Esileht Erivajadustega laps Piiripealne isiksushäire

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Piiripealne isiksushäire

Postitas:
Kägu

Kui varakult ja kuidas hakkas avalduma?

 

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui varakult ja kuidas hakkas avalduma?

Diagnoositakse alles täiskasvanu eas ja ainult siis kui inimene seda ise soovib.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks märgid on juba mõnel varakult näha aga tavaliselt diagnoositakse täiskasvanuna.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks märgid on juba mõnel varakult näha aga tavaliselt diagnoositakse täiskasvanuna.

Jutt jäi mul poolikuks. Häire algab tavaliselt varases täiskasvanueas. Enne täiskasvanuiga diagnoositakse häiret harva, sest isiksus ei ole veel täielikult välja kujunenud.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui varakult ja kuidas hakkas avalduma?

Meie laps oli lasteaia viimases rühmas, kui õpetajad juhtisid tähelepanu, et lapsega võiks pöörduda Rajaleidjasse. Tegime seda, käisime sealse suunamisega ka Lapse Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatri juures, Rajaleidja inimene käis lasteaias last jälgimas jne. Lõpuks Rajaleidja komisjon jõudis järeldusele, et on piiripealse ATH kanti, päris diagnoosi ei pandud, aga anti soovitus, et laps õpiks kuni 12 õpilasega klassis, kuna ehkki akadeemiliselt väga tugev, ei suuda suures klassis keskenduma, paljud asjad häirivad, vajab rohkem õpetajaga suhtlemist jne. Näiteks häirivad teatud helid, teiste inimeste teatud käitumine. Laps läks väikseklassi ja õpitulemused on suurepärased, tänaseks on teismeline, valdab kolme keelt jne. Aga endiselt on teatud eripäradega, vaja palju isiklikku ruumi enda ümber ja tugevamaid helisid ei talu.

+4
-10
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kui varakult ja kuidas hakkas avalduma?

Meie laps oli lasteaia viimases rühmas, kui õpetajad juhtisid tähelepanu, et lapsega võiks pöörduda Rajaleidjasse. Tegime seda, käisime sealse suunamisega ka Lapse Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatri juures, Rajaleidja inimene käis lasteaias last jälgimas jne. Lõpuks Rajaleidja komisjon jõudis järeldusele, et on piiripealse ATH kanti, päris diagnoosi ei pandud, aga anti soovitus, et laps õpiks kuni 12 õpilasega klassis, kuna ehkki akadeemiliselt väga tugev, ei suuda suures klassis keskenduma, paljud asjad häirivad, vajab rohkem õpetajaga suhtlemist jne. Näiteks häirivad teatud helid, teiste inimeste teatud käitumine. Laps läks väikseklassi ja õpitulemused on suurepärased, tänaseks on teismeline, valdab kolme keelt jne. Aga endiselt on teatud eripäradega, vaja palju isiklikku ruumi enda ümber ja tugevamaid helisid ei talu.

ATH on midagi muud kui piiripealne isiksushäire.

+17
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

ATH on midagi muud kui piiripealne isiksushäire.

Tal ei ole ATH, vaid ongi komisjoni otsuses kirjas, et on piiripealne, tema testikäitumises ja infotöötluses on palju aktiivsus-tähelepanuhäirele omaseid tunnuseid ja vajab tuge sotsiaalse arengu osas.

+1
-14
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Piiripealne ATH ei ole sama mis piiripealne isiksusehäire. Esimesel juhul on tegu ebastabiilse tähelepanu ja/või suutmatusena oma impulsiivsust reguleerida, teisel juhul on tegu mentaalselt hoopis teistlaadi kõrvalekaldega. Piiripealse isiksusehäire korral on ebastabiilne käitumine põhjustatud meeleolude kõikumisest, raskusega mina-pilti määratleda, oskamatusest teistega arvestada jmt.

