Esileht Pereelu ja suhted Pika ja õnneliku kooselu võti?

Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )

Teema: Pika ja õnneliku kooselu võti?

Postitas:

Nu mai tea,kui me mehega (14 a koos) üks hetk leidsime, et egod ei mahu enam ära, ehitasime maja suuremaks.
Minu arust on meil kõik väga lihtne: on ühine elu (kodu, ühised huvid, ühised hobid, töövaldkondki) ja kummalgi oma elu ka (st oma eraldi tööd ja huvid ja hobid). On ühised sõbrad (rohkem)ja siis veel kummalgi eraldi sõbrad (vähem) ka. Põhiseltskond on ikka ühine. Minu meelest on meil kogu see aeg väga tore olnud. No raha võiks jah rohkem olla, ja vähe korralikum auto ehk, kuigi see vana meeldib mulle ka hästi. Ja mees võiks sutsu vähem õlut juua, muidu võib-olla ühel hetkel võib see talle probleemiks kujuneda. Kui muidugi mina ennast enne kopsuhaigeks ei suitseta.
Aga eks ta nii meil on jah. Koos on tore. Ma ei tahaks küll mingit teist vanameest endale majja.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siin on juba nii õiged vastused, et nagu lisada polekski midagi. Aga siiski igal paaril pisut isemoodi valem, et kestaks.
Meil oli esialgu väga lõbus teineteise seltsis, ehk tuttavate kaudu hakkasime suhtlema ja eks siis mingil hetkel saime aru, et me ei tee ainult nalja ja muidu möllu vaid ka tahame pisut elust ja ilmast omavahel rääkida.
Tõesti, kui ma talle ühel hetkel silma vaatasin, siis olin kadunud, seda ainult heas mõttes. Tema vist kadus enne mind…

Ja meil on 18 aastat koos oldud. Vaidleme, naerame, armastame, ka vihastame, oleme lihtsalt, tüütame, kiusame, jonnime, aga meil on alati võimalus teineteise rinnal nutta ja me aitame igati, kui teisel on raske, aga mitte pisiasjade puhul, nendega peab ise hakkama saama.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil kooselu 11 aastat. Meie elame lihtsalt mõlemad oma elu, kasvatame lapsi koos. Ei tõmble mingi \”küttematerjaliga\”. Elu on lihtsalt ilus ja rahulik. Tülisid ei ole. [/tsitaat]
Meie kooselu 26 ja enam aastat. Elame lihtsalt oma elu. Lapsed suureks kasvatatud, pesast välja lennanud. Üks lapselaps olemas. Ei tõmble mingi \”küttematerjaliga\”. Elu on lihtsalt ilus ja rahulik. Tülisid tõesti pole. Vahel küll ütlemist ja nägudetegemist, aga loodan, et minu mees ei sure vingumürgitusse. Selline rahulik ja turvaline ta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lisaksin ühe asja, mis mu varasemale vastusele lisandub. Tänu teineteisemõistmisele ei ole meil mitte kunagi olnud lahkarvamusi lastekasvatuses. Kui lastega mingi jama on olnud, oleme meie samas paadis olnud. Ja nii pole meie (endistel või tulevastel) teismelistel olnud mingit manipuleerimisvõimalust. Kas see nüüd kooselu saladuse alla käib, aga seda liiki tülide olematus on kindlasti kasuks tulnud. Ja nüüd vaatame vaikselt koos, kuidas meiega suureks kasvanud INIMESED oma elu looma hakkavad. Tundub, et targalt, tasakaalukalt ja kiirustamata. Ja see on nii tore:)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.01 21:46; 14.01 13:46;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Need, kellel väga pikad kooselud, on ilmselt tõesti sellised kõigega leppijad, kel oma \”mina\” pole. [/tsitaat]

Mees lepib naisega nii nagu naine on.
Naine lepib mehega nii nagu mees on.
Ja kui mees on naise jaoks kõik, ning naine on mehe jaoks kõik, siis kokku ongi kõigega leppijad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.01 16:49; 16.01 13:02;
To report this post you need to login first.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kõigepealt tuleb õige ja sobiv partner valida, sarnaste väärtushinnangute ja ellusuhtumisega. siis läheb edasi nagu iseenesest.

