Esileht Pereelu ja suhted Pikaajalises suhtes aga tunnen end nii üksi…

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )

Teema: Pikaajalises suhtes aga tunnen end nii üksi…

Postitas:

See laste pärast koosolemine on veits nigel, sest lapsed saavad ju need käitumismustrid, kuidas mees-naine olla endale, ja omavad ise tulevikus katkiseid suhteid, kus nad õnnelikud ei ole.

Lihtsalt sellest ohvrimentaliteedist ei saa aru, et kannatan koosoles laste pärast. Nendele lastele meeldiks ka pikemas perspektiivis oma vanemaid õnnelikuna näha. Kui laps ei näe oma enda isa nendega tegelemas, kui ta haige on/või kodutöid emaga jagamas, siis kasvab temast samasugune paariline ju.

Sa räägid teemast mööda üsna suurel määral. Ma ei kannata, ma olen selle valinud ja ei torma sellest uisapäisa minema saba seljas õnne otsima, jätteks kõikide teiste pereliikmete õnne ripakile. Neli ühe vastu. Ohvrina ma ennast ei tunne ega näe, sest ohver on see, kellele pole valikuid, mul on, aga ma otsustan neid (veel) mitte tarvitada.

Esiteks, lastel on palju tervemad käitumismustrid terve perega kasvades kui kasuisade-kärgperede-emme õnneotsimisega kaasa lohisedes-kõige sellega kaasnevate ebakindlustega.
Teiseks- Minu mees on hea isa ja tegeleb lastega, niipalju kui jõuab, tema justnimelt tegeleb nendega, kui nad haiged on jne! Laste jaoks on ta olemas, minu jaoks mitte. Teema ei olnud viletsatest isadest (ei lugenud ühtegi sellekohast märkust välja ka teemaalgataja jutust), vaid emade mõningasest rahulolematusest paarisuhtes. See pole kaugeltki üks ja sama.
Kolmandaks, ei saa lapsed mingit traumat sellest, kui neil on kaks head vanemat, kes nendega tegelevad, kes ei tülitse omavahel, ei joo ja tegelikult pereelu töötab hästi, paarielu lihtsalt on teatud puudustega. NEID puudusi me siin arutamegi.
Siin perekoolis tegi keegi kunagi nalja, et mehed on ikka k*radi viletsad naised. See vist nii on jah.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 09.02 10:43; 09.02 11:18; 09.02 12:41; 09.02 15:41; 09.02 17:29; 10.02 10:18; 11.02 16:03; 12.02 09:06; 12.02 11:04;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Nagu minu elust kirjutad. Ma tegelikult olen aja jooksul aru hakanud saama, et suure osa meeste jaoks selline ongi ideaalne elu. Kuigi minu enda isa on tunnetest ja kõigist teemadest rääkimises keskmisest mehest avatum, mäletan ikka, et ka minu ema rääkis mulle, et inimene peab oskama iseenda seltskonnast rõõmu tunda, sest vaatamata mehele ja lastele oled ikkagi paljudel hetkedel oma elus üksi. Sest ükskõik kui hea kuulaja su kaaslane ka on, nii pidevat emotsioonidevalangut nagu keskmise naise pead pidevalt läbib, ei ole ükski kaaslane võimeline välja kannatama ja väga paljud oma võitlused pead siiski läbima üksi omaenese mõtetes. Sellist kaaslast, kellega on kõik huvid sarnased, leidub üliharva. Seega eeldus, et kusagil on see ideaalne teine mina ainult et vastassoost, on ebarealistlik, v.a. üksikute naiste puhul kelle soovid voolivad end vastavalt kaaslase soovidele.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu mees kolis eile välja, sest sai lõpuks ise ka aru, et niimoodi ei ole enam minu suhtes aus. Tunnistas lõpuks, et ei armasta mind ja on mind aastaid lihtsalt ära kasutanud. Ema aseainena.

Abielu 12 aastat ja kogu selle aja (v.a. esimesed aastad) olen ma oodanud, millal mehel minu jaoks ka aega ja tahtmist tekib. Ei ole tekkinud. Kogu mehe vaba aeg kulub vedelemisele või Kaitseliidule.

Ei saa öelda, et ta halb isa oleks, aga minule meest temast ei ole. Mulle ei ole vaja kirglikku ja pead segi ajavat armuelu, aga kui minu üksindusenurina peale kohmatakse “leia endale siis mõni hobi”, ei ole see ka päris see, mida ca 40-aastane naine oma abielult ootab…

Nagu minu elust kirjutad. Ka kaitseliitlase abikaasa.
Muidu nii kõvad mehed, aga arusaamist, mis on perekonnaelu või mehe funktsioon perekonnapeana, neil ei ole. Ringi ei tõmba, aga nädalavahetustel kodus ka ei ole. Minu silmis poisike.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 09.02 12:10; 10.02 10:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei saa aru, miks peaks eeldama, et mehega peab saama muutkui oma soovidest ja tunnetest rääkida? Selleks ongi sõbrad, sõbrannad ja teised inimesed me ümber. Abikaasa/partner ei peagi olema su parim sõber ja sinu kõiki mõtteid jagama, leian ma. Piisab, kui teil on midagi ühist, mingid väärtushinnangud, mingi hobi, ühine huvi, mingi eesmärk elus. Kõiki suhteid , mis on elus elulised ei peagi su kaaslane täitma.
Ma ei räägi väga paljudest asjadest oma abikaasaga, mis on minu jaoks olulised, aga tean, et teda ei huvita, teda isegi ärritab või et mingit asjalikku vastust sealt igatahes ei tule.

