Teema: Pikem blogipostitus kogu protsessist (Tallinna koolikatsete näitel)

#4187375:

Vastan kiirelt nüüd osadele märkustele ja mõtetele, mis siin lõimes siis esile on tulnud.

Tegelikult on ju riiklike olümpiaadidega vabastusi saavaid noori väga väike hulk ja see info enamike lapsevanemate jaoks ei ole abiks. Aga olen seda meelt, et olümpiaadilastel väga mõistlik käia eri koolides vestlemas, sest mille järgi ta muidu peaks teadma, milline koolidest talle kõige paremini sobib? Äärelinna ja Harjumaa koolide noored tegelikult ei tea G4 koolidest väga palju. Koolivestlus on nagu töövestlus – mõlemad osapooled saavad sealt sisendit, et otsust teha. Ja ega olümpiaadilapsel ei ole koolikoht ju garanteeritud ja seetõttu väga mõistlik ka plaan B ja C vähemalt varuks hoida. Ääretult nõme on siin kritiseerida noort, kes vestlusel aus on (kuigi kaval ja hea ühiskondliku närviga noor saab muidugi aru, et vähemalt üheksanda klassi kevadel ausus ei pruugi olla hea omadus – ja see on tegelikult väga kurb, et selline õppetund siit saadakse).

Olümpiaadide lapsi on vahemikus 200 – 250 last, kõik nad G4 koolidesse ei kandideeri, aga olümpiaadide lapsi on Tallinnas 100 – 150 lapse ringi. Ei ole väike hulk nagu siin üritatakse selgeks teha.

Mind häirib, et kirjutatakse suure üleolevusega teemast kuhu ei ole süvenetud, jääb mulje nagu rumal esitaks fakte tõe pähe. Koolidel on lahtiste uste päevad, koolid kutsuvad koolilapsi kooliga tutvuma, koolides saab käia võistlemas, koolidesse saab helistada, koolide kodulehed on kõigile avatud. Kas on veel vaja ette nämmutada ühele lapsevanemale, kuidas ta oma lapsel peaks aitama valikut teha? Mida veel peab üks kool tegema, et kandideerija selle kooli kohta rohkem teaks? Minu arust mitte midagi.

Miks peaks käima iga olümpiaadilaps igale poole kandideerimas kui ta on endale täpselt selgeks teinud millisesse kooli ta tahab minna?

Minu arust on siin teema läinud lappama, et üks inimene peab end kahe lapse kandideerimise tõttu kõiketeadjaks ja jagab infot emotsioonide põhjal, kas kibestumisest või endale tõestamisest, et tal on õigus.

Ma soovitaks enne selliste kirjatükkide avaldamist koolide kodulehtedel tutvumas käia, õpetajatega rääkida ja süveneda sellesse kui suure töö koolid ja õpetajad teevad, tihti väljaspool oma tööaega ja siis mõelda kas tasub iga soovitust kõiketeadja omaks pidada. Hetkel jääb mulje polkovniku lese moodi, et “mis need koolid ja õpetajad teavad, mina tean kõike paremini”.

Ma kirjutan lapsevanemana, et sellist draamat ja hüsteeriat sisseastumistel ei tohiks olla, lapsevanemad pingutavad üle ja noored on tegelikult üsna mõistlikud. Paljud noored ei tahagi rohkem kui ühte või kahte kooli kandideerida aga lapsed sunnitakse kehvade keskmiste hinnetega G4 ja G3 kandideerima, tegelikult on neil kodu lähedale oma kool või riigigümnaasium olemas. Säästke oma noorte närve ja soovitage kandideerida sinna kooli kuhu on suurem tõenäosus sisse saada. G4 peaks juba keskmise hinde alla 4,6 välja jääma ja kui käitumisega on probleeme, nagu teemaalgataja oma lapse kohta kirjutas, siis miks sinna kandideerida?

#4186663:

Minu G4 gümnasist luges seda lugu ja ei suutnud ära imestada, et kuidas saab üks lapsevanem nii mööda mõelda, et laseb lapsel kandideerida erialale millest laps eriti midagi ei tea. Mõtles ta Gustav Adolfi arvutiklassi, seal on gümnasistid kel oma oma firma, teevad palgatöid, paljud neist on nooremate juhendajad ja muudest kogemustest rääkimata. Kooli komisjon peab otsuse tegema ja kui neil on hulk noori ees kel on märgatav kogemus ja kirg antud eriala vastu, siis on loogiline, et need noored võetakse vastu ja nendegi hulgas toimub valimine, sest hinded võetakse arvesse ja reaalikad on suurem osa maksimaalse keskmise hindega.

