Suur tänu blogipostituse autorile. Soovin, et kirjutatut loeks keegi, kellel on mõjuvõimu gümnaasiumi sisseastumise vildakat süsteemi parendada. Olen lapsega viimased paar kuud selles gümnaasiumi avalduste, katsete ja vestluste keeristormis olnud ning see on olnud nii vaimselt kui füüsiliselt ääretult kurnav. Stress ja närvipinge on muuhulgas viinud ka selleni, et laps korra minestas ühiskatseteks ettevalmistumisel ja viisin ta EMOsse kontrolli. Olen kaalunud pöördumise kirjutamist õiguskantslerile (kes on ühtlasi ka lasteombudsman) ja/või HTM´i palvega, et praegust süsteemi vaadataks üle.
Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias avaldatu alusel tundub, et minu lapse puhul on kokku saanud need kõige ebasoodsamad tegurid, kuid kahjuks samas olukorras on veel palju-palju lapsi ja nende peresid. Kui need tegurid üles loetleda, siis:
- Oleme tartlased, kus gümnaasiumikohti jagub alla pooltele sisseastumistesti sooritanutest, nagu ehk ajakirjandusest olete lugenud. Gümnaasiumikohtade loomise vajadusega pole siinsed ametnikud oma pead vaevanud.
- Minu laps lõpetab põhikooli, kus ei ole gümnaasiumiosa, seega pole ka mingit võimalust, et “omasid eelistatakse”;
- Tegemist on nö tavalise lapsega, kes ei käi olümpiaadidel ega hiilga maksmimumi lähedase keskmise hindega, erakordsete sportlike või muusikaliste saavutustega. Siiski on tegemist ülikannatliku ja püüdliku lapsega, kes on väga tublisti pingutanud, et hinded korras hoida. Mõni üksik kolm lõputunnistusel ei tähenda, et tegemist on laisa või rumala lapsega, kelle puhul peaks gümnaasiumiuks suletuks jääma.
- Gümnaasiumikutse saamisega meie kadalipp veel ei lõpe, sest põhikooli lõpueksamid tuleb koha säilitamiseks sooritada vähemalt 50%-le. Kahjuks ei ole see minu lapse jaoks lapsemäng ja seda eriti ülekurnatuse tingimustes. Nagu ilmselt kõigil, toimub katsete-vestluste karussell paralleelselt kooli tavapärasete arvestuste ja kontrolltöödega ehk juba nädalaid kestab topletkoormus. Vähem võimekate laste puhul (ja mitte ainult) kurnatus ja hirm kohast ilma jääda võivad mõjuda tulemustele laastavalt.
- Tegemist on poisslapsega, kelle puhul on kasvatusteadustes arvatud, et nad ongi hilise küpsemisega ja nende akadeemilised võimed avalduvad hiljem.
- Laps on tagasihoidlikuma loomuga ja eelistab kindlasti õpingute ajal elada koduses keskkonnas, seega eelistatud on koolid, kus laps ei peaks keskkoolis käimiseks teise linna või maakonda kolima.
- Loomulikult oleme vaadanud ja kaalunud ka kutsekooli erialasid, kuid nende valik põhikooli baasil on tagasihoidlik ja tuleviku seisukohalt mõistlikele aladele on samuti suur konkurss.
Jube kurb, et toimuva taustal heietatakse ikka PISA tulemustest, koolirõõmu vähesusest, laste ja noorukite kõrgest enesetappude ja -katsete tasemest, haridussüsteemist välja langenute suurest arvust jms ning ei suudeta näha seoseid. Loomulikult ei ole kurva statistika taga üksnes gümnaasiumi kandideerimise Kolgata tee, kuid usun, et nii mõndagi annaks ära teha, et seda vähem vaevaliseks ja traumeerivaks teha. Kahju, et lapse põhikooli lõpetamist peab ilmselt veel mõnda aega vastumeelsete emotsioonidega meenutama. Samuti on häbiväärne, et riigis, mille rahvas end Education Nation´iks nimetab, muudetakse keskharidus elitaarseks, ent ometi peaks see olema elementaarne.
mis võiks olla sinu meelest lahenduseks? mahutame heasse gümnaasiumisse nt poskasse ja treffi mõlemasse 700 õpilast ja ülejäänud 300 jagame teiste gümnaasiumite vahel? siis saavad pea kõik soovijad hea gümnaasiumi koha ja kõik õnnelikud? või paneme kõik nimed loosirattasse ja loosime koolikohad, et laps ei peaks pingutama?
keskharidus on tagatud kõikidele lastele, kes vähegi õppida viitsivad – kes ei mahu gümnaasiumi, saab oma keskhariduse kutsekast või “õhtu”koolist. edasi saavad ülikooli minna nad kõik, ei takista ei kutsekas ega “õhtu”kool. kutsekad on väga ok seisus tänapäeval ja sinna minemine ei ole võrreldav siberisse saatmisega.
edasi tulevad raskused ülikooli saamisega – kõik ei mahu sinna erialale, kuhu soovivad, jälle stress. ja oh õudu, kui ülikoolis on veel kursusel mõnikümmend kohta, siis edaspidi tööle kandideerides on tihti 1 töökoht ja mitukümmend soovijat sellele – kas emme kirjutab taas õiguskantslerile, et tema tupsukest ei võetud soovitud kohta?
