Keeruline lugu ja teen võimalikult lühidalt. Olen olnud oma mehega 8 aastat ( kokku lahku suhe-praeguseks püsivalt koos natuke üle aasta ). Enamasti lahkuminekud olnud mehe valetamiste pärast ja liigse alkoholi tarbimise pärast ( mille kohta ka valetati ). Iga kord kui olen ära läinud, on ta mõne aja pärast taas minuga ühendust püüdnud saada ja lubanud maad ja ilmad kokku stiilis, kuidas ta nüüd kõigest aru saab, mis valesti tegi ja kui loll ta on, et nii tegi jne jne. Pikkade läbirääkimiste tulemusel olen alati tagasi tulnud ( lahus oleme olnud alates paarist nädalast kuni poole aastani, kuhu on mahtunud ka tema uued suhted naistega , mis on ka muidugi oma jälje jätnud-tema selgitus, miks teiste naistega oli kui lahus olime : “ mõtlesin koguaeg sinule”, “püüdsin sind unustada” ) See siis lühikokkuvõte minevikust. Tal on 2 last varasemast abielust, minul 1. Elame koos eelmise aasta suvest. Kui ta viimane kord suhet uuendada tahtis minuga oli ta nii katki ja palus, et ma aitaks teda õigele teele, soovis minna nõustaja juurde, kus me ka käisime ja oli aktiivne seal ning tundus nagu asjad said korda. Kirjutas iga päev kirju oma tunnetest ja üleelamistest, kuidas kahetseb elu lõpuni, kuidas minuga käitunud on, mida oli väga südantlõhestav lugeda ning lubas, et teeb kõik selleks, et teeb kõik, et tekitatud valu heastada. Kuna eelmisel aastal tegi ta ka abieluettepaneku, siis aastavahetusel oli tema soov sellleks aastaks minuga abielluda. Ja loomulikult olin ma väga õnnelik, et ta seda soovis ning saigi plaani võetud. Kuupäev paigas ja kutsed üleantud perele. Peaks nagu õnnelik olema, AGA…mida aeg edasi seda kinnisemaks on ta taas muutunud ja rääkida oma tunnetest ei soovi – on koheselt tõrges ja kaitsvas posititsioonis – temal kõik hästi ja pole midagi rääkida. Viimasel ajal on lastega väga tõrges ja nokkiv ( muidu on varasemalt ka olnud, aga polnud igapäevane ja panin tööpingete kaela ). Võtsin täna jutuks, et mis toimub ja reaktsioon nagu alati, et tema ei ütle enam lastele midagi, tema on edaspidi vait jne jne. Ühesõnaga pole võimalik rääkida asjadest nagu täiskasvanuga ( seda pole muidugi ammu juba võimalik teha kuna on koheselt kaitsvas positsioonis ja tõmbub täiesti endasse ). Täna lausus ta aga sõnad, et “kui ta tahaks lastega paremini läbi saada, siis saaks ka”, millest järeldasin, et kas ta siis ei taha paremaid suhteid lastega? Selle peale vastati, et ta ei soovi tegeleda selle mõttetööga enda arendamiseks kuna see on ebamugav keskkond tema jaoks ( ta pole harjunud ega oska ennast analüüsida jne ). Ma tunnen, et mulle on lihtsalt lubatud piimamägesid kokku, et ma tema juurde tagasi tuleks, mida ma muidugi soovisin ka kuna armastan teda mingil seletamatul põhjusel, aga nüüd kui asjad nii kaugel on, et pulmad ees, antakse mulle teada, et näed olen hoopis selline ja võta või jäta. Ükski rääkimine ei vii kusagile – teeb asja hullemaks. Tema lahendused on, et läheb paar päeva/ nädal mööda ja asi ununeb ning elu läheb edasi. Ma ei saa enam nii. Ma tahan asju selgeks rääkida, aga ta käitub nagu laps ehk enamasti vastab “ ma olen edaspidi vait, siis ei teki probleeme” või hakkab tallakat mängima vastates igale mu küsimusele “ Jah, kallis”, mis on nagu härjale punase rätiku näitamine. Iga kord kui oleme lahku läinud ja ta soovib taas koos olla on ta alati olnud nii toetav ja mõistev, ma olen alati saanud temaga siis kõigest rääkida ja asjades selgusele jõudnud. Siiralt on ta olnud 100% kohal ja kuulanud ning igatepidi toeks olnud. Ja nüüd läheb asi jälle samas suunas – teda ei huvita, mida ma tunnen või mis ma räägin. Ta ei saa aru minust absoluutselt. Ma ei oska enam leida ühtegi viisi temani