Ütlen vastukaaluks ja järgmise aasta kandideerijatele infoks, et Reaalkooli progesuund (ja ka teised suunad) ei eelda mitte mingit eelnevat programmeerimiskogemust, oma firmasid ega palgatöö tegemist. Kooli minnaksegi õppima.

Isiklikult arvan, et kui noor on juba tegelenud väga süvendatult mingi alaga ja saab selle eest suisa tasu, siis tuleks talle kasuks valida gümnaasiumis mõni selle alaga mitte seotud suund. Et avardada silmaringi ning õppida enda jaoks midagi uut.

#4188262:

Miks siis Reaalkool vestlustel kogemuste ja kursuste kohta küsib? Selle järgi antakse vestluste punkte.

Äkki sellepärast, et lapsega tutvuda? Või sa tõesti arvad, et meditsiinisuunda saamiseks on vaja osata kanüüli panna ning inseneeria suuna kandidaat võiks mõne silla projekti ette näidata?

#4188350:

Pigem olen ka seda meelt, et valdkonna kogemus ei määra. Näiteks see sõber, kes sai IT klassi kutse kuigi punkte koefitsientide järgi vähem, ei tegele väga progemisega. Samas poeg on progemisega tegelenud 2. klassist alates. Saanud karikaid nii First Lego robootikavõistlusel kui Robomiku üritusel ja see aasta siis Kobras progemisolümpiaadil punktiga finaalist välja jäi. Praegu teeb mulle juba vajadusel siis väikesi tellimustöid, mida enne kuskilt netist freelance.com või oDesk lehelt tellisin. Samuti läbis TÜ teaduskooli progemise kursuse. Ehk kui progemisoskus oleks määrav, siis oleks tal kutse käes (ja olles 8 aastat noorte digipädevuste arendamisega tegelenud, siis selles teemas ma päriselt tean, mis on noorte tase keskmiselt Eestis ja mis tasemel tublimad on).

viinamarjad on ikka jube hapud…

#4188421:

#4188414:

viinamarjad on ikka jube hapud…

Mis mõttes?

Väga selgelt ju joonistub TA kirjeldusest välja, et tema poeg on progemises keskmisest kogenum ja huvitunum, aga samas pole muis aineis ülikohusetundlik ja keskmine hinne madalam kui mõnel teisel – ja seega on loogiline järeldus, et kogemus pole progemissuunda saamisel määrav. Miks peaks siis viinamarjad hapud olema, et liiga tragi poiss või?

Kui sisse ei saada soovitud kooli, kooli kirutakse ja oma last kiidetakse taevani, siis on muidugi hapud viinamarjad.

TA oli vist eelmises elus sakslane 🙂 @verb lause lõpus

Loomulikult jookseb kuskilt lävi, kus üldsooritus (tahtsin kirjutada “võimekus”, aga seal on rohkem tahke) on tähtsam kui huvi, kusjuures seda läve võib küll aimata, aga täpselt ju ei tea. Õpetama peab siiski ka kõike muud peale suunaainete ja siis on mugavam, kui lähtetase ja -motivatsioon on ühtlasem.

#4188534:

Selle “eelmises elus sakslane” tsitaadi võtan küll kasutusse, kui tohib 😂 Kui keeletoimetaja mu raamatut toimetas, siis tema kasutas fraasi, et mul on “luuleline keelekasutus”. Ja inglise keele aktsent pidi mul hoopis hispaanlase oma olema… Ehk siis nagu näha, pole lapsed ainsad, kellel meie majapidamises keeltega probleeme on 😀

Aga kui huumor kõrvale jätta, siis minu huvi teema vastu on praegusel hetkel pigem akadeemiline. Enda noortel kutse sinna viinamarja istandusse olemas, kuhu minna tahtsid ja eks see maitse asi – kellele meeldib hapu ja kellele magus.

