Direktorit ja politseid soovitasin äärmuslikul juhul – kus levitatakse alastipilte. Siin on vaja karmi sekkumist ning politseil on ka võimalus lasta pilte ära kustutada jne. Muudel juhtudel aitab ignoreerimine väga hästi.
Ignoreerimine aitab ainult väikese juhuslikku laadi kiusamistegevuse korral. Nt keegi müksab koolimajas ja pobiseb, et “mis sa siin ees koperdad!” vms. Sel juhul tõesti tasub lihtsalt õlgu kehitada ja kogu asi unustada.
Ent tõelise kiusamise puhul ignoreerimine siiski ei aita – vastupidi, lisab just õli tulle. Sest mis see ignoreerimine tegelikult on? Väljakannatamine. St, ohvrit sunnitakse vaikima ja kõike vaguralt lihtsalt välja kannatama, ta ei tohi reageerida, ei tohi oma loomulikke tundeid üldse välja näidata. Kui kiusaja on visanud ta koolivihiku kodutööga näiteks kraanikaussi ja lasknud vett peale, siis on tal keelatud isegi kurb olla. Või kui kiusaja teda selja tagant rusikate või harjavarrega peksab, siis on ohvril keelatud reageerida, ta peab ainult tegema näo, et ei toimu midagi, kõik on korras! Seda kujutab endast tõelise kiusamise “ignoreerimine” tegelikult.
Ja kiusajas lisab ohvri selline ignoreerimine üksnes hasarti juurde, tekib võistlusmoment – täitsa põnev, kui kaua ta suudab mu mõnitamisi, müksamisi, tagaselja kuulujuttude levitamisi, inetute piltide postitamisi, riiete lõhkumisi, koolitarvete rikkumisi jne-jne-jne vaguralt välja kannatada? Täitsa huvitav! Lisaks tekitab ohvri ignoreerimine kiusajas karistamatuse tunde – ma võin tõepoolest teha KÕIKE, mitte keegi, isegi ohver, ei tee midagi, jehuu!
Nii et siiski – ainus viis, mis kiusajal tiibu kärbib, on nii ohvri kui ümbritsevate selgelt negatiivne suhtumine tema kiusamisse, ja see kui kiusajal endal tekib oma kiusamise pärast mingeid ebamugavusi. Näiteks, kui ta peab seletuskirja kirjutama, või koolipsühholoogi juures istumas käima. Vat see aitab! Mitte see, et mingi koolipsühh päriselt ka suudaks kedagi aidata või terveks ravida, vaid lihtsalt see moment, et uhke kiusaja elu on nüüd keerulisemaks tehtud ja ta peab oma aega psühhil raiskama. Seletuskirjade kirjutamine ja psühhi juures istumine on märguanded, et tema tegevust peetakse taunitavaks ja tema peaks ennast muutma (mitte ohver, nagu siiani on mõttemall).
