma diagnoosi kätte saanud. Kõnehäire ja autismi spektri häire… Mis meist siis edasi saab, ei tea veel.
Üleüldse tundub see siin kuidagi suisa populaarne teema olevat, et lapsi tahetakse autistideks pidada. Tegelikkuses saavad selle diagnoosi ikkagi tõsisemate ja komplekssete kõrvalekalletega lapsed, kergemaid üksikuid jooni ei hakka ükski spetsialist diagnoosiks pöörama…
nemad diagnoosidega lajatama ei hakka, sest see paneb lapse haridusteele tulevikus piirid ette.
Need on kaks väga huvitavat väidet. Psühhiaatrid ei pane diagnoose moevoolude alusel ja kliiniline psühholoog, kes autismispektrihäire uuringuid läbi viib, oskab eristada autismist tulenevaid eripärasid kasvatamatusest või normi piires püsivatest eripäradest tulenevatest kõrvalekalletest.
Olen haridusvaldkonnaga seotud juba päris pikka aega, alates põhikoolist kui kõrghariduse kõigi astmeteni ja võin kinnitada, et kuhugi kandideerimisel ei piira ükski diagnoos mitte midagi. Diagnoos võib anda võimaluse saada koht teatud erikoolidesse, aga kui need välja jätta, siis ei küsita kuskil diagnooside kohta. Kui õpilane suudab õppida ja tal on haridustee jätkamiseks vastav tase olemas, ta võib ja saab õppida, sõltumata diagnoosidest.
Lapsevanem või õpilane ise ei pea jagama oma terviseandmeid kooliga ja koolil pole õigust nõuda ligipääsu või teavet terviseandmete kohta. Lapsevanem või õpilane võib soovi korral terviseandmeid jagada, aga ei pea. Ühegi tunnistuse peale ega hariduse infosüsteemi haridustaseme omandamise juurde ei märgita õpilase diagnoose.
milleks siis diagnoosiga sildistamist enam vaja on?
mida tähendab diagnoosiga sildistamine?