Paljud on jäänud uskuma seda müüti, nagu oleks abielu raske töö. Ei ole. Suhte ja iseenda kallal tuleb tööd teha jah, aga see on hoopis teine asi. Kui aga suhe ongi pidev töörügamine, vaevlemine ja vastutuult punnitamine, on midagi viltu. [/tsitaat]
Täiesti nõus!Mismuud kui AAMEN!:)
Mina lisaksin veel,et sarnane huumor ja rahuldav st hea voodielu on ka ülioluline

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Avastasin just, et võin ka juba pikaajalisest suhtest rääkida. Kunagi ma arvasin, et minu abielu kindlalt üle 5 aasta ei kesta, aga ohh üllatust :).
Ei saa salata, olen aastate jooksul mitmeid kordi mõelnud, et mulle aitab, mõõt on täis ja lõpetan selle asja ära. Aga tegudeni pole jõudnud. Sest ma ei kujuta ennast mitte ühegi teise mehega ette.
Oleme iseloomudelt täiesti vastandid. Mees paistab selline kannatlik tugev kuju, mina jälle väga impulssiivne rabistaja. Me täiendame teineteist. Kusjuures ei ole vaja kogu aeg seksida ega otsida mingit \”süüdet\”, lihtsalt tuleb olla ise ja lasta teisel olla nagu olete. Ma aktsepteerin oma meest, nagu ta on, tema mind. Me suhtleme soojalt, me ei alaväärista teist ega riidle ega sõimle. Samas aga tihtipeale nokime üksteise kallal ja naerame hästi palju. Huumorimeel klapib ülihästi. Lapsi kasvatame üksmeeles, kodud oleme loonud üksmeeles. Me tahame samu asju, meil on samad soovid tuleviku suhtes, kui asjadest rääkida, siis meil on üks maitse, me ei ole kunagi vaielnud selle üle, millist lampi või mööblit koju osta. Me ei pea tegelikult erilisi järeleandmisi tegema, sest meie plaanid, soovid, mõtted reeglina klapivad. Võibolla see meid koos hoiabki tegelikult, et me ei pea ennast teise soovidele allutama ega tegema asju, mis meile ei meeldi, järeleandmise korras. Meil on selles suhtes 100 % klapp. Meil on samad hobid (küllaltki spetsiifilised, nii et ma parem ei avalikusta). Ainuke lahkheli, mis meil ikka kipub üles kerkima on see, et mehe rahaline panus pere eelarvesse on läbi aastate väike olnud, minu oma on olnud ca 3 x suurem alati. Mõnikord olen ma jube väsinud peret ülal pidamast ja siis mulle tundubki, et mees elab minu arvel ja parem lahutaks. Ma muidugi saan aru, et võimalused on erinevad, meie haridused on erinevad, erialad on erinevad. Ta ei saagi nii palju teenida, kui mina. Aga kui oled üleväsinud, siis lööb must maailm pea kohal kokku. Aga raha toob ta kõik koju, mis teenib, nagu ka mina, meil on ühine eelarve ja ta ei üllata mind kunagi negatiivselt, et vot see kuu ma midagi ei anna (nagu nt toimub mu sõbrannade peredes). Me koos majandame nii pere asju kui ka isiklikke hobisid ja muid väljaminekuid. Saladusi pole. Mulle ei ole kunagi pähe tulnud, et ta mind petab või et ma peaksin nuhkima ta järel. Ta räägib mulle oma päeva iga õhtu lahti, nagu ma isegi. Mitte kohustuslikus korras, aga lihtsalt… ja meie lapsedki küsivad üksteiselt ja meiltki, et kuidas päev läks. ja siis räägitakse, kuidas päev läks. Nii on kombeks ja on hea teada, kui teisel läks hästi ja saab olla abiks nõuga, kui teisel läks halvasti.
Seda pean ütlema, et ma pole kunagi püüdnud oma mehe jaoks olla eriliselt huvitav ega näinud vaeva oma väljanägemisega. Ma lihtsalt olen ta jaoks huvitav inimene ja minu naljad meeldivad talle ja ma ise olevat ka paras koomik (ma ise nii arva 🙂 ). Pärast sünnitamisi võtsin hullupööra juurde ja pole kilodest vabanenudki, aga ka see ei häiri teda, sest mina olen mina. Ja mulle ei tuleks pähegi ausalt öeldes, et ma peaksin puhtalt selleks, et ta mind maha ei jätaks, hakkama dieeditama. Vägisi kedagi koos ei hoia ja kui ülekilod ja veidi väljakasvanud juuksed või värskelt piiramata kulmud on olulisemad, kui inimene ise, siis ei olegi mõtet sellise inimesega koos olla. (puhmaskulm ja salgumari ma siiski ei ole, see oli näitena toodud)