Pealiskaudselt on kahe diagnoosi vahel justkui ühisosa olemas, aga probleemide tekkepõhjused on erinevad.

+20
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõtt (vabandust), kes siin ajab segamini piiripealse isiksushäire ja piiripealse ATH. Need häired on teineteisest väga kaugel.

Piiripealset isiksushäiret diagnoositakse parimal juhul hilisteismelisena, aga pigem noore täiskasvanueas. Arvatavasti on ilmingud juba varateismelisel lapsel, aga vanem eeldab ja arst tegelikult samuti, et tõenäoliselt on tegemist pubeka hormoonide mölluga. Kui vanuses 18-19 ei ole “hormoonide möll” üle läinud, siis võiks hakata muretsema. Mina oma lapsel hakkasin midagi muud peale hormoonide möllu kahtlustama umbes vanuses 17,5 aastat. Diagnoosini läks siiski veel aastaid ja lõpuks 22-aastaselt sai ta bipolaarsuse diagnoosi, minu rõõmuks mitte piiripealse isiksushäire diagnoosi.

Piiripealse isiksushäire (Borderline Personality Disorder) kohta on internetis ülipalju materjali. Ühte BPD noort naist tunnen isiklikult. Talle on määratud sügav puue, ta ei tööta ja ei tööta põhjendatult, sest ta ei suuda. Tal on tugiisik, kellele tohib helistada iga päev. Ta läheb tülli absoluutselt kõigiga, ka kõige rahulikemate ja mõistlike inimestega. Meeleolumuutused käivad nö nipsust. Usalduse kaotus ja võitmine käib nö nipsust. Ühel hetkel on keegi konkreetne inimene tema parim sõber ja “ingel maa peal” ja järgmisel hetkel (ilma liialdamata 5 minuti pärast) on see inimene reetur ja haub tema arvates kahtlaseid plaane BPD isiku suhtes. Minu tuttav on ümbritsenud ennast kalkaritega, kes talle külla tulevad ja tema hüpliku meeleolu kõrgseisu ära kasutavad, et saada süüa, öömaja ja “laenu”. Kalkarid laseb ta ise oma koju, sest tavainimesed peale mõne üksiku lähedase temaga suhelda ei suuda. Ta kardab väga väga üksiolekut ja mahajätmist ning seega on kalkarid teretulnud. Minu tuttav on korduvalt, olles madalseisus, jooksnud öösel maanteele, seal maha istunud ja autode vahel nutnud nii, et ninast jookseb verd. Ohu mittetajumine on tema väga nõrk koht.

Minu arvates väga raske isiksushäire.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõtt (vabandust), kes siin ajab segamini piiripealse isiksushäire ja piiripealse ATH. Need häired on teineteisest väga kaugel.

Piiripealset isiksushäiret diagnoositakse parimal juhul hilisteismelisena, aga pigem noore täiskasvanueas. Arvatavasti on ilmingud juba varateismelisel lapsel, aga vanem eeldab ja arst tegelikult samuti, et tõenäoliselt on tegemist pubeka hormoonide mölluga. Kui vanuses 18-19 ei ole “hormoonide möll” üle läinud, siis võiks hakata muretsema. Mina oma lapsel hakkasin midagi muud peale hormoonide möllu kahtlustama umbes vanuses 17,5 aastat. Diagnoosini läks siiski veel aastaid ja lõpuks 22-aastaselt sai ta bipolaarsuse diagnoosi, minu rõõmuks mitte piiripealse isiksushäire diagnoosi.