Selle imeliku huvi põhjus on see, et 8 aastat olen tegelenud digipädevuste õpetamisega. Olen külalistunde teinud tuhandetele noortele turvalise interneti teemadel, hinnanud erinevaid tiime robootikas ja loonud mingi hulga õppematerjale. Minu unistus on see, et kõik eesti noored põhikooli lõpetades oleksid vähemalt veidigi visuaalset programmeerimist proovinud, oskaksid elementaarset algoritmi välja mõelda, teaksid, et kuidas internet nende seadmesse jõuab ning mõistaksid, kuidas sotsiaalmeedias filtrimullid moonutavad tegelikkust jne. Kahjuks tean ka seda kui erinev on koolide tase ning paljude noorte jaoks valmistab isegi gümnaasiumis raskusi .pdf faili salvestamine või viisaka e-kirja loomine 🙁

Paratamatult on selle kõige käigus tekkinud suurem huvi haridussüsteemi vastu. Arvasin, et tean põhilisi kitsaskohti ja süsteemi veidrusi, kuid ma polnud kunagi väga süvitsi mõelnud selle sisseastumisprotsessi peale. Eks me oskamegi tähele panna asju, millega me elus mingil viisil kokku puutume.

Me räägime kvalifitseeritud õpetajate puudusest ja samal ajal meeletult töötunde panna vastuvõtumaratoni alla… Ning mitte ainult korra, vaid aastast aastasse. Selline lisakoormus võib põletada õpetajaid läbi ning lisaks kannatavad kõik õpilased, sest paratamatult see testide parandamise ja intervjuude tegemise aeg tuleb millegi muu arvelt. Ma ei suuda ette kujutada, kui palju aega võib kuluda testi parandamise peale, kui õpilane seda 3,5h kirjutab (ja neid teste on tuhandeid, mida parandada tuleb)… Ja siis siia vestlused + igasugune muu suhtlus ja logistika sinna juurde veel.

Kui rääkida noorte vaimsest heaolust, siis siin ka paljud tuttavad eksperdid on väga mures noorte vaimse tervise ja õpimotivatsiooni pärast. See üleminek põhikoolist gümnaasiumisse võib olla üks koht, kus oleks võimalik protsessi veidi muutes saavutada tulemus, et rohkem noori lähevad edasi õppima vastavalt oma huvidele ja tasemele ning teevad läbimõeldud valikud. See peaks suurendama õpimotivatsiooni, vähendama stressi ja samuti jõuab rohkem noori keskhariduse omandamiseni. Siin keegi täpsustas, et 250 olümpiaadilast ja seega neid tuleb arvesse võtta. Aga meil on siin lennus ka 2500 noort, kelle kohta statistika ütleb, et nemad 3-4 aasta pärast keskhariduse diplomit saanud ei ole. Ja ma tõesti usun, et nende noorte pärast muretsemine aitaks ühiskonda tervikuna. Kindlasti on põhjuseid erinevaid, kuid vaadates, kuidas toimub põhikooli lõpus edasise kooli valik, siis julgeks esitada hüpoteesi, et selle kaose mõju on suurem kui aimame (kahjuks puudub ligipääs andmetele, millega seda hüpoteesi kontrollida).

Siin peaksid ka põhikoolid mõtlema selle peale, et kuidas üheksandikke õpetada infot otsima ja selle põhjal otsuseid tegema – seda teemat saaks lõimida väga erinevatesse ainetesse (tõin näiteid ka postituses).

Olen nõus, et see on peamiselt kahe noore lugu ja selles mõttes subjektiivne, kuid taustal oli ju veel teisigi noori, kelle tegemisi ja punkte ma protsessi käigus jälgida sain. Aga põhjalikku analüüsi saab siin teha HTM või Haridusamet. Tundub, et ka seal arvamused kahes lehes nagu siin PK-s – osadele tundub, et kõik toimib ja osad tahaks süsteemi muuta, kuid puudub võibolla piisav motivatsioon või siis lihtsalt puudub idee, et milline süsteem olla võiks.

