Esileht Koolilaps Piltidega mõnitamine ja väljapressimine

Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )

Teema: Piltidega mõnitamine ja väljapressimine

Postitas:
Kägu

Mis mõttes, võetakse vanemate kontodelt lapse ammuseid beebipilte ja tehakse nendest meeme? Vanemate sõbralistis pole ju neid teismelisi kiusajaid, kuidas saab sealt võtta pilte? Kellegi vanemad on siis teiste vanemate sõbralistis ja need pildid on saadud siis vanemate kaudu?

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis mõttes, võetakse vanemate kontodelt lapse ammuseid beebipilte ja tehakse nendest meeme? Vanemate sõbralistis pole ju neid teismelisi kiusajaid, kuidas saab sealt võtta pilte? Kellegi vanemad on siis teiste vanemate sõbralistis ja need pildid on saadud siis vanemate kaudu?

Paljudel on ju pildid kõigile nähtavad, mitte sõbralistiga piiratud.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Direktorit ja politseid soovitasin äärmuslikul juhul – kus levitatakse alastipilte. Siin on vaja karmi sekkumist ning politseil on ka võimalus lasta pilte ära kustutada jne. Muudel juhtudel aitab ignoreerimine väga hästi.

Ignoreerimine aitab ainult väikese juhuslikku laadi kiusamistegevuse korral. Nt keegi müksab koolimajas ja pobiseb, et “mis sa siin ees koperdad!” vms. Sel juhul tõesti tasub lihtsalt õlgu kehitada ja kogu asi unustada.

Ent tõelise kiusamise puhul ignoreerimine siiski ei aita – vastupidi, lisab just õli tulle. Sest mis see ignoreerimine tegelikult on? Väljakannatamine. St, ohvrit sunnitakse vaikima ja kõike vaguralt lihtsalt välja kannatama, ta ei tohi reageerida, ei tohi oma loomulikke tundeid üldse välja näidata. Kui kiusaja on visanud ta koolivihiku kodutööga näiteks kraanikaussi ja lasknud vett peale, siis on tal keelatud isegi kurb olla. Või kui kiusaja teda selja tagant rusikate või harjavarrega peksab, siis on ohvril keelatud reageerida, ta peab ainult tegema näo, et ei toimu midagi, kõik on korras! Seda kujutab endast tõelise kiusamise “ignoreerimine” tegelikult.

Ja kiusajas lisab ohvri selline ignoreerimine üksnes hasarti juurde, tekib võistlusmoment – täitsa põnev, kui kaua ta suudab mu mõnitamisi, müksamisi, tagaselja kuulujuttude levitamisi, inetute piltide postitamisi, riiete lõhkumisi, koolitarvete rikkumisi jne-jne-jne vaguralt välja kannatada? Täitsa huvitav! Lisaks tekitab ohvri ignoreerimine kiusajas karistamatuse tunde – ma võin tõepoolest teha KÕIKE, mitte keegi, isegi ohver, ei tee midagi, jehuu!

Nii et siiski – ainus viis, mis kiusajal tiibu kärbib, on nii ohvri kui ümbritsevate selgelt negatiivne suhtumine tema kiusamisse, ja see kui kiusajal endal tekib oma kiusamise pärast mingeid ebamugavusi. Näiteks, kui ta peab seletuskirja kirjutama, või koolipsühholoogi juures istumas käima. Vat see aitab! Mitte see, et mingi koolipsühh päriselt ka suudaks kedagi aidata või terveks ravida, vaid lihtsalt see moment, et uhke kiusaja elu on nüüd keerulisemaks tehtud ja ta peab oma aega psühhil raiskama. Seletuskirjade kirjutamine ja psühhi juures istumine on märguanded, et tema tegevust peetakse taunitavaks ja tema peaks ennast muutma (mitte ohver, nagu siiani on mõttemall).

Täiesti vastupidi on. Ignoreerimine (nutunäoga nurgas vait olemine ei ole ignoreerimine, kivinäoga aknast välja jõllitamine ei ole ignoreerimine, tunnete varjamine sinu kirjeldatud viisil ei ole ignoreerimine.) aitab alati ja väga kiiresti . Süvene veidi, kuidas see toimib ja õpeta oma lapsi seda kasutama.