Piiripealse isiksushäire (Borderline Personality Disorder) kohta on internetis ülipalju materjali. Ühte BPD noort naist tunnen isiklikult. Talle on määratud sügav puue, ta ei tööta ja ei tööta põhjendatult, sest ta ei suuda. Tal on tugiisik, kellele tohib helistada iga päev. Ta läheb tülli absoluutselt kõigiga, ka kõige rahulikemate ja mõistlike inimestega. Meeleolumuutused käivad nö nipsust. Usalduse kaotus ja võitmine käib nö nipsust. Ühel hetkel on keegi konkreetne inimene tema parim sõber ja “ingel maa peal” ja järgmisel hetkel (ilma liialdamata 5 minuti pärast) on see inimene reetur ja haub tema arvates kahtlaseid plaane BPD isiku suhtes. Minu tuttav on ümbritsenud ennast kalkaritega, kes talle külla tulevad ja tema hüpliku meeleolu kõrgseisu ära kasutavad, et saada süüa, öömaja ja “laenu”. Kalkarid laseb ta ise oma koju, sest tavainimesed peale mõne üksiku lähedase temaga suhelda ei suuda. Ta kardab väga väga üksiolekut ja mahajätmist ning seega on kalkarid teretulnud. Minu tuttav on korduvalt, olles madalseisus, jooksnud öösel maanteele, seal maha istunud ja autode vahel nutnud nii, et ninast jookseb verd. Ohu mittetajumine on tema väga nõrk koht.

Minu arvates väga raske isiksushäire.

Mis “kalkar” tähendab? Sorri, kuulen esimest korda. Muus osas nõustun nende seisundite kirjeldusega.

+2
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõtt (vabandust), kes siin ajab segamini piiripealse isiksushäire ja piiripealse ATH. Need häired on teineteisest väga kaugel.

Piiripealset isiksushäiret diagnoositakse parimal juhul hilisteismelisena, aga pigem noore täiskasvanueas. Arvatavasti on ilmingud juba varateismelisel lapsel, aga vanem eeldab ja arst tegelikult samuti, et tõenäoliselt on tegemist pubeka hormoonide mölluga. Kui vanuses 18-19 ei ole “hormoonide möll” üle läinud, siis võiks hakata muretsema. Mina oma lapsel hakkasin midagi muud peale hormoonide möllu kahtlustama umbes vanuses 17,5 aastat. Diagnoosini läks siiski veel aastaid ja lõpuks 22-aastaselt sai ta bipolaarsuse diagnoosi, minu rõõmuks mitte piiripealse isiksushäire diagnoosi.

Piiripealse isiksushäire (Borderline Personality Disorder) kohta on internetis ülipalju materjali. Ühte BPD noort naist tunnen isiklikult. Talle on määratud sügav puue, ta ei tööta ja ei tööta põhjendatult, sest ta ei suuda. Tal on tugiisik, kellele tohib helistada iga päev. Ta läheb tülli absoluutselt kõigiga, ka kõige rahulikemate ja mõistlike inimestega. Meeleolumuutused käivad nö nipsust. Usalduse kaotus ja võitmine käib nö nipsust. Ühel hetkel on keegi konkreetne inimene tema parim sõber ja “ingel maa peal” ja järgmisel hetkel (ilma liialdamata 5 minuti pärast) on see inimene reetur ja haub tema arvates kahtlaseid plaane BPD isiku suhtes. Minu tuttav on ümbritsenud ennast kalkaritega, kes talle külla tulevad ja tema hüpliku meeleolu kõrgseisu ära kasutavad, et saada süüa, öömaja ja “laenu”. Kalkarid laseb ta ise oma koju, sest tavainimesed peale mõne üksiku lähedase temaga suhelda ei suuda. Ta kardab väga väga üksiolekut ja mahajätmist ning seega on kalkarid teretulnud. Minu tuttav on korduvalt, olles madalseisus, jooksnud öösel maanteele, seal maha istunud ja autode vahel nutnud nii, et ninast jookseb verd. Ohu mittetajumine on tema väga nõrk koht.

Minu arvates väga raske isiksushäire.

Siin aeti tõesti need häired segamini aga täpsustuseks siis vabalt võivad need kaks ka korraga esineda.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõtt (vabandust), kes siin ajab segamini piiripealse isiksushäire ja piiripealse ATH. Need häired on teineteisest väga kaugel.