Räägi ikka iseenda eest. See, et sina asju nii näed, ei tähenda, et kõik teised ka. Mõnele inimesele on just oluline, et kaaslane oleks tema parim sõber. Sealhulgas mulle. Soovin ja tahangi, et mu kaaslaseks oleks inimene, kes on ühtlasti mu parim sõber ja kellega saaksingi kõigest rääkida.

Kui su mees sinu jaoks oluliste asjade peale ärritub või ei huvitu, siis räägi seda iseendale, kuidas su mees sind armastab. Tegelikult jääb ju sellises suhtes emotsionaalsest lähedusest ja intiimsusest puudu, kuna pidevalt tead, et mingeid asju pole mõtet kaaslasega jagada. Ta ei mõista, huvitu või lausa ärritub. Sellises suhtes pole piisavalt lähedust ja emotsionaalset sidet.

Inimesed on erinevad ja mõne jaoks partner tähendabki inimest, kellega on mõni ühine huvi ja jagatakse voodit, söögilauda ning kasvatatakse lapsi. Minu jaoks tundub see hingetu ja tuim. Ma soovin, et suhtes eksisteeriks selgelt ka emotsionaalne pool ning mõistmine.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.02 12:58; 12.02 12:08; 12.02 15:45;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oleme mehega koos olnud 10 aastat, abielus ei ole, 2 väikest tütart. Meie suhe on okei, suuri probleeme ei ole nagu rahamured, valetamised, petmised jne aga ometi tunnen end väga üksikuna. Mehega seda arutada ei saa sest tema esimene reaktsioon on alati rünnak, ta ei võta kunagi ühegi oma teo või väljaütlemise eest vastutust ja keegi teine on alati süüdi.

Ta ei ole halb inimene ja ma tean, et ta armastab meie lapsi aga mulle tundub, et tal puudub igasugune energia meie suhte jaoks. Me ei tee kunagi midagi kahekesi koos paarina, kui olen teinud ettepaneku midagi teha siis ta on alati liiga väsinud. Me ei räägi omavahel kunagi oma tunnetest, soovidest jne meie vestlused on laste teemal, mida osta vaja, mida teha vaja. Tundub, et teda selline suhe rahuldab, mind kahjuks mitte. Tunnen, et elan koos korterikaaslasega mitte partneriga, oma soove, tundeid arutan oma sõbrannadega või emaga kellega olen väga lähedane. Kui ta peab töö alaselt reisima tunnen kergendust, kui ta on kodus olen pinges ja tean, et iga väike asi võib jälle mingi tobeda arusaamatuse tekitada. Ma ei tea mida teha enam, rääkida temaga oma tunnetest ei saa (olen korduvalt proovinud) sest siis ta ründab ja talle ei meeldi kui ma ütlen midagi mis talle ei meeldi. Kas see ongi normaalne pereelu või mul on liiga suured nõudmised?

Kui rääkida ei saa, siis kirjuta. Anna kiri kätte enne tööreisi. Suhe on kahepoolne. Sinust ei sõltugi see, mis teine teeb või ei tee. Sinust sõltub see, mida sina ise teed. Kas tahaksid elada koos lastega eraldi ? Oleksid õnnelikum? Oleta, et lahutad, et kõik see mida mees pere heaks teeb, on siis tegemata ja sina pead kõik ise tegema. Kas see, kui vastataksid kõige eest ise, sobiks sulle. Oleta, et üksi elades ja kõige eest vastutades tuleb sul nii elada elu lõpuni. Välista oletuses see, et leiaksid inimene enda kõrvale. Kui oled täiesti kindel, et eraldi on parem, siis on põhjust mõelda lahutusele. Kui aga oled kindel, et üksi on veel hullem kui praegu, hakka väärustama ja tunnustama kõike, mis teil on hästi. Tunnete väljendamiseks aga hakka näiteks maalima. Ja mehelt ära oota seda, mida ta ei suuda pakkuda – emotsionaalset elu. Loo see emotsionaalne elu endale ise.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei saa aru, miks peaks eeldama, et mehega peab saama muutkui oma soovidest ja tunnetest rääkida? Selleks ongi sõbrad, sõbrannad ja teised inimesed me ümber. Abikaasa/partner ei peagi olema su parim sõber ja sinu kõiki mõtteid jagama, leian ma. Piisab, kui teil on midagi ühist, mingid väärtushinnangud, mingi hobi, ühine huvi, mingi eesmärk elus. Kõiki suhteid , mis on elus elulised ei peagi su kaaslane täitma.

Ma ei räägi väga paljudest asjadest oma abikaasaga, mis on minu jaoks olulised, aga tean, et teda ei huvita, teda isegi ärritab või et mingit asjalikku vastust sealt igatahes ei tule.

Räägi ikka iseenda eest. See, et sina asju nii näed, ei tähenda, et kõik teised ka. Mõnele inimesele on just oluline, et kaaslane oleks tema parim sõber. Sealhulgas mulle. Soovin ja tahangi, et mu kaaslaseks oleks inimene, kes on ühtlasti mu parim sõber ja kellega saaksingi kõigest rääkida.

Kui su mees sinu jaoks oluliste asjade peale ärritub või ei huvitu, siis räägi seda iseendale, kuidas su mees sind armastab. Tegelikult jääb ju sellises suhtes emotsionaalsest lähedusest ja intiimsusest puudu, kuna pidevalt tead, et mingeid asju pole mõtet kaaslasega jagada. Ta ei mõista, huvitu või lausa ärritub. Sellises suhtes pole piisavalt lähedust ja emotsionaalset sidet.