+2
-8
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ignoreerimine? Okei. See pole ju miski lahendus. See on probleemi eitamine, lahenduse eiramine ehk probleemi eest põgenemine, mis ei lahenda mitte midagi.

Probleemi eiramine olukorras, kus päris probleemi polegi (no mis tähtsust on mingil koledal pildil? mingit vahet pole ju) on ainuõige lahendus. Rõhutan, et seda juhul, kui sellega kogu kiusamine piirdubki. Kui on juures ka muud kiusamist, siis on lugu juba hoopis teine.

Issand, kuidas mina lapsena vihkasin ja isegi kartsin seda, kui vanemad mingi tüli vm korral soovitasid lihtsalt: “Ah, ära tee väljagi!” Ma oleksin tahtnud abi, abi oma enda jaoks suurele murele ja abi inimestelt, keda kõige rohkem armastasin ja usaldasin. Selle asemel aga soovitati asjast mitte välja teha ning ma jäin oma murega üksi.
Aastate möödudes muidugi õppisin lahterdama, mis on tõeline mure, mis pisem probleem, aga tunne, et tegele ise sellega (siin: ignoreeri) jäi kauaks-kauaks vaevama. Mul olid/on ideaalsed vanemad, aga minu kooli”naginaid” lahendasud nemadki ignoreerimise teel. See tähendab, et mind kuulati ära, aga midagi ei tehtud. Praegu ma saan aru, et vbl iga situatsioon ei vajnudki sekkumist, aga oli ka paar olukorda, kus oleksin tahtnud, et saan ka teiste kombel kindel olla, et “ema tuleb kooli”. Mkmm.

Tsiteeritu tundub mugav ja hoolimatu inimene, kes ei viitsi süveneda, mida laps, keda kiusatakse, tegelikult tunneb ja vajab. Soovitus ignoreerida tähendab paljuski ka: “Ära sega mind!”
Teoreetiline targutamine ja ilukirjanduslikud väljendid last siiski ei aita. Tema tahab näha ning tunda, et ta iidolid turvavad teda.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tsiteeritu tundub mugav ja hoolimatu inimene, kes ei viitsi süveneda, mida laps, keda kiusatakse, tegelikult tunneb ja vajab. Soovitus ignoreerida tähendab paljuski ka: “Ära sega mind!” Teoreetiline targutamine ja ilukirjanduslikud väljendid last siiski ei aita. Tema tahab näha ning tunda, et ta iidolid turvavad teda.

Üks ei välista teist. Soovitus ignoreerida on kurjamite vastu relv. See ei tähenda, et vanemate hoolimine ja tugi selle soovitusega piirduma peaks.

Vastupidi, ma olen äärmiselt hooliv ja süvenev inimene, kes ongi mõistnud, et taoliste probleemide puhul on ignoreerimine parim lahendus. Miks ei peaks ma seda siis teistelegi soovitama. Ühtegi kerget lahendust pole olemas, ignoreerimine on neist vast kõige lihtsamgi ning, peamine, tulemuslikum.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegu ma saan aru, et vbl iga situatsioon ei vajnudki sekkumist, aga oli ka paar olukorda, kus oleksin tahtnud, et saan ka teiste kombel kindel olla, et “ema tuleb kooli”. Mkmm.

