Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: pikalt kodune olemine …

Postitas:

21.03.2012 11:09

… ei ole ikka minu jaoks. olen praeguseks kodus olnud juba 5 ja pool aastat, noorim pole veel 2a ja talle lasteaias kohta ei ole. seega aastake veel, vähemalt. aga kodus istudes olen nii laisaks ja lodevaks läinud, et endalgi süda paha. igasugused rumalad mõtted tikuvad pähe. tutvused on kadunud, sõpradest olen pisut kaugenenud, mehega on küll suhted head ja korras. ma nii tahan kui kardan uuest tööle minekut, pean end väärtusetuks ja täielikult mahakäinuks, kuigi pole veel 35a vanagi. millest alustada enese turgutamist ja nö uuesti ree peale saamist?

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 11:09; 23.03 10:36;

To report this post you need to login first.

Postitas:

2 poja emme

21.03.2012 12:13

Mina olen kodune olnud vahelduva eduga ligi 8a.Tööl olen selle aja jooksul käinud 2*6kuud.Kodus tuleb olla veel aga 2-3a.Olen samuti väga laisaks läinud ja just talvisel perioodil ei viitsi ennast üldse liigutada.Teen vaid hädavajaliku.Sõpru pole kellega suhelda,sest kõik elavad kaugel.Olen ka kaalus juurde võtnud ja see tekitab stressi.Tahaks ka tööle tagasi aga nii väikeste kõrvalt pole mõtet üritadagi normaalset töölkäimist.Samas tunnen,et pean kodust hakkama rohkem välja saama,sest muidu jäängi diivanile.Mehega pole ka muidu varsti enam millestki rääkida.Vanust ligi 30a.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 21.03 12:13; 21.03 17:50; 21.03 18:18;

To report this post you need to login first.

Postitas:

roosad tulbid

21.03.2012 12:16

Masendav, millise osa naised oma elust paljunemisfunktsiooni täitmiseks maha peavad kriipsutama. Me sünnime siia ilma ju omaenese elu elamiseks?

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Futura

21.03.2012 12:51

Paljunemine on oma vaba valik.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Kati

21.03.2012 12:54

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen kodune olnud vahelduva eduga ligi 8a.Tööl olen selle aja jooksul käinud 2*6kuud.Kodus tuleb olla veel aga 2-3a.Olen samuti väga laisaks läinud ja just talvisel perioodil ei viitsi ennast üldse liigutada.Teen vaid hädavajaliku.Sõpru pole kellega suhelda,sest kõik elavad kaugel.Olen ka kaalus juurde võtnud ja see tekitab stressi.Tahaks ka tööle tagasi aga nii väikeste kõrvalt pole mõtet üritadagi normaalset töölkäimist.Samas tunnen,et pean kodust hakkama rohkem välja saama,sest muidu jäängi diivanile.Mehega pole ka muidu varsti enam millestki rääkida.Vanust ligi 30a.[/tsitaat] Kus sa elad?

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

ideefix

21.03.2012 16:03

ei oska kaasa tunda täiskasvanud inimestele, kes ise on teinud teadlikult selliseid valikuid elus. no kuidas on sõbrad/tuttavad ära kadunud? selleks peab ikka kõvasti ju vaeva nägema: järjekindlalt blokkkima üritusi, ise mitte midagi korraldama, rääkima igal võimalusel ainult oma tittedest. kes, krt, keelab täiskasvanud naisel oma õhtuid ise planeerida? kas te peate end lapsevanematena tõesti nii asendamatuteks, et sama tööd ei või aegajalt õhtuti teie mehed teha?

kui inimene ei ole 5 aastat koolitanud ega tööalaselt end kursis hoidnud, siis selles osas on teemaalgatajal täiesti õigus, tööalases mõttes on sellised mahakäinud.

aga tõsine müstika, kuidas ei ole võimalik OMA elu elada väikeste laste kõrvalt? selle nimi on õpitud abitus ja haletsuse tekitamine teistes.

lastehoide ja eralasteaedu on ju piisavalt! ei saa olla võimalik oma elu üles ehitada ainult riigilt pideva abi paljumisele? kui raha pole lastehoiuks, siis kust te võtate raha, et oma lapsed järgneva 18 aasta jooksul üles kasvatada? lastele kuluvad summad on ju aasta-aastalt suurenevad mitte vähenevad! lausa lust peaks olema maksta eralasteaiaarveid võrreldes koolilapsele kuluvate summadega.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 16:03; 21.03 16:07;

To report this post you need to login first.