jõudniseks. Ma pole kunagi kellegagi koos olles nii palju pisaraid valanud kui temaga koos olles. Eriti teeb haiget see, et mu pisarad ei lähe talle karvavõrdki korda, sest ta ei tee sellest kunagi välja. Ma tunnen, et seon oma elu inimesega, kes ei vääri mind, kes ei suuda ega taha mind kunagi õnnelikuks teha. Vahel arvan, et ta lihtsalt ei soovi üksinda jääda ja sobib ükskõik kes – peaasi, et oleks keegi kõrval. Mul on nii häbi, et olen teda nii palju kordi uskunud ja tagasi võtnud ning oma elu temaga üles ehitanud, et ei kujuta ettegi kui peaksin pulmad ära jätma – sureks häbisse, aga samas sellist tühja elu elada surmani? Ma ei oska enam midagi teha ega tea, kuidas temaga rääkida viisil, et ta ka kuulaks ja mõtleks kaasa, kuidas suhteid parandada. Ma tean, et mu pere,sõbrad ja tuttavad on ammu selle suhte vastu olnud kuna meil on kirju minevik ja kui nüüd pulmad ära jätta, siis jääb kõneainet elu lõpuni. Jah see pole põhjus abiellumiseks, samas vanus 35 ja ma ei soovi enam uusi tutvusi looma hakata – see kõik on nii väsitav ja tahaks lihtsalt rahu saada. Kuidas rääkida mehega nii, et ta kuulaks ja mõistaks, mis oluline?
Teema: pikk jutt
Juhuslikult koostasin just teksti “pikkjuttsittjutt.txt” oma “mehele”. Ootab saatmist, redigeerimist või kustutamist. Polnud lihtsalt ammu mõelnud väljendile “pikk jutt, sitt jutt”.
“i just couldn’t handle reading your barrage of messages of instagram on me and for my mental health and also school performance i decided to read them later. maybe. not sure if i even want you to read me eventually.
i was taken aback by your statements and illogical accusations towards me both on friday and now tuesday. i refuse to go into a yelling kinda fight again, because it goes against who i feel that i am.
therefore, if you go “fuck off” and “fuck you” with just very little content in between, i don’t think it’s the right state to have a normal productive discussion in. and hell, even if you feel like too little feelings or speaking from the heart happens in another manner, there are still better and more expressive ways of letting another person know how you feel and why.
i was left without anything to go on and it’s very frustrating to be in a situation of “damned if you do, damned if you don’t”. you said that i am stubborn, but you didn’t say about what. yes, i can be stubborn about not getting into a fight i don’t believe in. i’d rather shut up. i never expected you to apologize for anything, yet you used it as an offence towards me now, implying you’ve had to apologize to me for months on end. tbh, i just mostly reacted with, yeye, you had a bad day.
it’s just all downright bizarre and i can’t think of any other way i could have reacted better. people have been crucified for less i spose. i mean, would it have been better had i written “well you did this and that and that?” today. i don’t like that shit. here. that’s me speaking from my heart. and i also speak from my heart when i say that you have given me so much fun and joy and fascination and curiosity that all of this feels just absolutely absurd and unnecessary.”
Oeh. Kui see nüüd liba pole, siis päris kurb. Hiljem kunagi kui jäädavalt lahku lähete, siis ei suuda sa oma lollust ära kiruda, et 8 aastat (!) sellise perspektiivitu suhte peale raiskasite. Kui olete varem pidevalt kokku-lahku käinud, siis loomulikult jätkub samamoodi .Ainult et nüüd tegi mees abieluettepaneku, sest siis äkki sa ei lähe kuskile. Kuhu siis nii kergelt minna saada. Ja see annab talle ka vabaduse veelgi ükskõiksemalt käituda ja sinuga mitte arvestada.
Selge on see, et see suhe on täiesti hukule määratud ja midagi sellest ei tule.