Piiripealset isiksushäiret diagnoositakse parimal juhul hilisteismelisena, aga pigem noore täiskasvanueas. Arvatavasti on ilmingud juba varateismelisel lapsel, aga vanem eeldab ja arst tegelikult samuti, et tõenäoliselt on tegemist pubeka hormoonide mölluga. Kui vanuses 18-19 ei ole “hormoonide möll” üle läinud, siis võiks hakata muretsema. Mina oma lapsel hakkasin midagi muud peale hormoonide möllu kahtlustama umbes vanuses 17,5 aastat. Diagnoosini läks siiski veel aastaid ja lõpuks 22-aastaselt sai ta bipolaarsuse diagnoosi, minu rõõmuks mitte piiripealse isiksushäire diagnoosi.

Piiripealse isiksushäire (Borderline Personality Disorder) kohta on internetis ülipalju materjali. Ühte BPD noort naist tunnen isiklikult. Talle on määratud sügav puue, ta ei tööta ja ei tööta põhjendatult, sest ta ei suuda. Tal on tugiisik, kellele tohib helistada iga päev. Ta läheb tülli absoluutselt kõigiga, ka kõige rahulikemate ja mõistlike inimestega. Meeleolumuutused käivad nö nipsust. Usalduse kaotus ja võitmine käib nö nipsust. Ühel hetkel on keegi konkreetne inimene tema parim sõber ja “ingel maa peal” ja järgmisel hetkel (ilma liialdamata 5 minuti pärast) on see inimene reetur ja haub tema arvates kahtlaseid plaane BPD isiku suhtes. Minu tuttav on ümbritsenud ennast kalkaritega, kes talle külla tulevad ja tema hüpliku meeleolu kõrgseisu ära kasutavad, et saada süüa, öömaja ja “laenu”. Kalkarid laseb ta ise oma koju, sest tavainimesed peale mõne üksiku lähedase temaga suhelda ei suuda. Ta kardab väga väga üksiolekut ja mahajätmist ning seega on kalkarid teretulnud. Minu tuttav on korduvalt, olles madalseisus, jooksnud öösel maanteele, seal maha istunud ja autode vahel nutnud nii, et ninast jookseb verd. Ohu mittetajumine on tema väga nõrk koht.

Minu arvates väga raske isiksushäire.

Siin aeti tõesti need häired segamini aga täpsustuseks siis vabalt võivad need kaks ka korraga esineda.

Minu täiskasvanud lapsel nii ongi, et on diagnoositud varases eas ATH ja kui sai 18-a., diagnoositi piirialane käitumishäire, mis on tõesti erinevad diagnoosid siis.
Olukord on väga raske…ja hommikul ärgates…ma ei tea iial, kas mu laps on veel elus või mitte.
Kuna neid lõikumisepisoode on tihti.
Kahjuks ka haiglasolek ei andnud paranemist, kuna ta seal piisavalt psühholoogi abi ei saanud.
Lasti lihtsalt haiglast välja, kuigi inimene on ohtlik iseendale.
Ja kedagi ei huvitagi noore inimese tervis ja saatus kahjuks.
Kuna laps on nüüd täiskasvanu, siis kahjuks minu, kui lapsevanema käed jäävad lühikeseks ja ma ei saa tema ravi kuidagi enam mõjutada.
Kui ta ütleb, et ei taha ravi teha, siis nii ongi…ja asi läheb veel hullemaks.
Väga masendav ja abitu tunne on endal, aga midagi nagu teha ei saagi.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Isiksusehäired pidavat aja jooksul ka leevenema, kui selleks muidugi isiklikku motivatsiooni kusagilt võtta on.