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koos 20 aastat. Õnnelikud oleme.
Mis ma oskan soovitada? Uisapäisa ei tasu suhtesse tormata. Me kurameerisime ikka päris pikalt, enne kui asi tõsisemaks (füüsiliseks) läks. Inimest tuleb tundma õppida. Sobiva partneriga (ühised väärtushinnangud) läheb kõik kuidagi iseenesest.
Ja kui tekivadki mõõnad (kelle neid poleks), ei tohi ka kergekäeliselt suhtest loobuda.
Ja arvestage meeste-naise erineva psühholoogiaga. “Mehed on Marsilt, naised Veenuselt” – hea lugeda, kui soovite ennast ja partnerit paremini mõista.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

25 a. Seksiga tuleb teadlikult tegeleda ja kui on juba lapsed, siis kasutada võimalust, kui see vaba hetk tekib mitte jääda ootama ideaalset romantilist hetke või puhanumat või paremat jne. Seda ei teki vaid tuleb ise tekitada. Isegi kui alguses tundub asi liig ratsionaalne on pärast mõlemad rõõmsad ja pinged kaovad ning närvilisus. Kallistada tuleb ka iga päev, ka täitsa teadlikult. Et oleks kontakti ja seda taasluua. Kui on nt mitu väikest last, on päris keeruline selles möllus ja rutiinis seda koosolemise hetke leida, neid tuleb ise tekitada. Ja see on tegelikult täiesti suva, kas sul on välja venininud dressipüksid või mitte, sest mehed neid asju ei märka eriti kui neid enam seljas pole :)) Ja pärast võid jälle tagasi jalga tõmmata. Naised väärtustavad liigselt mingeid detaile, mida tegelikult märkavad pigem teised naised, mehed vaatavad hoopis muud. Vähemasti oma abikaasa väidab seda.
Mis siis veel? …Tülitseda tuleb, vaielda tuleb, kas või iga päev, aga nii, et probleemid saavad kohe selgeks räägitud ja ei jää painama ja paisuma. Vahel tuleb järgi anda ja vahel vabandust paluda, kui ise vindi üle keerad. loodetavasti teeb sama ka teine pool. Tüliga ei tohiks kunagi magama minna, enne asi ära klaarida, et hommikul tüli ei jätkuks. Nt väga hästi aitab suhtumine: “Ei viitsi enam tülitseda, kallistame parem!”
Tunnustada tuleb teineteises neid asju, mis on hästi ja mis meeldivad. Meenutada neid asju, mis kunagi tutvudes väga meeldisid ja tõenäoliselt ka praegu siiski alles on.
Mingid põhivaated peaksid kattuma, nt muusikamaitse, lastekasvatamise põhimõtted, elufilosoofia. Aga no see kõik on teisejärguline, seks on ikka põhiline ja ära loo mingeid jube romantilisi ootusi, vaid algata ise, ole konkreetne ja aktiivne. Ja varsti ongi lõbus…ja kuldpulmad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.03 04:27; 08.03 09:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui siin liigub äkki neid, kes on 10-15 aastat juba koos elanud ja tunnevad ennast ikka hästi, turvaliselt, õnnelikult?
MISMOODI te selle saavutanud olete? Mis teha, kui mees enam sind ei märka? Kui tema silm sind vaadates enam ei sära? Kui pidevalt on teemaks \”isiklik elu\” ja koostegemisi napib… Kui üks tunneb nii ja teine naa? Aitäh iga väikse nipi ja mõttetera eest!