Endal oli kunagi sarnane mees, kes mängis minuga taolisi mänge 3a ja see oli mu jaoks nii pikk aeg ameerika mägesid, et olin niivõrd tüdinud sellest, et viimasel korral lasin tal minna ja enam polnudki nõus tagasi võtma, olenemata lubadustest ja nutulauludest. Mida tema lõpuks viimases hädas tegi, oli ka abieluettepanek. 2a pärast meie viimast lahkuminekut! Teadis, et tahaksin abielluda (aga mitte temaga!) ja siis kasutas seda taktikat, kui kõike muud eirasin. No see on täielik manipuleerimine. Lubada mida tahes kokku, et naine oma käpa alla saada. Teised naised olid tal samamoodi, kellega vahepeal õnne proovimas käis. Neile rääkis, kuidas meie omavahel ikka üldse ei sobinud (nägin hiljem neid vestlusi), aga mulle hiljem tuli ütlema, et mina olen ikka kõigist kõige parem ja ilusam ja ta terve aeg oli mind nendega võrrelnud.
Ma ausalt öeldes ei oskagi diagnoosi panna, et mis viga sellisel inimesel on. Igal juhul ääretult ebanormaalne. Ta oli samamoodi ,et kui lahus olime, siis see tekst, kuidas alles nüüd näeb, mis kõik valesti teinud, kui halvasti käitunud. Kui uuesti koos olime, siis mõne nädala või kuuga samale rajale tagasi ja ülbeks ning külmaks. Selline haige ameerika mägede vajadus tal. Et muidu igav. Või ma ei oska teisiti seletada seda. Tema päritoluperes ei tundunud nagu sellist mustrit olevat ,samas ma polnud tema vanemate suhtega ka nii hästi kursis. Kuskilt peab ju selline muster ja kiiks tulema. Kõik sellised kokku-lahku tüübid pole normaalsed.
Mõni aasta hiljem puutusin veel ühe taolise mehega kokku. Samamoodi hakkas ülbitsema ja halvasti ütlema ja lausa tahtis, et me enam ei suhtleks, Läks kuu või paar mööda, tulid nutulaulud. Saime kuu suhelda, kui kordus sama. Viimasel korral jäi juba mitu kuud vahele ja arvasin, et asi korras, me ei suhtle enam iial .Aga siis läks kõige hullemaks. Järsku lambist ühel päeval hakkasid nutulaulud ja kuidas tema ikka kogu aeg igatsenud jne. Ja ei tahtnud kuidagi aru ka saada, et ei soovi enam suhelda. Kuna mul oli oma eksiga juba selline kokku-lahku kogemus (haiglaselt palju kordi aastate jooksul), siis selle tüübiga viskas totaalselt üle, kui oli mõne kuu vältel 3x mind pikalt saatnud. 4x tuli kõige rohkem halama ja igatsusjuttu rääkima, sest siis olin kõige resoluutsem ja ei soovinud kuidagi enam kohtuda.
Ära saada mehele mingeid tekste, see on nõrga inimese tunnus. Eriti veel ingliskeelseid, sest sul on seal lisaks vead sees.
Mehed ei mõista selliseid jurasid, nad hakkavad naerma või mõtlevad naisest sitasti. Jäta lihtsalt maha ja kõik. Ma ausalt ei jõua kõike läbi lugeda, aga juba see, et tal kaks last ja sul üks… ei ole tore.
Ära saada mehele mingeid tekste, see on nõrga inimese tunnus. Eriti veel ingliskeelseid, sest sul on seal lisaks vead sees.
Me kumbki pole ingliskeelsed, aga suhtleme selles. Saata ei plaani ka, sest see pole minu stiil. Kirjutasin mõtteid välja ja nii ma umbes väljenduks. Kui sa ehk tähele panid, siis ma ei kirjutanud just akadeemilist teksti 😀
u to read me eventually. it has been difficult for me to understand your concept of transparency. maybe i am not so socially well skilled to pick up the tiniest cues, but as far as i’m concerned, we have had an amazing past month together and also times previous to that.
Tutvu mõistega “gaslighting”.
Mehed ei mõista selliseid jurasid, nad hakkavad naerma või mõtlevad naisest sitasti. Jäta lihtsalt maha ja kõik. Ma ausalt ei jõua kõike läbi lugeda, aga juba see, et tal kaks last ja sul üks… ei ole tore.
Mis mehed. Ma täitsa naine ja üle viienda rea ei viitsinud edasi lugeda.