(Lingid inglise keeles, aga ehk on kuidagi abiks)

https://my.clevelandclinic.org/health/treatments/22838-dialectical-behavior-therapy-dbt

https://www.unk.com/blog/top-ten-sites-for-dbt-worksheets/

Isegi Rahva Raamatust saab tellida:

https://rahvaraamat.ee/p/dialectical-behavior-therapy-skills-workbook/1458773/et?isbn=9781684034581

Eesti keeles ei oska midagi jagada, võib-olla mõni targem inimene saab abiks olla.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ühe eestikeelse raamatu leidsin ka (üldiselt kogu selle häda kohta):

https://rahvaraamat.ee/p/ma-vihkan-sind-%C3%A4ra-j%C3%A4ta-mind-piirialase-isiksuseh%C3%A4ire-m%C3%B5istmine/1585238/et?ean=9789916634714

Originaal on isegi tasuta saadaval: https://humansystem.files.wordpress.com/2014/02/i-hate-you-dont-leave-me.pdf

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu täiskasvanud lapsel nii ongi, et on diagnoositud varases eas ATH ja kui sai 18-a., diagnoositi piirialane käitumishäire, mis on tõesti erinevad diagnoosid siis.

Olukord on väga raske…ja hommikul ärgates…ma ei tea iial, kas mu laps on veel elus või mitte.

Kuna neid lõikumisepisoode on tihti.

Kahjuks ka haiglasolek ei andnud paranemist, kuna ta seal piisavalt psühholoogi abi ei saanud.

Lasti lihtsalt haiglast välja, kuigi inimene on ohtlik iseendale.

Ja kedagi ei huvitagi noore inimese tervis ja saatus kahjuks.

Kuna laps on nüüd täiskasvanu, siis kahjuks minu, kui lapsevanema käed jäävad lühikeseks ja ma ei saa tema ravi kuidagi enam mõjutada.

Kui ta ütleb, et ei taha ravi teha, siis nii ongi…ja asi läheb veel hullemaks.

Väga masendav ja abitu tunne on endal, aga midagi nagu teha ei saagi.[/quote]

SEE ON KOHUTAV, KUIDAS ABI EI SAA. TÄPSELT NII, NAGU SA KIRJUTASID.
Mina oma skisoafektiivse häirega lapsest jäingi ilma aasta peale täisealiseks saamist, sest haiglasse ei saa ja abi ei ole. Laps suri. Ma kavatsen esitada riigi vastu moraalse kahju nõude.

+4
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui varakult ja kuidas hakkas avalduma?

Meie laps oli lasteaia viimases rühmas, kui õpetajad juhtisid tähelepanu, et lapsega võiks pöörduda Rajaleidjasse. Tegime seda, käisime sealse suunamisega ka Lapse Vaimse Tervise Keskuse psühhiaatri juures, Rajaleidja inimene käis lasteaias last jälgimas jne. Lõpuks Rajaleidja komisjon jõudis järeldusele, et on piiripealse ATH kanti, päris diagnoosi ei pandud, aga anti soovitus, et laps õpiks kuni 12 õpilasega klassis, kuna ehkki akadeemiliselt väga tugev, ei suuda suures klassis keskenduma, paljud asjad häirivad, vajab rohkem õpetajaga suhtlemist jne. Näiteks häirivad teatud helid, teiste inimeste teatud käitumine. Laps läks väikseklassi ja õpitulemused on suurepärased, tänaseks on teismeline, valdab kolme keelt jne. Aga endiselt on teatud eripäradega, vaja palju isiklikku ruumi enda ümber ja tugevamaid helisid ei talu.

ATH on midagi muud kui piiripealne isiksushäire.

Kuigi nad võivad ka koos esineda. Mina olen täiskasvanu, kellel need ongi mõlemad, lisaks autismispetkri häire.