Pole kunagi pikaajalises suhtes olnud, aga mind on alati see huvitanud – tean kolme üle 40 aasta koos olnud paari:
*kohtusid 1953. aastal (olid siis 20.ndate alguses) ühel tantsupeol ning said tantsuõhtu lõppedes aru, et on teineteisele loodud, mees kutsus kohtama, järgmisel korral naise vanemate juurde ja siis viidi juba avaldsed sisse. Olid abielus 52 aastat, naine jäi leseks. Kahjuks neilpolnud lapsi, kuid aitasid üles kasvatada naise õe lapsed
*paar kohtus Kloogaranna rongile minnes 60.ndate keskel. Vaatasid üksteist ja armusid. Aastaid hiljem kolm last, neli lapselast, üles ehitatud maja, käivad käsikäes praeguseni jalutamas, peagi tähistavad kuldpulmi.
*paar sai tuttavaks talgutööde käigus, armusid, abiellusid aasta möödudes. Kaks last, viis lapselast, maja ehitatud, üksteisele pühendumine oli täielik, kahjuks lesestus mees kaks aastat tagasi, kolm kuud enne kuldpulmi.

Küsisin, mis neid koos hoiab. nad sisuliselt kõik vastasid, et ‘õige ära tundmine’. Nende vahelised suhted muutusid aastatega tugevamaks, samas üllatasid nad üksteist ikka ja jälle mõne liigutusega, mida varem ette ei osanud näha.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

25 a. Seksiga tuleb teadlikult tegeleda ja kui on juba lapsed, siis kasutada võimalust, kui see vaba hetk tekib mitte jääda ootama ideaalset romantilist hetke või puhanumat või paremat jne. Seda ei teki vaid tuleb ise tekitada. Isegi kui alguses tundub asi liig ratsionaalne on pärast mõlemad rõõmsad ja pinged kaovad ning närvilisus. Kallistada tuleb ka iga päev, ka täitsa teadlikult. Et oleks kontakti ja seda taasluua. Kui on nt mitu väikest last, on päris keeruline selles möllus ja rutiinis seda koosolemise hetke leida, neid tuleb ise tekitada. Ja see on tegelikult täiesti suva, kas sul on välja venininud dressipüksid või mitte, sest mehed neid asju ei märka eriti kui neid enam seljas pole :)) Ja pärast võid jälle tagasi jalga tõmmata. Naised väärtustavad liigselt mingeid detaile, mida tegelikult märkavad pigem teised naised, mehed vaatavad hoopis muud. Vähemasti oma abikaasa väidab seda.
Mis siis veel? …Tülitseda tuleb, vaielda tuleb, kas või iga päev, aga nii, et probleemid saavad kohe selgeks räägitud ja ei jää painama ja paisuma. Vahel tuleb järgi anda ja vahel vabandust paluda, kui ise vindi üle keerad. loodetavasti teeb sama ka teine pool. Tüliga ei tohiks kunagi magama minna, enne asi ära klaarida, et hommikul tüli ei jätkuks. Nt väga hästi aitab suhtumine: “Ei viitsi enam tülitseda, kallistame parem!”
Tunnustada tuleb teineteises neid asju, mis on hästi ja mis meeldivad. Meenutada neid asju, mis kunagi tutvudes väga meeldisid ja tõenäoliselt ka praegu siiski alles on.
Mingid põhivaated peaksid kattuma, nt muusikamaitse, lastekasvatamise põhimõtted, elufilosoofia. Aga no see kõik on teisejärguline, seks on ikka põhiline ja ära loo mingeid jube romantilisi ootusi, vaid algata ise, ole konkreetne ja aktiivne. Ja varsti ongi lõbus…ja kuldpulmad.