Postitas:

ideefix

21.03.2012 16:07

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei oska kaasa tunda täiskasvanud inimestele, kes ise on teinud teadlikult selliseid valikuid elus. no kuidas on sõbrad/tuttavad ära kadunud? selleks peab ikka kõvasti ju vaeva nägema: järjekindlalt blokkkima üritusi, ise mitte midagi korraldama, rääkima igal võimalusel ainult oma tittedest. kes, krt, keelab täiskasvanud naisel oma õhtuid ise planeerida? kas te peate end lapsevanematena tõesti nii asendamatuteks, et sama tööd ei või aegajalt õhtuti teie mehed teha?

kui inimene ei ole 5 aastat koolitanud ega tööalaselt end kursis hoidnud, siis selles osas on teemaalgatajal täiesti õigus, tööalases mõttes on sellised mahakäinud.

aga tõsine müstika, kuidas ei ole võimalik OMA elu elada väikeste laste kõrvalt? selle nimi on õpitud abitus ja haletsuse tekitamine teistes.

lastehoide ja eralasteaedu on ju piisavalt! ei saa olla võimalik oma elu üles ehitada ainult riigilt pideva abi paljumisele? kui raha pole lastehoiuks, siis kust te võtate raha, et oma lapsed järgneva 18 aasta jooksul üles kasvatada? lastele kuluvad summa on ju aasta-aastalt suurenevad mitte vähenevad. lausa lust peaks olema maksta eralasteaiaarveid võrreldes koolilapsele kuluvate summadega.
[/tsitaat]

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 16:03; 21.03 16:07;

To report this post you need to login first.

Postitas:

egram69

21.03.2012 16:34

Lapsega pikalt koju jäämine on iga ema vaba valik, mitte pealesurutud kohustus. Mul on 2 last, töölt eemal olen mõlemaga olnud ainult seadusega ettenähtud dekreedi aja, peale mida läksin tööle tagasi. Lapsed rahul, sest mina olen rahul. Oma valikuid tuleb teadlikult teha, kellele ei sobi pikalt kodus istumine, ei pea seda kindlasti mitte tegema. Kui ühiskonna hinnang on tähtsam, siis tuleb nii professionaalse kui personaalse regressiooniga lihtsalt leppida.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

soni

21.03.2012 17:19

Minul on lapsed 4 a ja 2x2a, käime mõlemad mehega tööl. Kodus olemine oli minu jaoks väga raske ja oleksin erialaliselt väga maha jäänud.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

mumm28

21.03.2012 17:36

Mina olen veidi üle nelja aasta kodus olnud ja olen üliõnnelik. Lapsed on ilusad, terved, hoolitsetud. Kodu on ilus ja korras. Ise näen väga hea välja, lõpuks ometi on mul aega ka enda jaoks. Mehega oleme endiselt kõrvuni armunud.
Arvasin enne laste saamist, et koduperenaise elu ei sobi mulle, aga eksisin. Parim aeg mu elus. Tööle ei kavatse veel järgmise paari aasta jooksul tagasi minna.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

talent

21.03.2012 17:46

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen veidi üle nelja aasta kodus olnud ja olen üliõnnelik. Lapsed on ilusad, terved, hoolitsetud. Kodu on ilus ja korras. Ise näen väga hea välja, lõpuks ometi on mul aega ka enda jaoks. Mehega oleme endiselt kõrvuni armunud.
Arvasin enne laste saamist, et koduperenaise elu ei sobi mulle, aga eksisin. Parim aeg mu elus. Tööle ei kavatse veel järgmise paari aasta jooksul tagasi minna.[/tsitaat]

Ootasingi, kuna selline imeline postitus siia ilmub. Kodukorrassööklaualalpsedimetoredad… Kas tõesti elus muud ei ole?

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

2 poja emme

21.03.2012 17:50

[small]Kägu kirjutas:[/small]
Kus sa elad?[/tsitaat]
Mis siis?