 

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma tegelen tütrel söömishäirega alates 11aastaselt peale, lõikumised, enesetapukatsed, koolis ei käi ja muu jamad niikuinii. Kui esimest korda haiglas oli, siis korra käis kuskilt mõte läbi, et võibolla on piirialane. Nüüd on 14, probleemid ainult süvenevad, diagnoositud ei ole, aga no ei ole ainult pubeka hädad. Ja olen seda arvamust aja jooksul veel nii mõnegi med töötaja suust kuulnud. Ei ole eriti julgustav ausalt öeldes, aga tuleb hakkama saada.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

SEE ON KOHUTAV, KUIDAS ABI EI SAA. TÄPSELT NII, NAGU SA KIRJUTASID. Mina oma skisoafektiivse häirega lapsest jäingi ilma aasta peale täisealiseks saamist, sest haiglasse ei saa ja abi ei ole. Laps suri. Ma kavatsen esitada riigi vastu moraalse kahju nõude.

Moraalse kahju hüvitis ei ärata sinu last ellu.  Kahjuks on nii, et ravimatud haigused on olemas ja inimesed surevadki nendesse, sest kõiki haigusi ei saa ravida. Raske psüühikahäirega inimesi, kes on väga ebastabiilsed ja tahavad ennast ära tappa,  saab elus hoida, kui panna nad kuskile kongi kinni ja neid 24/7 valvata kuni elu lõpuni. Või toppida vägisi ravimeid täis ja hoida uimastatuna igapäevaselt kuni surmani. Aga mis elu see on? Haiglasse panek ei aita, sest nad ei saa terveks ja nad ei taha ennast ravida. Kui inimene ei taha ennast ravida ja ei taha ka elada, siis kahjuks vanema soov, et täiskasvanud laps elada tahaks ja elus püsiks, ei aita.

Mul on ka ravimatult haige laps ja arstid ei saa teda aidata. Sellega tuleb kahjuks leppida, sest meditsiin ei ole kõikvõimas. Riik on minu ja mu lapse heaks kõik teinud, aga kuskilt maalt tuleb piir ette. Lõpuks pean ma ise tegelema oma lapse elus hoidmisega 24/7 kuni elan või nii kaua, kuni jaksan.

 

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kõtt (vabandust), kes siin ajab segamini piiripealse isiksushäire ja piiripealse ATH. Need häired on teineteisest väga kaugel.

Piiripealset isiksushäiret diagnoositakse parimal juhul hilisteismelisena, aga pigem noore täiskasvanueas. Arvatavasti on ilmingud juba varateismelisel lapsel, aga vanem eeldab ja arst tegelikult samuti, et tõenäoliselt on tegemist pubeka hormoonide mölluga. Kui vanuses 18-19 ei ole “hormoonide möll” üle läinud, siis võiks hakata muretsema. Mina oma lapsel hakkasin midagi muud peale hormoonide möllu kahtlustama umbes vanuses 17,5 aastat. Diagnoosini läks siiski veel aastaid ja lõpuks 22-aastaselt sai ta bipolaarsuse diagnoosi, minu rõõmuks mitte piiripealse isiksushäire diagnoosi.

Piiripealse isiksushäire (Borderline Personality Disorder) kohta on internetis ülipalju materjali. Ühte BPD noort naist tunnen isiklikult. Talle on määratud sügav puue, ta ei tööta ja ei tööta põhjendatult, sest ta ei suuda. Tal on tugiisik, kellele tohib helistada iga päev. Ta läheb tülli absoluutselt kõigiga, ka kõige rahulikemate ja mõistlike inimestega. Meeleolumuutused käivad nö nipsust. Usalduse kaotus ja võitmine käib nö nipsust. Ühel hetkel on keegi konkreetne inimene tema parim sõber ja “ingel maa peal” ja järgmisel hetkel (ilma liialdamata 5 minuti pärast) on see inimene reetur ja haub tema arvates kahtlaseid plaane BPD isiku suhtes. Minu tuttav on ümbritsenud ennast kalkaritega, kes talle külla tulevad ja tema hüpliku meeleolu kõrgseisu ära kasutavad, et saada süüa, öömaja ja “laenu”. Kalkarid laseb ta ise oma koju, sest tavainimesed peale mõne üksiku lähedase temaga suhelda ei suuda. Ta kardab väga väga üksiolekut ja mahajätmist ning seega on kalkarid teretulnud. Minu tuttav on korduvalt, olles madalseisus, jooksnud öösel maanteele, seal maha istunud ja autode vahel nutnud nii, et ninast jookseb verd. Ohu mittetajumine on tema väga nõrk koht.

