Kui siin liigub äkki neid, kes on 10-15 aastat juba koos elanud ja tunnevad ennast ikka hästi, turvaliselt, õnnelikult?
MISMOODI te selle saavutanud olete? Mis teha, kui mees enam sind ei märka? Kui tema silm sind vaadates enam ei sära? Kui pidevalt on teemaks \”isiklik elu\” ja koostegemisi napib… Kui üks tunneb nii ja teine naa? Aitäh iga väikse nipi ja mõttetera eest!
Oot-oot, kas 10-15 aastat on nüüd juba pika ja õnneliku kooselu näitaja?
MInu meelest on 10 aastat üsna tavaline suhte pikkuse aeg. Vaat 30 aastat ja üle selle võiks nimetada pikaks kooseluks.
ma ootaks ise ka huviga siia vastuseid. muidugi oleks ääretult huvitav lugeda ka 30+ kooseluaastaga naiste arvamusi, aga millegipärast arvan, et selline soov luksuseks jääbki siinses perekooli foorumis….
Mu vanaema oli 42a abielus. Jäi leseks. Kooselu oli pikk, aga mitte õnnelik. Vanaisa oli raske käega. Vanaema oli väga alandlik, kannatas ja leppis kõigega.
Mina olen oma abikaasaga koos elanud üle 11 aasta. Ja meil on väike laps, kes varsti saab kolme aastaseks. Mina avastasin, et kõige tähtsam on leida iga kuu päev või paar, kus me ainult kahekesi oleme. Et oleksime kahekesi üks ühele ja suhtleksime täisväärtuslikult (ilma mobiili ja arvutita). Veedaksime koos aega ja oleksime teineteise päralt. Muidugi aitavad pikale kooselule kaasa pühendumus perekonnale, ühised tegemised ja ka regulaarne voodielu. Samuti tuleks austada ja armastada iseennast ja kaaslast. St. et hoolitseda oma välimuse ja vaimutoidu eest. Aga kõige tähtsam on muidugi leida õige kaaslane, kes sobib sulle. Minu kogemus on selline ja ma olen tõesti õnnelikus suhtes.
meil abielu 12 aastat. leian ka, et väga olulisel kohal on regulaarne voodielu, austus ja vaimutoit. kahekesi olemisi saame reisidel ja selliseid reise me ootame ja planeerime. võin käe südamele panna ja öelda, et minu mees pole mind alandanud ei tegudes ega sõnades ei kodus ega väljaspool kodu. ja see on üks komponentidest, mis hoiab austust ja armastusleeki üleval. ja soovitan lugeda aegajalt perekooli teemasid, siis saab kiirelt aru, milline on õige kaaslane ja milline mitte.
usaldus!(osaliseltki) ühised huvid, ühised sõbrad. vastutulek nö. poolele teele, kui vaja. vahel on vaja teha järeleandmisi veidi. mõlema poole enesehinnangutega peaks korras olema. korras voodielu. austus! mitte hiilguse ja aupaiste mõttes, vaid elementaarne austus, hoolimine. endaks jäämine. toetamine ja mõistmine, kokku hoidmine kui on raske, on probleeme. 17 a abielu.
[small]maipörnikas kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen oma abikaasaga koos elanud üle 11 aasta. Ja meil on väike laps, kes varsti saab kolme aastaseks. Mina avastasin, et kõige tähtsam on leida iga kuu päev või paar, kus me ainult kahekesi oleme. Et oleksime kahekesi üks ühele ja suhtleksime täisväärtuslikult (ilma mobiili ja arvutita). Veedaksime koos aega ja oleksime teineteise päralt. Muidugi aitavad pikale kooselule kaasa pühendumus perekonnale, ühised tegemised ja ka regulaarne voodielu. Samuti tuleks austada ja armastada iseennast ja kaaslast. St. et hoolitseda oma välimuse ja vaimutoidu eest. Aga kõige tähtsam on muidugi leida õige kaaslane, kes sobib sulle. Minu kogemus on selline ja ma olen tõesti õnnelikus suhtes.[/tsitaat]
poleks paremini saanud öelda!!!
kõigepealt tuleb õige ja sobiv partner valida, sarnaste väärtushinnangute ja ellusuhtumisega. siis läheb edasi nagu iseenesest.