Jah, eks see ole. Ega see ema kooli ka alati kõike ei lahenda, eks see olegi keeruline. Pildiga ma kujutan ette küll, mis abi ignoreerimisest on, kui on tõesti suvaline kole pilt lihtsalt ja siis mingi solvav jutt all, mis päris rõvedaks ei lähe ja sa ütled, et tobe nali, aga ei lähe emotsionaalseks, siis võib juhtuda et asi piirdub sellega. Lõbusam on kiusata seda, kes läheb närvi. Aga kui on ikka juba rõvedaks läinud või väga õelaks ja lapsed omavahel end üles kütavad, siis ei piisa sellest, et objekt ei reageeri, ta on ikkagi mingi imelik, keda kõik kiusavad ja kelle kulul naljategemisest teised omale populaarsust koguvad ja omavahel siis kambaühtsust paremini tunnevad.  Kiusajatel ja kaasanaerjatel on nagunii lõbu laialt ja ohvri piinad aina süvenevad, isegi kui ta väljaspoole kivinägu on. Seega jah, sageli on vaja midagi ette võtta ikka ja esimene samm on kooli ja asjaosaliste ning ka kaasanaerjate teavitamine, et vanem on teadlik ja sellised tegevused ei ole üldse aktsepteeritud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tsiteeritu tundub mugav ja hoolimatu inimene, kes ei viitsi süveneda, mida laps, keda kiusatakse, tegelikult tunneb ja vajab. Soovitus ignoreerida tähendab paljuski ka: “Ära sega mind!” Teoreetiline targutamine ja ilukirjanduslikud väljendid last siiski ei aita. Tema tahab näha ning tunda, et ta iidolid turvavad teda.

Üks ei välista teist. Soovitus ignoreerida on kurjamite vastu relv. See ei tähenda, et vanemate hoolimine ja tugi selle soovitusega piirduma peaks.

Vastupidi, ma olen äärmiselt hooliv ja süvenev inimene, kes ongi mõistnud, et taoliste probleemide puhul on ignoreerimine parim lahendus. Miks ei peaks ma seda siis teistelegi soovitama. Ühtegi kerget lahendust pole olemas, ignoreerimine on neist vast kõige lihtsamgi ning, peamine, tulemuslikum.

Aga palun, sina võid pea liiva alla peita ja arvata, et vaikimine aitab. Kahju, et niisuguseid tuimasid lapsevanemaid on. Kujutan ette, et kui kunagi oma lapselt mingit abi v teenet palud ja tema soovitab sul ignoda, siis pole vist väga meeldiv? Võibolla muidugi on ka, ei tea, reaalselt ma nii tuimi inimesi ei tunne. Oma veidrust teistele küll öra soovita. Tõsiselt.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla muidugi on ka, ei tea, reaalselt ma nii tuimi inimesi ei tunne

Ära aja mõistlikkust ja tuimust segi.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vastupidi, ma olen äärmiselt hooliv ja süvenev inimene, kes ongi mõistnud, et taoliste probleemide puhul on ignoreerimine parim lahendus. Miks ei peaks ma seda siis teistelegi soovitama. Ühtegi kerget lahendust pole olemas, ignoreerimine on neist vast kõige lihtsamgi ning, peamine, tulemuslikum.

Sinu arvamus lähtub eeldusest, et kiusamise põhjuseks on kiusaja tähelepanuvajadus ja ühtki teist motiivi siin olla ei saa.

See võib mõnikord nii olla, aga mitte alati. Ei ole kõikidele inimestele seda heasüdamlikkust ja teistest hoolimist võrdselt antud. Leidub neid, kes naudivadki just nimelt seda, kui kaaslasel on halb ja paha. Niisugused tüübid just nimelt väldivad tähelepanu ja on väga häiritud, kui ohver läheb sellest kuhugi teatama. Tavaliselt nad ründavad siis vastu ja tänu oma välisele kenale olekule saavutavad tihtipeale ka  edu – koolipsühholoogki jääb uskuma tavaliselt ikka seda last, kes näeb välja rahulik ja enesekindel, mitte endast välja viidud nutust ohvrit.

Kiusamisele, mis on tingitud mitte tähelepanusoovist, vaid pahatahtlikkusest, lisab ignoreerimine ainult õli tulle, sest see annab kiusajale täpselt seda, mida  tema tahab: ohver on täiesti taltsas ja ohutu, ainult vaikib hoolega, keegi midagi ei tee.