Alguses mind üllatas, et nii vähe infot on protsessi kohta avalikus veebis, kuid nüüd tagantjärgi saan aru, miks sellel teemal väga avalikult sõna ei võeta… Need noored, kes väga sujuvalt kohe oma esimesse eelistusse kutse saavad ja nende vanemad, ei saagi aru süsteemi kitsaskohtadest. Samas kui protsessi üle kurdab lapsevanem, kelle lapsel see kutse saamine ei lähe nii libedalt, siis tuleb kohe sisse see “hapude viinamarjade” narratiiv. Isegi kui postituse alguses ja lõpus on sulaselgelt öeldud, et mis on eelistatud kool ning et sinna kooli on nüüdseks ka kutse olemas 😉

Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt. Tahtsin nüüd lihtsalt selle sakslase kommentaarile vastata, sest see korralikult naerma ajas siin, aga tuli järjekordne lühinovell…

Täpselt! Ma olen vägagi aldis tunnustama neid ülitublisid noori, kes teevad mängeldes ära eliitoolikatsed ja -vestlused, tõeliselt lahe, et on selliseid andekaid ja hea suhtlusoskusega särasilmasid ja mul on hea meel nii nende endi kui nende perede üle. Aga mu meelest on täiesti jabur väita, et need lapsed, kes igal alal nii hüpereduka loomusega pole (on näiteks introvertsemad, tagasihoidlikumad, häbelikumad, tundlikuma närvisüsteemiga, kelle kodud pole nii toetavad, kelle vanemad pole nii teadlikud, mingi traumaga lapsed jne jne jne jne) on justkui ise süüdi, et nii tippandekad ja -edukad pole. Üllatus-üllatus, kõik ei saagi olla kitsas tipus, veelgi enam – kõik tipud ei avaldugi veel 15-aastaselt, ei peagi! Nõme on neid lapsi juba nii noorelt välja praakida, poolkohutuslikku katsete kadalippu suruda ja sellega nende niigi väiksemat enesekindlust õõnestada. Iga laps, kes tahab keskkooli minna, kellel on positiivsed hinded ja normaalne käitumine, peaks ka keskkooli saama, ilma et peaks enne olema katsetekatlasse podisema lükatud, et näha, kes siis pinnale hulbib ja kes põhja vajub.

#4188350:

Poeg on progemisega tegelenud 2. klassist alates. Saanud karikaid nii First Lego robootikavõistlusel kui Robomiku üritusel ja see aasta siis Kobras progemisolümpiaadil punktiga finaalist välja jäi. Praegu teeb mulle juba vajadusel siis väikesi tellimustöid, mida enne kuskilt netist freelance.com või oDesk lehelt tellisin. Samuti läbis TÜ teaduskooli progemise kursuse. Ehk kui progemisoskus oleks määrav, siis oleks tal kutse käes (ja olles 8 aastat noorte digipädevuste arendamisega tegelenud, siis selles teemas ma tean, mis on noorte tase keskmiselt Eestis ja mis tasemel tublimad on).

“Progemisel” ja progemisel on suur vahe. FLL ja Robomiku eeldab robotite programmeerimist värviliste plokkide abil, (seda suudavad ära õppida ka algklassilapsed).
Kobras EI OLE programmeerimisvõistlus, vaid VALIKVASTUSTEGA test, milles kontrollitakse õpilaste loogilist mõtlemist ning mõningaid üksikuid teadmisi arvuti riistvara ja küberturbe kohta.
Kui su laps oleks osanud tõepoolest hästi programmeerida, oleks ta osalenud juba põhikoolis informaatika lahtistel võistlustel, informaatikaolümpiaadidel JA kutsutud nendel võistlusel eduka esinemise eest ka rahvusvahelise informaatikaolümpiaadi eesti treeninglaagrisse. (kohustus osata programmeerida Pythonis ja/või Javas). Vot sellised on need progejad, kes ilma vestluseta Reaali või GAG progemissuunda sisse saavad. Kui üldse progeda ei oska varem (päris programmeerimiskeeltes), on gümnaasiumis raske. Nt Reaali progesuuna õpilastel on kohustus igal aastal kõigil osaleda informaatika lahtisel võistlusel. Ilma varasemate teadmistega on seda raske teha.

#4188414:

#4188350:

Pigem olen ka seda meelt, et valdkonna kogemus ei määra. Näiteks see sõber, kes sai IT klassi kutse kuigi punkte koefitsientide järgi vähem, ei tegele väga progemisega. Samas poeg on progemisega tegelenud 2. klassist alates. Saanud karikaid nii First Lego robootikavõistlusel kui Robomiku üritusel ja see aasta siis Kobras progemisolümpiaadil punktiga finaalist välja jäi. Praegu teeb mulle juba vajadusel siis väikesi tellimustöid, mida enne kuskilt netist freelance.com või oDesk lehelt tellisin. Samuti läbis TÜ teaduskooli progemise kursuse. Ehk kui progemisoskus oleks määrav, siis oleks tal kutse käes (ja olles 8 aastat noorte digipädevuste arendamisega tegelenud, siis selles teemas ma päriselt tean, mis on noorte tase keskmiselt Eestis ja mis tasemel tublimad on).

viinamarjad on ikka jube hapud…

Sa ei saa üldse tekstist aru???? Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei taba mõtet.