Paljud on jäänud uskuma seda müüti, nagu oleks abielu raske töö. Ei ole. Suhte ja iseenda kallal tuleb tööd teha jah, aga see on hoopis teine asi. Kui aga suhe ongi pidev töörügamine, vaevlemine ja vastutuult punnitamine, on midagi viltu.
Tuleb õppida koos elama ja mitte hakata teist ümber kasvatama.
Seljataga 17 aastat kooselu, kui järele mõtlen, siis peale sarnase maailma nägemise kindlasti liidavad ühised hobid ja koos kahekesi veedetud aeg. Tean ka mitmeid paare kus naispool teeb tõsist tööd ja pingutusi et püsida mehe kõrval näiteks sportides. Ei hakka üle kordama eelkirjutajaid – kui seks puudub siis vist pikka kooselu loota pole.
Meil saab sel aastal 16a. Arvan, et kõige tähtsam on ikkagi sarnased väärtushinnangud elus. Lisaks vastastikune usaldus ja austus. Kvaliteetaeg laste kõrvalt kasvõi kord paari nädala jooksul. Samuti kodusesse ellu ja laste kasvatamisesse võrdse panuse andmine. Klapp voodielus samuti.
Mina tunnen küll aeg-ajalt, et olen oma mehesse armunud. Muidugi ei kesta see tunne nii kaua kui suhte alguses, aga mõned päevad ikka. Õnneks märkan mõned korrad aastas mehel ka seda pilku, mis vanasti 🙂 Ei väida, et kogu aeg on kõik roosiline. On ka riidusid või pigem pisiasjadest naginaid, mis tulenevad väsimusest ja rutiinist, kuid teravad nurgad on kõik lihvitud ja alati lepime ära.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil saab sel aastal 16a. Arvan, et kõige tähtsam on ikkagi sarnased väärtushinnangud elus. Lisaks vastastikune usaldus ja austus. Kvaliteetaeg laste kõrvalt kasvõi kord paari nädala jooksul. Samuti kodusesse ellu ja laste kasvatamisesse võrdse panuse andmine. Klapp voodielus samuti.
Mina tunnen küll aeg-ajalt, et olen oma mehesse armunud. Muidugi ei kesta see tunne nii kaua kui suhte alguses, aga mõned päevad ikka. Õnneks märkan mõned korrad aastas mehel ka seda pilku, mis vanasti 🙂 Ei väida, et kogu aeg on kõik roosiline. On ka riidusid või pigem pisiasjadest naginaid, mis tulenevad väsimusest ja rutiinist, kuid teravad nurgad on kõik lihvitud ja alati lepime ära. [/tsitaat]
Jäi lisamata, et soovitaks lugeda raamatut \”Armastuse 5 keelt\” ka
sarnased väärtushinnangud ja armastusega tehtud kompromissid
Meie võti oli armastus esimesest silmapilgust. Noored ja kogenematud olime, vahepeal enne abiellumist kiskus korraks kiiva ka (sarved ju maha jooksmata), aga siis läks kõik taas õigetesse rööbastesse ja nii me elame. Muuseas, me polnud üldse sarnased (praeguseks oleme küll vist ühte nägugi), aga hull keemia tekkis tõepoolest kohe tutvumise hetkel, nii et kõik varasemad suhted purunesid silmapilkselt. Huvid olid alguses ka väga erinevad, aga see armastust ei seganud. Kumbki teist muuta ei püüdnud, aga koos me suureks saime ja varsti võib vist lapselapsigi oodata (Eesti keskmisest nats suurem laste arv on meil ka). Mõnikord tuleb justkui üllatusena meelde asjaolu, et mu abikaasa on reaalselt eraldi inimene, aga mina arvan temast kui enda teisest poolest, suudame teineteise lauseid lõpetada ja telepaatia näiteks telefonikõne eel on ka juba ammu tekkinud. Mida rohkem me kahekesi oleme (muist lapsi hakkab kodust välja lendama), seda enam side tugevneb. Tülisid ja eriarvamusi on olnud, aga need kõik on olnud päevaga ületatavad, nii et voodisse oleme ikka lahkarvamusteta jõudnud. Seega teen ainsa järelduse: pika ja õnneliku kooselu võti on armastus – kui selle õige leiad.