Inimesed on erinevad ja mõne jaoks partner tähendabki inimest, kellega on mõni ühine huvi ja jagatakse voodit, söögilauda ning kasvatatakse lapsi. Minu jaoks tundub see hingetu ja tuim. Ma soovin, et suhtes eksisteeriks selgelt ka emotsionaalne pool ning mõistmine.

Eks ta ole – absoluutset ideaali on harva. Mingid teemad, mille peale “ei tule midagi mõistlikku”, ikka kõigil on.

Aga see piir, kus tuntakse, et on juba liiga palju partnerite neid teemasid, millest rääkida ei saa ja üksindusetunne on – see inimeseti niiiiiiiii erinev, et samas seisus, kus mõni on ammu ära lahutanud, pole mõni teine isegi kunagi tundnud, et midagi oleks nagu valesti või nii. Peen värk, võimatu on vaielda või midagi tõestada – niiiiiii isikliku tunde küsimus!

(Lihtsam oleks näiteks selgete ebasõbralikkuse avaldustega. Selles mõttes, et lihtsam oleks vaielda, et kui kaaslane teeb ebasõbralikkuse avaldusi, on see suhe siis ikka mingi asi, mida peaks jätkama või ei)

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 09.02 12:59; 10.02 15:28;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei saa aru, miks peaks eeldama, et mehega peab saama muutkui oma soovidest ja tunnetest rääkida? Selleks ongi sõbrad, sõbrannad ja teised inimesed me ümber. Abikaasa/partner ei peagi olema su parim sõber ja sinu kõiki mõtteid jagama, leian ma. Piisab, kui teil on midagi ühist, mingid väärtushinnangud, mingi hobi, ühine huvi, mingi eesmärk elus. Kõiki suhteid , mis on elus elulised ei peagi su kaaslane täitma.

Ma ei räägi väga paljudest asjadest oma abikaasaga, mis on minu jaoks olulised, aga tean, et teda ei huvita, teda isegi ärritab või et mingit asjalikku vastust sealt igatahes ei tule.

Räägi ikka iseenda eest. See, et sina asju nii näed, ei tähenda, et kõik teised ka. Mõnele inimesele on just oluline, et kaaslane oleks tema parim sõber. Sealhulgas mulle. Soovin ja tahangi, et mu kaaslaseks oleks inimene, kes on ühtlasti mu parim sõber ja kellega saaksingi kõigest rääkida.

Kui su mees sinu jaoks oluliste asjade peale ärritub või ei huvitu, siis räägi seda iseendale, kuidas su mees sind armastab. Tegelikult jääb ju sellises suhtes emotsionaalsest lähedusest ja intiimsusest puudu, kuna pidevalt tead, et mingeid asju pole mõtet kaaslasega jagada. Ta ei mõista, huvitu või lausa ärritub. Sellises suhtes pole piisavalt lähedust ja emotsionaalset sidet.

Inimesed on erinevad ja mõne jaoks partner tähendabki inimest, kellega on mõni ühine huvi ja jagatakse voodit, söögilauda ning kasvatatakse lapsi. Minu jaoks tundub see hingetu ja tuim. Ma soovin, et suhtes eksisteeriks selgelt ka emotsionaalne pool ning mõistmine.

Kelle eest ma siin siis ikka kirjutan kui mitte iseenda eest. Muidugi saan ainult oma seisukohti jagada. Aga sina ära muretse, mul ei jää lähedusest puudu ja tuimust mu elus kindlasti ei ole, kuigi ma kujutan ette, et sinusuguse maailmavaatega inimesel on seda ehk raske ette kujutada. Mul on teisi inimesi (sealhulgas ma ise), kellega neid teisi teemasid jagada ja end samuti hästi tunda. Mul on just hea tunne, et ma ei sõltu oma elus ainult ühest inimesest, et mul oleks tore. Olen vist selles osas päris paindlik. Või noh, ühest kõrvalseisvast inimesest, sest lõppkokkuvõttes elame oma elu niikuinii iseseisvalt ja üksikutena vastutame oma valikute, rahulolu ja rõõmu eest. Igaüks on ise oma õnne sepp.
Armastusel on väga erinevaid palgi ja see on ju ainult hea, et me maailma erinevalt näeme.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.02 09:55; 10.02 16:04;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen, et elan koos korterikaaslasega mitte partneriga, oma soove, tundeid arutan oma sõbrannadega või emaga kellega olen väga lähedane.

Ma ei saa aru, miks peaks eeldama, et mehega peab saama muutkui oma soovidest ja tunnetest rääkida? Selleks ongi sõbrad, sõbrannad ja teised inimesed me ümber. Abikaasa/partner ei peagi olema su parim sõber ja sinu kõiki mõtteid jagama, leian ma. Piisab, kui teil on midagi ühist, mingid väärtushinnangud, mingi hobi, ühine huvi, mingi eesmärk elus. Kõiki suhteid , mis on elus elulised ei peagi su kaaslane täitma.

Ma ei räägi väga paljudest asjadest oma abikaasaga, mis on minu jaoks olulised, aga tean, et teda ei huvita, teda isegi ärritab või et mingit asjalikku vastust sealt igatahes ei tule. Samas arutleme vahel pikalt poliitikast, majandusest… ja vajadusel ka elust ja tulevikust. Lastest räägime ka, muidugi ja igapäevaasjadest. Koos oleme olnud 11 aastat, samuti kaks last ja see armastuse tunne pole küll kuhugi kadunud, käib muidugi lainetena ja vahel on mõõnad ja tõusud olenevalt muudest eluaspektidest, aga alles ta on ma kavatsen seda leeki jätkuvalt põlemas hoida.