#4188689:

Kui üldse progeda ei oska varem (päris programmeerimiskeeltes), on gümnaasiumis raske. Nt Reaali progesuuna õpilastel on kohustus igal aastal kõigil osaleda informaatika lahtisel võistlusel. Ilma varasemate teadmistega on seda raske teha.

Ei ole kohustus osaleda igal aastal. Esimesel aastal kohe kindlasti mitte. Keegi loomulikult ei keela. Ja huvitaval kombel leiab lõppvooru osalejate nimekirjast ainult mõne üksiku GAG’i õpilase. Kas neil on oma firmadega liiga palju tegemist või miks nad ei osale?

GAGis ei ole ju kunagi mingit progesuunda olnudki, miks neid lõppvoorus reaalikatega võrreldaval hulgal peaks olema? Arvutiteaduste suund on alates sellest õppeaastast alles.

#4188350:

Pigem olen ka seda meelt, et valdkonna kogemus ei määra. Näiteks see sõber, kes sai IT klassi kutse kuigi punkte koefitsientide järgi vähem, ei tegele väga progemisega. Poeg on progemisega tegelenud 2. klassist alates. Saanud karikaid nii First Lego robootikavõistlusel kui Robomiku üritusel ja see aasta siis Kobras progemisolümpiaadil punktiga finaalist välja jäi.

Olgem ikka faktitäpsed ja hinnakem oma lapse saavutusi adekvaatselt. Kobras on progremisolümpiaad? Kobras on informaatikaviktoriin, ei muud. Enda lapse klass paar aastat tagasi osales ja laps sai 2.vooru edais, ehkki pole programeerimisega üldse tegelenud, seal oli pigem loogika oluline. Olümpiaad on ikka hoopis teisest klassist võistlus, ja sealsed tulemused ka sisseastumisel katsetest vabastavad. Samuti on  olemas informaatika lahtine võistlus, kus saab iga soovija osaleda ja ka sealt saab samuti lõppvooru kutseid.

#4188680:

“Progemisel” ja progemisel on suur vahe. // Kui üldse progeda ei oska varem (päris programmeerimiskeeltes), on gümnaasiumis raske.

See “progemine” on ka igati kasulik ja ülekantav paljudele teistele aladele: katsetad, teed järeldused, muudad, katsetad uuesti… Teisalt võib olla märgiline, kui põhikooli jooksul pole tekkinud tahtmist koodi poolega rohkem süvitsi minna. St äkki ikka ei huvita see osa nii palju. Mis on fine, aga võib-olla mitte päris see.

Mul kirjutab algklassilaps Pythonis koodi, sest see on maker community‘s põhiline ja ta ehitab suurema osa vabast ajast mingeid kaadervärke. Nii jääb süntaks ka külge. 

#4188816:

Selle progemise teema võiks rahumeeli lõpetada, minu laps käib gümnaasiumi arvuti suunas ja nende klassis oskasid absoluutselt KÕIK õpilased enne programmeerida ja vestlusel küsiti selleteemalisi küsimusi lausa mitu. Kes siin unistab, et tema programme mitte tundvat õpilast avasüli G4 arvutisuundades oodatakse, võib oma naiivsuses ootama jäädagi. Te võite siin vaielda palju soovite, aga õpetajad liiguvad ainega kiiresti edasi ja kui keegi lapsevanem tahab oma progemises nõrka õpilast sinna kooli suruda, siis ta teeb oma lapse elu ette raskeks.

Nojah, minu laps sai oma kooli õpilasena G4 gümnaasiumisse ja nende vestlus oli suure grupina ning keegi õpilastele selliseid küsimusi ei esitanud. Ja sügisel tehti alustuseks test, et kes mida oskab ja teab. Nii et võiks tõesti ära lõpetada selle valeinfo jagamise, et progesuunda saamiseks peab juba valmis progeja olema.