Me kumbki pole ingliskeelsed, aga suhtleme selles. Saata ei plaani ka, sest see pole minu stiil. Kirjutasin mõtteid välja ja nii ma umbes väljenduks. Kui sa ehk tähele panid, siis ma ei kirjutanud just akadeemilist teksti ????
Jah, see tekst on väga juustune.
Ma olen alati öelnud… armukesega räägitakse ainult augujuttu, peaaegu. Äkki siis peaksid sama juttu rääkima ja mitte pikki tekste tootma? Ma saan aru, et naisena on seda raske näha, aga paratamatult on see tõde.
Mis mehed. Ma täitsa naine ja üle viienda rea ei viitsinud edasi lugeda.
Sama.
Öldakse, et kui suhtes on mitu lahkuminekut, on selle suhtega lõpp. Ei ole sellest lahkuminekust mitte midagi õpitud, edaspidi läheb ainult hullemaks.
Oh issand! Ma paneks veel miinuseid, aga Perekool ei lase ????
Keeruline lugu ja teen võimalikult lühidalt. Olen olnud oma mehega 8 aastat ( kokku lahku suhe-praeguseks püsivalt koos natuke üle aasta ). Enamasti lahkuminekud olnud mehe valetamiste pärast ja liigse alkoholi tarbimise pärast ( mille kohta ka valetati ). Iga kord kui olen ära läinud, on ta mõne aja pärast taas minuga ühendust püüdnud saada ja lubanud maad ja ilmad kokku stiilis, kuidas ta nüüd kõigest aru saab, mis valesti tegi ja kui loll ta on, et nii tegi jne jne. Pikkade läbirääkimiste tulemusel olen alati tagasi tulnud ( lahus oleme olnud alates paarist nädalast kuni poole aastani, kuhu on mahtunud ka tema uued suhted naistega , mis on ka muidugi oma jälje jätnud-tema selgitus, miks teiste naistega oli kui lahus olime : “ mõtlesin koguaeg sinule”, “püüdsin sind unustada” ) See siis lühikokkuvõte minevikust. Tal on 2 last varasemast abielust, minul 1. Elame koos eelmise aasta suvest. Kui ta viimane kord suhet uuendada tahtis minuga oli ta nii katki ja palus, et ma aitaks teda õigele teele, soovis minna nõustaja juurde, kus me ka käisime ja oli aktiivne seal ning tundus nagu asjad said korda. Kirjutas iga päev kirju oma tunnetest ja üleelamistest, kuidas kahetseb elu lõpuni, kuidas minuga käitunud on, mida oli väga südantlõhestav lugeda ning lubas, et teeb kõik selleks, et teeb kõik, et tekitatud valu heastada. Kuna eelmisel aastal tegi ta ka abieluettepaneku, siis aastavahetusel oli tema soov sellleks aastaks minuga abielluda. Ja loomulikult olin ma väga õnnelik, et ta seda soovis ning saigi plaani võetud. Kuupäev paigas ja kutsed üleantud perele. Peaks nagu õnnelik olema, AGA…mida aeg edasi seda kinnisemaks on ta taas muutunud ja rääkida oma tunnetest ei soovi – on koheselt tõrges ja kaitsvas posititsioonis – temal kõik hästi ja pole midagi rääkida. Viimasel ajal on lastega väga tõrges ja nokkiv ( muidu on varasemalt ka olnud, aga polnud igapäevane ja panin tööpingete kaela ). Võtsin täna jutuks, et mis toimub ja reaktsioon nagu alati, et tema ei ütle enam lastele midagi, tema on edaspidi vait jne jne. Ühesõnaga pole võimalik rääkida asjadest nagu täiskasvanuga ( seda pole muidugi ammu juba võimalik teha kuna on koheselt kaitsvas positsioonis ja tõmbub täiesti endasse ). Täna lausus ta aga sõnad, et “kui ta tahaks lastega paremini läbi saada, siis saaks ka”, millest järeldasin, et kas ta siis ei taha paremaid suhteid lastega? Selle peale vastati, et ta ei soovi tegeleda selle mõttetööga enda arendamiseks kuna see on ebamugav keskkond tema jaoks ( ta pole harjunud ega oska ennast analüüsida jne ). Ma tunnen, et mulle on lihtsalt lubatud piimamägesid kokku, et