Olen sama meelt.
Üks asi on oskamatus kaaslasele oma vajadusi väljendada ja siis kurta, et ta ei loe su mõtteid. Teine asi on elada enesekeskses illusioonis, et igapäevane kooselu peab nõretama romantikast, käehoidmisest, südamepuistamisest jmt. Mõlemal juhul on sul vaja peeglisse vaadata ja endas probleemi põhjused leida.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

elada enesekeskses illusioonis, et igapäevane kooselu peab nõretama romantikast

Kui see nõretav romantika on naisele väga tähtis, siis on mõistlik seda talle ka luua, mitte eeldada, et õnn on juba õuele saabunud ja mis siin veel enam romantitseda.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.02 15:58; 12.02 13:38; 12.02 15:17;
To report this post you need to login first.
Postitas:

igapäevane kooselu peab nõretama romantikast, käehoidmisest, südamepuistamisest jmt

Kas sulle jäi tõesti selline mulje teemaalgatusest, et SEDA ta nõuab?! Minu meelest oli juttu natukesest inimlikust tähelepanust oma naisele, kellega 10a koos elatud on.
Loeme siis veel ühe korra, koos:

mulle tundub, et tal puudub igasugune energia meie suhte jaoks. Me ei tee kunagi midagi kahekesi koos paarina, kui olen teinud ettepaneku midagi teha siis ta on alati liiga väsinud. Me ei räägi omavahel kunagi oma tunnetest, soovidest jne

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 09.02 10:43; 09.02 11:18; 09.02 12:41; 09.02 15:41; 09.02 17:29; 10.02 10:18; 11.02 16:03; 12.02 09:06; 12.02 11:04;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa räägid teemast mööda üsna suurel määral. Ma ei kannata, ma olen selle valinud ja ei torma sellest uisapäisa minema saba seljas õnne otsima, jätteks kõikide teiste pereliikmete õnne ripakile. Neli ühe vastu. Ohvrina ma ennast ei tunne ega näe, sest ohver on see, kellele pole valikuid, mul on, aga ma otsustan neid (veel) mitte tarvitada.

Esiteks, lastel on palju tervemad käitumismustrid terve perega kasvades kui kasuisade-kärgperede-emme õnneotsimisega kaasa lohisedes-kõige sellega kaasnevate ebakindlustega.
Teiseks- Minu mees on hea isa ja tegeleb lastega, niipalju kui jõuab, tema justnimelt tegeleb nendega, kui nad haiged on jne! Laste jaoks on ta olemas, minu jaoks mitte. Teema ei olnud viletsatest isadest (ei lugenud ühtegi sellekohast märkust välja ka teemaalgataja jutust), vaid emade mõningasest rahulolematusest paarisuhtes. See pole kaugeltki üks ja sama.
Kolmandaks, ei saa lapsed mingit traumat sellest, kui neil on kaks head vanemat, kes nendega tegelevad, kes ei tülitse omavahel, ei joo ja tegelikult pereelu töötab hästi, paarielu lihtsalt on teatud puudustega. NEID puudusi me siin arutamegi.
Siin perekoolis tegi keegi kunagi nalja, et mehed on ikka k*radi viletsad naised. See vist nii on jah.

Minu jaoks on sellise suhte kõige ohtlikum lõks see, kui inimene sellises suhtes olles armub. Kui ei ole armastust ja ühtekuuluvustunnet, on vaid hästi korraldatud olmeasjad ja näiline üksmeel (ei tülitseta, ei vaielda), siis juhul, kui üks osapooltest saab järsku väljaspool kodu armunoolest tabatud, jääb teine pool ebavõrdsesse seisu.

Oled sa kunagi mõlgutanud selle üle, mis saab siis, kui sinu mees, kellega teil on suurepärane läbisaamine ja kellega pereelu töötab nagu eraettevõte, kuid kes sind ei armasta, armub kellessegi teisesse ülepeakaela? Mis võiks teie omavahelises suhtes muutuda? Kas suudaksid end hommikuti voodist välja ajada teadmisega, et inimene, kes sinu kõrval magas, unistab igal oma ärkveloleku hetkel kellestki teisest? Et kõik oma rõivad valib ta “tema” pärast, ajab habet “tema” pärast, võtab endale õhtupooliku või nädalavahetuse perest vabaks “tema” pärast? Ja kui ta siis ühel hetkel tunneb, et ei soovi enam oma pikaajalise abikaasaga seda küllaltki hästi toimivat pere-ettevõtet vedada, vaid tahaks hoopis uue väljavalituga kokku kolida? Kes siis sina oleksid selles suhtes?

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 09.02 19:57; 12.02 08:23;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan, et selline olukord ongi kõikide mõistuseabielude (või nende, mis on ajaga mandunud mõistuse- ja mugavusabieludeks) kõige suurem oht ja lõpp. Ja eks siis tuleb minna lasta, oma mugavustsoonist välja ajada ennast ja uuesti elama hakata.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 09.02 10:43; 09.02 11:18; 09.02 12:41; 09.02 15:41; 09.02 17:29; 10.02 10:18; 11.02 16:03; 12.02 09:06; 12.02 11:04;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oleme mehega koos olnud 10 aastat, abielus ei ole, 2 väikest tütart. Meie suhe on okei, suuri probleeme ei ole nagu rahamured, valetamised, petmised jne aga ometi tunnen end väga üksikuna. Mehega seda arutada ei saa sest tema esimene reaktsioon on alati rünnak, ta ei võta kunagi ühegi oma teo või väljaütlemise eest vastutust ja keegi teine on alati süüdi.