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 21.03 12:13; 21.03 17:50; 21.03 18:18;

To report this post you need to login first.

Postitas:

peemot

21.03.2012 17:59

Mul täpselt samuti :). Päris mitmed sõbrannadest \”hirmsad karjäärimutid\” on laste saamiseks ikka aja täitsa maha võtnud ja naudivad kodus olemist väga. Samas tõesti- mõni on juba paar nädalat peale sünnitust uuesti vaikselt tööle hakanud. Igaühele oma.

Ja eelmisele vastajale- mis selles siis halba on, kui naine paar korda paar aastat oma elust töö asemel lastele ja perele pühendub. Ja kui sa enda poolt tsiteeritavat teksti ka lugenud oleks, siis oleksid märganud, et naisel on enda jaoks aega, ei ole lapsed ja kodu ainus elu osa! Just nii on see ka minuga. Käin palju teatris, kontsertitel, trennis. Loen nagu ei kunagi varem, sealhulgas erialast kirjanudst, hoian ennast tööl toimuvaga kursis ja käin koolitustel. Samuti suhtlen sõprade- sugulastega. Mitte mingit maailmast eraldumist ei pea koju jäämisega kaasnema, kui endal huvi ja oskust elu sättida. Ja olen kindlasti oluliselt huvitavam inimene kui tööl käies- siis tõesti ei viitsinud eriti igasugu muudesse sügavamatesse teemadesse süveneda, nüüd teen seda väga hea meelega. Ja usun, et paari aasta pärast naasen ka tööle suure entusiasmi ja uute mõtetega.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

2 poja emme

21.03.2012 18:18

Olen see,kes ligi 8a vahelduva eduga kodune olnud.
See on jah minu teadlik valik olnud ja ei kahetse seda.Pole kunagi karjääri inimene olnud,pigem selline kodukana tüüpi.Igale ühele oma.
Tean millest minu laiskus on tulnud ja proovin püüelda sellest vabanemise poole.Õnneks on tulemas suvi ja aiatööd ootavad.Samuti on varsti pesamuna sündimas ja siis jälle elu lihtsam.Ei jaksa eriti viimastel kuudel ringi seigelda,beebiga meeldib rohkem.Kuna elan maal,siis siin pole mingeid lastehoidusid.Samas on mees ja vanemad lapsed alati nõus väiksemat hoidma kui tahan kuskile minna.Eelmisel suvel kasutasin seda võimalust tihti.Järgmisel talvel plaan keeltekursustele minna.Enamus tuttavaid on kaugele kolinud ja seepärast näeme väga harva(20-30km kaugusele on vaid kaks jäänud),mitte seepärast et nendega poleks enam millestki rääkida(kõik pereinimesed).

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 21.03 12:13; 21.03 17:50; 21.03 18:18;

To report this post you need to login first.

Postitas:

Venice

22.03.2012 09:29

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen see,kes ligi 8a vahelduva eduga kodune olnud.
See on jah minu teadlik valik olnud ja ei kahetse seda.Pole kunagi karjääri inimene olnud,pigem selline kodukana tüüpi.Igale ühele oma.
Tean millest minu laiskus on tulnud ja proovin püüelda sellest vabanemise poole.Õnneks on tulemas suvi ja aiatööd ootavad.Samuti on varsti pesamuna sündimas ja siis jälle elu lihtsam.Ei jaksa eriti viimastel kuudel ringi seigelda,beebiga meeldib rohkem.Kuna elan maal,siis siin pole mingeid lastehoidusid.Samas on mees ja vanemad lapsed alati nõus väiksemat hoidma kui tahan kuskile minna.Eelmisel suvel kasutasin seda võimalust tihti.Järgmisel talvel plaan keeltekursustele minna.Enamus tuttavaid on kaugele kolinud ja seepärast näeme väga harva(20-30km kaugusele on vaid kaks jäänud),mitte seepärast et nendega poleks enam millestki rääkida(kõik pereinimesed).[/tsitaat]
Mis sa sellest järgmisest titest tegid, kui enne juba kodusest elust siiber oli? Ja kui ütled, et mehega midagi rääkida pole-kui ta minema astub, mis siis teed? Loodan, et oled materiaalselt hästi kindlustatud.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

deadspace

22.03.2012 09:57

[small]roosad tulbid kirjutas:[/small]
[tsitaat]Masendav, millise osa naised oma elust paljunemisfunktsiooni täitmiseks maha peavad kriipsutama. Me sünnime siia ilma ju omaenese elu elamiseks?[/tsitaat]
Need geenid, kelle kandjad seavad enda heaolu laste saamisest kõrgemale, ellimineeritakse genofondist ehk need surevad välja.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.03 09:57; 22.03 16:23;

To report this post you need to login first.