ma tema juurde tagasi tuleks, mida ma muidugi soovisin ka kuna armastan teda mingil seletamatul põhjusel, aga nüüd kui asjad nii kaugel on, et pulmad ees, antakse mulle teada, et näed olen hoopis selline ja võta või jäta. Ükski rääkimine ei vii kusagile – teeb asja hullemaks. Tema lahendused on, et läheb paar päeva/ nädal mööda ja asi ununeb ning elu läheb edasi. Ma ei saa enam nii. Ma tahan asju selgeks rääkida, aga ta käitub nagu laps ehk enamasti vastab “ ma olen edaspidi vait, siis ei teki probleeme” või hakkab tallakat mängima vastates igale mu küsimusele “ Jah, kallis”, mis on nagu härjale punase rätiku näitamine. Iga kord kui oleme lahku läinud ja ta soovib taas koos olla on ta alati olnud nii toetav ja mõistev, ma olen alati saanud temaga siis kõigest rääkida ja asjades selgusele jõudnud. Siiralt on ta olnud 100% kohal ja kuulanud ning igatepidi toeks olnud. Ja nüüd läheb asi jälle samas suunas – teda ei huvita, mida ma tunnen või mis ma räägin. Ta ei saa aru minust absoluutselt. Ma ei oska enam leida ühtegi viisi temani jõudniseks. Ma pole kunagi kellegagi koos olles nii palju pisaraid valanud kui temaga koos olles. Eriti teeb haiget see, et mu pisarad ei lähe talle karvavõrdki korda, sest ta ei tee sellest kunagi välja. Ma tunnen, et seon oma elu inimesega, kes ei vääri mind, kes ei suuda ega taha mind kunagi õnnelikuks teha. Vahel arvan, et ta lihtsalt ei soovi üksinda jääda ja sobib ükskõik kes – peaasi, et oleks keegi kõrval. Mul on nii häbi, et olen teda nii palju kordi uskunud ja tagasi võtnud ning oma elu temaga üles ehitanud, et ei kujuta ettegi kui peaksin pulmad ära jätma – sureks häbisse, aga samas sellist tühja elu elada surmani? Ma ei oska enam midagi teha ega tea, kuidas temaga rääkida viisil, et ta ka kuulaks ja mõtleks kaasa, kuidas suhteid parandada. Ma tean, et mu pere,sõbrad ja tuttavad on ammu selle suhte vastu olnud kuna meil on kirju minevik ja kui nüüd pulmad ära jätta, siis jääb kõneainet elu lõpuni. Jah see pole põhjus abiellumiseks, samas vanus 35 ja ma ei soovi enam uusi tutvusi looma hakata – see kõik on nii väsitav ja tahaks lihtsalt rahu saada. Kuidas rääkida mehega nii, et ta kuulaks ja mõistaks, mis oluline?
Kui see jutt siin sinu meelest lühike on, siis ma ei julge mõeldagi, mis romaan selles tuleks, kui sa veel pikalt kirjutama hakkaksid …
Jah see pole põhjus abiellumiseks, samas vanus 35 ja ma ei soovi enam uusi tutvusi looma hakata – see kõik on nii väsitav ja tahaks lihtsalt rahu saada.
Ja mismoodi sa selle mehega koos olles rahu saad?
Kes jaksas u pool juttu ära lugeda, sai teada, et TA-le in kokku lubatud PIIMAMÄGESID.
Kes jaksas u pool juttu ära lugeda, sai teada, et TA-le on kokku lubatud PIIMAMÄGESID.
ja pudrujõgesid.
Ära abiellu selle mehega.
Miks sa peaksid tahtma end siduda inimesega, kes teeb su õnnetuks? Mitte üks kord, vaid aina ja aina ja aina? Ja keda see isegi seni ei huvita, kuni sa taaskord mingiks ajaks teda maha ei jäta?
Kas sa oleksid õnnelik, kui su tütrel oleks selline suhe?
Kas sa olekid lapsena olnud õnnelik, kui su emal oleks olnud selline suhe?
Ära tee seda.
Su pere on suhte vastu, sest nad hoolivad sinust.
Las nad siis ütlevad “Ma ju ütlesin…” kui kuulevad pulmade ärajäämisest. See ei tee nii palju haiget, kui selle mehega iga päev koos elada. Nemad vähemalt on pulmade vastu armastusest sinu vastu. Mees ei hooli sinust ilmselgelt üldse.