Ta ei ole halb inimene ja ma tean, et ta armastab meie lapsi aga mulle tundub, et tal puudub igasugune energia meie suhte jaoks. Me ei tee kunagi midagi kahekesi koos paarina, kui olen teinud ettepaneku midagi teha siis ta on alati liiga väsinud. Me ei räägi omavahel kunagi oma tunnetest, soovidest jne meie vestlused on laste teemal, mida osta vaja, mida teha vaja. Tundub, et teda selline suhe rahuldab, mind kahjuks mitte. Tunnen, et elan koos korterikaaslasega mitte partneriga, oma soove, tundeid arutan oma sõbrannadega või emaga kellega olen väga lähedane. Kui ta peab töö alaselt reisima tunnen kergendust, kui ta on kodus olen pinges ja tean, et iga väike asi võib jälle mingi tobeda arusaamatuse tekitada. Ma ei tea mida teha enam, rääkida temaga oma tunnetest ei saa (olen korduvalt proovinud) sest siis ta ründab ja talle ei meeldi kui ma ütlen midagi mis talle ei meeldi. Kas see ongi normaalne pereelu või mul on liiga suured nõudmised?

Maniakaalne kontrolli vajadus on sul. Sa tahad, et mees tõestaks sulle igapäev kui kõvasti ta sind armastab, aga sa ise oma meest ei armasta ammu enam.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 12.02 10:23; 12.02 12:19; 12.02 13:53;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oleme mehega koos olnud 10 aastat, abielus ei ole, 2 väikest tütart. Meie suhe on okei, suuri probleeme ei ole nagu rahamured, valetamised, petmised jne aga ometi tunnen end väga üksikuna. Mehega seda arutada ei saa sest tema esimene reaktsioon on alati rünnak, ta ei võta kunagi ühegi oma teo või väljaütlemise eest vastutust ja keegi teine on alati süüdi.

Ta ei ole halb inimene ja ma tean, et ta armastab meie lapsi aga mulle tundub, et tal puudub igasugune energia meie suhte jaoks. Me ei tee kunagi midagi kahekesi koos paarina, kui olen teinud ettepaneku midagi teha siis ta on alati liiga väsinud. Me ei räägi omavahel kunagi oma tunnetest, soovidest jne meie vestlused on laste teemal, mida osta vaja, mida teha vaja. Tundub, et teda selline suhe rahuldab, mind kahjuks mitte. Tunnen, et elan koos korterikaaslasega mitte partneriga, oma soove, tundeid arutan oma sõbrannadega või emaga kellega olen väga lähedane. Kui ta peab töö alaselt reisima tunnen kergendust, kui ta on kodus olen pinges ja tean, et iga väike asi võib jälle mingi tobeda arusaamatuse tekitada. Ma ei tea mida teha enam, rääkida temaga oma tunnetest ei saa (olen korduvalt proovinud) sest siis ta ründab ja talle ei meeldi kui ma ütlen midagi mis talle ei meeldi. Kas see ongi normaalne pereelu või mul on liiga suured nõudmised?

Kui rääkida ei saa, siis kirjuta. Anna kiri kätte enne tööreisi. Suhe on kahepoolne. Sinust ei sõltugi see, mis teine teeb või ei tee. Sinust sõltub see, mida sina ise teed. Kas tahaksid elada koos lastega eraldi ? Oleksid õnnelikum? Oleta, et lahutad, et kõik see mida mees pere heaks teeb, on siis tegemata ja sina pead kõik ise tegema. Kas see, kui vastataksid kõige eest ise, sobiks sulle. Oleta, et üksi elades ja kõige eest vastutades tuleb sul nii elada elu lõpuni. Välista oletuses see, et leiaksid inimene enda kõrvale. Kui oled täiesti kindel, et eraldi on parem, siis on põhjust mõelda lahutusele. Kui aga oled kindel, et üksi on veel hullem kui praegu, hakka väärustama ja tunnustama kõike, mis teil on hästi. Tunnete väljendamiseks aga hakka näiteks maalima. Ja mehelt ära oota seda, mida ta ei suuda pakkuda – emotsionaalset elu. Loo see emotsionaalne elu endale ise.

Mul tekkis küsimus, kui sellises suhtes kaaslane siiski armub kellegisse teisesse, sest sisemas inimesed tahavad ju armastada, kas ta on siis paha abikaasa, kes rikkus pere stabiilsuse. Siis on ta ju abielulõhkuja, või peab ta tunded 10 aastaks veel maha suruma ja pere mängima. Ma saan aru, et abielu on tõotus, aga ainult lubadusi on võimalik murda. Kas tal on õigus olla õnnelik?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 09.02 12:02; 09.02 18:07; 12.02 10:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Läheb juba sügavamaks filosoofiaks kätte ära 🙂 igal inimesel on ju õigus õnnele, aga kuipalju teiste arvelt ja kuipalju teistele kannatuste põhjustamise hinnaga jne (võtame siis mitte võõrandunud abikaasa, kellel sellesse suhteseisu jõudmises on oma osa, süü, kui soovite, aga näiteks lapsed või uue suhtekaaslase pereliikmed jms).