Minu eelmise postituse kandev mõte on see, et haridust väärtustavas riigis oleks normaalne tagada igale lapsele, kes õppida soovib, tema võimetele vastav koolikoht. Oled valesti aru saanud, kui arvad, et minu probleem seisneb selles, et laps ei saa eliitkooli. Minu laps ei pürgigi sinna. Mure on selles, et (vähemalt Tartus) napib gümnaasiumikohti üleüldiselt ehk et paljude perede probleem on see, kas ja kus on lapsel võimalik sügisest õpinguid jätkata, mitte see, kas laps saab Treffnerisse või Poskasse.
Sinu ettekujutus lahendusest antud probleemile on paraku väga lihtsustatud ja praktikas ei tööta. Esiteks, kuidas defineerida lapsed, kes viitsivad õppida ja väärivad seega gümnaasiumiharidust? Toon näite oma laste pealt. Üks laps on selline, kellele jääb tunnis räägitu meelde pelgalt sellest, et ta taguots koolipinki puudutab. Lisaks jääb tal aega ringi sahmida ning selle tõttu aeg-ajalt ka märkusi saada. Kodus õpib ta minimaalselt ja kõik kontrolltööd/arvestused teeb sageli maksimumpunktidele. Teine laps, kes praegu põhikooli lõpetab, õpib kodus tundide viisi, sageli keskööni või kauemgi, käib lisaks gümnasiumi ettevalmistuskursustel ning tema keskmine hinne on üsna mitme pügala võrra madalam. Klassitunnistusel on ka üksik kolm. Lapsel on kindel soov minna edasi gümnaasiumi, kuid talle pole koht sinna sugugi tagatud. Kuid kas tema on siis see, kes sinu määratluse järgi ei viitsi õppida ja peaks minema õhtukooli? Õhtukooli sihtgrupp on siiski teine ehk pigem need, kellel on läbitud elukool enne keskkooli. Üldjuhul on nad juba ka täiskasvanud.
Teiseks, kutsekooli minek peaks nii põhikooli kui ka keskkooli baasil olema teadlik ja kaalutletud otsus neile, kes oskavad juba ka eriala valida. Enamike põhikoolilõpetajate puhul see nii ei ole ja nad vajavad lisaaega. Kui õppimissoovi ja -võimet on piisavalt, siis gümnaasium on silmaringi laiendamiseks ja sihtide seadmiseks õige koht. Tänapäeval on kutsehariduse kvaliteet tunduvalt paranenud, kuid sealt saadav üldkeskhariduse tase on siiski madal, et selle pealt hiljem edukalt ülikooli kandideerida. Hea keskhariduse baasil on edasised valikud tunduvalt paremad ja pakuvat laia erialade valikut kutsekoolides, rakenduslikes kõrgkoolides ja ülikoolides. Enda poolt teadlikult valitud sihil käimine on hoopis teise motivatsiooni ja efektiivsusega võrreldes sunnitud alternatiiviga.
Kolmandaks, praegune süsteem on gümnaasiumikohtade nappuse tingimustes põhikoolilõpetajatele ebaproportsionaalselt stressirohke ja koormav. Ei ole õige võrrelda murdeeas noore stressitaluvust abituriendi või tööle kandideeriva täiskasvanu omaga. Põhikoolilõpetaja ja kõrgkooli kandideeriva abieturiendi vahel on 3 aastat, mille jooksul küpseda, areneda ja edasisi õpinguid planeerida. Täiskasvanul on aga juba elukogemust.
Reeglina toimub ülikooli kandideerimine riigieksamite alusel ja ajal, mil jooksvad õpingud on lõppenud. See võimaldab ajaliselt paremini ka sisseastumiskatseteks valmistuda, kui need on nõutud. Gümnaasiumi kandideerimine ei toimu lõpueksamite alusel ja sisseastumiskatsete ja vestluste trall toimub õpingutega samal ajal. Kuna koolõpp on käega katsuda, siis kontrolltöid ja arvestusi on samal ajal väga palju. Mitme kuu pikkune topeltkoormus, mis päädib lõpueksamitega, mille tulemusest omakorda sõltub gümnaasiumikoha alles jäämine, on vaimselt ja füüsiliselt puberteediealisele väga ränk ja eriti veel lapsele, kelle tulemused on keskpärased.
Eraldi teema on gümnaasiumi kandideerimise süsteemi korralduslik pool, mis ei ole praegu koordineeritud, läbipaistev ega kandidaadi suhtes lugupidav. Ei ole võimalik tutvuda pingeridadega, et omada ülevaadet oma seisu kohta. Ei ole selget arusaama, kuidas mõjutavad kandideerimist eelistused. Nii lapsed kui vanemad on pikalt teadmatuses.
Pika jutu kokkuvõtteks oleks soovitav lahendus see, et riik toimiks tõhusamalt ja arvestaks gümnaasiumikohtade suureneva vajadusega. Väga mage on selles valguses kuulata poliitikute jutte sündivuse tõstmise vajadusest, kui riik ei suuda olemasolevatele lastele koolikohti tagada ilma, et sellega kaasneks vajadus kogu perel ümber kolida. Kandideerimissüsteem tuleb üle vaadata, muuta läbipaistvamaks ja selgemaks, et mitte tekitada ebavõrdsust ja infosulgu. Vaimse tervise seisukohalt on lapsel kõige parem õppida elades tavapärases kodukeskkonnas, kus on olemas toetav turvavõrgustik. Kui on üldteada, et meie noortel on probleeme vaimse tervise, läbipõlemise jms, siis miks me loome süsteemi sellisena, et keskhariduse saamiseks tuleb laps esmalt korralikult läbi tümitada ja siis kodust mitmekümne või lausa – saja kilomeetri taha kooli saata? Ja veel pealekauba lumehelbekeseks või emmetupsukeseks sildistada.