Minu täiskasvanud lapsel nii ongi, et on diagnoositud varases eas ATH ja kui sai 18-a., diagnoositi piirialane käitumishäire, mis on tõesti erinevad diagnoosid siis.
Olukord on väga raske…ja hommikul ärgates…ma ei tea iial, kas mu laps on veel elus või mitte.
Kuna neid lõikumisepisoode on tihti.
Kahjuks ka haiglasolek ei andnud paranemist, kuna ta seal piisavalt psühholoogi abi ei saanud.
Lasti lihtsalt haiglast välja, kuigi inimene on ohtlik iseendale.
Ja kedagi ei huvitagi noore inimese tervis ja saatus kahjuks.
Kuna laps on nüüd täiskasvanu, siis kahjuks minu, kui lapsevanema käed jäävad lühikeseks ja ma ei saa tema ravi kuidagi enam mõjutada.
Kui ta ütleb, et ei taha ravi teha, siis nii ongi…ja asi läheb veel hullemaks.
Väga masendav ja abitu tunne on endal, aga midagi nagu teha ei saagi.[/quote]
SEE ON KOHUTAV, KUIDAS ABI EI SAA. TÄPSELT NII, NAGU SA KIRJUTASID.
Mina oma skisoafektiivse häirega lapsest jäingi ilma aasta peale täisealiseks saamist, sest haiglasse ei saa ja abi ei ole. Laps suri. Ma kavatsen esitada riigi vastu moraalse kahju nõude.