Postitas:

roosad tulbid

22.03.2012 10:22

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]roosad tulbid kirjutas:[/small]

Need geenid, kelle kandjad seavad enda heaolu laste saamisest kõrgemale, ellimineeritakse genofondist ehk need surevad välja.[/tsitaat]

No seda ma nüüd küll ei usu. Sellel pole mingit loogikat.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Thaleia

22.03.2012 10:27

Ma mõistan sind, teemaalgataja, täielikult. Olen küll olnud kodune aastakese vähem, kuid see hakkab täiega ajudele. Iga päev sama jama, vahet pole, ka on esmaspäev või pühapäev, pole motivatsiooni end kodus pingutada. Õnneks on üks hobi, millega tegelen 2x nädalas, see aitab veidigi (vaimses ja füüsilises) vormis püsida.
Sündis 2 last järjest (mida ma ei kahetse, nad on omavahel superlahedad). Aga ma ise olen täiesti mandudnud. Ja ma tean, et see on vaid mu enda süü. Tegin küll algul natuke tööd kodus laste kõrvalt, kuid see oli väga stressirikas ja kannatasid nii lapsed kui töö kvaliteet (vaikust ja keskendumist nõudev üsna intensiivne töö). Nii jätsin selle ära ja keskendusin kodule. Vahepeal ka kolisime, sõbrad jäid kaugele, suhtleme, kuid sporaadiliselt. Tunnen neist väga puudust.
Otsin uut tööd, kirjutasin eile valmis oma cv, vaatasin, et töökogemus lõppeb aastaga 2008. Tuli lootusetuse tunne peale. kes mind tahab? Ma isegi ei tea enam, mis on mu tugevused? kardan, et pean end nö \”pakkuma\” hakkama, veenma võimalikke tööandjaid, et olen parim kandidaat, kui ma isegi seda ei usu. See on nii uskumatu, kuidas laste saamine võib enda isiksuse ja elu täesti liimist lahti lüüa. Siht on kadunud.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Punkar

22.03.2012 15:43

Se siiski on kinni inimloomuses,mina lastega käin ikka sõbrannadel külas, ükskõik kui kaugel need ka ei asuks, olen igat viisi üliaktiivne nii kodus kui väljaspool kodu. Mul tubli mees ka ja juba seepärast ei saa laisaks muutuda, piinlik oleks mehe ees. Mul vastupidine probleem, ei leia kuidagi aega, et rahulikult istuda – kodus olnud kolme lapsega (kahe aastased vahed) praeguseks viis aastat. Vahepeal kuu-paar tööl ka käinud.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 22.03 15:43; 23.03 11:41; 23.03 11:44; 04.04 10:53;

To report this post you need to login first.

Postitas:

lasteriided001

22.03.2012 15:59

Täiesti mõistetav. Mulle hakkas juba 1,5 aastat lapsega kodus olemine täielikult ajudele. Tööle minek oli nagu vaimne puhkus kohe. Peale igal last (kokku 3) läksin esimesel võimalusel tööle. Peale 3-ndat ka trenni ja koolitusele. Mina tunnen nii, et kui mul on olemas oma elu ja täiskasvanu tegevused, siis olen emana palju parem. Kui ma pean olema kodune ja ainult ema rollis, siis olen vilets ja närviline ema. Oma isiksust ei tohi ära kaotada!

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

deadspace

22.03.2012 16:23

[small]roosad tulbid kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No seda ma nüüd küll ei usu. Sellel pole mingit loogikat. [/tsitaat]
Mismoodi nad oma geene edasi pärandavad sinu meelest, kui nad lapsi ei saa? Ehk siis pärimisliin lõpeb lastetu haruga.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 22.03 09:57; 22.03 16:23;

To report this post you need to login first.