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 09.02 10:43; 09.02 11:18; 09.02 12:41; 09.02 15:41; 09.02 17:29; 10.02 10:18; 11.02 16:03; 12.02 09:06; 12.02 11:04;
To report this post you need to login first.
Postitas:

gal inimesel on ju õigus õnnele, aga kuipalju teiste arvelt ja kuipalju teistele kannatuste põhjustamise hinnaga jne

Arvan ka mina, et igal inimesel on õigus oma õnnele ja igaüks on oma elu peategelane ja kõige tähtsam inimene iseenda elus. Aga! Igal asjal on ka piirid. Kui seda õnne aetakse taga hoolimata teiste heaolust ning tampides teisi laibana oma jalge alla, siis see ei ole ju ka enam õige, vaid lihtsalt enesekesksus.

On ka siin Perekoolis korduvalt kuulda olnud armukeste jms perelõhkujate õigustust, kuidas nende õnn on kõige tähtsam ja miks nemad peaks üldse mõtlema mingi teise naise või võõraste laste peale. Enda õnne ja heaolu taga ajades neid mingite teiste inimeste tunded üldse ei huvita.
See pole ka ju okei. Muidugi on mulle tähtsaim omaenda õnn ja heaolu, aga kuskil on ka piirid ning eetika ja moraal. Suhtes inimestega ma põhimõtteliselt liini ei aja. Ja väikeste laste isadest käin ikka väga kauge kaarega eemale.

Tähtsustan küll oma õnne, aga samas ei soovi kellelegi teha seda, mida ei taha, et mulle tehtaks. Empaatiavõime ikka eksisteerib ja solidaarsus teiste naiste suhtes ka. Ei soovi, et keegi teine minu pärast haiget saaks.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.02 12:58; 12.02 12:08; 12.02 15:45;
To report this post you need to login first.
Postitas:

gal inimesel on ju õigus õnnele, aga kuipalju teiste arvelt ja kuipalju teistele kannatuste põhjustamise hinnaga jne

Arvan ka mina, et igal inimesel on õigus oma õnnele ja igaüks on oma elu peategelane ja kõige tähtsam inimene iseenda elus. Aga! Igal asjal on ka piirid. Kui seda õnne aetakse taga hoolimata teiste heaolust ning tampides teisi laibana oma jalge alla, siis see ei ole ju ka enam õige, vaid lihtsalt enesekesksus.

On ka siin Perekoolis korduvalt kuulda olnud armukeste jms perelõhkujate õigustust, kuidas nende õnn on kõige tähtsam ja miks nemad peaks üldse mõtlema mingi teise naise või võõraste laste peale. Enda õnne ja heaolu taga ajades neid mingite teiste inimeste tunded üldse ei huvita.

See pole ka ju okei. Muidugi on mulle tähtsaim omaenda õnn ja heaolu, aga kuskil on ka piirid ning eetika ja moraal. Suhtes inimestega ma põhimõtteliselt liini ei aja. Ja väikeste laste isadest käin ikka väga kauge kaarega eemale.

Tähtsustan küll oma õnne, aga samas ei soovi kellelegi teha seda, mida ei taha, et mulle tehtaks. Empaatiavõime ikka eksisteerib ja solidaarsus teiste naiste suhtes ka. Ei soovi, et keegi teine minu pärast haiget saaks.

Päris egoistlik jutt sul.

Tähtsustan küll oma õnne, aga samas ei soovi kellelegi teha seda, mida ei taha, et mulle tehtaks. Empaatiavõime ikka eksisteerib ja solidaarsus teiste naiste suhtes ka. Ei soovi, et keegi teine minu pärast haiget saaks.

See kehtib nii kaua kuni sa ise ära armud ja siis ei huvita sind enam teiste arvamus. Truudus on juhuse puudus.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 12.02 10:23; 12.02 12:19; 12.02 13:53;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Truudus on juhuse puudus.

Mõnel seda juhust ei tulegi, ta ei satu sellistesse olukordadesse. Nii et ikka valiku ja otsustamise küsimus ka.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.02 15:58; 12.02 13:38; 12.02 15:17;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Truudus on juhuse puudus.

Mõnel seda juhust ei tulegi, ta ei satu sellistesse olukordadesse. Nii et ikka valiku ja otsustamise küsimus ka.

Siis ta pole atraktiivne või istub terve elu kodus nelja seina vahel. Aga inimene kes vähegi liigub, ikka tekib tutvuseid ja võimalusi ja ühel hetkel ka kõige truum (enda meelest) murrab truudust, sest tal on igav ja elad vaid ühe korra. Aga siin teemas kipuvad naised alati 100% valetama, sest neile on kasulik näidata ennast truuna, kuigi paljud petavad kooselus oma elukaaslast või petavad teise elukaaslast.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 12.02 10:23; 12.02 12:19; 12.02 13:53;
To report this post you need to login first.
Postitas:

inimene kes vähegi liigub, ikka tekib tutvuseid ja võimalusi ja ühel hetkel ka kõige truum (enda meelest) murrab truudust, sest tal on igav ja elad vaid ühe korra.

Mina igavusest truudust ei murra. Aga olen olnud paralleelsuhtes, sest oma kaaslane ei soovinud minu üsna lihtsate ja tagasihoidlike soovidega arvestada. Kuid kõike seda, mida ma oma kõrvapartnerilt sain, oleksin meelsamini saanud oma püsipartnerilt. Igavusega polnud sel mingit pistmist. Ja tutvus mitte ei tekkinud, vaid ma kohe aktiivselt otsisin.
Kui ei oleks otsinud, siis poleks seda ega muud suhet tekkinud. Elasin aastaid üksi ilma mingi “juhuseta”, kuigi mul on meessoost tuttavaid ja sõpru. Mind lihtsalt ei huvita seks nii palju, et iga tekkiva “juhuse” peale püksid maha ajada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.02 15:58; 12.02 13:38; 12.02 15:17;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siis ta pole atraktiivne või istub terve elu kodus nelja seina vahel. Aga inimene kes vähegi liigub, ikka tekib tutvuseid ja võimalusi ja ühel hetkel ka kõige truum (enda meelest) murrab truudust, sest tal on igav ja elad vaid ühe korra. Aga siin teemas kipuvad naised alati 100% valetama, sest neile on kasulik näidata ennast truuna, kuigi paljud petavad kooselus oma elukaaslast või petavad teise elukaaslast.

