Teema: Pikamaasuhe.

Tartu-Tallinn 9 aastat, kokku kolisime 10 aasta eest. Meie suhe algas siis, kui olime mõlemad väga noored, mina käisin veel gümnaasiumis. Sel ajal olid olemas kaugekõned, mille eest tuli eraldi maksta ja mitte vähe arvestades elatustaset (ma tunnen ennast nüüd fossiilina :):):)). Nii et suhtlesime telefoni teel korra paar nädalas, meili teel peaaegu igapäevaselt. Kokku saime nädalalõppudel ja peaaegu kordagi ei jäänud vahele. Vaheajad, sessid – siis saime pikemalt koos olla 1-2 nädalat korraga. Suuremad tundeavaldused tulid paar kuud peale kohtumist, kätt paluti u pool aastat peale kohtumist (abielus pole siiani :)). Praegu 2 last.
Lähedusevajadusest… Ilmselt oli meie suhe pikemalt kirglikum kui kohe kokkukolinutel 🙂

#3098878:

Kui olid gümnaasiumis, paluti kätt ja sa nõustusid?

Jah, siiani ei ole kahetsenud. Kuna kärgpere pole loonud, siis tundub, et otsus oli õige.

Meie kohtusime, kui mina olin välisriigis 6ppimas. Olime koos olnud pea 1,5a, kui mina Eestisse tagasi kolisin (koos me ei elanud). See oli aeg, kus tudeng pidi arvuti kasutamiseks aja kinni panema ja sai siis vist 30 min-tund aega meili kasutada. Helistasime üliharva, kuna see oli kohutavalt kallis. Suhtlesime meili teel kord nädalas :). Suvevaheajal käisin ma seal riigis tööl ja bakatööd kirjutasin ka kaks kuud seal (juhendaja oli sealt). Elasime nii 1,5a. Siis kolisin mina tema juurde, magistritööd tegema ja siin olen ma siiani. Sügisel saab 21 a :).

#3099001:

#3098882:

#3098878:

Kui olid gümnaasiumis, paluti kätt ja sa nõustusid?

Jah, siiani ei ole kahetsenud. Kuna kärgpere pole loonud, siis tundub, et otsus oli õige.

üsna riskantne otsus, siiski

Kõik otsused, mis on seotud suhetega, on riskantsed.

Mõned on siiski riskantsemad. Eriti noorelt tehtud otsused, näiteks. Või eriti ruttu tehtud otsused. Antud juhul olid mõlemad riskid veel koos – peale poolt aastat võib ettepaneku teha ja selle vastu võtta ehk mõni elukogenud, maailma ja inimesi näinud inimene, mitte aga 18-aastane eluvõõras laps. Sul (tal) vedas, väga.[/quote]

Johaidii, mis vahet sel on, mis mõte sellel näägutamisel siin teemas on?!

Pikamaasuhe toimib ilusti kui on kõik kokku lepitud, et olete suhtes ainult et ei ela koos. Eesti on väike ja suure igatsuse korral saab alati istuda autosse ja kasvõi õhtul peale tööd kohale sõita. Sellel on ka omad eelised, kuna näete vähe siis ei tüüta ära ja tunded säilivad paremini. Saad ka ise omaette elada ja ei pea kellegi teisega arvestama. Muidugi kui hakkab mingi jämm pihta, et täna ikka ei saa kohtuda jne, siis pole suhe õige.

#3099488:

#3099040:

Mõned on siiski riskantsemad. Eriti noorelt tehtud otsused, näiteks. Või eriti ruttu tehtud otsused. Antud juhul olid mõlemad riskid veel koos – peale poolt aastat võib ettepaneku teha ja selle vastu võtta ehk mõni elukogenud, maailma ja inimesi näinud inimene, mitte aga 18-aastane eluvõõras laps. Sul (tal) vedas, väga.

Vastupidi – 18-aastane eluvõõras laps teeb/võtab vastu abieluettepaneku palju kergemini, ma arvan. Nii romantiline ju!! Riskantne on see muidugi.

Mis mõttes vastupidi, seda ma just ju väidangi, et kui noor laps võtab kiiresti abieluettepaneku vastu, on riskid topeltkõrged 😀

#3099428:

Johaidii, mis vahet sel on, mis mõte sellel näägutamisel siin teemas on?!

Johhaidii, on küll vahe, kas abiellutakse Vene ruleti stiilis või läbimõeldult. Ja käesolevat teemat puudutab see niipalju, et toodud pikaajalise kaugsuhte näidet ei tasu järele proovida teha, selles on nii palju riske koos – noorelt, ruttu ja kaugsuhe ka veel. Sellisele proovikivile peavad vastu vaid erilised suhted ja ju tolle näite toojale on õnn naeratanud ja ta on sellise erilise suhte otsa juhtunud. Enamikul meist aga nii hästi ei lähe ja piisab isegi ühest tegurist nende kolme hulgast, et suhe surmale määratud oleks. Mina ei tea ühtegi (ja tõesti, ühtegi!) paarisuhet, mis oleks sõlmitud 18-20-aastaselt ning püsiks 10-15-… aastat (veel eelmisel aastal ühte teadsin, arvasin, et neilgi on ime – aga ei, nüüd on lahus). Samuti ei tea ma ühtegi toimivat kaugsuhet.