Postitas:

Rumpumpel123

22.03.2012 17:13

Mina tean mitut naist, kes ülikooli lõpetamisest kuni u 37.eluaastani (pluss-miinus paar aastat) tegid hullu karjääri. Üks või paar last mahutati ka sinna vahele ära. Ja jutt on siinkohal tõesti karjääri teinud naistest, mitte et oli enamvähem norm palk ja puhas kontoritöö.
Siis said need naised keskeltläbi 37-aastastena pesamuna. Kõigepealt oldi pesamunaga kõva kaks või kolm aastat kodus. Seejärel tehti oma väikene äri, enamasti kodus töötamist võimaldav, ja nüüd, kui need naised on u 40-43, nokitsevad kodus vaikselt teha, on leidnud endale huvitavad hobid, elavad rohkem perele ja endale. Ma küll ei leia, et need naised võiks oma elus maha käia. Neil on varasemast ikka nii kõva kogemustepagas ja juhtimiskogemus, et mingi viisaka töökoha leiavad nad soovi korral iga kell ka 10 aasta pärast.
Me ei ela ju selleks, et töötada, vastupidi ikka.
Küll aga lähevad aastad kodus nende kahjuks, kellel eelnevast mingit kogemust ette näidata pole. Üks tuttav lõpetas majanduseriala mainekas kõrgkoolis, lõputöö tegemise ajal ootas juba last, paari aasta pärast sündis teine. Oli 5 aastat kodune ja see tähendas, et tema majandusmagister ei omanud enam mingit tähtsust.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

kat78

22.03.2012 17:53

Me ei ela ju selleks, et töötada, vastupidi ikka.
[/tsitaat]

täpselt, õnn et sellest enne aru sain kui pensioniiga käes. Sain ka oma noorima 40 aastaselt ja kodus olen ikka kogu aeg töötanud aga väga planeerides mida ja kuidas ja kas tasub.
Aeg ja tervis ja lapsed ja perekond on väärtuslikumad kõigest.

Varasemalt olin ülimalt kohusetundlik ja lojaalne ja tööd esimesele kohale seadev naine. Oma enda tervise hinnaga.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Mutsamamma

23.03.2012 10:36

ma teemaalgataja.
tegelikult on niimoodi, et tööalaselt olen ma küll üks ümmargune null või siis vähemalt mitte eriti atraktiivne, kuid enne lastesaamist töötamine on siiski kasuks. on tutvused, on töökogemus ja üsna täpne ettekujutus iseendast kui töötajast, on ka soovitajad, kui ma peaks praegu kuskile kandideerima.

kodust väljas käimisega ei ole probleeme ses mõttes, et abikaasa hoiab heameelega lapsi. trennis ma tõesti pole käinud (ainult aegajalt), käin tihti kinos ja viimasel ajal olen sattunud isegi teatrisse, sõbrannade-sugulastega kohtun regulaarselt ja jutustame online. aga paanika on ikkagi. kuna lapsi on kodusoldud aja jooksul tehtud rohkem kui kaks, siis nende kõrvalt ei ole olnud aega end hoida kursis ei tööalaase info ega tegelikult ka ühiskondlike arengute osas. sõbrannadest kaugenemine ongi toimunud seetõttu, et nemad juba ammu töötavad ja neil on teised mured. nõudmised endale on kõrged, sellepärast arvan nii. päris loll ei ole, aga nii kirgas kriit kui varem kindlasti mitte.

millest võiks alustada, kui tahaks nö ree peale tagasi saada? trenn ja ikebana pole päris see, mida ma otsin.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 11:09; 23.03 10:36;

To report this post you need to login first.