18 aastat kooselu. Mina olin 18, mees 19 kui koos elama hakkasime . 3 last.
Ela ise ja lase teisel elada: lahtiseletatult, et olgu sul omad huvid ja sõbrad, mis muidugi võivad ajapikku ühiseks saada, kuid tingimata ei pea. Ole ise avatud uuele ja salliv kui su abikaasa vaimustub ja huvitub mõnest uuest asjast, hobist. Ära piira ega anna valikuid , stiilis mina või…
Arene ise ja lase teisel areneda. Ole valmis , et suhtes on head ja halvad ajad ning neeed lähevad mööda kui Sa seda ainult tahad. Ole valmis kooselust loobuma kui see vajalik on ehk kui inimene soovib tunda õnne ja armastust sinuta, siis anna talle see võimalus. Ära nuhi ja kahtlusta koguaeg. Lepi , et sina ei ole maailma naba ja su kaaslane ei mõtle nagi Sina. Kõigil on vigu, halbu harjumusi ning kõik eksivad mõnikord oma valikutes. Ole salliv ja tolerantne sinnani, kus Sa ei pea oma minast loobuma. Väheoluline ei ole ka see, et ollakse perekond oam traditsioonidega ning kasvatatakse lapsi ühiselt ehk siis teisisõnu võetakse oma mehe pere parimad traditsiionid ja enda pere parimad ning luuakse nende baasil enda pere jaoks parim. Pea lugu mehe vanematest ja tema lähedastest ning sõpradest.
Koos 17 aastat. Arvan, et meie kooselu aluseks on sõprus, vastastikune hoolimine ja lugupidamine. Ega me siis nüüd ainult sõbrad ka ole, eriti esimestel aastatel:) Aga kui ma vaatan teisi tuttavaid paare, siis kuidagi tundub, et nendel on omavahelist sõprust vähem. Või nimetame seda partnerluseks, võrdseks suhteks … ei oska paremini öelda, aga ma olen mehe sõpruskonnas üks väheseid naisi (kui mitte ainus), kes jääb tuppa meestega jutustama, kui naised lähevad kööki lastest rääkima. Ja nii on meil ka omavahel, me räägime mehega igasugustest maailmaasjadest, arutame ja vaidlemegi teinekord päris ägedalt.
Mu mees on väga hooliv. Muidu ma ei saanudki sellest aru, enne kui Perekooli lugedes:P Ta alati näeb, kui mul on abi vaja, kui ma midagi teen, tuleb lööb alati kaasa. Iial ei ole meie peres olnud, et naine sõidab raskete toidukottidega trollis kodu poole ja mees vurab autoga kõrval. Või et naine teeb õhtul kodutöid ja mees puhkab diivani peal. Ka laste kasvatamisel on mees võrdsena kaasa löönud.
Kõige rohkem oli omavahelist hõõrumist meil võibolla 2-4 kooseluaastal. Siis oli esimene kirg lahtunud, nägime teineteist selgete silmadega. See oli aeg, kus tuli leppida partneri puudustega ja toimus mõningane nurkade lihvimine. Aga pärast seda oleme aina paremini läbi saanud. Ma võin öelda, et mu mees on lisaks sellele, et ta on mu mees, ka mu parim sõber.
