Teema: Pikaajalises suhtes lahku ja siis uuesti kokku – kes on läbi teinud?

Võta aeglaselt ja rahulikult ja esialgu visiitsuhe.

Vastan pealkirjas toodud küsimusele.

Minu sugulaste seas oli paar, kes on päris tõsiselt 4x teineteisega ametlikult abiellunud. Mõne aastaga võin mööda panna, aga vanuses ca 19, 30, 42 ja 68. Iga kord elati ca 10 a ja siis mindi lahku. Tavaliselt armukadeduse tõttu (ja põhjust minu teada polnud). Lapsi tehti 4 esimese abielu ajal. Teistega pausidel ei abiellutud.

Kui lõpuks naine suri vanuses ca 77, siis mees huilgas rõõmust, käis 2 kuud ringi, silm säramas ja õis nööpaugus. Kuni avastas, et ta ei oskagi ilma selle naiseta. Takerdus üksindusse. Ja läks silmusesse.

#3186506:

#3186492:

Kuni koos ei ela, seni on tal lihtne udu ajada, et tema kaks aastat kaine ja üldse ei joo. Kui ta nii väärt karske mees oleks, küllap tal siis ka püsiv naine juba kõrval oleks.

Ei soovita sul mingeid suhtemõtteid oma peas hellitada. Isegi kui proovite uuesti, ikka läheb jälle rappa, kas siis samadel põhjustel või on vahepeal tekkinud midagi muud juurde, mis ei taga enam seda lähedust, mis oli kunagi varem.

Kokku kolida ma kindlasti ei taha (ja hetkel on kodu ka täpselt selline ostetud, et mina ja 3 last sinna mahuvad) – ei tema ega kellegi teisega. Ja ma ei loodagi midagi – olen väga skeptiline. Eks aeg näitab, mis elu toob. Lihtsalt tahtsingi teada, et kuidas teistel on olnud – millised on olnud kogemused.

Tunnen ise lihtsalt, et olen ajaga muutunud – jah, lõpp oli ikka väga inetu jne – aga ma ei ole minevikus kinni. Kui teist inimest nii kaua tunda, siis loomulikult on tema plussid-miinused mulle kõik teada. Enam kuldset kuud selga ei mõtle.

Mis põhjusel sa siis teda tagasi tahad? Seksi pärast?

Loomulikult anna võimalus. Kaotada pole Sul midagi.

#3186542:

Jah, ei hakka valetama, üks argument on kindlasti seks, miks kaaluda. Kahjuks on juhtunud kuidagi nii, et väga toredad mehed, kellega olen vahepeal kokku sattunud, on osutunud voodis pehmelt öeldes minu jaoks igavaks.

Sa kaalu visiitsuhet. Et kõik on nii nagu praegu, aga vahest saad keppi.

Minu meelest on kaotada küll, kui mängus on ka lapsed. Nende emotsioonidega mängitaksegi. Nemad kiinduvad ja harjuvad ja siis põmaki, lahku jälle ja nemad ilma. Lõpuks ise saab vaid tõdeda, et teadsin ja kahtlesin ju, et miks siis ikkagi… Ja süütunne laste pärast.

Sõbrannade pealt olen näinud, et on kokku-lahku korduvalt elatud ja oldud, aga lõpuks on ikkagi täpselt sama lahkumineku põhjus. Täpselt sama jutt ,et ei enam ja nüüd tsiksis-traksis kõik ja olin ikka loll, et nüüd tean, kellest ja millest ilma jäin. Lõpuks on see siiski jälle unustatud olnud ja seis on täpselt sama ja veel hullemgi. Siis hakkab jälle kõik otsast pihta, et lahus, jutud, et oli õige otsus ja hea on üksi olla ja elada ja kahetus, et üldse ja varem lahku ei läinud, aga kui teine ikka piisavalt palju ja pikalt moosib ja peale käib, siis ükspäev jälle antakse alla. Vahepeal muidugi on palju koledusi ka olnud ,et kiskumine elatise pärast jne. Ausalt, ma ei mõista seda, aga olen siiski sõbrannadele toeks rasketel hetkedel. Ei kritiseeri neid, kuulan ja olen nende poolt. Ise olen selline, et kui on lahku mindud ,siis oli selleks piisavalt põhjuseid ja pole tagasi astunud. Minu lahkuminekud on ka pikalt ja põhjalikult kaalutletud. Üht mõtlesin aasta aega. Vahel olen endamisi mõelnud küll, aga kui ikkagi…, aga lõpuks siiski jäänud selle juurde, et ei, sellest ei tuleks midagi välja nagunii. Miks peakski, tunnen inimest läbi ja lõhki. Miks peaksin uuesti lõksu astuma. Ei vihka end. Muidugi näen ka uute naiste ja uute suhete pealt, et kui need on lõppenud ,siis on üsna samad põhjused. Inimesed ei muutu, see on mulle päris selge, rääkigu nad mida tahavad. Minu jaoks on risk liiga suur. Nii minu emotsionaalne risk ja laste ees on mul ilmselt suur vastutus ja kohusetunne. Ükski seks ei pane mind sellist otsust tegema. Kõik vaimne on palju palju olulisem. Aga jah, olen näinud, et ka kõige kindlameelsem ja üksi väga hästi hakkama saav inimene langeb lõksu ja teeb uuesti sama vea.

Nagu minu text, elasime koos 13aastat lahus 4aastat ja hakkasime uuesti koos elama, samadel põhjustel. Mina mujalt head sexi ei leidnud ja mees hakkas uuesti külje alla. Nüüd olen oma korterist välja kolinud ja koos uue kinnisvara soetanud, uue beebi ka meisterdanud. Mina enesega palju tööd teinud, et ei kujuta endale koguaeg ette, et mees vanadele rööbastele tagasi läinud. Vana kooselu ei meenuta. Iga päev on ilus ja mulle antud ja elan seda nii nagu mulle meeldib jne jne. Olen teine inimene kui varem, rahulikum. Lastel oli raskem uuesti hakata kuuletuma kahele vanemale, egas see alguses neile meeltmööda ei olnud. Millalgi saabud hetk, kus tundsin päriselt mehe tuge laste kasvatamisel ja kui rasket koormat üksi kandsin kogu vastutusega. Nüüd uus elu 5aastat.

#3187287:

Mulle mehena tundub selline asi kummaline, et jätan 4 inimest maha ja siis mõne ajapärast hakkan kuidagi teisiti mõtlema ja marsin uuesti koju tagasi. Ups! tegin valeotsuse ja läheme jälle koos edasi.

Just. Ja mulle naisena tundub kummaline see, et mees jätab mind imikuga maha, kaob kui vits vette, ma otsin ta üles, võtan ta tagasi, jätan uuesti maha, otsin jälle üles, hakkan uuesti koos elama ja teen veel ühe lapse. Või et ma viskan enda kodust joodiku välja, olen kolme lapsega üksikema ja siis kui mees aastate pärast jälle välja ilmub mingi muinasjutuga, siis mina kohe mõtlen, et hmm, aga äkki tõesti oleks hea idee uuesti suhteid soojendada… Kumbki variant ei ole vastuvõetav.

#3186472:

Nüüd siis paar kuud tagasi mais ilmus ex välja jutuga, et tema ei ole nüüd juba paar aastat joonud (saanud oma alkoholismist üle) ja tal on olnud aega mõelda ja tahab isa olla ja on muutunud jne.

Kaks aastat on kaine olnud ja alles paar kuud tagasi ilmus välja? Minu meelest normaalne mees oleks laste vastu ikka juba varem huvi tundma hakanud.