Teemaalgataja, ega ühest nõuannet ei saagi anda. Minu vaade on juba erinev inimesest, keda ma praegu kommenteerin. Mina võin öelda, et seks on teisejärguline ja sarnane maailmanägemus on esmajärguline. Peab inimestena teineteisele meeldima, tuleb leppida kaaslase vigadega, võiks olla sarnane maitse ja ühine naljasoon.
Meil toimib ka see, et me anname teineteisele hingamisruumi. Ei pea kõike koos tegema, igal pool koos käima. Meil on kombeks, et tema käib oma sõpradel/sugulastel külas ja mina oma sõpradel/sugulastel külas.
Kiida oma kaaslast. Tülitsemise asemel arutage asjad läbi. Kui vihastad, siis räägi kohe välja, mis sind pahandas, mitte ära haudu seda enda sees.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

10 aasat pole ju palju. Mina olen 11 aastat kooselus olnud, kolm last soetanud, aga ikka veel õpin oma meest tundma ja ikka veel kohaneme üksteisega ja ikka veel ei võta me midagi enesestmõistetavana ja ikka veel pingutame üksteise nimel. Mina ka armastan oma meest väga. Samas meie oleme kumbki väga iseseisvad inimesed, kellel on omad huvid-hobid, oma käimised, oma karjäär. Me ei käi kogu aeg kodust väljas ninapidi koos. Tänu lastele on pigem olnud nii, et kui üks läheb, jääb teine lastega koju ja vastupidi. See, kus me oleme ja tegutseme koos on kodu. Õhtul paneme lapsed magama ja mina poen mehele kaissu teleka ette, või kaissu raamatut lugema. Minu mees ei ole eriline romantika austaja ja läheduse ihkaja. Aeg-ajalt viin läbi koolitusi (ilma draamata aga nii, et kohale jõuab), et ikka veel vajan mina lähedust ja hellust, ikka veel vajan ma embuseid ja tähelepanu. Räägin talle neist hetkedest ja pisiasjadest, mil mina temale ekstra tähelepanu osutan (sest ta sageli ei märka). Siis talle jõuab jälle kohale, et tõepoolest, ta ise naudib neid pisiasju ja kuna ta tegelikult väga hoolib ka minust, siis ta on õppimisvõimeline ja hakkab taas pingutama. Kuni jälle asi ära vajub. Siis jälle räägime lahti, miks naine muutub morniks ja meie kooselu toimib jälle. Mehe soove pean silmist ja vihjetest taipama ja ise uurima, sest vabatahtlikult ta midagi välja ei räägi. Nii me siis kumbki peame suhte hoidmiseks mugavustsooni laskumisest hoiduma, mis ei tähenda, et meil üksteisega koos ei oleks mõnus olla. Täna näiteks olid pere neljale naisele lilled, apelsinid ja šokolaadid hommikul laual ja kallistusi jagati ohtralt. Ja ma võtan seda väga suure asjana kuna ma tunnen oma meest ja tean, kuivõrd ebavajalikuks ja ressursiraiskajalikuks mu mees ise kõiksugu kingituste ja lillede toomist peab. Samas meil on palju asju, milles meil tahtmised ja maitsed ei klapi. Ja sellest ei ole midagi. Teemegi neid asju eraldi, ongi tore, saab ka sõpradega suhelda, lastest hakkavad juba ka toredad seikluskaaslased kasvama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.03 08:34; 08.03 16:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina võin öelda, et seks on teisejärguline ja sarnane maailmanägemus on esmajärguline.

Jah, aga sellisel juhul jääb kahe keskealise ühisosaks peagi vaid maailmanägemus, mis sel juhul tegelikult peagi ka vaikselt eri teid hakkab arenema, kuni peagi märkad, et ühisosa on õige väikseks jäänud. Küsimus oli õnneliku paarisuhte kohta, mis tähendab siiski enamat. Enne 80ndat eluaastat on kooselu vaid nägemuste põhjal paraku enesepettus.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.03 04:27; 08.03 09:09;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul on kolm tädi — kõik üle 70-ne, kõik abielus, üks juba lesk. Kuna suguvõsa käib tihedalt läbi, siis on kõikide pereelu teada. Leseks jäänud tädi mees oli pesuehtne playboy — suure jutuga, kena, edukas. Naisi oli tal palju, aga kodu oli korras ja naisel-lastel kõik olems, mis vaja. Kas tädi just väga õnnelik mehe üle oli, oli iseasi, kuid alati naeratav ja mehe käevangus, väljaspoole etendasid ideaalset suhet. Tädi jaoks oli oluline, et mees oleks edukas ja mees oleks kena, kõik muu oli teisejärguline. Tema on nüüdseks lesk ja räägib heldimusega enda mehest.

