Äkki sellepärast, et lahku minnes tuleb lein läbi elada ja läbi töötada? Mitte ignoreerida seda ja teha nägu, nagu polekski olnud.
Ja jutt käib pikaajalise suhte katkemisest, mitte suvalise onuga suhtemisest, kellega käidi läbi lühikest aega. Läbielamise protsess on sel puhul ikka hoopis teistsugune. Mida pikem suhe oli, seda aeglasemalt toimub ülesaamine.
Ja oma ebaadekvaatset kogemust ei tohiks teistele inimestele sedasi soovitada. Iga spetsialist-terapeut annab sinu omadele täpselt vastupidised soovitused.
Mitte kunagi, mitte mingis olukorras ei anna alamagamine head tulemust.
”Solitude in grief is both necessary and healing. If you are someone who avoids solitude, however, through constant distraction, busyness, or attachment to others, you may be avoiding your normal, necessary pain”
Samas leiab artikleid nii selle kohta, miks on vaja sõpru leinaetapi läbimiseks ja miks mõnel pole. Kui sa oled vahel lugenud perekooli, siis siin on naisi, kes on matnud oma mehe, ema või lapse. Ja mõni neist on öelnud, kuidas absoluutselt ei soovinud mingit tuge ega küsimustele vastamist jms.
Mis puutub minusse, siis ma olen teinud mõlemat, nii leinanud suhteid üksi kui sõpradega ja olen leidnud, et minu jaoks üksi on just sobiv olnud. Ja tõepoolest, lähtudes suhetest, mul ei ole olnud pikaajalise suhte kogemust, aga ma olen olnud armunud ikka oma elu jooksul ja ikkagi olen teinud läbi leinaetapid. Mis puutub alamagamisse, siis tõepoolest, see on vale, nõustun, kuid kui öelda tootev töö, siis samamoodi võetakse literally. Tegelikult lihtsalt ei mõtle selle peale, aga ei mõtle, kui teed midagi, mitte niisama olles.