Nii õigustavad end need, kel endal püksid üldse üleval ei seisa ja paarituvad valimatult kõigiga, kes meeldivad. Olgu siis teine või ise suhtes.
Ei ole kole nagu öö ja ringi liigun ka, aga ma ei satugi sellisesse olukorda, et suhtes inimesega nii lähedalt suhtlema hakkaks! Ma ju tean, kui inimene on suhtes, abielus ja väikeste lastega. Ma ei hakka temaga üldse piire ületavat suhtlust aretama! Vaid hoian distantsi. Ja see on egoistlik?

Kui sa tead, et inimene on suhtes, siis austad seda. Ei saa sattuda mingisse sobimatusse olukorda ega lootusetult ära armuda, kui ei suhtle suhtes meestega nii lähedalt.
See tuleb ikka naise enda egoismist ja enesekesksusest, kui ta suhtes meestega liini hakkab ajama.
Sellised asjad juhtuvad ikka nii, et naisel on suva teise suhtesolekust. Keegi tundub sümpaatne ja kena, siis hakkab ligi ajama ja piire ületavalt sõbralikult suhtlema. Mulle on suhtes mehed samamoodi külje alla üritanud ujuda, aga olen nad ära tõrjunud või piisavas kauguses hoidnud. Suhelnud nendega neutraalselt nagu sootu tuttavaga. Kui ise kaasa ei lähe, ei tule ka keegi vägisi sulle selga elama.

Pole ma oma kaaslasi petnud ja need, kel kogu aeg vähegi pikemas suhtes “igav” on, ei peakski püsisuhteid looma. Mitte oma partneri kõrvalt ringi käima, muudkui tutvuma ja võimalusi kasutama. Mina kasutan võimalust olla oma kaaslasele truu ja võimalust suhtes meestega mitte sahkerdada. Minu jaoks on see lihtsalt turn off, kui mees on suhtes. Mõjub eemaletõukavalt, kui mees oma naise kõrvalt suhteid arendab. Ma tõesti ei suuda sümpaatsena näha sellist meest. Usu või ära usu. Aga ma ei taha endale meest, kes on võimeline oma naise kõrvalt teisi naisi taga ajama. Ei usaldaks sellist iialgi.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 10.02 12:58; 12.02 12:08; 12.02 15:45;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei tea mida teha enam, rääkida temaga oma tunnetest ei saa (olen korduvalt proovinud) sest siis ta ründab ja talle ei meeldi kui ma ütlen midagi mis talle ei meeldi. Kas see ongi normaalne pereelu või mul on liiga suured nõudmised?

See ei ole normaalne pereelu. Normaalses peres ei ole nii, et mees tahab vaba olla ja naine mängib perekonda. Mis sulle selle juures seni arusaamatuks on jäänud, et mees pole tahtnud sinuga abielludagi? Mida sa siis ootasid. Arvasid, et armastab väga palavalt, ehkki temaga tunnetest rääkida pole te kunagi saanud… Või siis alguses aastaid rääkisite ja nüüd äkki enam ei saa? Kui selgelt siis veel peab sulle välja ütlema, missuguseks ta teie suhet peab. Üks naine ei saa ju nii taipamatu olla 🙁

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.02 17:48; 13.02 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olge õnnelikud, kui mehel lisaks oma tööle mingit vabatahtlikku tegevust ei ole, kaitseliit näiteks. Need on nagu mingist ususektist, täitsa pimedad ja kurdid. Nädala sees tööl ja nädalavahetustel ei teagi mis tegevusega hõivatud. Sina vaata ise, kuidas ja mille eest oma lapsed üles kasvatad.

Et parem oleks, kui mees nädalavahetused baarides, arvuti taga või garaažis veedaks?
Sa pole kunagi mehe vabatahtliku tegevuse vastu huvi tundnud, et millega nad täpselt seal tegelevad?
Mees kulutab selle raha, mille tööl käies teenib, ainult endale? Kaitseliidu õppustel osalejatele makstakse pigem peale.
Kui su mees juba abielludes kaitseliitlane oli, siis tegid küll vale valiku, kallis naine. Ja mehest on ka kahju.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.02 10:28; 13.02 10:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu mees kolis eile välja, sest sai lõpuks ise ka aru, et niimoodi ei ole enam minu suhtes aus. Tunnistas lõpuks, et ei armasta mind ja on mind aastaid lihtsalt ära kasutanud. Ema aseainena.

Abielu 12 aastat ja kogu selle aja (v.a. esimesed aastad) olen ma oodanud, millal mehel minu jaoks ka aega ja tahtmist tekib. Ei ole tekkinud. Kogu mehe vaba aeg kulub vedelemisele või Kaitseliidule.

Ei saa öelda, et ta halb isa oleks, aga minule meest temast ei ole. Mulle ei ole vaja kirglikku ja pead segi ajavat armuelu, aga kui minu üksindusenurina peale kohmatakse “leia endale siis mõni hobi”, ei ole see ka päris see, mida ca 40-aastane naine oma abielult ootab…

Nagu minu elust kirjutad. Ka kaitseliitlase abikaasa.