Minu arvates väga raske isiksushäire.

Siin aeti tõesti need häired segamini aga täpsustuseks siis vabalt võivad need kaks ka korraga esineda.

Minu täiskasvanud lapsel nii ongi, et on diagnoositud varases eas ATH ja kui sai 18-a., diagnoositi piirialane käitumishäire, mis on tõesti erinevad diagnoosid siis.

Olukord on väga raske…ja hommikul ärgates…ma ei tea iial, kas mu laps on veel elus või mitte.

Kuna neid lõikumisepisoode on tihti.

Kahjuks ka haiglasolek ei andnud paranemist, kuna ta seal piisavalt psühholoogi abi ei saanud.

Lasti lihtsalt haiglast välja, kuigi inimene on ohtlik iseendale.

Ja kedagi ei huvitagi noore inimese tervis ja saatus kahjuks.

Kuna laps on nüüd täiskasvanu, siis kahjuks minu, kui lapsevanema käed jäävad lühikeseks ja ma ei saa tema ravi kuidagi enam mõjutada.

Kui ta ütleb, et ei taha ravi teha, siis nii ongi…ja asi läheb veel hullemaks.

Väga masendav ja abitu tunne on endal, aga midagi nagu teha ei saagi.

Kuidas ei huvita? Mine, nõua, helista, saada meile! Mis mõttes su laps teeb pidevaid enesetapukatseid ja sa vaid  nendid, et nii on?!

Kui vana ta sul on? Poiss v tüdruk?

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu täiskasvanud lapsel nii ongi, et on diagnoositud varases eas ATH ja kui sai 18-a., diagnoositi piirialane käitumishäire, mis on tõesti erinevad diagnoosid siis.

Olukord on väga raske…ja hommikul ärgates…ma ei tea iial, kas mu laps on veel elus või mitte.

Kuna neid lõikumisepisoode on tihti.

Kahjuks ka haiglasolek ei andnud paranemist, kuna ta seal piisavalt psühholoogi abi ei saanud.

Lasti lihtsalt haiglast välja, kuigi inimene on ohtlik iseendale.

Ja kedagi ei huvitagi noore inimese tervis ja saatus kahjuks.

Kuna laps on nüüd täiskasvanu, siis kahjuks minu, kui lapsevanema käed jäävad lühikeseks ja ma ei saa tema ravi kuidagi enam mõjutada.

Kui ta ütleb, et ei taha ravi teha, siis nii ongi…ja asi läheb veel hullemaks.

Väga masendav ja abitu tunne on endal, aga midagi nagu teha ei saagi.

SEE ON KOHUTAV, KUIDAS ABI EI SAA. TÄPSELT NII, NAGU SA KIRJUTASID.

Mina oma skisoafektiivse häirega lapsest jäingi ilma aasta peale täisealiseks saamist, sest haiglasse ei saa ja abi ei ole. Laps suri. Ma kavatsen esitada riigi vastu moraalse kahju nõude.

[/quote]
On ikka abi ja võetakse haiglasse ohtlikus seisus. Ise tuleb emana olla intensiivne, otsida kontakte, helistada, meilida. Tean rääkida Tallinnast. Minu laps sai eeskujulikku parimal tasandil abi.

Millesse ta siis suri? Ma ei küsiks, kui sa kirjutanuks, valis lahkumise vms. Hageda pole sul kahjuks midagi.