Teine tädi on teist korda abielus. Esimesest abielust on kaks last, jättis mehe maha, sest meest ei saanud enda tahtele allutada. Tädi on väga võimukas ja egoist. Teiseks meheks võttis memmepoja. Kõik räägivad, milline tore pere ja käivad alati igal pool käest kinni nagu noorpaar. Kodus on mees täielikult alla surutud, mees peab olema madalam kui muru. Vanemat poeg mõnitatakse pidevalt, sest see on esimese abikaasa oleku ja välimusega. Lahku ei saa minna, sest elavad meha majas.

Kolmas tädi on vast kõige paremini tasakaalus — kaklevad mehega tihti, sest mõlemad on kanged. Kõige olulisem asi jällegi — kuidas teistele kõik välja paistab. Niinagu müttab tädi aastaringselt aias-hoovis, et teistele paistaks, et kõik on korras, on ka pereelus. Mees elab põhimõtteliselt garaazis, sest ei viitsi lõputult võidelda. Sugulaste seas teeb naine meest maha täiega.

Kõik tädid on abielus olnud 30-40 aastat ja kõigil paistab välja ideaalne pereelu. Sest selle generatsiooni inimestele oli kõige olulisem ikkagi see, mida teised arvavad, kuidas teised näevad jne. Kõige elurõõmsam ja kõbusam on lesest tädi — tema on alati rääkinud, et ühtegi inimest kinni ei hoia ja inimesed teevad alati seda, mida tahavad teha ja sellepärast ei tasu endale murekortse tekitada. Tema filosoofia on 100%-selt minu vanaema käest saadud. Ta teab, et ideaalset elu ei ole olemas, et mehed reeglina vaatavad alati kõrvalt jne. Võtab elu sellisena nagu see oli ja on väga kõbus-positiivne inimene. Teised kaks tädi aga oscariväärilised näitlejad — väliselt on kõik ideaalne, aga ise ei elaks minutitki nende elu.

Kui tahad pikka ja õnneliku suhet, peab alustama endast — peaba aktsepteerima inimest sellisena, nagu ta on, oma tugevuste ja nõrkustega. Kui petab, las siis petab, peaasi, et täidab mingid teised tingimused, mis on olulisemad. Lisaks sellele ei tohi olla egoist — enamik suhteid lagunevad, sest mõlemad või üks osapooltest ajab paidumatult enda joru — no ei jõua nii kaugele. Kui aga paarilist ei suuda aktsepteerida, siis peab minema õppima näitlemist — neela Xanaxit ja näitle, et kõik on hästi.

PS! Meelega ei ütlenud, et suhe on kokkuleppe jne asi, sest maailma ei saa kunagi muuta, muuta saab ennast. Õnnelik saab olla vaid iseendaga ja selle saavutamiseks saab muuta vaid enda suhtumist, mitte iial aga välist maailma.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

20+ aastat abielu. üksteisele tuleb hingamisruumi anda. naine vaatab ühes toas telekast pilvede all, mina teises toas arvutist ulmeõudukat. ei pea sundkorras alati pere ühist õhtust söömaaega pidama.
ahjaa positiivselt mõjub ka see kui kodune sekselu mehe kotid piisavalt tühjad hoiab, muidu tekib soov ringi vaadata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Seksiga on küll nii, et minul endal oli nüüd juba üle aasta tagasi probleeme hingeliselt. Tundsin suurt väsimust kõigest, mis minu ümber. Ma ei soovinud sellel ajal ka seksi. See kestis üks viis kuud. Ikka vahel väga harva mõnikord seda juhtus. Tundsin end nii katki olevat. Nutsin palju lihtsalt niisama. Sellel ajal oli mul kõrval suurepärane abikaasa kellele ma sain rääkida kõigest mida ma tundsin ja ta mõistis mind ja austas.

Mul oli täpselt sama olukord. U 3 kuud ei saanud eriti seksida tervislikel põhjustel, kuid tegin suuseksi jne. Mees kinnitas ja korrutas oma armastust minu vastu ja seda, kui väga ta saab aru, et ei saa, ja et pole vajagi, meie suhe püsib ikka, mina ärgu üldse muretsegu nii tühise asja pärast jne. Pärast perioodi möödumist sain teada, et sel ajal tekkis armuke. Kõige nõmedam oligi see, et tõesti mitte ühtegi mehepoolset soovi või rahulolematuse ilmingut polnud. Ta oli NIII “mõistev”.