Ära. Abiellu. Selle. Mehega.
Pikk jutt jah, aga ma saan aru, kust see tuleb. Sa oled niiiii frustreeritud, sest sa oled sellesse suhtesse palju panustanud, palju ära kannatanud, sõitnud ringiratast ja üles-alla. See ongi tohutult väsitav!
Sa püsid selles suhtes, sest sul on mingi visioon, milline sinu õnnelik koos- või abielu kunagi olema saab. Mees natuke nagu kütab ka selles suunas ja sina muudkui kohandad oma teekonda sihtpunkti. See on väga tavaline sellistes suhetes, kus naine on krapsakam ja keskendunum, mees aga emotsionaalselt laiali, käitub kohati destruktiivselt ja/või labiilselt. Mine võta siis kinni, miks ta ei räägi oma tunnetest või mis paneb teda käituma nii nagu ta käitub…
Ütled, et olete juba saanud nõustamist, aga sellest pole eriti kasu olnud.
Võib-olla peaksite otsima sellise nõustaja, kes teie mõlemaga hästi sobib? Sest vahel on nii, et ühe mitte-eriti-hea kogemuse järel saab julgus otsa ja rohkem ringi ei vaadatagi. Aga mõni inimene otsib aastaid enda iseloomuga sobivat psühholoogi, käib läbi 10 inimest, enne kui leiab selle, kellega tal tekib hea klapp. Ja seda ei ole tarvis häbeneda. Selleks, et rääkida tunnetest, peab olema mugav ja turvaline. Paarinõustamise puhul on see isegi olulisem, sest mugav ja turvaline peab olema mõlemal!
Ma ei ole ennustaja ja ei ütle, et sobiva nõustaja leidmisel teil kohe laabub ja kõik saab korda. Aga proovige veel. 8 aastat kokku-lahku on päris palju ajalugu. See on juba rohkem kui üks elutsükkel (7 aastat) – te mõlemad olete selle aja jooksul kasvanud ja ka muutunud. Sellise kokku-lahku elustiili juures on teie mõlema usaldus saanud ilmselt päris paraja põraka, mitu korda isegi. Usalduse üles ehitamine ei käi sõrmenipsust, eriti kui üks pool ei soovi või ei oska enda tundeid väljendada.
Tahaks veel öelda, et tihti teeme liiga kiireid järeldusi, eriti mis puudutab teisi inimesi ja vastassugupoolt. Jah, kui kuuled kabjaplaginat, siis mõtled “hobune”, mitte “sebra”. See on end 99-l juhul sajast ju tõestanud. Aga inimesed ei ole nii lihtsad. Igaühel on enda stress, enda kogemusted ja tõlgendus, enda traumad – ja enamasti nad ei ole paljudest enda puudustest üldse teadlikudki! Vahel on inimese sees suur häbi ja enesepeitus, sest nad on kasvanud üles teadmisega, et “poisid ei nuta” või “see pole väga naiselik” jne. Selliseid asju kahekesi omavahel kraageldes paremaks ei tee.
Otsige tuge kelleltki, kes oskab teid vaadata eraldi isiksustena, aga ka ühtse tandemina.
Pikk jutt jah, aga ma saan aru, kust see tuleb. Sa oled niiiii frustreeritud, sest sa oled sellesse suhtesse palju panustanud, palju ära kannatanud, sõitnud ringiratast ja üles-alla. See ongi tohutult väsitav!
Sa püsid selles suhtes, sest sul on mingi visioon, milline sinu õnnelik koos- või abielu kunagi olema saab. Mees natuke nagu kütab ka selles suunas ja sina muudkui kohandad oma teekonda sihtpunkti. See on väga tavaline sellistes suhetes, kus naine on krapsakam ja keskendunum, mees aga emotsionaalselt laiali, käitub kohati destruktiivselt ja/või labiilselt. Mine võta siis kinni, miks ta ei räägi oma tunnetest või mis paneb teda käituma nii nagu ta käitub…
Ütled, et olete juba saanud nõustamist, aga sellest pole eriti kasu olnud.