Soovitus viia ohver koolipsühholoogi juurde et too õpetaks talle, kuidas kiusamist ignoreerida – nohh nii, nagu sina seda kirjeldad, et ohver peab endaga nii kõvasti tööd tegema, et temale kuidagi ei jõuakski enam kiusamine üldse pärale – on teoorias küll hästi ilus ja suurepärane, kuid praktikas teostamatu. Koolipühholoogi jutulobistamine ei muuda olematuks fakti, et see tüüp kiusab seda ohvrit ja nii on. Sellest saavad suurepäraselt aru nii kiusaja kui kiusatav ja ainus, mis sellega saavutatakse, on see et kiusamine kestab ikka samamoodi edasi nagu enne, ainult ohvrit sunnitakse vaikima.

Ohver vaikib siis kuulekalt aastaid, kuni halvemal juhul teeb äkitselt enesetapu, paremal juhul saab temast katkise psüühikaga täiskasvanu. Need, kes ignoreerimist soovitavad, ei teagi tegelikult üldse, mis on tegelik kiusamine – see, kui üks lihtsalt otsustab palju aastaid oma elust raisata sellele, et teha kellelgi teisel elu võimalikult koledaks.

Ainus, mis tõeliselt aitab, on kiusaja enda elu ebamugavaks tegemine, kui ta taipab, et oma tungide väljaelamise eest tuleb maksta.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitus viia ohver koolipsühholoogi juurde et too õpetaks talle, kuidas kiusamist ignoreerida – nohh nii, nagu sina seda kirjeldad, et ohver peab endaga nii kõvasti tööd tegema, et temale kuidagi ei jõuakski enam kiusamine üldse pärale – on teoorias küll hästi ilus ja suurepärane, kuid praktikas teostamatu.

See ei ole minu antud soovitus.

Sinu arvamus lähtub eeldusest, et kiusamise põhjuseks on kiusaja tähelepanuvajadus ja ühtki teist motiivi siin olla ei saa.

Olen väga selgelt ja mitu korda öelnud, et ignoreerimine töötab juhul, kui tegu on ainult ja ainult sellega, mida teemas kirjeldatud – kaootiline, mittesüsteemne laste omavaheline piltidega terroriseerimine. Kui lisandub muud laadi kiusamist, on olukord juba täiesti teine ja meetmed teised.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie võtsime ühendust veebikiusaja vanemate ning ka klassijuhatajaga. Enne salvestasime ka ekraanitõmmised. St kui kiusamine oleks jätkunud, oleks need joonelt läinud Politseisse. Õnneks piisas tõsisest jutuajamisest. Tegu oli 12-aastastega.

Kiusamine ei ole OK. Kui ignoreerida, saab kiusaja sellest vaid hoogu juurde.

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

6. klassis tekkis paaril kehvema pere poisil selline komme (joosti mööda, tehti kolepilt ja postitati neid siis TikToki, FBsse kui ka Instasse) ning klassijuhataja kutsus teemast rääkima veebikonstaabli. Esialgu kogu klassiga ja hiljem peamiste süüdlastega. Seega soovitus: kaasake probleemi uuesti tekkimisel veebikonstaabel, kes teeb lihtsalt selgeks, miks selline käitumine ei sobi ja mida see kaasa toob.

Teine teema on ka see, et kontrollige, mida teie lapsed kasutavad ja mida nad seal teevad. Mu teismeline on näidanud paari asja, kus 9-aastane otsib endale meest (TikTok, tuttava tuttava kaudu vanemaid teavitades jaurasid vanaemad sama jama, mis 25.08 kella 17.56 kägu, et tema lapsel pole kontotki, noh, loodetavasti veebikonstaablit kuulati) või 10-aastane püsisuhteks 15-17-aastast (nii Snap kui TikTok, vanemad sel korral sekkusid). Ja see tundub olevat massiline. Lisaks see suhtestaatuse teema, osadel jääb kusagil sotsiaalmeediakontol mänguks, osadel aga 12-13-aastaselt juba füüsiliseks suhteks. Veri vemmeldab ja tahaks küll suureks saada, kuid tõmmake neid pisut tagasi! Terve elu on alles ju ees.

0
0
Please wait...

Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )


Esileht Koolilaps Piltidega mõnitamine ja väljapressimine