 

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eesti keeles selline raamat olemas. Mul on elukaaslane piiripealne ja ta ise tundis ennast siin raamatus täielikult ära.

https://rahvaraamat.ee/p/e-raamat-ma-vihkan-sind-%C3%A4ra-j%C3%A4ta-mind/1794205/et?isbn=9789916715246&gad_source=1&gclid=CjwKCAiAkp6tBhB5EiwANTCx1BigH276JLlqWMh-5UCi4vZILgQ06FrwIE86yxFzf-xPspeI_EZjxRoCL28QAvD_BwE

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ah, juba viide sellele raamatule eespool olemas, enne ei märganud. Vabandust duubeldamise pärast.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuidas ei huvita? Mine, nõua, helista, saada meile! Mis mõttes su laps teeb pidevaid enesetapukatseid ja sa vaid  nendid, et nii on?!

Kui vana ta sul on? Poiss v tüdruk?

Ma pole see, kellele vastad. Aga paraku see ongi nii, et tegelikult on abi saamine üks suur loteriivõit ja paljud ei saagi, pöördumisest hoolimata.

Minul on ka üks lastest, praegu teismeline, selline kelle puhul psühhiaater mainib võimalikku hetkel väljakujunevat isiksushäiret. Kusjuures me pöördusime n-ö abile juba aastaid tagasi, kohe, kui kodus märkasime, et oleks vaja. Aga me ei saanud abi. Psühhiaater kirjutas esimesel kohtumisel lihtsalt antidepressandid välja ja järgmine kohtumine oli rohkem kui kuu aja möödudes. Siis lihtsalt natuke vestles niisama ja pikendas retsepti. Ja nii kestis see paar aastat. Kui noort AD üldse ei aidanud, vaid vastupidi – ta seisund kogu aeg hullemaks muutus ja me seda arstile mainisime, sai arst pahaseks ja ütles, et nii peabki olema, et AD alguses võibki sedapidi toimida – aga et varsti pidavat algama see õige paranemine! Nii me kaotasime mitu aastat, sest usaldasime spetsialisti juttu. Mitte oma sisetunnet. Nüüd lõpuks jõudsime õige spetsialisti juurde, kelle osas tõepoolest on näha, et ta midagi oskab. Ta ütles, et AD siin küll ei aita ja jättis need ära. Aga lapse isiksushäire väljakujunemine on saanud juba täie hoo sisse ja endal suurt usku pole, et see tubli spetsialist midagi väga enam muuta suudab. Oleks me sattunud selle õige spetsialisti otsa 4 aastat tagasi, mil abile pöördusime, siis ma usun, et lapsel oleks jäänud isiksushäire tekkimata.

Kõiksugu vaimse tervise spetsialiste kerkib esile nagu seeni pärast vihma, sest selle valdkonna näol on avastatud kullaauk. Mul on mitu-mitu tuttavat, kes pole elus hästi hakkama saanud, on pidanud mitmelt töökohalt lahkuma või koondatud, sest ei ole oma tööga toime tulnud. No ja siis avastavad enda jaoks nõustaja või terapeudi kutse ja edasi läheb kõik nagu lepase reega, istuvad ja noogutavad pead ja karjäär õitseb.

Meie vaimse tervise süsteem ei ole üles ehitatud mitte patsiendi jaoks, vaid see toetab eelkõige spetsialiste endid. Vanemad võivad oma last armastada üle kõige, ent kui nad ei ole selle süsteemiga seespidiselt tuttavad, siis ei oska nad seal ka orienteeruda ega ära tunda, kes sealolijatest nende last tõeliselt aidata tahab ja kes nende lapsega ainult manipuleerib. Pikapeale see teadmine tuleb, kuid lapse jaoks võib olla juba liiga hilja.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Erivajadustega laps Piiripealne isiksushäire