Võib-olla peaksite otsima sellise nõustaja, kes teie mõlemaga hästi sobib? Sest vahel on nii, et ühe mitte-eriti-hea kogemuse järel saab julgus otsa ja rohkem ringi ei vaadatagi. Aga mõni inimene otsib aastaid enda iseloomuga sobivat psühholoogi, käib läbi 10 inimest, enne kui leiab selle, kellega tal tekib hea klapp. Ja seda ei ole tarvis häbeneda. Selleks, et rääkida tunnetest, peab olema mugav ja turvaline. Paarinõustamise puhul on see isegi olulisem, sest mugav ja turvaline peab olema mõlemal!
Ma ei ole ennustaja ja ei ütle, et sobiva nõustaja leidmisel teil kohe laabub ja kõik saab korda. Aga proovige veel. 8 aastat kokku-lahku on päris palju ajalugu. See on juba rohkem kui üks elutsükkel (7 aastat) – te mõlemad olete selle aja jooksul kasvanud ja ka muutunud. Sellise kokku-lahku elustiili juures on teie mõlema usaldus saanud ilmselt päris paraja põraka, mitu korda isegi. Usalduse üles ehitamine ei käi sõrmenipsust, eriti kui üks pool ei soovi või ei oska enda tundeid väljendada.
Tahaks veel öelda, et tihti teeme liiga kiireid järeldusi, eriti mis puudutab teisi inimesi ja vastassugupoolt. Jah, kui kuuled kabjaplaginat, siis mõtled “hobune”, mitte “sebra”. See on end 99-l juhul sajast ju tõestanud. Aga inimesed ei ole nii lihtsad. Igaühel on enda stress, enda kogemusted ja tõlgendus, enda traumad – ja enamasti nad ei ole paljudest enda puudustest üldse teadlikudki! Vahel on inimese sees suur häbi ja enesepeitus, sest nad on kasvanud üles teadmisega, et “poisid ei nuta” või “see pole väga naiselik” jne. Selliseid asju kahekesi omavahel kraageldes paremaks ei tee.
Otsige tuge kelleltki, kes oskab teid vaadata eraldi isiksustena, aga ka ühtse tandemina.
Pikk jutt, aga mina ei soosiks küll, et TA veel oma aega ja energiat selle mehe peale paneks. Ise olen see, kes väga pikalt kirjeldas ka oma kokku-lahku suhet. Läksin lahku kui sain 30,sest selleks ajaks tekkiski piir ette. Juba 30,aga ikka ei mingit abielu, kooselu ega lapsi ja oli näha, et asi läheb vaid hullemaks. Oli täiesti siiber sellest ameerika mägede suhtest. Midagi head tegelikult enam polnudki. Tundsin end pidevalt õnnetu ja ärevana.
Pole väga raske leida paremat meest, kui see, kes praegu teemaalgatajal on. Ei soovita enam oma ressursse sellele mehele raisata, vaid leida keegi teine. See asi on hukule määratud. Ükskõik mis teraapia, ilmselt asi ei muutu. Pead sellega leppima. Mul läks selleks 2 aastat ja siis tundsin juba, et olen rumal, et nii kaua läheb enne, kui suudan lahti lasta. See ongi raske ja ilmselgelt on teil sõltuvussuhe. Oleksid pidanud selle 6kuuse pausi ajal ka teiste meestega olema nagu su mees. Siis oleks ehk leidnud uue püsiva ja huvi tema vastu kaotanud.
Pfff, selle pulma ärajätmine on kõige kergem asi su tulevikus, mis teha tuleb, võrreldes jamaga, mida selle mehega abielludes tunda saad eluaeg (ja lõpuks ikkagi lahutad “kus selle häbi ots” siis!).
Mees ei jaksa olla kogu aeg keegi teine, tunnelda ja jamada, et sa kuskile ei läheks. Eluaeg ammugi mitte. Natuke aega saab, aga siis tahaks olla selline, nagu ta tegelikult on- enesekeskne ja mitte ülearu naiselikult tunnetesse kaevuv, tavaline mees ühesõnaga. Mis sulle jälle ei sobi. Nüüd leidis hea mooduse- abiellume! Siis ta nii lihtsalt enam minema minna ei saa (loodab tema). Geniaalne. Arusaadav, et su pere ja sõbrad (kes on sinu poolt) ei näe sel lükkatõmbakokkulahku suhtel suurt ja helget tulevikku. Vabanda väga, mina ka ei näe. Inimesed põhiolemuselt ei muutu, sa näed ju seda, isegi kui üritab. Ja kuna sulle tema põhiolemus ei sobi (oled sedagi näinud mitu korda), siis mida sa loodad õigupoolest? Su armastus on mingi ümberkasvatamisvajadus?