Nojah, eks oma kibedad kogemused teevadki kibestunuks, aga pärast seda on väga raske ilma üleoleva muigeta kuulda mingeid pikaajalise suhte lugusid. Minu jaoks on pikaajalise suhte saladuseks:
1. oma pea kõvasti-kõvasti sügavale liiva alla surumine (mul oli ka teoreetiliselt võimalus seda teha),
või 2. suur leplikkus, andestav iseloom, suhte kui omaette seisva väärtuse enda väärtusest kõrgemale asetamine (oleksin ka võinud seda teha). Ühest lõigust vist saite juba aru, et mu mees oligi “nii mõistev”, ja tegelikult oli meil suur sõprus, hingelisus, ühine maailmavaade, murede lahtirääkimine, ühine tegutsemine jne.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meie oleme koos 25 aastat. Abielus ei ole.

Eks enamus faktoreid on siin loetletud.
Minu elukaaslane on minu parim sõber. Samas ei ole vähemalt mina mingi eriline klammerduja, annan päris palju vabadust ja võtan vabadust ka ise. Käime eraldi nii oma maakodus kui ka välismaal puhkamas.

Minu jaoks ei ole pikk kooselu iseenesest eesmärk. Kui tekib tunne, et tahaks minna oma teed – siis mina ei tee takistusi ja ei soovi ka ise takistatud saada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

11 aastat kooselu. Tunnen, et kirge, hoolimist ja armastust jätkub, pole seda rutiini ja maha käimist. Meie puhul ilmselt on üks kooselu toimimise võti seks, mis aastatega on ainult paremaks läinud. Praegu paistab olevat just kõigi nende aastate parim aeg, st lapsed ei ole enam beebid (5 a ja 6,5 a), see raske aeg on möödas, üle on elatud ka laste saamise pingeline periood, st ei tulnud lapsed nii kergelt kui oleks oodanud ja tuli ka viljatusraviarstide vahet käia. Nii et liidavad ka raskused, oleme üksteisega ausamad ja avatumad kui suhte alguses, usaldust ja teineteisele toetumist on rohkem. Meil on sarnane maailmavaade, anname üksteisele ka ruumi ja vabadust hobidega tegelemiseks, samas on ka ühiseid tegemisi. Nii et on seda eraldi olemise aega ja ka koos olemise aega.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Või nimetame seda partnerluseks, võrdseks suhteks … ei oska paremini öelda, aga ma olen mehe sõpruskonnas üks väheseid naisi (kui mitte ainus), kes jääb tuppa meestega jutustama, kui naised lähevad kööki lastest rääkima.

Seda kutsutakse klammerdumiseks. Teada küll neid “oh, mul pole naistega midagi rääkida, ma olen oma mehe ja tema sõprade parim semu ja käin kaardimänguõhtutel” tüüpi naisi. Haiglane armukadedus ja kontrollivajadus on selle nimi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Või nimetame seda partnerluseks, võrdseks suhteks … ei oska paremini öelda, aga ma olen mehe sõpruskonnas üks väheseid naisi (kui mitte ainus), kes jääb tuppa meestega jutustama, kui naised lähevad kööki lastest rääkima.

Seda kutsutakse klammerdumiseks. Teada küll neid “oh, mul pole naistega midagi rääkida, ma olen oma mehe ja tema sõprade parim semu ja käin kaardimänguõhtutel” tüüpi naisi. Haiglane armukadedus ja kontrollivajadus on selle nimi.

See jah võib täiesti nii ja naa olla. Võib-olla ongi kõigile meestele tore vestluskaaslane, aga ma mõtlesin sama kohta lugedes kohe, et tahaks teada, mida mees ja mehe sõbrad sellest arvavad, et kõik teised naised lasevad rahus meestejuttu ajada, aga üks naine ei taipa seda võimalust pakkuda 😀

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Seda kutsutakse klammerdumiseks. Teada küll neid “oh, mul pole naistega midagi rääkida, ma olen oma mehe ja tema sõprade parim semu ja käin kaardimänguõhtutel” tüüpi naisi. Haiglane armukadedus ja kontrollivajadus on selle nimi.