Leian samuti, et õige inimesega on kerge koos elada, kui aga punnitamiseks läheb, siis on pole selle õigega veel kokku juhtutud. Olen esimesest abikaasast lahutatud, praeguse abikaasaga 10 aastat abielu, 2 väikest last – mulle tundub, et mida aasta edasi, seda paremaks meil läheb. Meie suur armastus esimesest silmapilgust on siiani kestma jäänud. Oleme mõlemad tugevad natuurid, kuid tülitsenud pole kunagi, kumbki ei aja oma jonni, aksepteerime teineteist just sellistena nagu oleme. Meil on lihtsalt hea koos olla. Keegi ei taha \”pükse\” oma jalga, tahame koos teha ja otsustada ja vastutada. Kindlasti tulevad kasuks ühised huvid, sarnane suhtumine raha väärtusesse ning uneaega. Naljakoht, aga ka horoskoobis on omajagu tõtt sees. Huvitaval kombel peab abikaasa mind praegu palju seksikamaks kui 10 aastat tagasi ning vaatamata kahele väiksele lapsele (noorem vaid poolteisene) on meie voodielu aastatega vaid paremaks läinud. Abikaasa on väga autonoomne, osavõtlik ja kohusetundlik, võrdväärne partner, mitte kolmas laps majas. Me ei kammitse teineteist, meil on vahest harva ka eraldi käimisi, aga mitte salajasi. Teisele hingamisruumi andmine on oluline, kuid seda ei tohi võtta kui vabaduse andmist ning seda ei tohi kurjasti ära kasutada. Ma ei ole klammerdunud oma abikaasa külge, ma ei püüa olla keegi, kes ma pole lihtsalt selleks, et teisele inimesele meeldida. Neid manipulaatoried olen näinud küll ja õnneks on jätkunud kainet meelt nad kõik tuldud teed tagasi saata.
Meil jookseb 15-s kooseluaasta, oleme abielus ka, 3 last. Ei pea oma kooselu pikaealiseks, pikaealine on ikka 30-60a koos. Minu arust on kõige tähtsam SEKS. Kui ma siit loen kuidas naise raseduse ja imetamise ajal ollakse kuival, mees nagu täiesti saab naisest aru jne jne siis mina ei saa aru, kuidas sellised kooselud saavad õnnelikuna püsida. OK, kooselu võib püsida aga kas see ka õnnelik on – kahtlen.
Arvan samuti nagu siin eelkõneleja, et ARMASTUS on pika abielu ja kooselu võti. Ilma armastuseta ja vaid kirele ehitatud suhe, ei pruugi püsida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Minu arust on kõige tähtsam SEKS. Kui ma siit loen kuidas naise raseduse ja imetamise ajal ollakse kuival, mees nagu täiesti saab naisest aru jne jne siis mina ei saa aru, kuidas sellised kooselud saavad õnnelikuna püsida. OK, kooselu võib püsida aga kas see ka õnnelik on – kahtlen. [/tsitaat]
Inimeste seksuaalsed vajadused on erinevad. Läheduse olemasolu on tähtsam kui seksuaalne tegevus. Või mida sa täpsemalt seksi alla mõtled suguühet või ?
Inimesed võivad vabalt ilma vahekorrata elad kui nende suhetes lähedus säilib, suudlused kallistused, koos magamine ja olemine. Kõik ei vaja mitu korda päevas koguaeg. on normaalne, et on perioode , kus ollakse vähem aktiivsed.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]maipörnikas kirjutas:[/small]
poleks paremini saanud öelda!!![/tsitaat]
Meie oleme koos olnud 10 aastat. Oleme abielus ja ootame oma neljandat last. Ma võin käsi südamel öelda, et armastan oma meest väga. Ta on minu jaoks kõik ja ma ei vaja kedagi teist. Tean ka, et tema armastab mind kuna ta seda mulle vähemalt korra päevas ütleb nii, et ka mõtleb.
