See laste pärast koosolemine on veits nigel, sest lapsed saavad ju need käitumismustrid, kuidas mees-naine olla endale, ja omavad ise tulevikus katkiseid suhteid, kus nad õnnelikud ei ole.
Lihtsalt sellest ohvrimentaliteedist ei saa aru, et kannatan koosoles laste pärast. Nendele lastele meeldiks ka pikemas perspektiivis oma vanemaid õnnelikuna näha. Kui laps ei näe oma enda isa nendega tegelemas, kui ta haige on/või kodutöid emaga jagamas, siis kasvab temast samasugune paariline ju.
Sa räägid teemast mööda üsna suurel määral. Ma ei kannata, ma olen selle valinud ja ei torma sellest uisapäisa minema saba seljas õnne otsima, jätteks kõikide teiste pereliikmete õnne ripakile. Neli ühe vastu. Ohvrina ma ennast ei tunne ega näe, sest ohver on see, kellele pole valikuid, mul on, aga ma otsustan neid (veel) mitte tarvitada.
Esiteks, lastel on palju tervemad käitumismustrid terve perega kasvades kui kasuisade-kärgperede-emme õnneotsimisega kaasa lohisedes-kõige sellega kaasnevate ebakindlustega.
Teiseks- Minu mees on hea isa ja tegeleb lastega, niipalju kui jõuab, tema justnimelt tegeleb nendega, kui nad haiged on jne! Laste jaoks on ta olemas, minu jaoks mitte. Teema ei olnud viletsatest isadest (ei lugenud ühtegi sellekohast märkust välja ka teemaalgataja jutust), vaid emade mõningasest rahulolematusest paarisuhtes. See pole kaugeltki üks ja sama.
Kolmandaks, ei saa lapsed mingit traumat sellest, kui neil on kaks head vanemat, kes nendega tegelevad, kes ei tülitse omavahel, ei joo ja tegelikult pereelu töötab hästi, paarielu lihtsalt on teatud puudustega. NEID puudusi me siin arutamegi.
Siin perekoolis tegi keegi kunagi nalja, et mehed on ikka k*radi viletsad naised. See vist nii on jah.