#3099564:

Leidsin endale naise Šotimaalt ülikoolipäevilt. Mali päritolu, kaunitar tõmmu nagu öö, silmad nagu igavik.

Kolisime paariks aastaks Eestisse, aga need pilgud ja hurjutamine tänavatel vaat et lõhkusid suhte.

Nüüd kokku lahku, just distantsi poolest ja seda 4 aastat, Tallinn-Glasgow.

Illusioone ei loo, aga lennukid lendavad ja koos olla on üksinda olemisest parem.

Igapäevane Skype, kord 2 kuu jooksul pikk nädalalõpp või puhkuste korral pikem koosolek.

Armastus on, üksiolekut on kah. Kas jätkusuutlik? Pean selleks ise sammu tegema. Kui saaks, siis väldiks pikamaasuhet.

See on jälle mingi propagandakilluke või? Et ikka lõpuks uskuma jäädaks, kui halb rahvas need eestlased on? Pff.

#3099496:

Mina ei tea ühtegi (ja tõesti, ühtegi!) paarisuhet, mis oleks sõlmitud 18-20-aastaselt ning püsiks 10-15-… aastat (veel eelmisel aastal ühte teadsin, arvasin, et neilgi on ime – aga ei, nüüd on lahus).

Mina tean, 35 aastat abielus, suhe algas juba keskkoolis vist 16-aastaselt. Siiani nagu tuvikesed.

#3099772:

#3099771:

Mina ei tea ühtegi (ja tõesti, ühtegi!) paarisuhet, mis oleks sõlmitud 18-20-aastaselt ning püsiks 10-15-… aastat (veel eelmisel aastal ühte teadsin, arvasin, et neilgi on ime – aga ei, nüüd on lahus).

Oi, mitmeid. No ikka 10 paari. Ma muidugi tunnen üldse paljusid inimesi.

Ja kui mitu aastat need suhted vastu on pidanud? Mu tutvuskonnas muidugi on üldse nii noorelt abiellujaid väga vähe, alla 10 kindlasti – aga need paarid kõik on purunenud.

Tunnen kaasa nendele inimestele, kes ainult teiste arvamustest hoolivad ja oma südant ei kuula.

“Südame kuulamine” see peamine kurja juur ongi, miks noorelt sõlmitud abielusid nii palju lahutatakse. Südant kuulama õpitaksegi alles kogemusega – noorena kiputakse iga kihelust ja kirge “südame kutseks” pidama.

#3099496:

Samuti ei tea ma ühtegi toimivat kaugsuhet.

Mina jälle tean mitut, nii et ilmselt sõltub asi tutvusringkonnast.

#3099496:

Mina ei tea ühtegi (ja tõesti, ühtegi!) paarisuhet, mis oleks sõlmitud 18-20-aastaselt ning püsiks 10-15-… aastat

Mina tean päris mitmeid, sel hulgas ka enda oma. 10-15 aastat on ju vähe tegelikult, nii kaua peavad paljud vastu.

Väga halvad kogemused on, aga see polnud niivõrd kaugsuhtega seotud, kui mehe iseloomuga. Kui tutvusime, siis algus oli väga ilus, kirg, mehega palju ühist ja oh suured unistused. Mees töötas Soomes ja koos saime olla umbes 10 päeva tagant 3-4 päeva. Alguses ei tundunudki väga hull variant, sest ülejäänud ajal suhtlesime samuti igapäevaselt. Mees kutsus mind ka Soome elama, lausa lunis, samas armastust ei avaldanud. Samas, kui hakkasingi mingeid konkreetseid samme selles suunas astuma, siis tõmbus tagasi ja vastupidiselt eelnevale hakkas leidma põhjuseid, miks ma ikka ei saa kolida.
Suhe kestis pisut üle aasta, lahkuminekut ei kahetse!

Eesti-Taani, suhe kestis 6 aastat, vahemaa sai saatuslikuks.

Soovisin kedagi enda kõrvale, kellega elu jagada, üritusi väisata, mitte skype-sõpra, keda kord kuus ehk ka kohata.

Mina abiellusin 20-aastaselt (18-aastasest saadik oma praeguse mehega koos) ja oleme praeguseks abielus olnud 20 aastat (suvel saab 20). Loen seda pikaajaliseks suhteks.

Mu parim sõbranna on oma mehega koos 16-aastasest saadik, abiellusid, kui sõbranna oli 22, praeguseks 18 aastat abielus olnud. Loen seda pikaajaliseks suhteks.

Mu töökaaslane sai lapse ja seejärel abiellus vastavalt 16- ja 17-aastaselt, praeguseks on ta 23 aastat abielus olnud ja lapsi kokku 4. Pikaajaline suhe.

Minu teine töökaaslane abiellus 21-aastaselt, on siiani oma mehega koos, 3 last, praegu 46-aastane.

Ma pole mingist veidrast usulahust, et nii mitu näidet kohe pähe tuli. Töötan õpetajana, seega nii ma ise kui mu töökaaslased on kõrgharidusega, nutikad naised. Ja tõesti on palju pikaajalisi stabiilseid suhteid mu ümber, ehkki kindlasti meenuks sama palju vähemedukaid suhteid ka, kui tähelepanu sellele fokuseerida.