Tuleb teineteist hinnata, mõista ja aidata. Kooselu ei ole vaid saamine. See on ka andmine. Seksiga on küll nii, et minul endal oli nüüd juba üle aasta tagasi probleeme hingeliselt. Tundsin suurt väsimust kõigest, mis minu ümber. Ma ei soovinud sellel ajal ka seksi. See kestis üks viis kuud. Ikka vahel väga harva mõnikord seda juhtus. Tundsin end nii katki olevat. Nutsin palju lihtsalt niisama. Sellel ajal oli mul kõrval suurepärane abikaasa kellele ma sain rääkida kõigest mida ma tundsin ja ta mõistis mind ja austas. Minu meelest peab saama oma kaaslasega rääkida kõigist oma rõõmudest, muredest, hirmudest… See ei tohiks kuidagi olla hukkamõistmist väärt teise inimese poolt.
Sinu kaaslane peab olema ka su kõige parem sõber, keda sa saad kõiges usaldada. Ma usaldan oma meest 100%. Selle usalduse hoidmine on aga tema teha. Siiani on ta sellega suurepäraselt hakkama saanud.
Loomulikult peavad olema inimestel samad vaated elule ja asjadet peaks ühtmoodi aru saama. Otsustes tuleb teha kompreomisse ja ei tohi teise üle tomineerida. Tuleb julgeda oma soove välja öelda.
Suurepäarane ja ülivajalik on minu meelest huumor. Seda meil jagub piisavalt. See on asi milleta mina elus hakkama ei saa ja millise omaduseta mees mulle kindlasti ei sobiks.
Mina arvan ka, et hea suhe ei ole punnimine. See kuidagi jookseb ise. Olen ka nõus, et eks ikka saab vahel häält tõstetud või tühja asja pärast vaieldud aga sellel tuleb tavaliselt kiirelt lõpp. Aga austus ja viisakus teise inimese vastu peab säilima.
Laste kasvatamisel ja kodu hoidmisel peavad mõlemad andma oma panuse.
Tore on oma mehe kaissu pugeda, teda kallistada või lihtsalt puudutada!
Ja nii edasi ja nii edasi.
22 aastat koos, üks (juba suur) laps.
Arvan, et lisaks keemiale on olulised tegurid austus, sõprus, enese väärtustamine, sarnased huvid ja kompromissivalmidus.
Nii pika kooselu vältel tekib loomulikult ka mõõnasid, aga siis on oluline, et kohe laiali ei joosta! Tööd tuleb teha suhte nimel, remontida seda kui vajadus tekib.
Juhuslike armumiste vastu pole ka keegi kaitstud, aga kui austad ja armastad oma kaaslast, siis tead ka piire.
Oleme abielus olnud 23 aastat.Eks on olnud eretamaid ja tumedamaid aegu, aga kokkuvõttes võib üelda,et toimiv kooselu. No ega kongreetset valemit ei oska anda, sest inimesed ja maitsed on erinevad. EKS kõige olulisem ON avameelne teineteisest lugupidav suhtlemine.Võib ju rääkida oma tunnetest ja küsida mis on teisiti, nagu peaks.
MIna tegin vea, et oma 9 aastase abielu liiga kergelt ära lõpetasin. Oleks võinud remontida, nagu siin kirjutatakse…
Meil kooselu 11 aastat. Meie elame lihtsalt mõlemad oma elu, kasvatame lapsi koos. Ei tõmble mingi \”küttematerjaliga\”. Elu on lihtsalt ilus ja rahulik. Tülisid ei ole.
Need, kellel väga pikad kooselud, on ilmselt tõesti sellised kõigega leppijad, kel oma \”mina\” pole.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