Me kumbki pole ingliskeelsed, aga suhtleme selles.
See on väga veider. Või no, eks see on täiendav mäng teie paljude seas, väldite päriselt tõsiselt rääkimist inglise keelega.
Mis nõu siin ikka anda, tüüpiline olukord, kus kõik karjuvad “Jookse!”, aga teemaalgataja elab täpselt samamoodi edasi.
Kas see inglisekeelne vigane mula on teemaalgataja oma? Kui jah, siis no ausalt, see jutt nüüd küll kedagi ei veena ega ümber ei kasvata! Võta meest sellisena nagu ta on, mitte sellisena, nagu sina oma roosas maailmas tahaksid teda muuta, ja tee otsused vastavalt REAALSUSELE. Ja siis kustusta see inglisekeelne jura ära ja kirjuta
“I will never marry a man who treats me like you do.”
TA ainus suur mure on vist see, et peab pulmapeo tühistama. Miks sellise mehega peaks pidu nii suurelt tähistama?
Mina tühistaks kohe ära ja käituks vastavalt sellele, kelle pinnal elatakse, ehk viskaks selle töllaka välja või läheks ise koos lapsega. Miks peab end hävitama ja elama halvas suhtes?
Me kumbki pole ingliskeelsed, aga suhtleme selles.
See on väga veider. Või no, eks see on täiendav mäng teie paljude seas, väldite päriselt tõsiselt rääkimist inglise keelega.
Mis nõu siin ikka anda, tüüpiline olukord, kus kõik karjuvad “Jookse!”, aga teemaalgataja elab täpselt samamoodi edasi.
No võib ju olla, et neil muud ühist keelt ei ole. Kui me mehega kohtusime, siis me ka teineteise keelt ei osanud ja suhtlesime omavahel inglise keeles (aga võttis tükk maad vähem kui 8 aastat, et teineteise keele selgeks saaksime).
Lugu pole üldse keeruline, vaid väga lihtne.
Naine ei võta meest, nagu see on ja üritab meest lõputute rääkimistega muuta. Meest ei huvita.
Ja naine arvab, et probleem “rääkimises”.
No võib ju olla, et neil muud ühist keelt ei ole. Kui me mehega kohtusime, siis me ka teineteise keelt ei osanud ja suhtlesime omavahel inglise keeles (aga võttis tükk maad vähem kui 8 aastat, et teineteise keele selgeks saaksime).
Issand, kas see 8-aastane saaga on tõesti mingi murjani pärast?
Kui mehel on mure, siis mees tahab et ta rahule jäetakse! TA ei vaja “räääkimist” ja väljendamist nagu naine. Pole ime, et ta urgitsemise peale nähvab. Ilmselgelt pole sinuga ventileerimisest ju tema töömurede ja stressi lahendamiseks mingit abi ja on seega tema jaoks kasutu.
Kogu lugu on raske kirja panna, et saada terve pilt. Kirjutatakse ju ikka mures olles ja siis tundub nagu olekski terve suhe halb. Meil on väga ilusaid aegu ja teineteise mõistmist – lihtsalt mingi aeg märkan, et ta hääbub ja kui ta keeldub rääkimast, siis olen segaduses kuna soovin ju talle parimat ega usu, et asjade/tunnete endas hoidmine eluterve on.
Miks sa pead mehe eest hoolitsema nagu oleks ta laps. Ta on täiskasvanud inimene, anna talle vastusus tema enda eest, mitte ära ürita teda “parandada”.
Proovi lugeda kõrvaltvaatajana. Oled kinni halvas suhtes ja need “head ajad” ei tee seda heaks. Miks mingi osa naisi arvab, et virelemine ja kurbus suhtes ongi normaalne, sest “ilusaid aegu on ka”? Ei, heas, NORMAALSES suhtes on valdav meeleolu rahulolu ja stabiilsus. Õnnetunne. Olla õnnelik, see ei tähenda roosamannat hommikust õhtuni, aga siiski natuke õnnelik iga päev. (Jah, see filmist laenatud lause, aga nii tõsi)
Ma arvan, et sa oleks oma lapsega kahekesi ka õnnelikum ja rohkem rahul kui selles heitlikus suhtes ebastabiilse mehega.