Muidu nii kõvad mehed, aga arusaamist, mis on perekonnaelu või mehe funktsioon perekonnapeana, neil ei ole. Ringi ei tõmba, aga nädalavahetustel kodus ka ei ole. Minu silmis poisike.

Miks sa selle poisikesega siis abiellusid ja lapsed said?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.02 10:28; 13.02 10:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

arusaamist, mis on perekonnaelu või mehe funktsioon perekonnapeana, neil ei ole. Ringi ei tõmba, aga nädalavahetustel kodus ka ei ole

Oot, kas mehe funktsioon on nädalavahetuseti sind kantseldada? Mida rohkem on nädalavahetuseti kodus, seda mehisem mees. Diivanil, käest kinni.

Lendurid on siis hoopis tited, sest nemad, tead, lendavad peaaegu gal nädalavahetusel, sest inimesed lendavad sageli nädalavahetusteks 🙂 Lendur, pähh, ka mõni mees.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.02 17:48; 13.02 14:34;
To report this post you need to login first.
Postitas:

…tema esimene reaktsioon on alati rünnak, ta ei võta kunagi ühegi oma teo või väljaütlemise eest vastutust ja keegi teine on alati süüdi.

See on ju lapsmees sul. Väsitav.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

teemaalgatus on minu kunagisest elust. vahe tõesti ainult selles, et ka minul on alati olnud töö, mida armastan ja karjäär. oi, kui üksi ma ennast suhtes tundsin ja mõtlesin, et päriselt üksi olla on lihtsam, kui suhtes üksi olla. suhtes üksi olles muudkui loodad teise peale, aga mida ei tule, seda ei tule.
läksime lahku. lapsed olid tütar 9 ja poeg 6.
kirjutan ainult selleks, et näidata, et võib ka teisiti minna. kui me lahku läksime, selgus, et mina olen nõrk. mul oli paar suhet ja mõned austajad, aga ma sain teada, et ma armastan oma meest ja ainult oma meest. ma ei teadnud, et armastan teda ajal, kui olime kooselus, mul ei olnud laste ja töö kõrvalt aega teda armastada. ka oma kurbust lahkumineku üle käisin kurtmas eksmehele (ilma seksita, nagu sõbrale).
aasta pärast kolisime kokku koos minupoolse nõudmisega – ka mees osaleb edaspidi laste kasvatamises. saime kohe ka planeerimatult kolmanda lapse. noorima vanusevahe tuli vanemate lastega 10 aastat ja 7 aastat. selle lapse kasvatamises mees on osalenud. kahe vanema lapsega on ta nüüd aastad proovinud suhteid luua, tütrega on see täielikult õnnestunud, kuid pojaga mitte eriti.
eriliselt tuttav oli teemaalgatuses lause, et oma mõtteid ja tundeid arutan sõbrannade ja emaga. ma muutsin selle ära. ütlengi mehele, et nüüd kuulad mu mõtteid ja tundeid ning mõtled kaasa. tasapisi on ta õppinud, et ka minu mõtted on midagi väärt ja jagab ka oma mõtteid.
meie noorim laps on nüüd 10 ja meil mehega on nüüd võimalik koos aega veeta, meil on tore, oleme teineteist leidmas.

tahtsin veel lisada, et meie suhte hoidmine on olnud raske mõlemapoolne töö. olen südamest nõus ka nendega, kes ütlevad, et suhte hoidmine ei pea olema raske töö, otsi uus partner, aga meil läks teisiti. ma ei suutnud leida uut partnerit, kui nägin lastes oma mehe näojooni ja silitasin kasse, kelle olime koos võtnud.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://www.youtube.com/watch?v=3t7pR02PNn0

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen 11:07 kägu. Natuke kartsin, et mu juttu tõlgendatakse valesti. Nutitelefonis väga pikalt trükkida on tüütu…

Olen selle tee kõik ise läbi käinud. 2 last, kõik kodutööd minu peal, laste pärast korralikult tööl käia ei saa, sissetulek seetõttu väiksem, karjääri teha ei saa, süütunne, et sõltume lastega paljuski mehe sissetulekust ja tema suhtumine vastav (kuhu sa selle raha küll koguaeg paned?).

Ise koguaeg surmväsinud ja tekibki trots, et kui tema mind ei aita, ei hooli mina tema vajadustest ka. Emotsionaalne ja füüsiline lähedus kaovad. Kui tema nt nädal aega ei saanud, lõpetas suhtlemise ära ja mingist abist võis unistama jäädagi.

Kannatasin ära seni, kuni lapsed piisavalt suured, oluliselt vähem haiged ja sain enda tööle ja ise hakkamasaamisele keskenduda (esimese lapse kõrvalt sai magister ära lõpetatud, nii et alus oli laotud). Loomulikult oli mehel selle aja jooksul hulgim armukesi, kui viimasega vahele jäi, viskasin ta kodust välja.

Ja uskuge või mitte, aga elu on palju mõnusam ???? nüüd 3 aastat üksi juba ja kui vahel tekibki mõte, et keegi võiks olla, sirvin tinderit ja isu läheb kohe üle. Mulle ei meeldi enam mehed. Nad ongi alaarenenud olendid, kes lähtuvad ainult oma ürgsetest instinktidest ehk siis oma m-st.

Nagu minu kirjutatud kogu see lugu! Eriti see liigutav ülestunnistus: mulle ei meeldi enam mehed! No comments.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )


Esileht Pereelu ja suhted Pikaajalises suhtes aga tunnen end nii üksi…