Postitas:

Punkar

23.03.2012 11:41

Ma arvan, et olete \”kodus olemisest\” valesti aru saanud. Ega laste saamine ei tähenda, et nüüd peadki kodus istuma, vastupidi, tuleb laiskusest jagu saada, kõik lapsed riidesse toppida ja ikka kõiki neidsamu igapäevaseid tegevusi teha, mida ilma lasteta teeksid (v.a. tööl käimine).Kuigi mina teen vähesel määral ka lastega olles oma tööd edasi. Kui ei leia aeroobikatrenni, kuhu võib lapsed kaasa võtta, siis mine lastega jalutama ja tee sellest endale trenn nii, et võtad lapsi korda mööda kukile ja jooksed, upitad neid puu otsa-kivi otsa – mõtled välja tegevusi, mis endal naha märjaks ajab ja ongi trenn. Kui tahad sõbrannasid kodu lähedalt, siis otsi aktiivselt, osale erinevatel üritustel (a la mine mõnele vabaõhuüritusele, maratonile vm. appi koos lastega) ja sobita tutvusi, käi huviringides-koos lastega – nii treenid närve, saad tutvusi, jne. Miks te nende lastega kogu aeg kodus peate istuma? Mul kolm väikelast ja ei istu sugugi kodus ja ei ole mul ka hoidjaid kogu aeg kusagilt võtta.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 22.03 15:43; 23.03 11:41; 23.03 11:44; 04.04 10:53;

To report this post you need to login first.

Postitas:

Punkar

23.03.2012 11:44

Igas vallas-linnas on olemas näiteks naisselts, kuhu saab minna lastega koos. Seal võid enda peale võtta ürituste korraldamisi, saadki jälle ree peale, pead aju liigutama, ostima-suhtlema-arveldama. Ega naisseltsides ei ole ainult sokikudujad, see mida seal tehakse sõltub tegijatest.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 22.03 15:43; 23.03 11:41; 23.03 11:44; 04.04 10:53;

To report this post you need to login first.

Postitas:

kleidike

02.04.2012 18:08

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]lastehoide ja eralasteaedu on ju piisavalt! ei saa olla võimalik oma elu üles ehitada ainult riigilt pideva abi paljumisele? kui raha pole lastehoiuks, siis kust te võtate raha, et oma lapsed järgneva 18 aasta jooksul üles kasvatada? lastele kuluvad summad on ju aasta-aastalt suurenevad mitte vähenevad! lausa lust peaks olema maksta eralasteaiaarveid võrreldes koolilapsele kuluvate summadega.[/tsitaat]

Kõik inimesed ei ela linnas, et eralasteaiad/lastehoiud kodu lähedal on. Kui tahaksin lapse hoidu viia peaksin 25km linna sõitma, siis 25km tagasi kodu lähedale tööle. Õhtul samamoodi. Päevas 100km. Minu meelest on see liiast. Nii teengi oma tööd kodus lapse kõrvalt. Kuna teen kodus tööd, siis ei jää aega ka väljas käia. Õhtul tahaks mehega ka koos olla. Nii olen kodus olnud juba üle 5 aasta… Ilmselt ongi oma viga, et õhtuti väljas ei käi. Aga selline tunne, et mandun kodus on ikkagi ja mõistan teemaalgatajat täiesti. Soovitusi ei oskagi anda kahjuks.

Aga see oli küll sinu kommantaaris solvav, et lapsega kodus olemist riigilt pideva abi palumiseks nimetad.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Käoline

02.04.2012 18:41

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ootasingi, kuna selline imeline postitus siia ilmub. Kodukorrassööklaualalpsedimetoredad… Kas tõesti elus muud ei ole?[/tsitaat]

Mina mõtlesin isegi esimese lapse ootuse ajal veel, et ma ei kujuta ette hetke, mil mul pole enda isiklikku sissetulekut, tööalast karjääri. Tänaseks olen samuti nö koduperenaine, aga just nimelt seetõttu, et ma tööl ei käi,, on mul aega nii kodukorrassööklaualalpsedimetoredaks kui ka kõigeks MUUKS. Enne oligi vaid töö. Pigem imestan nüüd, et kuidas ma kõike seda muud siis ei osanud ihata!?

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

adeelia

02.04.2012 18:59

Kas tõesti elus muud ei ole kui töö? Jube igavad inimesed.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Unabomba

02.04.2012 19:58

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas tõesti elus muud ei ole kui töö? Jube igavad inimesed.[/tsitaat]

On lausa hea töö ja head lapsed! Kättevõtmise ja valikute asi.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.