Ah ei pruugi, see on lihtsalt erinev harjumus. Minu ülikoolikaaslased ja töökaaslased on sellised, kelle hulgas pole iial olnud sellist kommet, et naised lähevad teise tuppa mingeid teisi jutte rääkima. Need seltskonnad ongi kokku saanud huvide baasilt ja seetõttu ei toimu ka sellist meeste ja naiste teemade eristumist. Seega mulle oli ka väga uus asi kui maale elama kolisin, kohata seltskondi, kus naised rääkisidki lastest ja üllatuslikult meestel polnud midagi selles osas kaasa rääkida, ning mehed rääkisid autodest ja naised isegi ei kuulanud ega püüdnud sel teemal targemaks saada. Nüüd olen ära harjunud ja olen piisavalt kohanemisvõimeline, et mul on tore mõlemat sorti seltskondades aga ikkagi ma tunnen kerget kurbust, kui need jutud ja need teemad, millest mehed seal teises seltskonnas räägivad jäävad teadmata. Ma tunnen, et see justkui ahendab minu silmaringi. Seejuures olen mina vist küll kõige vähem klammerduv naise tüüp üldse. Meil sõpruskonnas näiteks bridžiõhtud toimusid ikka segaseltskondades ja õlut joovad samuti nii naised kui mehed kuigi mõlemad pooled üsna mõõdukalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.03 08:34; 08.03 16:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu jaoks on meie suhte pikaealisuse saladus minu mees. Kui mees armastab ja aktsepteerib oma naist kõigi tema positiivsete ja negatiivsete külgedega, siis annab see naisele turvatunde ja kõrgema enesehinnangu.

Meie suhe sai alguse ’93 aastal. Olime siis väga noored. 1997.a kolisime kokku ja tänaseks on seljataga 21a kooselu, sellest 18a abielus.
Kui mu mees ei hooliks minust just sellisena nagu ma olen, siis meie suhe lõppeks.

Sellega ma nõus ei ole, et suhte nimel ei ole vaja vaeva näha. Meil on küll nii mõnedki suuremad kriisid läbi tehtud, aga see on nagu puhastustuli, kui kriis on möödas, siis on suhe taas kasvanud ja saanud veelgi paremaks ja tugevamaks.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil on 21 aastat koosaelu. Lapsi on kolm- kaks suuremat ja üks väike. Kokku oleme kasvanud väga noorest peale, oleme põhimõtteliselt mõlemad teise esimene “päris” suhe. Palju oleme tülitsenud, olin nooremana väga keevaline. Kaks korda olen ära kolinud. Mehe kõrvalt olen olnud armunud ka teise mehesse, abikaasa oli sellest teadlik ja kogu lugu oli platooniline. Sealjuures pole ma kordagi tahtnud ühtegi teist meest peale enda oma ja armastanud olen teda alati. Meil ilmselt hoiabki särtsu see, et olema mõlemad sellised nagu oleme ja aksepteerime seda. Mingit vaeva nägemist ma suhte jooksul ei tähelda. Vanemate lastega oli ema abiks, lasi meil väljas käia, nooremaga nüüd kodust välja väga ei kipugi. Seks on jätkuvalt hea, tabuteemasid pole, huumorisoon on ühine. Hariduskäik erinev- mehel põhiharidus, minul kõrg. Mina teenin oma haridusega pisku, mees toob põhilise raha koju. Maja oleme ehitanud oma kätega ja ainult ühe tüliga. Meil on põhiline usaldus, austus, teineteise toetamine vajadusel, vajadus koos olla, ühised eesmärgid, huumorimeele klappimine, vajadus füüsiliseks läheduseks- seks, kallistused, lõhn, puudutused. Mehel tekkis kooselus ainuke kriis siis kui olin seksiga väga kitsi, seega on see väga oluline punkt. Loodetavasti vananaeme koos, sest kedagi teist küll enda kõrval ette ei kujuta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )


Esileht Pereelu ja suhted Pika ja õnneliku kooselu võti?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.